varjud l6igatud„Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu. Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.”

Arkadi ja Boris Strugatski


Siin ta siis on! Kauaoodatud, vähemalt minule, Veiko Belialsi poolt koostatud ja tõlgitud valikkogumik vendade Strugatskite keskpäevamaailmast. Olin Belialsiga varemalt „Labürindiõhtutel” vesteldes end juba niivõrd üles kütnud, et kui kuulsin kirjastaja Eva Lutsult, et raamatud on trükikojast temani jõudnud, võtsin kohe samal õhtul auto ja sööstsin endale trükisooja eksemplari hankima. Seetõttu olin üks esimesi inimesi (väljaspool kirjastuse loojate ringi), kes seda raamatut sai käes hoida ja lugeda. Ning ütlen etteruttavalt ära, et kuigi vahel võib lootuste liigne üleskütmine valusa tagasilöögi anda, siis seekord oli raamat tõesti täpselt nii hea, kui lootsin selle olevat.

Esimene Arkadi ja Boriss Strugatski lugu „Kauge vikerkaar” on sellest, kuidas mõõdutundetu ja vastutustundetu solkimine arusaamatu teadusprobleemiga tulevikutsivilisatsioonilt äkitselt vaiba jalge alt ära tõmbab ning persest näksab. Ideelt suurepärane lugu, mille ainukeseks miinuseks oli inimeste liigne robotlik kangelaslikkus (isegi 15-aastased tundsid piinlikust, et neid lasteks peeti). Pidevalt vaid valesid otsuseid vastu võttev ning kahtluste käes vaevlev Robert oli realistlikuna õnnestunud karakter. Üllatuseks meeldis mulle ka vendade välja mõeldud "tehnomula", mis ei kandnud vaid näilise dekoratsiooni ülesannet, vaid mõjus oma läbimõelduse ja seoste tõttu ehedalt. Samas oleksin kunagi sellise asja tõttu jalgu trampinud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi ajasid "Suure ilmutuse" fukamiseerimise kirjeldused suisa marru. Jutu lõpp pani esialgu kulmu kortsutama – kuidas siis nii, et Gorbovski saab surma? Tähelepanelikumalt mõeldes sain aga aru, et tegelikult tõid vennad tekstis vähemalt neli võimalust katastroofi üle elamiseks (ja edasistes lugudes leiutati veel üks – viies)

Teine lugu (samuti Strugatski vendade oma), „Poiss põrgust”, on omamoodi integratsioonilugu (eriti hea lugeda praeguse pagulaspaanika harjal) sellest, mis juhtub, kui tuua ajupestud sõdalasnooruk õitsvasse keskpäeva kommunismi. Minule oli seal ülimalt nauditav kiri-kamraadidele-stiilis poisi kirjeldus tema ümber toimuvast. Üheaegselt nii muhe kui robustne ning liigutav. Näiteks meeldis mulle kohutavalt, kuidas „lahingukass” üritas progressorite majas enda tuppa kasarmutunnet tekitada ja salaja "pederiided" seljast võttis ning mundrit kandis, et end jälle austusväärse inimesena tunda. Või kuidas ta aknast laskepositsioone otsis, padruneid paljundas ning robotit drillis. Sarnaselt „Kauge vikerkaarega” paistis ka siin välja Keskpäeva inimeste läbimõtlematus ja lausa mõistmatus, kui oli vaja suhelda millegi täiesti võõraga. Ainult nüüd ei tundunud maalased enam sama meeldivad kui varem. Kornei oli poisi kõrval (kellega oli väga kerge samastuda) justkui võõrik ja vaenulik tulnukas. Ehk keskpäev heitis oma esimese ja pikema varju ning maailma näilise sõbralikkuse mask hakkas mõranema.

Mihhail Uspenski „Rästikupiim" algab punktipealt sealt, kus „Poiss põrgus” lõppes, ja meeldis mulle ainuüksi seetõttu, et Kornei muudeti veelgi ebameeldivamaks tegelaseks ja et rändurite ning leidlastega keerati veel üks sõlm peale ja sisuliselt anti progressoritele imelise elegantsusega üle lõusta. Viimaste inimsõbralik mask lõi sellega loomulikult veelgi enam kõikuma.

