"Tuumahiid 4: Berüllium" koondab endasse parimatest parimad jutud, mis Reaktoris 2016 sügise ja 2017 aasta talve vahel ilmunud. Siit leiab sellist mõnusat nanorobotitest läbi imbunud digiulmet, kus vastu pead saadakse ka vahel läbi võrgu ja pea seestpoolt, aga ka ulmet, mis paneb sind järgmisel korral keldrisse minnes automaatselt korraks seisatama ja kuulatama... ja siis on siin veel sellist mõnusat vanamemme-taadi ulmet, kus isegi siis, kui tulnukaid ribadeks hakitakse, tahaks rõõmust käsi kokku hõõruda ja vanapapile takka kiita, et: "Küll kõik korda saab." Aga, võtame järjekorras.

Kaido Tiigisoon - Juriidilised probleemid

Veganid võtsid mingil hetkel maailma üle ja nüüd liiguvad ringi inimesed, kes on end kentaurideks, merineitsideks ja teisteks looma-inimese komplektideks kokku aretanud. Liha on rangelt keelatud. Nii selle müümine kui ka loomulikult selle tootmine. Ja sestap käibki tänavatel illegaalne vorstiäri, mida toidavad illegaalsed jahimehed. Kõik on kena, kui ühel jahiretkel üks kuul veidi liiga inimesele sarnaneva looma maha niidab...

Parajalt jabura ideega lugu maailmast, mis jätab inspiratsiooni oh kui paljuks. Loos kirjeldatakse üht episoodi illegaalse jahi ajal, ja see on autoril kaunis hästi õnnestunud. Samas on veidi kasutamata jäänud rikkalik potensiaal veganluse diktatuurist, mis taustal valitseb. Ehk oligi see aga taotluslik ja siis on tegemist hästi välja kukkunud jaburkoomilise looga, millele lisab vinti veelgi lõpplahendus.


Andrei Samoldin - Müür

Keset eestit on ehitatud müür, kus ühel pool vaba maa, teisel Venemaa, koos oma sunnitöölistega. Kahe poole vahel on saavutatud küll mingisugune kokkulepe, kuid sellegi poolest on müüril mehitatud valve.

Väga palju tausta, et miks müür ja kuidas kõik juhtus, autor ei selgita. Veidi hägusaks jääb ka see, et kes kellega õigupoolest kakleb ja mille pärast. Samas on lugu suurepärase jutustusena kirja pandud, kasutades mahedalt mahlast sõdurile omast tuima keelt.


Jaagup Mahkra - Venuse sünd

Läbi aegade on tegutsenud sektid, seltsid ja kultused, mis püüavad, kummardavad ja vangistavad deemoneid. Jutustuses kõneleb keegi teadur oma loo, kes kunagi noorena Botticelli Venuse Sündi nähes näinud seal rohkemat kui kõik teised iial varem. Asja uurides avastabki ta deemonite ja maaväliste olenditega tegelevad sektid, ning otsustab mure maaliga oma teadmiste kohaselt õiglaselt lahendada.

Hästi kirja pandud ning mõnusalt meeleheitlikus stiilis lugu. Ei oskagi midagi kritiseerivat öelda.


J. J. Metsavana - Das Kulturkonflikt

Esimene kuulus mees, kes kuu peale astus, oli loomulikult õilis ja uhke Sakslane, härra Schwartz. Aga kes pani maandumiseks vajalikud raadiomajakad püsti ning kes filmis? Muidugi pea et orjaseisuses Eestlased, kes esimestena Kuule visati, et sealne maandumisplats suure Schwartzi saabumiseks korda ja läikima lüüa. Aga ega raske töö tegijat pole kunagi ju austatud ja tänatud. Sestap tuleb Eestlastel see tänu ise Sakslastest välja peksta.

Muhe lugu, mis lugedes rullus silme ees lahti täiesti võimaliku teatrietendusena. Korduvalt esimest laskumist läbi viiv Schwartz (sest kaamera ei käinud ja tolm rikkus lindi jne) tundus lõpuks nii koomiline, et võttis vägisi muigama. Hea jutt, kus ise palju mõtlema ei pea.


Rait Piir - Pilvelinna bluus

Üks minu lemmikuid ses kogumikus. Kui ühes Veenuse kaevanduslinnas laseb keegi, pealtnäha hull end õhku nanomasinate abil, mis kogu elava ümbruses hävitab, saadetakse kohale uurija, kes leiab aga peagi, et loo niidid viivad palju kaugemale ning lõpeks võib kaalul olla isegi hulga enamat, kui inimkonna saatus.

See on kogumiku üks pikimaid lugusid. Sestap on autoril siin aega maailma punuda, selgitusi jagada ja tegelasi luua. Samas on suudetud säilitada siiski lühijutule sobiv tempo, igav lugejal ei hakka, sest loos leidub päris mitu ootamatut pööret. Hästi on lahendatud ka tehniline taust, liitreaalsuse kasutamine suletud ja väikeses keskkonnas on mõte, mille võiks hoobilt tänapäeva üle tuua.


Maniakkide Tänav - Liblikad pimedusest

Aldo peab krematooriumit. Aga kuna Gaas on kallis, kogub ta laibad kokku ja paneb siis korraga põlema. Laipadele see aga sugugi ei meeldi ning need tulevad mustade liblikatena Aldot ning tema poega painama.

Mõtlesin loo jooksul paaril korral, et mind nii lihtsate vahenditega (laibad, pime kelder, mustad liblikad) ära hirmutada ei saa, aga peab ausalt tunnistama, et korra tõmbas lugu siiski judina mööda selga käima küll. Seega on lugu asjaette läinud. Enda vabanduseks siiski, et lugesin lugu umbes 38 kraadise palavikuga, seega oli kujutlusvõime generaator veidi aktiivsem, kui muidu.


