...ehk kosmiline udujutt Kreutzwaldi ainetel.


Aeg ja ruum olid ses avakosmose nurgas üpriski sõlmes. Ennemuiste anomaaliat kaardistama saadetud ekspeditsioon sai seda omal nahal tunda, kui kesk ääretut vaakumit mõõtmisi teostanud teadlane end ühtäkki tundmatu planeedi ookeanis hulpimas leidis; järgnes riburada juhtumeid, kus uurijate ees terendasid ootamatult uute maailmade silmapiirid, kuigi tähekaartide järgi pidanuks lähimad süsteemid tosinaid valgusaastaid eemal paiknema. Paarisaja põlvkonna ühistööl kasvatati uurimislaeva–seemnest paraja poolkuu mõõtu püsijaam ning selle asukad õppisid aegruumi–akende manamise kunsti valdama ja täitsid lõputa teokojana keerduvaid arhiivikambreid teiste maa–laste lugude ja teadmistega.

“Seal ta siis nüüd õitseb, see meie kuulsusrikas esmakontakt!” noorteadur Uduhänd  pööras arhiivikoja kõrvalsoppi, kust kostis vaikset halinat. Hämaras võlvialuses helendas üksainuke vaatlusotstarbeline dimensiooniaken ja selle ees kössitas inimkogu, keda Uduhänd tervituseks ribidesse tonksas.

Vastuse asemel puhkes see lahinal nutma. “Kõik on kadunud! Minust ei saa iialgi tõelist väliõpetlast.” Noorteadur Pihlapung löristas nutta ja mudis oma öötaeva karva seitsmesõrmseid käsi. “Minu dimensioonisiirikud lõigatakse maha, minu hüpoteesid naerdakse välja, mu suguvõsa ütleb minust lahti...” Pisarad purskusid ta silmist, roomasid seinakaart pidi üles ja kogunesid pärlireana akna serva, raamima  vaadet vohavale aasale, mille keskel tuksles helendav munajas seade.

“Sina ja sinu kuulus suguvõsa…” Uduhänd turtsatas poole suuga. “Mis nemad siia puutuvad?”

Pihlapung nuuksatas. “Meil... On... Pea... Igast perest… Tähendab, igast Tedrekirja–liini perest… On ikka mõni suur teadja sirgunud.” Ta tõmbas hinge. “Näiteks vanavanavanaema Salme… Ta tõi meid muudkui käekõrval arhiivi – ütles, et meid peab väiksest peale inimkonna lugudega sõbraks tegema. Ükskord… Ma olin siis juba suurem, jagus mul julgust küsida, et kui palju neid lugusid siin siis kokku on. Tema ainult naeris ja ütles, et lood ei saa kunagi otsa. Siis kogus Salme lastekarja enda ümber ja seletas tõsiselt, kuidas meie kohus on üles otsida kõik ilmaruumi pudenenud maa–lapsed ja koguda seda, mida nende silm kuskil näinud ja suu pajatanud.” Pihlapung nuuskas valjusti ja jätkas hardal häälevärinal: “Hoida tallel inimkonna kalleimat vara; liigselt sekkumata sõlmida sidemeid ja leida liitlasi; nendele, kes usaldust õigustavad, avada tasapisi tarkuste varamut.” Ta ohkas. “Varsti pärast seda jäi Salme Modrazeme džunglites kadunuks. Aga tema sõnu ei unusta ma kunagi!”

“Või ei unusta… kes sul ometi käskis siis juhtseadet kohalikele näppida anda?”

“Ma ju lootsin, et meil õnnestub, noh, kontaktiloomet veidikena, noh, järele aidata… Mõned faasid vahele jätta ja…” Pihlapung hakkas uuesti tihkuma. “Parem tunnistame kiiremas korras kõik üles! Kirjutame raportisse, kuidas kohalikud meid lolliks tegid. Seal... õhukvaliteedi põhjal võis ju järeldada, et tegu on puutumatu… primitiivses rahvaga – interdimensiooniliselt initsieerimata, noh!”

“Kas vanavanavana Salme sulle siis seda ei õpetanud, et lood liiguvad rutem kui laevad?” Uduhänd pilgutas silma. “Aga raportiga ära kiirusta. Mentorite koguni on veel sadakond teljepööret, vahepeal võib paljugi juhtuda...”

Pihlapung ajas end nohisedes jalule ja naaldus helendavat seadet vahtides dimensiooniakna poole, kuni selle pinna hoiatav särin ta tagasi tõmbuma sundis. “Jah, kui vähemalt Sampo–muunduri kuidagi tagasi saaks. Siis võiks mõned asjad raportist välja jätta...”