Neljas lugu, Jaroslav Verovi ja Igor Minakovi „Operatsioon Viirus”, on samuti otsene järg teosele „Põrnikas sipelgapesas” ning isiklikult ei soovitaks seda lugeda, kui viimati mainitud teos ja „Asustatud saar” lugemata, heal juhul läheb lihtsalt suurem osa lugemismõnust kaduma, halvemal juhul aga ei saa üldse mitte midagi toimuvast aru. Igal juhul algab lugu sealt, kus Põrnikas lõppeb, ehk Skikorsky seisab suitseva püstoliga Abalkini kohal ja Maia Glumova karjub ikka veel. Edasi pööratakse muidugi aega viitmata loole väike vint sisse ja kõige selle tulemusena leiab Maksim end taas vanalt tuttavalt Saraksilt, ülesandega tungida Saareimpeeriumi kõige sisemisse ja salapärasemasse ringi. Tegemist pole isegi niivõrd fännikirjandusega, kuna autoritel polnud mitte ainult vendade isiklik luba, vaid ka nende materjalid-mustandid kirjutamata jäänud romaanist – ja seetõttu on antud jutus terveid lõike, mis vendade endi kirjutatud.

Viies, Andrei Lazartšuki lugu „Kõik on hästi”, on kindlasti kõige süngem, kõige raskemini loetav ja samas ka kõige rohkem mõtteid tekitav. Ka varasemad jutud olid keskpäevamaailma osas üsna kriitilised, aga Lazartšuki kõrval tunduvad need suisa utoopiad. Tõsise fännina ei jäta see autor just palju kive ja kaheldavusi ümber keeramata ja hea on, et see lugu asub kogumikus kõige lõpus, ainuüksi seepärast, et pärast antud teksti lugemist on raske vendade tulevikupildile endise pilguga vaadata. Kuigi see tekst pole ühegi Strugatskite tekstiga seotud sama tugevalt kui „Operatsioon Viirus”, tasuks enne lugemist vähemalt „Väikemees” korra üle sirvida.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et vennad on tõesti suured autorid. Palju on õigupoolest kirjanikke, kes on enda üksikute vihjete (Mida on väärt ainuüksi „Kauges vikerkaares” toodud 12-realine lõik Massachusettsi masinast!) või pooleldi öeldud lausete abil suutnud inspireerida terveid lühiromaane?! Näiteks selgub järelsõnast, et „Operatsioon Viirus” pole sugugi ainuke võimalik tõlgendus Maksimi reisist Saareimpeeriumi, vaid neid on veel tervelt kolm tükki. Ainuüksi see fakt avaldab muljet. Või siis veel üks näide sellest, kuidas Strugatskite maailm elab oma salapärast elu – tekstis „Poiss põrgust” satuvad robot ja poiss peale Null-T reisimise tõttu mahajäetud liikuvale maanteele. Ühele sellisele, mida kirjeldati tekstis „Tagasitulek”. Pealtnäha tähtsusetu tilluke detail, aga jäi meelde, lisas maailmale sügavust ja tekitas mõtte, et aga palju neid teid võib metsades olla? On need teed-atmosfääripuhastajad mingi oma teadvusega jne. Kui sellesse detaili veel pisut süüvida, polegi enam palju vaja, et sünniks juba täiesti uus tekst.

Lõpetaks selle arvustuse aga Verovi ja Minakovi mõttekäiguga selle kohta, miks ulmefännid moodustavad, erinevalt teiste kirjandusžanrite fännidest, ühise vennaskonna. Nende nägemus põhineb Strugatskite eespool tsiteeritud ulme definitsioonil (ime-saladus-tõepärasus) ja lähtub tõdemusest, et selle kolmiku esimene komponent – ime – sisaldub igas ulmeteoses. Usk imesse on aga igasuguse religioosse maailmavaate üks alustalasid. Ulmekirjanduse imed pole enamasti ühekordsed ja tühised (nagu tihti peavoolu kirjandusel), vaid lähtuvad universaalsemast küsimusest – elu mõttest. Teadusulme tegeleb selliste (muu hulgas ka religioossete) küsimustega, nagu kõiksuse sünd ja lõppemine, inimese tekkimine ja kadumine, mõistuse olemus, kas me oleme Universumis üksi, utoopia ja düstoopia (Paradiis ja Põrgu)... Ehk siis teadusulme on tegelikkuse mõtestamise vahend, mis on välja vahetanud religiooni.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0841)