Kuidas tuli pimedus?

Õhku rebestas äkiline metsasarve hääl. See kõlas võimsamalt ja kurjakuulutavamalt, kui mistahes muu heli, mida Valiant oli varem kuulnud. Aeg oli käes. Aasta pikkune õudusunenägu oli saavutamas oma kulminatsiooni ning kohe-kohe algab lahing. Viimane ja otsustav lahing aastatuhandete pikkuses sõjas nähtamatu vaenlasega. Metsasarv kuulutas pealetungivast vaenalste väest. Valiant hingas sügavalt sisse ja välja. Ta oli rahulik, oma saatusega leppinud – tulgu, mis tuleb – see kõik lõpeb täna ja praegu, olgu nende saatuseks siis surm või võidujoovastus.

„Isand Valiant, kas olete valmis?” küsis vägedejuhataja, pikka kasvu ja võimsate õlgadega vägilane. Istudes hobusel, mis vaevalt oma ratsanikust suurem, moodustas ta küllaltki koomilise vaatepildi. Must iludus, kes küll kasvult väikene, oli siinse maanurga väledaim ratsu. Ta oli oma kiiruse ja tarkuse ning ülima kiindumusega oma peremehesse teeninud nii oma ratsaniku kui ka kõigi väeosa meeste austusavaldused.
„Mu isand!” hüüatas vägedejuhataja juba nõudlikumalt, „kas olete valmis? Vastane on juba metsapiiril! Me ei tohi ühtegi hetke kaotada!”

„Jah, olen valmis” vastas Valiant ning astus paar sammu ette. Terve aasta oli ta selleks hetkeks valmistunud ja nüüd viimaks oli see siis käes. Ta võttis vankrile asetatud pambust sinna hoolikalt mähitud mõõga, mis helendas ja sädeles päikese käes sinakashallides toonides. Piksenool. Just nii kirjeldasid ajalooürikud seda mõõka, mis teenis vaid üht isandat ning mille elusäde tuhmus, kui keegi võõras selle kätte võttis. Vaid oma õige valitseja käes lõi mõõk helendama ja sädelema, tulvil elu ja väge, mis ihkamas vaenlase verd.

Valiant vaatas mõõka ja mõõk vaatas teda. Nad olid üks. Valiant tundis, kuidas tema meel täitub ammuste mälestuste ja teadmistega. See oli mõõga mälu, Piksenool mäletas kõike ja kõiki. Nii oli ka Valiant saanud teada kuningakoja salajasest võitlusest pimeduse jõududega, mis oli lihtrahva eest peidetuna kestnud juba sajandeid ning milles Piksenoolel oli keskne koht. Piksenool oli üks vähestest relvadest, mis suutis Pimedust võita. Iga kord, kui Valiant Piksenoolega üheks sai, uuris ta möödunud aegade mälestusi, elas läbi eelmiste mõõgakandjate-kangelaste võitlusi, õppides nii nende õnnestumiste kui ka eksimuste läbi.

Valiant tõstis Piksenoole kõrgele pea kohale. Mõõk lõi särama ning tema hiilgus levis üle terve väeosa. Senikaua kuni vastast valgustab Piksenoole kuma, on nad haavatavad ka tavarelvadele. Ilma sinaka kumata oleks aga kõik kadunud – Pimedus leviks üle maa, hävitades oma teel kõik, mis ette jääks.

„Sealt nad tulevad!” hüüdis vägedejuhataja: „pidage meeles, et hoidute Valianti lähedusse – sellest sõltub teie elu!” Viiesajameheline väeosa tõmbas nagu üks mees mõõgad tupest. Lisaväed ootasid tagalas.
Metsaveerest voogas välja vastane. Ja sõna otseses mõttes voogas, sest tavasilma jaoks oli tegemist kui musta suitsuga, mis kiirelt liikudes üle niidu hõljus. Ent kui Pimedus jõudis Piksenoole sinaka kuma sisse, omandas must suits piirjooned ja piirjoontest vormusid grotesksed olendid. Nüüd oli neid võimalik näha ja nüüd oli neid võimalik tabada. Esimesed mõõgahoobid tabasid kaheksasilmseid putukaid, sajajalgseid õhus hõljuvaid koletislike kihvadega elukaid ning minotauruse rõlgeid koopiaid. Iga tapetud vastane andis Piksenoolele jõudu juurde ning tema kuma suurenes ja laienes. Mida enam see suurenes ja laienes, seda enam vastaseid langes – enne maapinnale langemist haihtusid olendid põrmu, nii et maha trambitud murule jäi vaid peotäis tuhka.