Uduhänna silmad lõid särama ja ta hõõrus käsi. “Vaat see jutt juba läheb!”

“Oot… sa sepitsed midagi? “

Vastuse asemel sõrmitses Uduhänd õhus värelevat koordinaadistikku. Värskelt manatud peopesasuurusest aknast paistis iidne, nuppudest ja tulukestest kubisev juhtimiskeskus ja selle pultide taga tegutsemas kaks kulunud tunkedes naist – üks noor ja teine vana.

“Paar päevatsüklit veel, siis saab seltskonda,” õhkas vanem naine ja põrgatas oma lopsaka kere peapuldi istmele. Noorem põrnitses sõnatult navigatsiooniekraani, kus plinkisid  süsteemidevahelise anomaalia kontuurid ja uurimisjaama märkiv punktike.

“Ega nad meid ei kuule?” Pihlapung tasandas häält.

Uduhänd raputas pead ja asus akna kõrvale ridamisi andmeid kuvama. “Alus Zan’yulduzi süsteemist, ette nähtud jalavägede transpordiks. Sealsed asustatud maailmad on haaratud äärmiselt nürimeelsete konfliktide lainesse, mis ei taha ega taha otsa saada. Kuigi analoogruumi mõistes on nad meie naabrid, oleme me sõjategevuse pärast otsekontaktide algatamist seni edasi lükanud. Mõistad?”

“Kui nad pole Gaia Diasporaa harta liikmed...” Pihlapung tõmbas kihistades pea õlgade vahele.
“Just! Neile pole keegi Sciatorquevirus’t sisse istutanud!” Uduhänd lasi otse aasavaate–akna ees nipsu, nõnda et selle pind jälle hoiatavalt särisema hakkas. “Kui üks neist peaks kogemata läbi strateegiliselt genereeritud ruumiakna kukkuma, ei jääks sellest ürikutesse mingit märki maha.”

“Aga… Kui nad siin pardale astuvad, siis vastuvõtu käigus kalibreeritakse ju nende mikrobioomi ka… Ongi sinu puutumata metslastel kriips peal.”

“Rahu, ainult rahu. Ma saatsin nende suunas teavituse–...

“Mismoodi – saatsid?”

Uduhänd muigas. “Sinul on suguvõsa õpetlasi täis, minul jällegi laevnikke. Mu vanemad vennad on kordamööda sidepunktis valves. Niisiis – saatsin mitteametlikult teate, et meil lubatakse külalisi pardale ainult ühekaupa – ja ikka neid, kellel on vastutav roll. Teine jääb laeva ja temale läheneme... ee... kaudselt. Mul on mõjutamise tarbeks juba mõned süžeed välja vaadatud.”

“Ei tea…” Pihlapung pilgutas nõutult silmi. “Miks sa arvad, et nad õnge lähevad?”

“Miks ei? Sina ju läksid.” Uduhänd vilistas lõbusalt läbi hammaste.

Pihlapunga põsed lõid hõõguma, kuid ta ei öelnud midagi.

Uduhänd köhatas. “Niisiis. Sõelale jäänud süžee ja veidi taustateavet meie kaasosalis… Ee… Subjektide kohta.” Ta tõmbas vaatlusakna kõrvale lahti veel mõned helkivad tekstiread.

Pihlapung sõrmitses tulikirja ning ajas silmad suureks. “Või kohe sõjakurjategija?”

“Ah, mis kurjategija…” Uduhänd rehmas käega. “Lihtsalt ellujäämisinstinkt on hea.”

“Aga siin ütleb, et “saatis terve laevatäie võitlejaid teadlikult hukatusse, haaras omavoliliselt aluse juhtimise  ja põgenes süsteemidevahelisse neutraaltsooni.””

“Kui nüüd täpne olla, siis mitte päris terve laevatäie!” Uduhänd ajas näpu tähtsalt püsti.  “Meie teine subjekt jäi sellest koosseisust siiski ellu. Ja teiseks… loe tandriparameetreid lähemalt. Need tüübid olid kutud nii kui pardalt maha tulid. Mutt nägi ära, et lootusetu juhtum, taipas õigel ajal luugid kinni tõmmata ja orbiidile tõusta. Kohalikud juhtorganid oleksid üksikute ellujääjate asemel muidugi eelistanud näha kogu laevastiku kangelaslikku hukkumist, nii et...” Uduhänd sügas kõrvatagust. “Aga see selleks. Mind huvitab hoopiski see teine.”

