Lugu, mis algab võlurite, ülikooli ja Varaste Gildiga, meenutab tahes tahtmata varalahkunud Terry Pratchett´it. Seekord pole siiski tegemist tema romaaniga. Samuti teises ilmas puhkava autori Diana Wynne Jones´i raamat „Pimeduse isand Derkholmist“ sisaldab tõepoolest pratchetlikku huumorit, kuid mõjub natuke pehmema ja lihtsakoelisemana. Terava sarkasmi asemel on raamat täis südamlikke nalju, perekondlikke suhteteemasid imepäraste olendite vahel ja muidugi ümbritseb kõiki puhas võlukunst.

Mis juhtub, kui uueks Pimeduse Isandaks määratakse võlur, kes pole sugugi kurjakuulutav ning oskab küll võluda, aga natuke omamoodi? Mis juhtub, kui tavaliste inimeste argipäevasest maailmast saabuvaid turiste, kes imetlevad võlumaailma nagu maagilist arvutimängu, saadetakse juhtima alaealine ja pisut oskamatu Võlur-Giid? Toimuma hakkavad kummalised ja natuke jaburad asjad. Kujutlege, et olete saanud ülesande ehitada üles koha, kus toimuvad sõjad ja rännakud ja kõik oleks just nagu päris, aga tegelikult ei soovi te kellelegi viga teha ning oma maja katus ja lillepeenrad võiksid ka terveks jääda. Just sellise olukorraga seisavad silmitsi võlur Derk ja tema poeg Blade. Saamata vastu Oraakli ennustusele ja ülemvõimu omava Mr Chesney käsule, peab Derk korraldama sõjaretke pärismaailmast saadetud endiste vangide abil, kes sugugi korraldustele alluda ei taha, ehitama oma ilusa kodu ümber Pimeduse Isanda Lossiks, hankima endale hirmuäratava draakoni, kes kaitseks varandust, milleni peab jõudma hunniku vihjete abil, lubama oma naise Võrgutava Sireeni ametisse, välja kutsuma deemoni ja jumala ning ise sealjuures veel täie mõistuse, elu ja tervise juurde jääma. Kahjuks ei õnnestu ülesannete täitmine päris plaanipäraselt ning Derki ülesanded võtavad enda kanda tema naine Mara, poeg Blade, tütar Shona ja intelligentsed greifidest koduloomad.

Tiivulistel linnu pea ja lõvi kehaga greifidel on üdini inimlikud karakterid. Nad panevad lugeja kaasa elama nende tegevustele ja omapäradele ning endalegi märkamatult seostame greife natuuridega igapäevaelust. Näiteks Kit, suur must ja hirmuäratav greif, on tegelikult teismeline noormees, hädas sisemuses möllavate emotsioonidega. Lydda on aga ümarate vormidega, perenaiselikult kodu hoidev ja väga hea kokk. Callette naudib meisterdamist ja tahab tunda ennast kasulikuna. Lisaks greifidele lendavad Derki majapidamises ringi sead ja hobused, kes pole nii intelligentsed ega oska rääkida. Sõbralikud lehmad on liiga sõbralikud ja saavad sageli kellegi poolt ära söödud. Sarkastilised haned aga räägivad oma keeles ja tunduvad pidevalt kõigi üle ülbelt irvitavat.

Seiklusi ja põnevust jätkub kaanest kaaneni. Blade ja tema õde, kes asendavad isa turistide jaoks mõeldud palverännaku korraldamisel, satuvad röövlite küüsi ja surmasuhu, dresseerivad kõrilõikajatest sõdureid ning kohtuvad päkapikkudega. Mitte sellistega, kes jõulude eel kommi sussi sisse toovad, vaid pisikest kasvu sõjameestega. Turistid, keda raamatus nimetatakse palveränduriteks, peavad kogu segadust vaid huvitavaks mänguks ja ei taipa õnneks, kui palju on kõik plaanid pea peale pööratud ja kui valesti näitavad maakaardid laagripaikade asukohti. Pimeduse Isand, keda nad näha loodavad, lamab suurema osa ajast haigevoodis, sest pahuras tujus unest üles äratatud draakon oleks ta peaaegu tapnud. Kui Derk ennast viimaks siiski ilmutab, on turistide ülesandeks Pimeduse Isandat korduvalt tappa, sest nagu ühele õigele mängule kohane, peab paha tegelane olema surematu ja üha uuesti välja ilmuma. Kuidas kogu sündmuste sasipundar lahti harutatakse ja kuidas turistid vaatemänguga rahule jäävad, selgub juba raamatut lugedes.

Soovitan raamatut lugejale alates põhikoolieast ja selle paksusest ei tasuks ennast ehmatada lasta, sest tekst on kergesti mõistetav, põnev ja leheküljed mööduvad märkamatult. Ma ise lugesin seda romaani pikkade bussisõitude ajal ja alati jäi kõige põnevama koha peal pooleli, kui pidin bussi pealt maha tulema. Olles „Pimeduse Isandat Derkholmist“ lugedes teinud esmatutvust Diana Wynne Jones´i loominguga, kavatsen tema raamatuid kindlasti edaspidigi lugeda, et igapäevaseid bussireise huvitavamalt mööda saata. Eesti keeles on ilmunud lisaks „Pimeduse Isandale Derkholmist“ raamatud „Howli liikuv kindlus“ ja „Kindlus õhus“. Jääb üle loota, et teisedki selle autori romaanid peagi tõlgitakse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0750)