See oli verine lahing, sest olgugi, et Pimeduse olendeid sai hävitatud lugematu arv, oli ka inimeste poolel palju langenuid. Liiga palju. Teist sama palju oli haavatuid. Valiant tegi kõik enesest oleneva, et Pimedusele vastu astuda. Iga mõõgalöök pidi olema täpne, iga mõõgalöök pidi tabama sihtmärki kõige surmavamal moel. Sest vaid nii oli võimalik mõõga väge suurendada ja nendele vapratele sõdalastele, kes temaga siin külg-külje kõrval võitlesid, mingisugunegi võiduvõimalus pakkuda. Umbes poole lahingu peal juhtus midagi enneolematut, mida Valiant polnud osanud oodata – pärast ühe eriliselt kiire ja tüütu punnsilmse olendi maha nottimist tabasid mõõgast välja tunginud piksenooled ka lähedal asetsevaid vastaseid. Iga järgnev hoop külvas korraga surma mitmetele olenditele. Valiant taipas, et Piksenool on lahingus jõudnud punkti, kuhu ta pole kunagi varem sattunud ning Piksenoole sisse kogunenud vägi purskus sealt nüüd iga hoobiga välja.

Peagi võitles Valiant keset lahinguvälja nagu sajakäeline titaan hekatonheir müütilistest aegadest, kivide asemel välgunooli pildudes. Need läbistasid vastaseid ning igasse kohta, kuhu lendasid, tõid valguskuma kaasa, mille taustal haavatud sõdalased oma ründajaid nägid ja neid vaheda terasega kostitasid. Peagi ei olnud enam kohta, kuhu Pimedus saaks pugeda ning terve lahinguväli helendas sinakas kumas. Tänu sellele said nüüd ka lisaväed lahingusse tormata. Kõrvulukustava sõjakisaga külvati lahinguväli värske jõu ja vihaga üle. Valiant tundis, et lahingu lõpp on lähedal. Pimedus oli lüüa saanud – see vähene, mis temast veel alles oli jäänud - taganema sunnitud. Sellise fuuria vastu, milliseks Valiant oma mõõgaga oli osutunud, ei olnud Pimedusel jõudu. Ent viimase musta laigu taandumisel kuulis Valiant läbi õhu iidsete keelset sosinat: „Aeg on meie poolel, võõras”.

Kaua seisis Valiant keset lahinguvälja, seistes tuhahunnikul, mõõk käes helendamas. Pimeduse riismed olid hajunud laiali ning vastast polnud võimalik enam tabada. Ellujäänud sõdalased kogunesid tema ümber ning tervitasid teda rõõmuhõisetega. Haavatud veeti lahinguväljaks olnud niitu kahest küljest ümbritseva jõe kaldale, hukkunute seast välja. Kes püsti suutis seista, need aidati jalgadele. Valiant vaatas neid mehi enese ümber. Nad olid kõik vaprad ja julged sõdurid. Nad olid tulnud lahingusse võitlema vastasega, keda nad kunagi polnud näinud ja keda nad võib-olla ka lahingu ajal poleks näinud, kui poleks olnud Piksenoolt ja Valianti. Ta mõistis nende rõõmuhõiskeid ja juubeldamist. Juubeldajate seas oli ka vägedejuhataja, kes oli võitluse ajal mehi suunanud Piksenoole valguskumasse ning hiljem välgunoolte aladele. Tema rüü oli lõhki rebitud ning kiiver katki. Tema ustav hobune oli lahingus langenud.

„Hästi tehtud, isand Valiant,” kõmistas vägedejuhataja juba kaugelt ning pöördudes ühe krapsakama sõduri poole andis käsklusi: „mine ja teata kodustele rõõmusõnumit! Pangu joogid valmis, me tuleme koju!”
Valiant naeratas, ent teda rõhus raske tunne hinges – justkui oleks midagi ootamatut või etteaimamatut veel juhtumas. „Jah, seekord me võitsime,” kostis Valiant uneleval häälel. Ta tundis imelikku pitsitust roiete vahel ning rõhuvat tunnet südame juures. Kas ma tõesti sain haavata, käis Valianti peast mõte läbi, enne kui ta tühjusesse langes. Vägedejuhataja silme ees kadus isand Valiant kui tühja õhku ning Piksenool kukkus tuhmi mütsatusega tuhahunnikusse.

Täpselt samal hetkel ja samas kohas avas Mart oma silmad. Ta lebas haiglavoodis, intensiivpalatis pärast pikka ja keerukat operatsiooni. Ümberringi oli pime. Mart naeratas. Ta oli õnnelikult tagasi pöördunud maailmast, mille ajatelje moodustavad hetked hetkede vahel. Nüüd tuleb vaid selgeks õppida, kuidas sinna tagasi pöörduda.


Tuli vaikselt, tuli tasa

„Kuidas sa ennast täna tunned, Mart?”

„Normaalselt. Nagu eilegi.”

Mardil oli juba täiesti kõrini nendest igapäevastest sessioonidest doktor Põdra juures. Mida nad üritavad saavutada? Kuidas nad tahavad inimese terveks teha, kui nad ise kah ei tea, mis patsiendil viga võib olla. Mart kahetses, et ta oli üldse julgenud rääkida oma seiklustest teises maailmas. Ju see oli „teine maailm”, mis ühiskonna jaoks punast lippu lehvitas ja suure ohumärgi Mardi pea peale kinnitas – ohtlik isend, tarvis terveks ravida.

„Kas sa oled vahepeal veel sinna oma maailma sattunud või midagi muud ebareaalset kogenud?”

„Ei ole” tunnistas Mart. Tal oli väga ebamugav.