Reidar Andreson - Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt

Maailma rahvaste saatus jumalate, või nendele sarnanevate üleloomulike olendite vaatepunktist, kellele religioonide või rahvuste vahelised maapealsed täiemõõdulised sõjad on vaid süütu ajaviide ja strateegiamäng.

Mulle on alati meeldinud ideed, kus meie ajaskaala on kellegi teise vaatepunktist oluliselt lühem. Sada aastat on mõni minut. See muudab hoobilt nii paljude asjade perspektiivi. Sama ka siin loos, kus miljardeid tappev bioloogiline relv oli vaid üks käik mõttelisel mängulaual. Autor on saavutanud lihtsa vaevaga ka olukorra, kus kahju hakkab sellest, kes miljardeid tappis.


Mairi Laurik - Zombid tekitavad laipu

Ei kusagilt ilmuvad järsku meie keskele zombid. Hiljuti surnud, kes nüüd ringi komberdavad ja veel elavaid söögiks himustavad. Vaid mõni inimene suudab neid mõtte jõul kontrollida ja mingil määral mõjutada. Loo peategelane on peagi kooli lõpetav neiu, kes suudab heal juhul kahte zombit mõtte jõul juhtida. Ja sestap võetakse ta kaasa, et leida üles paik, kust zombid algselt tulema hakkasid.

Hästi kirjutatud ja realistlik lugu. Realistlik ses suhtes, et häirivalt sageli topitakse lugudesse, mille jutustajaks on teismelised, mingit nõmedat slängi, lühendeid ja muud jura, mida seal tegelikult üldjuhul ei ole. Siin loos samuti ei ole. Realistlikkust toetab ka hästi välja joonistatud taustlugu, mis annab suhteliselt hästi ühe võimaluse sellest, mis juhtuks, kui tõesti 2018 aasta Tartusse zombid tekiksid.


Meelis Ivanov - Paljasjalgsed

Nagu ikka, on seal kusagil naabertalu, kuhu lapsed ei tohi minna. Kunagi elanud seal üks isemoodi pere, kelledest keegi iial sokke ei kandnud. Miks, keegi ei tea, aga ühel talvepäeval, kui lapsed naabritele kingituseks sokke minema läksid, tulid nad sealt hirmuga tagasi.

See on taas üks lugu, mille puhul loeb koht, kus seda lugeda palju. Autor on siin aidanud atmosfääri luua, pannes jutu purjakil vanaisa suhu ja see muudabki vist selle nii nauditavaks. Vana külalegend, millest hargnes lugu, mida vanaisa iial kellelegi rääkinud ei ole.


Miikael Jekimov - Õnnepäev

Tuleviku sõjas pole midagi muutunud. Lahinguväljal on endiselt need, kes tulevad sinna siis, kui kõik on juba surnud. Kes võtavad kaasa kõik, mis vähegi väärtuslik ja kõik mis veidigi neid nende unistuste poole aitaks. Ka siis, kui selle nimel peab tapma.

Tekst on Jekimovile omaselt kaasahaarav, just selles mõttes, et viib lugejad sinna samasse, tegelaste kõrvale. Samas on aga loo käik veidi liiga etteaimatav ja selles suhtes oleksin lootnud ootamatumat lõppu.


Piret Saul-Gorodilov - Prinditud (L)Ootused

Instituudi kõige ihaldatum meesteadlane palub instituudi kõige vähem ihaldatud, aga samas kõige nutikama naisteadlase appi projekti, mille tulemusel on võimalik printida välja uusi inimesi, nende organeid ja isegi aju. Naine armub mehesse, aga mees...

Tavaliselt krimpsutan erinevate suhtedraamade peale nägu. Need kipuvad kangesti läägeks ja pikaks venima. Selle loo puhul on aga armastus, pettumus, ja soov uuesti end õnnelikuna tunda kuidagi nii ilusasti kogu jutustuse sisse põimunud, et seda tüüpilist armastuslugude hala siin ei olegi. Vastupidi, kõik hetked, laused ja tähelepanekud on täpselt omal kohal.


Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem

Krista oli tavaline tüdruk, kellele ta onu lapsepõlves oli näidanud müstilist ust, kust pääses peaaegu samasugusesse maailma, kui tema oma. Aastaid hiljem leidis Krista end aga keset müsteeriumi, kus leidusid paralleelmaailmad ning mööda neid maailmu taga otsitavad terroristid.

Taaskord on tegemist ühe minu lemmikuga ses kogumikus. Hästi hoogne tekst, ja palju detaile mida mäletada, samas asetuvad need kergesti kõik oma loogilistele kohtadele. Tundub aga, (või on see mu soovkujutelm), et tegemist on Autori reklaamtekstiga suuremale loole, sest loo lõpp on nii järsk, et pidin mitu korda kontrollima, kas raamatu toimetajatel mitte osa tekstist lisamata jäänud. Ja see jättis tohutult tühja ja ootusäreva tunde, et "aga mis edasi sai?"


Madis Seppam - Viimane lehm

Jälle üks lemmikutest. Ülo ja tema abikaasa põllule ilmub ühel päeval lendav taldrik, mis nende viimast lehma, Kirjut sisse imema asub. Ülo ei lase aga sel niisama lihtsalt juhtuda ja ründab taldrikut oma maameheliku otsekohesusega.

See on juba oma soojuses ja kirjastiilis nii soe ja muhe tekst, et midagi kurta ei tahagi. Üks kõik mis ka ei juhtuks, on Ülo valmis oma Kirjut päästma tõttama ja teeb seda lihtsalt, pea mänglevalt. Isegi kõige jõhkram tulnukate hakkimine on õnnestunud autoril kangelaslikuks kirjutada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0733)