“Värav” on tänapäeva Eestis toimuv humoorikas õuduslugu. Sündmused hakkavad arenema, kui väikekülla investeeringuid tuua sooviv noorpoliitik salapärasel kombel kaob. Juhtumit asub uurima kohalik politsei- ja piirivalveameti töötaja. Ma arvan, et ei reeda midagi, kui ütlen ette ära, et härra Laanehundi kadumise taga on soost välja ilmunud kooljad, tänapäeva Eestis, kus tegevus toimub, nii ootamatud ja usutamatuna näivad olevused.

Olles lugenud nüüd järjest kahte Eestis toimuva tegevusega ulmeromaani, pean rõõmustama just selle üle, et eesti autorid on kasutanud tegevuskohana Eestit ning asetanud oma tegelased, nii kodused ja armsad, olukordadesse, mis on täiesti ulmelised. Ikka korralikult ulmelised, mitte nibin-nabin ulmega flirtimine. See annab tunde, nagu võiks ka lugeja endaga just siinsamas järgmise nurga taga sündida samuti midagi põnevat ja maailmamuutvat. Weinbergi “Tõrkeotsing” natukene, kuid enamasti just “Värav” suutis luua sellise salapärase ja ohtliku, vana hea X-failide õhkkonna, kus tõde selle kohta, et tegelikult toimuvad just siinsamas pealispinna all, kõige tavalisemas ümbruses täiesti uskumatud sündmused, et see tõde on olemas ja tuleb vaid piisavalt sihikindlalt kaevata, et kõik lagedale ilmuks.

Kui nüüd viriseda, siis pean ütlema, et loo sissejuhatus oli minu jaoks veidi pikk. Kuna lugu oli ka ise üsna lühike, siis võttis noorpoliitiku tegemiste kujutamine päris suure tüki. Ma mõistan, et autor tahtis selle käigus näidata lugejale kõiki olulisi tegelasi, kuid tänu härra Laanehundi veidi sihitule ringiekslemisele, et kõigi vajalike tegelaste trajektooridele sattuda, hakkas algus venima. See esimene konks, zombide ilmumine võinuks olla veidi kiirem ja järsem. Veidi häiris mind ka härra Laanehundi, kui tegelase liigne karikatuursus. Zombiromaani lootes ei olnud ma vaimselt valmistunud huumoriks, vaid millekski tumedamaks ja süngemaks ning enese ümberhäälestamine kergematele toonidele võttis aega. Tumežanri andunud austajana ei oleks mul midagi selle vastu, kui Kivirüüt mõne järgmise romaani püüaks luua samas võtmes, kuid sihikindlalt veelgi süngema ja veidi tõsisema. Sobivaid lugusid paistab tal olevat, küsimus on vaid kastmes, milles neid serveerida.

Ma ei ütle, et peale veniva sissejuhatuse ei olenud loos rohkem detaile, mis oleksid mind häirinud - oli küll ja mitte vähe, kuid huvipakkuvate tegelaste ja süžee keerdkäikude lisandudes tõusis järjest ka huvi selle vastu, et mis saab edasi ja see kompenseeris kõik muu. Just seda pean ma antud romaani (või kui hoolsalt tähemärke kokku lugeda, siis lühiromaani) tugevuseks ja Kivirüüdi tugevuseks üldse. Autoril on julgust fantaseerida. Kui on üldse midagi, mis on ulmežanris kõige olulisem, siis on see julgus fantastiliste süžeede loomiseks ja Kivirüüdil seda julgust on. Julgelt edasi! Nüüd aga oleks vaja veel veidi toorest pingutust, et autor higistaks järgmise romaani kallal mõne lisanädala kabestamaks lõike, lauseid ja dialooge ning lisamaks näpuotsaga kirjeldusi. Praegu tunduvad need laused ja lõigud ajuti kunstlikud ja kohmakad, tõmmates endale liigset tähelepanu, selle asemel, et lugeja saaks neist silmadega nagu siidist üle libistada. See ei lase rahulikult süžeele keskenduda ja lehekülgi edasi lennutada, selle asemel kipuvad silmad takerduma mitte kõige viimistletumasse dialoogi või hamba all veidi krigisevatesse lausekonstruktsioonidesse.

Kuid üks kiidusõna tuleb kriitika sekka siiski veel lisada - oli näha, et autor on püüdnud anda eri tegelastele nende “oma häält”. Näiteks kasutas piirivalvuri poeg veidi slängirikkamat ja noortepärasemat keelt. Seda oli hea lugeda, see eristus ja seda võinuks võimendada ka teiste tegelaste puhul, sest nii mõnelgi oli sobiv taust, et leida nende kõneviisile iseloomulikumaid nüansse.

Mis ma oskan peale selle romaani lugemist öelda - mul suur rõõm, et eesti ulmekirjandusse on lisaks postapokalüptika tsunamile eksinud ka zombiromaan. See tuli just parajal ajal, et mitmekesistada ja rikastada kodumaist ulmepõldu. Mulle meeldis paksemate telliste sekka ka romaani lühidus, just säärane x-faililiku tondiloo mõõtu, paras ühe soojaga läbi nautida.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0948)