„Siis on hästi,” vastas doktor Põder, väga sõbralik ja lahke näoga, ent ülimalt külmade silmadega kõhetu mees. Kindlasti oli tal selja taga pikk ja kiitustega pärjatud akadeemiline teekond arstiteaduskonnas. Praegu oli seal vaid madal kapp, millel leidus palju erinevas närtsimisastmes lilli. Psühhiaatritele vist meeldivad väga lilled, mõtles Mart endamisi.

Põder jätkas: „Eks meil kõigil on õigus ja oskus luua mõttemaailmu ja fantaseerida sellest, et oleme kusagil kaugel kangelased aga probleemid algavad siis, kui me ei suuda fantaasiat enam reaalsusest eristada. Mulle tundub, et sa oled sellest aru saanud ja viimase kahe nädala jooksul, mil oleme igapäevaselt kohtunud, on sinu eneseleidmine olnud muljetavaldav.”

Mart oli üldiselt lühikese jutu mees aga viimasel ajal doktor Põdra juures istudes oli ta hakanud rohkem rääkima. Võib-olla mõjus arsti lahke loomus ja turvatunde loomine positiivselt, ent igatahes oli Mart rääkinud kõigest – mõõgast, kuningalossist, vardjatest, maagiast, pimeduse saabumisest ja võitlusest pimeduseolenditega. Ja ainus, mis ta pidi tegema, et näida enam-vähem normaalsena, oli selle kõige fantaasia viljaks kuulutamine. Mart sai aru, et ühiskonna jaoks on ülimalt oluline, et üleloomulikke asju ei eksisteeriks ning need oleksid inimeste jaoks pelk kujutelm.

„Millest me siis täna räägime,” küsis Mart. „Mida teadus selliste inimeste kohta ütleb? Et kõik sai alguse minu suhetest emaga? See on nii tüüpiline ja nii stamp. Loomulikult saab inimese elus kõik alguse tema lapsepõlvest ning ema on seal lapsepõlves lapse jaoks kõige olulisem tegelane.”

Doktor Põder naeris. Mart polnud vist nii siirast naeru kunagi varem näinud. Liiga siirast.

„Oh, Mart, Mart. Sa oled lihtsalt palju välismaa filme vaadanud. Mitte kõik siin elus ei tiirle ümber meie suhete meie vanematega. Ei – tegelikult tahtsin ma täna sinuga rääkida hoopis sellest mõõgast, mille tõttu sind üldse meie juurde saadeti. Sa seisid keset tänavat ja vehkisid umbropsu nagu sind ründaks tuhat kuradit. Hea veel, et sa teisi vigastanud, endale suutsid küll mõõgaga pika haava kõhtu tõmmata. Kui küsida tohib, siis kuskohast sa selle mõõga üldse said? Ühestki kohalikust muuseumist pole eksponaate kaotsi läinud.”

Mart silitas alateadlikult oma roiete alust, mis oli veel sidemes ning andis aeg-ajalt tunda. Ta ei mäletanud, mismoodi ta oli ennast mõõgaga haavanud aga see ei olnudki oluline. Marti vaevas hoopis miski muu - mismoodi sa seletad, et tegemist oli sellesama Piksenoolega, mis sulle anti vardjate poolt, et võidelda Pimeduse vastu? Seda enam, et Mart oli juba kinnitanud, et kogu see mälestus oli lihtsalt tema fantaasia vili. Aga mõõk oli ju ometi olemas. Kuidas ta siia maailma sattus ja mis temast edasi sai, seda Mart kahjuks ei teadnud. Midagi usutavat tuli kiiresti välja mõelda.

„Ma ise kah ei mäleta enam, kust selle mõõga sain aga ma usun, et ju ta kuskilt vana aida nurgast maa seest välja ujus. Meil ju vabadusvõitluse ajast veel palju relvi kõikjale peidetud.”

See vastus ei rahuldanud nähtavasti tohtrit ning ta jätkas: „No see mõõk nüüd küll kuskilt välja kaevatud ei olnud. Ilus ja sädelev, nagu värskelt valatud ja säras nagu kroomitud. Ja need kummalised ruunimärgid...”
Kust, kurat, ta selle mõõga kohta nii hästi teab, mõtles Mart. Tema teada istus mõõk kuskil politseijaoskonna asitõendite ruumis, samas oli täiesti võimalik, et Põder oli selle kohta politseist lisainfot käinud ammutamas. Aga milleks? Mart tundis järsku, et ta ei soovi enam ühtegi sõna sel teemal rääkida, ta tundis oma kõhus, et miski siin loos ei klapi.

„Hea küll, ma näen, et täna sa vist eriti ei soovi minuga vestelda,” naeratas doktor Põder Mardile. „Mis siis ikka – eks kohtume siis homme samal ajal. Homme võime rääkida sellest, millest sa ise soovid, räägi kasvõi lindudest või ilmast. Võta siis täna õhtul kõik oma tabletid korralikult ära ja ära enam meie sanitare välja vihasta, eksole!”