“Tuhkapusija?”

“Ei, vaata edasi. Vaeslaps.”

“Jah, leidsin. Tähendab, ta vanemad on siis surnud? Kas nad surid sõjas?”

“Vanemad? Ei mina tea... Allikad ei ütle. Oletatavasti on tegu kollektiivembrüoga... Aga, see polegi antud juhul oluline – kõik üksused, mille juurde ta määrati, said järgemööda hukka, nii et toitjata jäämise tunnus klapib.”

“Mismoodi tema siis ellu jäi?”

Uduhänd sirvis kiirkäigul tekstiridu. “Paistab sedaviisi, et kui talle relv käte usaldati, kippus alati järgnema mõni “sõbralik” intsident. Ja nii juhtuski, et alati kui üksus välja saadeti, leidis tagalapealik – seesama vanamutt – talle mõne pakilise ülesande. Nii ka seekord – sel ajal kui õed–vennad kangelaslikult hukka said, oli plika parajasti väljakäike küürimas.”

“Aga kuidas on teiste tunnustega? Siin seisab, et vaeslaps peab tegema rasket tööd ja kannatama jõhkrat ülekohut.”

Uduhänd deklameeris haleda häälega: “Et tal varanatukest rohkem ei olnud kui omaenda küünemust ja see pisku, mis kaotajavägede univormi karmanisse mahtus, pidi tütarlaps oma ülalpidamise usinusega tasa teenima. Nii jäi tema tööks rohesünteesi käitamine ja gaasivahetusmoodulite hooldus…” Ta pugistas naerda. “Soovimatu töö komponent niisiis peaaegu klapib… plika kühveldab jääkorgaanikat aineringlustünnidesse ja...”  

“Ja on ikka raske töö?”

“Parasjagu... Tundub küll, et ta väldib juhtimiskeskust täiesti sihilikult ja tolkneb vetikafarmis rohkem privaatsuse pärast. Mõtle ise: oma koiku, värske õhk, mõõdukas külgetõmme – laseb kõndida, aga konti ei koorma… ” Uduhänd sügas teist kõrvatagust. “Vaatluse käigus on mul tekkinud ka hüpotees, et see ullike müttab seal täiesti ilmaasjata. Sarnaseid rohesünteesi mooduleid on neil laeva peale tegelikult mitu tükki ja kõik ülejäänud töötavad autonoomselt. Pealik–mutt ainult käib ja kontrollib aegajalt.”

Pihlapung itsitas. “Kas see vanamutt, tähendab, pealik seda vaeslast ikka peksab ka? Siin ju öeldakse– Ai! Ära näpista!”

“Mis? Tahtsid ju rohkem kannatusi?” Uduhänd togis teist naerdes ribidesse. “Ühesõnaga. Osalised ei peagi üks–ühele arhetüübiga kattuma; vaja on, et nende käitumismustrid narratiiviga kohanduksid. Üldine dünaamika ju klapib.”

“Hästi–hästi…“ Pihlapung noogutas. “Aga kui sul kõik niikuinii selge on, mida sa siis minult ootad?”

“Vaata–” Uduhänd hõõrus õhinal käsi. “Ma tarvitaksin sinu arvutustalenti. Kui need metsalised siia jõuavad, jääb noorem paigale. Kindlam on, kui me teda üldse siia ei too… Saadame laeva pardalt otse sihtpunkti. Aga… Nojah, mul pole eemalpaikneva lähtepunktiga akna moodustamine kunagi välja tulnud.” Uduhänd lõi kimbatuses silmad maha. “Eksami tegid vennad minu eest ära.” Ta elavnes. “Nii et akende manamine on sinu töö. Mina jällegi varustan meid farmakoloogiliste abivahenditega ja võtan pealiku... Ee… “Perenaise” töötlemise enda peale.”

“Oota. Aga kolmas võtmetegelane – kustkohast sa selle põhjamaa targa kavatsed võtta?”

Uduhänd köhatas hääle puhtaks ja lasi kuuldavale polüfoonilise kurina: “ega sul lapseke raske ei ole?”

Noorteadurid hakkasid üksteise võidu itsitama.

***


Vaeslaps oli end parasjagu koikule pikutama seadnud, kui laeva sisestruktuuri värin ta istukile ehmatas.

Põkkumine!

