Järjejutt sai lõpuks läbi! Mitte, et nii kehv, aga vahepeal oli üks valefiniš – nüüd siis on tõesti lõpp. Aga kõigest järjekorras...
Miikael Jekimov – Killud toovad õnne
Kui ma seda juttu lugema hakkasin, siis olin ma juba kusagilt kuulnud, et sellele loole ei oska kuidagi läheneda või sellest midagi arvata. Jah, lugemise alguseks olin ma selle arvamise küll unustanud, aga lugedes tuli meelde taas.
Jutt algab õhtusel/öisel tänaval, kus peategelast röövitakse. Lugeja teadmata pannakse nupud n-ö lauale ning lugeja osaks jääb jälgimine ja püüdlused toimuvast aru saada. Just püüdlused, sest päris lõpuni autor asju lahti ei seletagi ja ega vist ei peakski. Samas, mõnda asja vist oleks pidanud ja eks see vihjamisi ja aimamisi vist lugejatele väga ei sobi. Vähemasti tüüplugejale, kes ootab „põhjus ja tagajärg“ tüüpi selget konstruktsiooni.
Ja ma siiski ei tahaks öelda, et jutt oleks ebaõnnestunud. Jah, kindlasti oleks vilunum autor seda paremini timminud, aga kindlasti pole ka Jekimovi tehtu ebaõnnestumine. Algajal autoril on kindlasti turvalisem kirjutada lihtsalt ja selgelt, aga antud juhul tasus mu arust risk ära ning lugeja sai vihjelise linnafantaasia, kus on head kirjeldused ja mis mingit pidi ka nahavahele poeb.
Kui aga olla kriitiline, siis sellel jutul on seesama puudus, mis paljudel algajate ja mitte enam nii algajate kohalikel autorite ulmejuttudel – et jutt sobiks suurepäraselt romaanikatkeks, aga eraldi jutuna on pisut puudulik. Sageli on algus üsna suvalise koha peal ja lõpp tuleb ka üsna suvalise koha peal ja reeglina pole vahepealse jutu vääriline. Nii ka seekord.
7/10
Heinrich Weinberg – Vaikust ja rahu
Päris pikk jutt, mille lugemine mul ka üsna vaevaliselt läks. Osalt oli põhjuseks Weinbergi lobisemishimu, kuigi tuleb tunnistada, et ta on end parandanud ja suur osa teksti oli siiski asja eest. Probleem pigem selles, et ma ei suutnud kuidagi süveneda kolme paari ja ühe poisikluti teekonda soosaarele. Ei läinud need inimesed mulle korda ning see teekond oli ka liiga pikalt kirja pandud.
Kui aus olla, siis pea kaks kolmandikku teksti ei toimunud midagi – lihtsalt mingi tuim kulgemine. Jah, üks väike vahepala oli, aga selliseid n-ö äratusi oleks pidanud rohkem olema. Filmina oleks ma seda kulgemist ilmselt rahulikumalt talunud, aga lugedes hakkas see juba esimese jutukolmandiku lõpuks mind tüütama ja isegi vihastama. Jõuti saarele ja siis läks kohe n-ö asjaks... et hakkas toimuma, tempo tõusis jne. Olmeline kulgemine asendus kergelt piinliku libapulbiga.
Ma ei saa öelda, et see jutt oleks valesti tehtud, või et ülipikk algus ei sobituks kiirema lõpuga. Eks palju-palju tekste tegeleb ju sellega, et seob kokku hästi detailse olme mingi pöörase ulmega.
Isiklikult minu jaoks olid vahekorrad paigast ära, sest seda olmelist kulgemist oli liiga palju, ikka väga palju. Teekonda oleks pidanud hulga lühemalt kirjeldama, saarel oleks pidanud saama olla ikka mõne päeva ja siis saareolme kaudu oleks saanud taustu avada, juhtuma oleks võinud hakata pisitasa jne. Praegu oli selline mulje, et autor pani kirja enda suvised rännumuljed, aga kuna ta on ulmekirjanik, siis lõppu pidi ta ka midagi ulmelist kirjutama...
Kergelt nõutu virisemise lõpuks tuleb aga tunnistada, et kenasti ja siledalt kirja pandud tekst.
7/10
David Noë, Laura Loolaid – Jäljekütt
Läbi kuue ajakirjanumbri kestnud järjejutu käsitlemine siinses rubriigis on kergelt küsimärgi all, sest ma tõlkejutte teadupärast ei karvusta. Ma parem ei hakka mõtlema, et millises kategoorias see Stalkeri hääletusel osaleb, sest kindel on vaid, et tegu on lühiromaaniga. Osaleda aga võiks küll. Ja minu mõistuse järgi on see siiski algupärane tekst, sest ingliskeelsel originaalil oli vaid üks autor ning tõlkides/mugandades sai tõlkijast Laura Loolaidist sujuvalt kaasautor. Selle teadmise valguses ma siis ka siin rubriigis selle teksti ette võtan.
Tegu on kosmilise seikluslooga, mille alguses kargasid pähe kohe mitmed filmivihjed, aga õnneks vaid vihjeteks need jäidki ja võibolla panin ma lihtsalt oma peas kokku asju, mida autorid kokku polnud pannud. Lühiromaanis on palju tehnilist butafooriat ja sellega on üldiselt asjad korras. On püütud kasutada ka teatavat rabedat stiili ja ajuti see töötab, aga ajuti mitte ning ajuti kalduvad autorid ka liigsesse lobisemisse – et napp stiil ja täiesti ülearused seletamised, mis selle nappuse nullivad.
Lugu ise on vandnõude ja saladusetga pikitud asjade/olukordade lahenedamine. Kahjuks rikub ka lugu ebaühtlane seletamine, et mõned asjad nämmutatakse korduvalt ja palju läbi ja mingeid olukordi ja tegelasi tuleb võtta lihtsalt heas usus.
Ega ma täpselt ei teagi, kes stiili ja loo enda ebaühtlus oli juba originaalis, või tuli see mugandades juurde. Kaldun siiski arvama, et mugandus tegi teksti kindlasti paremaks ning David Noë lihtsalt ei osanud kogu oma peas olnud pilti adekvaatselt esitada. Pole hullu tavaline asi algajate puhul – ise teab, aga teistele ei räägi.
Üldiselt aga lobe seikluslugu, mille lugemist häiris teinekord liigne toortõlkelisus.
7/10
Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et ma panin kõigile kolmele tekstile sama hinde – nõrk neli viiepalliskaalas. Tervikuna ongi need üsna samad, et igal omad puudused ja omad väärtused.
Kui ma reastaks tekstid lihtsalt kirjutamis-tehnilise tulemuse põhjal, siis oleks järjekord: Weinberg, Jekimov, Noë&Loolaid.
Kui ma reastaks tekstid ulmekomponendi järgi, siis oleks edetabel: Noë&Loolaid, Weinberg, Jekimov.
Kui ma reastaks tekstid mingi abstraktse isikliku meeldimise järgi, siis: Jekimov, Noë&Loolaid, Weinberg.
Ja nii võiks veel kaua jätkata...