* * *


Oli parasjagu lõuna aeg ning Mart lonkis söögitoa poole. Lõhna järgi pakuti täna kartuliputru kotlettidega. Psühhiaatriahaiglas pakutakse tavaliselt alati korralikult süüa, igasugused linnalegendid värvitust lurrist ja poolvedelast pudrust ongi vaid linnalegendid – seda oli Mart juba esimestel päevadel mõistnud.

Siinset kohta eristas teistest psühhiaatriahaiglatest vaid see, et siinses köögis askeldas kohalik kokk, erinevalt teistest kohtadest, kuhu toitu tarniti suurte mannergutega. Proua Kaber oli jube lahke ja meeldiva olemisega veidi korpulentne vanadaam, kes alati uuris, kuidas üks või teine toit maitses ning kui kuulis, et on hea küll, siis pakkus salaja lisaportsjonit. Mardile proua Kaber meeldis. Ja kui kokatädi parajasti Mardile kartuliputru kulbiga taldrikule lajatas, pilgutas ta vargsi silma ja lisas juurde kaks väikest ketšupipakikest. Mart tundis, et väike vaheldus on hea.

Pagan võtaks, Ott on siin. Ott on jube tüütu ja pealetükkiv tegelane, kelle täpses diagnoosis Mart kindel polnud aga kindlasti mahtus kuhugi sinna sekka ära ka mania grandiosa. Kui ainult õnnestuks kunagi kuidagi nii söögituppa hiilida, et Ott ei märkaks, mõtles Mart. Kahjuks oli juba liiga hilja...

„Noh, mis Põder rääkis? Kas ta minust kah rääkis? Kas ta ütles, et ma olen suur ja tugev ja osalen iga aasta Raudmehe triatlonil? Ah? Ah?”

„Ei öelnud ta midagi. Hoopis minust rääkis nagu alati.”

„Valetad. VA-LE-TAD!” ägestus Ott.

„Okei-okei, rääkis jah sinust. Ütles, et Ott on kõige tugevam tema tuttavatest.”

Ott näis just seda vastust ootavat ning veidi rahunenud, jätkas hoopis rahulikumal toonil: „Tead, ma plaanin siit põgeneda. Ma olen väga tugev ja ma painutan kõik trellid kõveraks.”

Mart seda loomulikult ei uskunud, olgugi, et levisid kuulujutud nagu oleks Ott siia asutusse sattunud tänu sellele, et kellegi metalltoruga ära tappis – keeras selle õnnetu ohvri kaela ümber sõlme. Kas selline asi üldse võimalik on, seda Mart ei teadnud aga nähtavasti Ott ise uskus seda täiel määral.

„Ma tahan juba täna öösel põgeneda, täpselt kell 12. Kas tuled kah?” sosistas Ott, endal silmad ringi vilamas, justkui kartes, et keegi pealt kuulata võiks. Söögiruumis ei olnud peale Oti ja Mardi kedagi teist.

„Ott, ma ei ole siin vang. Ma võin siit lahkuda juba üsna pea, doktor Põder ise ütles, et ma olen juba peaaegu terve.”

„Seda nad tahavad sulle öelda jah aga tegelikult peavad nad sind siin luku taga senikaua kuni sa oled välise maailma täiesti unustanud.” Ott pani oma käe Mardi õlale ja sosistas: „pane ennast täna kell 12 valmis. Siis on minek!”

Mart oleks tahtnud vastata, et jätab selle korra vahele, ent ühtäkki kõlas üle terve söögitoa vali kärgatus „KÄED EEMALE!”

See oli sanitar Villem, suur ja tugev, peaaegu kahemeetrine koljat, kellele ei meeldi, kui patsiendid üksteist puudutavad. Tegelikult ei meeldinud talle vist üldse mingisugune füüsiline kontakt, kui kontakteeruja polnud just tema ise. Ainult nii sai ta kontrollida oma tegemisi ja „hullude hulle kavatsusi” nagu ta ise ütles. Tema jaoks olid nad kõik hullud – nii need, kes olid siia asutusse sattunud võõrutusravile kui ka need, kes ise vabatahtlikult ennast sisse kirjutanud.

Ott tegi vehkat kiiremini kui tuul ning nii jäigi Mardil ütlemata, mis ta põgenemiseplaanist arvab.

„Noh, lase jalga!” kärkis Villem: „Lõuna on läbi ja ei mingit kogunemist söögitoas. Mine loe parem raamatut või tee muud kasulikku!”

Mart ei viitsinud vastu vaidlema hakata ning läks seetõttu oma tuppa, mis oli juba kaks kuud tühi olnud. Kuhu ülejäänud patsiendid sealt viidi, seda Mart ei teadnud ja ega teda eriti huvitanud kah. Kaua istus ta seal ja mõtles asjade üle järele. Ta mõtles sellest maast, kus ta oli isand ja rüütel, kus ta võitles Pimedusega ja... ja mida enam ta sellele mõtles, seda kahtlasemana hakkas kogu lugu talle tunduma. Miks ei tea ta selle koha nime? Mis kuningriigiga oli tegemist? Ta teadis kindlalt, et tegemist oli kuningriigiga aga kes oli kuningas? Ta teadis vaid Piksenoole mälestusi ja seda, mida vardjad olid talle rääkinud. Mart avastas ühtäkki, et ta ei mäleta isegi seda, mil moel oli ta esmakordselt sinna maailma sattunud. Ta teadis kindlalt, et ta nimi oli enne seda olnud Mart, nagu nüüdki, ent seal maal kutsuti teda Valiantiks.