Suures õhinas igasugust vastumeelsust unustades kargas ta jalule ja ronis kribinal mööda redeleid ja käike juhtimiskeskusesse. Seal ajas tagalapealik juba suhtlusprotokolle jutti ja oli jõudnud koguni värviliste eraldusmärkidega vaakumikaitse–ülikonda pugeda.

“Kas varsti lähmegi?” Suurest ronimisest lõõtsutades polnud vaeslapsel aega omaenda väljanägemist märgata.

“Tea, mis sinul sinna asja peaks olema,” mühatas tagalapealik.

“Noh, inimesi näha ja…” Vaeslapse õhin kahanes kiiresti.

Tagalapealik hakkas suure häälega naerma. “Ei need seal pole ammugi enam õiged inimesed. Nii kaua ulguilma vahtinud, et ise ka juba seda nägu. Meie kandis oli üks teisest süsteemist pärit vanaätt, kes oli neid ise ligidalt näinud. Tema hüüdis neid Virmalisteks.”

“Aga mida nad teevad seal, need… Virmalised?”

“Kauplevad, koguvad teavet... Ära päri nii palju.” Pealik takseeris vaeslast ja krimpsutas nina. “Niikuinii lubatakse külla ainult üks. Ja võõrastega kohtuma läheb siiski selle aluse vääriline esindaja, mitte mõni kaltsakas. Jääd siia ja hoiad elutoe süsteemidel silma peal. See on käsk.”

Kui tagalapealik kõige oma univormiga välislüüside poole oli kadunud, vinnas vaeslaps end sidepuldi ligi ja uuris ekraane täitvaid võõrastes keeltes kirju ja liikuvaid pilte – niipaljukest rõõmu sai ta endale ometi lubada.

***


“Oled seal päris üksi?“
Vaeslaps võpatas. Võõraste keel kõlas sidekanalist kui tundmata oja vulin ja ometi oli ta kõigest aru saanud.

“Ee… Üksi jah.”

“Kas sul igav ei ole?”

“E-ei... Ma valvan elutoe protsesse,” lisas ta julgemalt. “Õhuringlus ja…”

Kostis veel mitmel häälel võõrakeelset vidinat ning siis kajas küsimus – selgelt, justkui ta oma pea seest: “Tahad, me aitame sind? Meil on siin õhku küllaga. Lase veidikeseks lüüsid lahti, puhume teile nii poole päeva jagu.”

Õlgu kehitades toksis Vaeslaps vastava koodi nupustikku – pool päeva puhkust kulus alati ära.

Luukidest ja tuulutusavadest hakkasid puhuma harjumatult värsked õhujoad, millega koos kandus juhtimiskeskusse puhang tundmatuid lõhnu: vürtsid ja vaigud, puud ja viljad…

Vaeslaps tõmbas end rihmaga istme külge ning sulges mõnuledes silmad. Kergendus, väsimus ja ootamatud aistingud tegid oma töö ning peagi suigatas ta magusalt, käed–jalad laiali hõljumas.

***


Noorteadurid–vandeseltslased, kes olid end taas arhiivikambri varjulises külglöövis sisse seadnud, vahetasid pilke.

“Nägid nüüd – natuke kailuhõngulist udujuttu ja ongi subjekt stsenaariumisse kistud! Sehkenda talle paras aken istumise alla ja järgmine faas võib alata.”

“Jajah… Selle istmega tuleb nüüd muidugi pusimist...” Pihlapung asus helendavat koordinaadivõrgustikku näppima, endal suurest keskendumisest keeleots suust väljas. “Kui ta kohale saab toimetatud, mis siis edasi?”

“Laseme tal uudistada, vaatame kuidas reageerib. Vajadusel sugereerime ideid. Esimesel võimalusel kukutame ta koos muunduriga tagasi laeva. Tähendab, kõigepealt uinutame ja siis kukutame.

Pihlapung pühkis laubalt higi. “Mis tast siis enam uinutada, kui tal Sampo niikuinii käes on?”

“Esiteks, stsenaarium näeb niimoodi ette – ränd teise ilma ja tagasi toimub alati unes. Äratundmisefekti ei maksa alahinnata. Teiseks, nii ei eelda subjekt, et ta kontrollib olukorda. Ja kolmandaks, kui keegi peaks hakkama meie, hm, eksperimendi vastu huvi tundma, jääb meile võimalus väita, et lollike nägi kõike unes!”

“Aga miks me teda otse siia ei too? Ma mõtlen, pärastpoole,” lisas Pihlapung, nähes Uduhänna grimassi.