Nimede üle juureldes sattus aga Mart veel suuremasse segadusse, kui talle ühtäkki lõi nagu välk selgest taevast pähe – nimed! Kes teda siin psühhiaatriahaiglas ümbritsesid? Doktor Põder, proua Kaber, Ott, Villem! See ei saanud olla kokkusattumus, nendel nimedel pidi olema mingi omavaheline seos. Aga milline? Need nimed iseloomustasid kõik ulukeid.

Mart kuulis ühtäkki ukse taga kobistamist. Uks avanes ja sisse astus ärevil Ott: „Ruttu nüüd, Mart – aeg on põgeneda. Minu terastugevad musklid on valmis.” Ott vahtis ringi ning viipas käega Mardile, et too talle järgneks. Ootamata Mardi vastust lipsas ta juba uksest välja ja pani leekima. Oma arutlustes ja meeltesegaduses sellisesse punkti jõudnuna, kust enam loogilist teed pidi edasi minna ei andnud, otsustas Mart seda kummalist mängu kaasa mängida. Ta teadis nüüd kindlalt, et need isikud siin haiglas on kõik kuidagi omavahel seotud. Ja kui nii, siis parem teha seda mängu kaasa kuni lõppeks selgub, kuhu see farss välja viib.
Mart lipsas uksest välja ning jooksis Oti poole. Ott oli seisma jäänud osakonna välisukse juurde. Sisemise ukse oli ta lihtsalt lahti saanud, ent välimine uks, mida toestas metallarmatuur, oli veel avamata. Mardi suureks imestuseks võttis Ott metallvardad kätte ja painutas need kõveraks nagu oleks tegemist lepakaigastega. Nad pugesid tekkinud avausest läbi ning jooksid mööda vahekoridori trepi poole. Trepikoja uks oli millegipärast ketis ning tabalukuga suletud. Mart ei imestanudki enam, kui Ott selle keti lihtsalt kildudeks rebis ning trepikoja uksed valla lõi.

„Kähku nüüd!” jooksis Ott trepist alla, Mart tema kannul.

Huvitav, kuhu ta mind küll viib, jõudis Mart trepist alla tormates endalt küsida kui ühtäkki hakkasid kõik valgustid ümberringi surisema ja särisema, justkui oleks liiga suure koguse voolu peale saanud. Selja taga hakkasid valgustid ükshaaval tükkideks lendama, jättes trepimademed pimedaks. Seda kõike nägi Mart silmanurgast, kui nad juba esimese korruse uksest välja tormasid ja pikki koridori välisukse poole jooksma hakkasid. Nagu filmis, mõtles Mart ja naeris seesmiselt. Nüüd oli ta täiesti kindel, et selle müsteeriumi taga on mingi kokkumäng, keegi üritab talle mäkra mängida.

Mart jäi seisma ja hakkas keset koridori suure häälega naerma. Ott aga lidus edasi ning kadus peagi koridori lõpus olevast uksest välja.

Vaadeldes seda, kuidas mööda koridori laetuled kildudeks lendasid ja koridori pilkasesse pimedusse jätsid, tabas Marti ühtäkki rahutus: „Kurat võtaks, see on ju Pimedus.” Veel üks blokk valgusteid lendas kildudeks ja Pimedus nihkus Mardile järjest lähemale. Mart pistis jooksu ning juba hetk hiljem tormas ta koridori lõpus asuvate uste vahelt läbi. Enda suureks üllatuseks ei sattunudki Mart psühhiaatriahaigla vestibüüli, vaid hoopis väikesesse neljakandilisse ruumi, kus keset tuba asetses väike poodium ning poodiumil – Piksenool.

Maailmas pole vist kunagi nähtud rohkem jahmunud ja üllatusest hingetuks tõmbunud inimest, kui seda oli Mart just sel hetkel kui ta oma mõõka nägi. Jah, just OMA mõõka. Mart tundis hinges värinat ning mõningast ootusärevust, kui ta mõõga poodiumilt haaras ja selle tera heledalt kumama lõi. Ja ühtäkki oli tal kõik selge. Piksenool rääkis temaga. Piksenool näitas, mis oli juhtunud ja milline hädaoht Marti hetkel varitses. Miks oli Pimedus teda aga siia toonud ja mida nad temast täpsemalt tahtsid?



Mart tormas ruumist tuldud teed pidi välja ning tõstis mõõga õhku, olles ise löögivalmis. Pimedus jõudis kohale ning mõõga heledas kumas vormusid sealt välja inimeste figuurid. Mart tundis ära doktor Põdra, Villemi, Oti ja isegi alati nii lahke proua Kaberi. Aga ta polnud enam lahke. Kõik need kujud muundusid groteskseteks maskideks, rünnates Marti samal ajal tuhandete teravate küünistega. Ott, või vähemalt see olend, kes Otti meenutas, lõi oma küüned Mardi õlga ning tiris sealt nii tugevasti, et Mardil lõi silme eest mustaks. Poolpimesi, poolenisti usaldades mõõga väge, vehkis Mart Piksenoolega läbi Pimeduse. Näod, mida ta oli kahe nädala jooksul igapäevaselt enese juures tundma õppinud, olid nüüd tükkideks paisatud, doktor Põdral oli alles ainult pool pead. Aga Mart teadis, et need polnud reaalsed inimesed, ei olnud reaalsed olendid. Mitte miski siin polnud reaalne! Mis oli üldse reaalne?

Ka seekord oli mõõga vägi suurem Pimeduse väest ning Mart nägi, kuidas eelnevalt kildudeks lennanud valgustid ühtäkki taas süttisid, justnagu polekski midagi imelikku vahepeal toimunud. Üsna pea oli koridor valge ning kaugusest kostsid juba sanitaride hääled.

Mart istus koridori nurgas, üleni lõhki rebitud ja verine. Õnneks ei olnud haavad väga sügavad, ent sellegipoolest valmistasid täielikku põrgupiina. Ja Mardi süles lebas tema mõõk, mis oli teda juba kaks korda päästnud kindlast hukust. Osalt magamatusest, osalt piinavast valust sulges Mart korraks silmad. Ta lootis, et ehk ärkab õiges maailmas uuesti üles ning kogu see Mardiks olemine oli lihtsalt üks suur hallutsinogeenne kujutelm, mille Pimedus oli talle loonud mis iganes saladuste välja peilimiseks. Ainult see, et Mart oli hakanud seda illusiooni läbi nägema, oli pannud Pimeduse ründama. Kohe kohe lööb ta oma silmad lahti ja on tagasi seal, kus ta on isand ja rüütel ning teda kutsutakse Valiant’iks – ülimaks kangelaseks. Oleks see vast tore...

Kusagil kauguses teatas hääl läbi siseraadio: „Lugupeetud reisijad. Palun siirduge oma istekohale. Täpselt kümne minuti pärast jõuame Saturni orbiidile ning alustame lähenemist Enceladusele!”

Mart avas üllatunult silmad ja vaatas välja tervet seina katvast hiiglaslikust aknast. Pilt jooksis läbi kivitolmu ning selle taga vormusid suured kettad nagu sade veeämbri pinnal. Kui miski vaatepilt pidi meenutama Saturni, siis just sellised võiks saturni kettad Mardi meelest välja näha.

„Härra Bowman, ka teie palun,” ütles meeldiv mahe hääl Mardi selja taga. Mart keeras ennast ringi ja nägi seal vormiriietuses näitsikut. „Härra Bowman, me alustame kümne minuti pärast laskumist ning on ülimalt oluline, et oleksite selleks hetkeks oma istekohas ja turvaliselt rihmadega kinnitatud.”

Ta nimi oli William Bowman, ta oli geoloog, kes oli koos teiste teadlastega võtnud ette reisi Saturni kaaslasele Enceladusele, et uurida sealseid krüovulkaane. Ta teadis seda kõike, ent samas teadis ta ka, et on Mart ja samal ajal ka Valiant.

„Mis pagan siin toimub?”


Vaikne karjatus

Olend istus vaikselt. Ta oli mõttes ja keskendunud. Ta oli vangistatud koos oma laevaga ja seda juba 110 tähetsüklit. Olend teadis, et kohaliku ajaarvamise järgi oli see üle 9700 aasta ning seetõttu hakkas ka aeg otsa lõppema. Väärtuslik biomass, mis laeva lastiks, oli vangistamise käigus saanud viga ning esialgses paanikas ei olnud ta kohe märganudki, kuidas sinist ollust sisaldavad kapslid olid purunenud ning nende sisu valgunud laeva ajju, kus neurotransmitterid olid aja möödudes lasti sisu üle kandnud laeva närvisüsteemi. See laev oli elusolend, biolaev – autonoomset mõtlemist omav üksus, mis suutis lisaks kõigele muule ka vastavalt vajadusele muuta oma struktuuri ning välimust. 110 tähetsükli jooksul oli ta tänu vangistuses olemisele oma struktuuri muutnud täpselt kolmel korral, muutudes oma mahu poolest üha väiksemaks. Üks transformatsioon veel ning reisija koos kaubalastiga saab hukka.

Olend teadis seda kõike. Ta teadis, et tema ja tema laeva elu on peagi läbi. Umbes 40 tsüklit tagasi oli ta tulnud mõttele, mida võis isegi kroonida edu. Selleks ajaks oli ta märganud lastiruumis toimunud õnnetust ning diagnostika käigus tuvastanud tekkinud kahju ulatuse. Tänu sellele õnnetusele oli võimalik veel vangistusest vabaneda.

Laeva aknast välja vaadates ei näinud olend midagi peale Pimeduse. Ta oleks tahnud karjuda, ent kes oleks teda kosmoses kuulnud? Ja pealegi – seal, kust olend ja tema laev pärit olid, ei osanud keegi sääraseid häälitsusi teha. See oli miski, mida olend oli õppinud tegema Maal.