“Kas sa soovid märgistamata metslaste otsese manipuleerimisega vahele jääda? Parem ootame, kuni mõlemad subjektid on tagasi oma alusel ja meist eraldunud. Pärast seda on meil küll ja küll aega Sampo sobival hetkel kõrvale toimetada.”

Pihlapung noogutas kuulekalt. “Jah, jah. Kaudne lähenemine.”

“Näed siis. Ära muretse, saad hakkama. Aga mina lähen otsin selle “perenaise” üles ja hoian teda siin kinni.”

***


Vaeslaps avas aevastades silmad, sirutas end mõnusalt vetruval mättal ja kergitas ükshaaval harjumatult raskeid liikmeid. Ümberringi laius hämar tasandik, pea kohal kerkis videvikuhõõguses taevakumm ja jalge ees hällis tundmatute õistaimede meri. Eemalt kostus ta kõrvu ühetoonilist kutsuvat suminat. Vaeslaps kuulatas, nuhutas ööõhku ja asus otsivalt liikvele. Veidi ekselnud, kuulis ta suminat valjenevat ning peagi selgus ka selle tekitaja: kesk aasa puhkas sile kerajas seadeldis, mille pinnal tantsisklesid helendavad kriipsumärgid. Labasid, võlle ega muid liikuvad juppe kera küljes ei paistnud, ainult õhk selle ümber väreles eriliselt; ka rohi oli kera läheduses rikkalikum ning keerdus ebaharilikult hargnevate mustritena. Vaeslaps sirutas käe, et kera puudutada, kuid pidi peatuma.

“Ei tohi,” ütles ta sisimas üks hääl. “Ainult taimedele.”

Vaeslaps ei raatsinud huvitavat leidu ometi sinnapaika jätta. Ta noppis maast lokkav–harulise taimevarre ja sammus seda uurides ringiratast ümber kera.

Vetikad, mõtles ta. Huvitav mis juhtub, kui niisugune tore muna vetikakultuuride ligi panna?


Illustratsiooni autor: Kadri Umbleja


***


“Ruttu, viska orvukene oma kohale tagasi,” hõikas Uduhänd jooksu pealt. ”Perenaine jõuab kohe laeva!”

“Sa pidid teda ju siin kinni hoidma?” Pihlapung asus kiirustades koordinaatide kallale.

“Hoiangi... noh... põhimõtteliselt.” Uduhänd potsatas hingetult arhiivikoja põrandale. “Kutsusin ta kaardilauda… pakkusin tõusvate panustega turniiri… Tähendab, sain ta nõusse… Aga nüüd tahtis korraks laevale minna, nii et…”

“Hästi–hästi, ma kohe... Egas' mateeria-akna paigashoidmine pole mõni naljategu. Nii, lülitus ja… valmis!” Pihlapung pühkis käsi. “Kas äratame ka?”

“Las magab – saabki natuke nalja.”

***


“Üles, unimüts! Ja mis risu see veel on?”

Vaeslaps kangutas vaevaliselt silmad valla, püüdes õhus uperdades meeleheitlikult mõnd tugipunkti leida. Vasemas käes pigistas ta ikka veel keerumustrilist taimevart.

“Noh, see polegi tähtis.” Tagalapealik paistis õige elevil olevat. “Tuled aitad mul angaaris hunniku koli kokku pakkida. Mul on üks suurem tehing soolas.”

Kui pealik ühes kärutäie detailidega taas lüüsidesse oli liuelnud, ootas Vaeslaps veidi ning ronis siis kodusesse elutoe–sektorisse. Silm kippus vägisi kinni, aga ta pingutas tahtejõudu, et enne uinumist veel mõned ettevalmistused teha.

***


Noorteadurid lasid üheskoos valla sügava kergendusohke.

“Näed nüüd, kus toimetab… plikal läkski mõte tööle! Natuke veel ja... stsenaarium läheb edasi.”

Pilk kahe vaatlusakna vahel pendeldamas, jätkas Pihlapung nohinal andmete joondamist, kuni Vaeslapse norskav kogu läbi laevapõrandale seatud portaali hulpis ja pehme potsatusega aasa–maailma vaatevälja sadas. “Valmis. Ja nüüd?”

“Passid peale, mis ta teeb ja tõmbad sobival hetkel uuesti laeva – lihtne. Ma lähen nüüd tagasi Perenaist töötlema.” Uduhänd poetas põrandale pika pudeli. “Näh, peaaegu läks meelest – tõin meile keelekastet ka.” Ta vaatas pika pilguga, kuidas Pihlapung pudelist sõõmu võttis ja asutas minekule.