Varjud seintel ja maas

Valiant hõõrus oma uniseid silmi. Ta oli päev läbi mõõgavõitlust harjutanud ning oli õhtuks täiesti rampväsinud, ent siiski leidis ta eneses veel veidi jõudu, et minna raamatukokku vanu ürikuid lugema. Ta suisa janunes uute teadmiste järgi – kõik tema ümber oli justkui uus ja huvitav, kuigi oleks pidanud olema juba ammu tuttav.

Raamatukogu oli sellisel kellaajal peaaegu tühi, vaid raamatukoguhoidja istus suure saali nurgas ja norises magusat und. Valiant oli enese ette lauale laotanud hiiglaslikud pärgamendirullid ning luges sealt iidses ruunikirjas ülestähendusi.

See oli päris huvitav: „Ja kui nad lahkusid, need tuhandesilmsed, hirmuäratavate kombitsatega pimeduseolendid, siis siirdusid nad tähtede poole, et oma kustumatut isu teiselpool taevakangast rahuldada” või siis see: „Valguse lähenedes läbistas Pimedust kõrvulukustav kriiskamine, Pimedusele ei meeldinud, kui tema olemus nähtavale kistakse aga just seda Valgus tegi”

Ürikuid lehitsedes selgus, et siinsel maal oli kunagi olnud päris arvestatav maagide ordu, mis oli koduks paljudele võimsatele sortsidele ja loitsijatele, ent pärast esimest Pimeduse langemist olid maagid ennast muust maailmast eraldanud ja tänaseks ei tea vist enam keegi, kus nad täpsemalt asuvad. Siiski tundus, et just maagid olid need, kes olid jätnud inimestele Väega relvad Pimedusega võitlemiseks. Kahjuks ei selgunud ürikutest, millised relvad peale Piksenoole veel laias ilmas olid.

Paar tundi üle kesköö jäi Valiant magama ning magas rahutult kuni hommikuni. Ta nägi öösel unes painajat, millest ei jäänud talle muud meelde, kui vaid hiiglaslik kombitsatega Pimedus ning kellegi hääl, mis sosistas üha uuesti ja uuesti „vaata tähtede poole ja sa leiad ennast kolme kauguselt...”

***


Päike oli juba kõrgel taevas, kui Valiant silmad avas. Raamatukogu oli inimesi täis, õpetlased sagisid siia ja sinna – osad kirjutasid üles kroonikaid, osad aga lugesid ja otsisid vastuseid oma küsimustele. Raamatukoguhoidja aga magas endiselt saali nurgas, olles vaid öö jooksul end teisele küljele pööranud.

Valiant ringutas, keeras oma pärgamendirullid kokku ja viis nad riiulitele tagasi, seejärel aga tõttas välja, et jõuda oma kohtumisele vardjaga. Pimestav keskhommikupäike oleks ta peaaegu pimestanud.

***


„Isand Valiant, kuhu te jäite täna hommikul?” küsis habemik mees vaadates Valiantile sügavalt silma. „Hommikupalvuse ajaks võiks ikka ennast üles ajada, seda enam, et meil on veel nii palju õppida.”

„Ma vabandan,” kostis kõnetatu: „olin eile liialt kaua üleval. Uurisin Suures Raamatukogus vanu ürikuid, et Pimeduse kohta rohkem teada saada.” Isand Valiant oli küll nime poolest isand, ent vardjate keskel liikudes tundis ta ennast väeti õpipoisina. Vardjatest hoovas välja müstilist enesekindlust ja tarkust, mis pani ka kõige uhkema ja eneseimetlejalikuma isanda käituma kui halva hinde kartuses koolipoisi. Vardjad olid teadmiste hoidjad, tarkuste jagajad. Nende mõtted ja meeled olid täis iidseid tarkuseid, mida nad järjepanu üritasid paberile panna, et ka teistel kuningriigi alamatel oleks võimalik neist osa saada. Mitte keegi ei teadnud, kust need teadmised tulevad, paljud kahtlustasid ammukadunud maage.

„Mida sa siis teada said?” küsis vanamees, kui nad jalutasid lossi taga pargis, võttes suuna küla poole.

„Ma kardan, et minu peas tekkis hoopis rohkem küsimusi,” tunnistas Valiant: „näiteks see, mis asi Pimedus üldse on. Saan aru, et Pimedus on üks ürgjõududest, mis siinset maad on pidevalt rüüstanud ja mille vastu on kangelased, mõõgakandjad, ajast aega võidelnud, ent kust Pimedus tuli? Mis ürgjõud veel olemas on? Kas on olemas äkki ka mingit ürgjõudu, mida saaks ära kasutada Pimeduse vastu võitlemiseks?”