***


Tuttaval aasal tuksleva kera ees seistes kobas Vaeslaps veelkord kaasatoodud varustust. Trossid, millega ta end tavaliselt koiku külge ankurdas, rippusid kenasti vöörakmete küljes, nende kõrval aga ilutses paar raskeid kaitsekindaid. Ta lasi trossid ühest otsast valla, keeras neist silmuse ja seadis selle kera ümber. Siis sättis ta kinnastatud käed teine teisele poole kera ning sikutas tagumiku toel silmuse koomale. Ettevalmistustega ühele poole saanud, pigistas Vaeslaps silmad kõvasti kinni.

Kui ta valju aevastusega ärgates end laevas koiku kõrval istumas leidis, kostis sealtsamast käeulatusest ka tuttav sumin. Vaeslaps ukerdas jalule ja mähkis kera hellasti kindakäppadesse. Ainult taimedele, meenus unenäos kuuldud hoiatus ning ta kandis kera tasahilju rohemassi tündrite poole. Mida lähemale jõuti, seda kindlamalt plinkisid kriipsumärgid kera pinnal ning nähtamatu tung kiskus seda enda poole.

***


“Mis nüüd, jäid ka tukkuma?”

Pihlapung ehmus istuli. “Ah? Mina pole teinud! See oli uni! Muinasjutt!”

“Tasa–tasa, pole siin kedagi. Tulin ütlema, et meie külalised asusid teele. See tähendab –”

Pihlapung nühkis uimaselt nägu ja haigutas. “Mhmhh… järgmine faas.” Ta uuris umbusklikult kahte vaatlusakent – mõlemad olid endisel kohal, kuid laeva–akna kontuurid võbelesid ja hüplesid. Nähes sealt aga kumamas tuttavaid kriipsumärke, Pihlapung virgus. “Nonii, Sampokene, aeg koju tulla.” Ta hõõrus käed soojaks ja asus tööle.

Juba kasvaski otse nende nina all mateeria–läbilaskega aken, millest kerkis ümbertöödeldud orgaanika jõulist hingust; Sampo–muunduri podisemine kostis juba käeulatusest, kui poolik portaal järsku uuesti kokku kiskus.

Pihlapung punnitas, kuni ta siiriksõrmed hakkasid sinist suitsu välja ajama, kuid sellest polnud abi. Ta tõstis hädiselt pilgu. “Nende kiirendus on liiga suur... Ja mateeriaportaal – no ei jaksa käsitsi lahti hoida!”

“Aga arvutusmasinaga – kas siis jaksad?”

“Jaaah, ju vist…”

“Läki siis sidepunkti! Vennad aitavad.” Uduhänd upitas kaaslase püsti. “Ära muretse, stsenaarium pole veel läbi!”

***


Nüüd oli Vaeslapsel hea põli. Vetikakultuurid vohasid, gaasivahetusmoodulid lausa laulsid käes ning laeva soppidesse imbus lisaks ümbertöödeldud õhusegule ka võõra maailma metsade hullutavat hõngu. Kui Vaeslaps silmad sulges, oleks ta otsekui kuulnud heljuva kasteheina sahinaid ja suleliste nokkelajate mitmehäälset vidistamist. Need laulsid kaugest maast, kus loomulik atmosfäär kummus sinise kaarena kõrgustes ja inimesed võisid kohaliku tähe kuldsel paistel kartuseta ringi jalutada. Ta kikitas kõrvu – nagu olekski eemalt kellegi jala–asteid kuulda olnud...

“Marss püsti!”

Tagalapealik jättis viimased redelipulgad vahele ja kargas vatsa värinal  otse vetikavaatide keskele. “Andurid kõik häires ja sina pikutad siin… rooska ja vaakumit oleks tarvis säärase mürgitamise peale!”

“Kõik on korras,” piuksatas vaeslaps. Ta oleks tahtnud lisada, et süsteem pole lihtsalt lisajõudlusega kohanenud, kuid juba märkaski tagalapealik vaadi küljes huugavat kera.

“Või nii on lood. Laiskled siin hoopis võõra tehnoloogia arvelt. Ma kahtlustasin kohe, et sa oled salaja jaamas käinud, siis kui mina ee… läbirääkimistega hõivatud olin.” Ta astus mõõdetud sammul kera poole.

“Ei tohi palja käega puutuda,” pobises vaeslaps.

“Ma tean isegi et ei tohi. Virmalistel on kõik kohad hoiatusi täis.” Tagalapealik noppis maast kindad ja tõmbas need kiirustamata kätte. “Kujutad sa üldse ette, kui palju sellise imeteoga saaks peareaktorile võimsust juurde anda? Me jõuaks veel selle eluea sees päris tsivilisatsiooni ära näha!”

“Aga see…”

“Pole siin mingit aga. Siin on sulle uus käsk: ajad kondimootori selga ja teostad aluse täieliku välisseire. Mina kui volitatud isik kontrollin niikaua siin kõik parameetrid üksikasjalikult üle.“ Tagalapealik isegi ei vaevunud muiet tagasi hoidma. “Liigutab–liigutab!”

Nina norus, ronis Vaeslaps angaaride suunas. Ta süda aimas halba, ent vastu vaielda ei võinud ta äsjaste pahanduste valguses hoopiski mitte.

***


Mornist meelest hoolimata edenes inspektsioon jõudsalt ja kineetilise võimendi magnetkäpad muudkui kobatasid sõlmpunktist sõlmpunkti. Taamal helkisid vastupäeva pöörlevad elutoe–vööndi rõngad, mis isegi väljastpoolt vaadates Vaeslapse hinges koduse tunde sütitasid. Ta võttis järgmiseks hüppeks hoogu ja...

Rõngaste tagant piiluvaid ninapoolsed radiaatoreid silmates taipas Vaeslaps otsemaid, et midagi on väga valesti. Viirulised labad, millest tavaliselt kiirgas jääksoojus maailmaruumi vaid kahvatupunase söesilmana, helendasid erkkollaselt. Mis veelgi hullem, radiaatorilabad lõid iga hetkega silmnähtavalt aina heledamalt loitma. Pisaraid neelates mõistis Vaeslaps, et pealik oli hoiatusi eirates sindrimuna reaktorite külge sobitanud ja nüüd ootas neid kindel hukk.

Viimses lootuses kiikas ta sinnapoole, kuhu oli jäänud Virmaliste kodu: ehk heidab see imelik paik talle kehvakesele veel viimnegi kord armu? Visiirivaadet viimse piirini suurendades võis jaama–punktikest tühjuse taustal veel kuidagi aimata. Surm siin või seal, mõtles Vaeslaps ja lükkas mõlemad kannapõtkurid tööle. Ta määras kursi, väänas taskureaktorid täisvõimsusele ja pigistas silmad kõvasti–kõvasti kinni.

***


Noorteadur Pihlapung ägises vaevaliselt. Ta kere kirvendas, pea tahtis seesmisest survest lõhkeda ja vaimusilmas ketras aina pilt eemalduvast laevast, mille piirjooned sulavad võikalt rohekaks plasmamulliks; mull paisub aina kahvatudes, kuni pihustatakse helkiva sfäärina kõiksusesse laiali. Lähedusest kostis ta huugavasse peakolusse tuttavlikku kõnekõminat.

“... selle niruga siis tegite?”

“Hiivasime... Päästedokki, märgistasime... Määruste kohaselt... Kupatasime edasi… Sol–süsteemi, ühte... Europa allmerefarmi.”

“Miks sinna?”

Pihlapung paotas ettevaatlikult silmi – jah, küsijaks oli kolleeg Uduhänd.
“Kokkulepe oli... Et siia jätta ei saa ja… Seal on selline... Kannatlik rahvas ja… Neile kulub seal alati… Mõni töökas juhm ära.” Kaks üht nägu võõrast jätkasid kõneldes teineteise lauseid poolelt sõnalt. “Näe, su sõber hakkab pilti ette võtma,” teadustasid nad siis kooris.

“Kõik on kadunud,” pomises Pihlapung ja sulges uuesti silmad.

“Mismoodi kadunud? Sinul sai ehk jaks otsa, aga meil olid ju arvutusmasinad abiks! Kuulsid ise – saatsime orvukese nagu naksti ausale tööle!” Uduhänd ulatas talle aurava topsikese. “Näh, rüüpa seda.”

Jook maitses hea ja virgutas ülepingutatud meeli. “Tööle… jah, muidugi... Ainult sellest teisest on natuke kahju,” pomises Pihlapung juba asisemalt.

“Ahaa!” Uduhänd lõi üle näo särama. “Pole tarvis! Tule, ma tutvustan teid!”

Pihlapung ajas end ettevaatlikult püsti ja astus kobamisi kolleegi järel. “Ta on siin? Aga kuidas…”

“Siin neh… mutt nokkis juba teise partii ajaks välja, et meil on lollikesega mingi plaan. Hakkas järjest kaotama, ähvardas koguni mängu katki jätta, aga mul on ju vaja teda paigal hoida, eksole? Sai siis mõned meie plaani üksikasjad mängu pandud…”

“Sellepärast ta siis vahepeal ära käiski – panusteks materjali toomas?”

“Ah see praht, see oli niisama moepärast. Õige mäng käis ikkagi Sampo–muunduri kojutoomise peale. Ütleme nii, et see va perenaine võitis endale mõned soodustavad tingimused lisaks.”

“Tingimused?”

“Et võimaldame tal päriseks siia jääda. Ja et plika saadame kuhugi mujale – kaugele mujale.”

Nad astusid avarasse võlvialusesse, mille soppidest kajas vastu mängu– ja joogitubade suminaid.

“Nii et kiire minemasõit ja katastroof...”

Uduhänd noogutas. “Meil tuli tekitada tõeline hädaolukord. Otsustasin sind sellest välja jätta – ehk annad pettuse andeks?”

Pihlapung nohises leplikult.

“Et siis jah...” Uduhänd köhatas. “Kui nad olid jaamast piisavalt kaugel, käis asi lihtsalt. Pealik saatis ullikese laevast välja ja ise tekitas süsteemis Sampo abil ülekoormuse. Kui ahelreaktsioon oli käivitatud, pistis muunduri kotti ja saatis hädakutsungi – täiesti ametlikult ja avalikult. Ta sai meil ju külalisena arvele, viraalselt märgistatud, ja kuna laeva aurustumine oli nüüd vaid aja küsimus…”
“Ma ei mäleta sellest suurt...”

Mängutoa lävele jõudes noorteadurid vakatasid.

Kaardilaua ääres, otse Perenaise–tagalapealiku vastas istus pikk sirgeselgne naisterahvas. Kaardus oimusiirikud heitsid ta näole sinkjat kuma ja ta seljal voogasid korrapärase hõbedase kosena jämedad patsid.

“Mentor Sügavete,” puterdas Uduhänd. “Meie… kas te mitte… me arvasime, et te viibite välitöödel…”

Mentor muigas ja ta oimusiirikute kuma omandas violetse varjundi. “Olin – aga teate ju omastki käest...”

“Lood liiguvad rutem kui laevad,” ohkas Uduhänd.

“... ja halvad uudised jõuavad alati pärale,” lõpetas mentor. “Kuulsin, et teie kaks olete siin mingisuguse folkloristilise intsidendiga hakkama saanud.”

“Ee, hüpotees ei hüüa tulles?” Pihlapung pilgutas süütu moega silmi.

“Ja see hüpotees oleks?” Mentor kergitas ühte kulmu.

“Imemuinasjutu süžeede rakendamisest madalama arengutasemega inimtsivilisatsioonide tehnoloogilisel järeleaitamisel,“ vuristas Uduhänd viksilt.

“Nii–nii.” Mentor noogutas. “Ootan korrektselt vormistatud raportit hiljemalt kolmanda teljepöörde keskpaigaks.”
“T–te ei karistagi meid?”

Mentor Sügavete läbitungimatut ilmet valgustas siirikute värvidemäng. “Ma ei saa mööda vaadata teie… Hm, eksperimendi tulemuste hindamatust väärtusest. Ma olen isegi juba tükimat aega püüdnud leida mooduseid kuidas mõne Zan’yulduzi kaasaegse isendiga kontakti luua, ilma et see määrustega vastuollu läheks. Ja teil see õnnestus. Sellise saavutuse eest on ette nähtud abiteaduri staatus ja teise taseme oimusiirikud.”

“Tõesti?” Pihlapung ei suutnud õhinat varjata. “Me saame päris oma nukitsad?”

“Oleksite saanud. Vaieldamatu kahju, mida eksperimendi sooritamisel tekitati –” Mentor hingas sügavalt sisse – “teie karistus on see, et mingit edutamist ei toimu.”

“Isegi nulltaseme nukitsaid ei anta?” päris Uduhänd ettevaatlikult.

“Ei anta. Aga nüüd, marss raportit kirjutama. Ja ruttu, enne kui ma ümber mõtlen.” Mentor seadis end mugavamalt istuma ja noogutas üle laua tagalapealikule. “Proua – teie käik.”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0873)