Vanamees naeratas: „sa küsid õigeid küsimusi aga sa pead nende vastusteni ise jõudma. Ma saan vaid sind suunata. Mitte keegi ei tea, kust Pimedus tuli, vardjad on leidnud, et kui on Pimedus, siis peab olema ka Valgus ja paljud usuvad, et Piksenool ongi Valgus, samas on väga palju ka neid, kes seda teooriat ei toeta. Vanades ürikutes on kirjas, et kui Pimedus esimest korda seda maad rüüstas, lõi ühel hetkel taevas helendama ning helendusest langes maa peale Piksenool. See panigi Pimeduse taganema ja sellest ajast peale oleme mõõka hoidnud kui kõige kallimat vara. Sina oled järjekorras juba kolmas mõõgahoidja. Piksenool kingib oma isandale kõik oma teadmised ja pika eluea.” Vardjas mõtles veidi ja lisas siis nagu muuseas: „kui mõõgahoidja muidugi enne lahingus ei lange.”



Mehed olid vahepeal jõudnud kuningalossist välja ning jalutasid külavaheteel. Lapsed jooksid ringi ja vehklesid puumõõkadega, külamehed laadisid tööriistu vankritele, et põllule minna ning naised keetsid koduloomadele rokka. Valianti pani imestama siinne idüll, arvestades, et alles põlvkond tagasi oli Pimedus rüüstanud tervet maad, hävitades oma teel peaaegu pool elanikkonnast. Kui kiiresti unustatakse möödunud aegade õudused...

Vardjas tundus Valianti mõtteid aimavat, sest ta kostis: „Inimesed elavad oma lihtsat elu nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, liiati pole me neile rääkinud midagi Pimedusest. Kes ikka sooviks pidevalt oma tuju halbade asjadega rikkuda. Kes ikka sooviks halba mäletada?”

Tundus, et viimane lause oli mõeldud küsimusena, mitte aga väitena ning vanamees vaatas Valiantile uurivalt silma, justkui märku andes – kas sa ikka said aru, mida ma küsisin. Valiant mõtles viivu. Vardjad on ühed kummalised tegelased. Kord on nad salapärased ja käituvad nagu oleks igal nende sõnal ja lausel mingi ülioluline tagamõte, kord aga jällegi vuristavad terve pika loengu ette mõnel vähetähtsal teemal. Valiant oli aru saanud, et tõeliselt olulistele küsimustele peab ta ise vastuseid leidma ja seetõttu oli ta ka viimastel õhtutel pikalt Suures Raamatukogus vanu ürikuid lugenud. Nüüd aga tundus talle, et vardjas oli temalt küsinud midagi üliolulist ja võti tema infojagamise edasiseks suunaks peitus õigesti sõnastatud vastuses. Ta oleks tahtnud vahel vanamehele peksa anda ja käratada, et ta lõpetaks selle pideva mõistujutu ajamise ning räägiks asjadest otse, ent ta polnud kunagi oma plaani teostamiseni jõudnud. Ja ka seekord langes Valiant tagasi oma õpipoisi staatusesse.

„Parem mäletada halba ja sellest õppida, kui et unustada ja samu vigu üha uuesti teha,” kostis Valiant.

See vastus näis vardjale meeldivat, sest Valiant tabas vanamehe näos midagi naeratuse taolist.

Kaua kõndisid mehed mööda maad ringi, uudistasid põllutöölisi, jõid ojast kristallselget vett ning jõudsid lõpuks metsaveerele, Kolme Kivi aasale.

„Siin, Kolme Kivi aasal said meie kuningriigi algusaegadel kokku kolm väge – Hing, Vaim ja Keha,” alustas vardjas oma juttu: „nende olemus on ka meie maagia aluseks. Nemad koos moodustavad terviku ja kui tervik on koos, voolab ka meie maagide vägi nendest läbi. Kogu loomise aluseks on need kolm väge. Pole oluline, mida sa lood – kas teadmisi, maagiat, uut inimest või mälestusi – kõige aluseks on kolme väe koostöö. Kui sa ühte osa eneses alla surud, ei saa ka teised kaks korralikult tööd teha. Maagid teavad seda ja suudavad luua uusi maailmu ühe sõrmenipsuga või liigutada Väge pelgalt mõttejõuga. Aga tavalised inimesed nagu sina ja mina – me vajame mingit tuge, maagilist eset, mis aitab meil kolm väge enese sees harmoniseerida ja koos tööle panna. Ainult nii suudame luua maagiat ja liigutada Väge.”

Vardjas pidas pika mõttepausi ja jätkas: „ning ma usun, et Piksenool on üks selline ese. Ta valis sinu välja ja ta muudab Pimeduse saabudes sinu olemust, et sul oleks Väge Pimedusega võitlemiseks. Seetõttu usun ka mina, et Piksenool on meie parim kaitse Pimeduse vastu.”

Valiant kuulas seda juttu ja temas hakkas tärkama mingi ähmane selgus mõtetes. Justkui mingid mälestused, mida ta polnud kunagi mäletanud. Tunded, mida ta polnud kunagi tundnud. Ta mõtles mõõgale, mõõga mälestustele, ta mõtles Pimedusele ning ühtäkki küsis ta vardjalt: „Kes või mis on Mart?”

Vardjas vaatas Valiantile otsa ning tema kapuutsi varjust paistsin suured sinised silmad, mis ei peegeldanud mitte imestust ja hämmastust, vaid rõõmu ja rahulolu. „Lõpuks ometi hakkab Vägi sinus voolama ka ilma Piksenooleta. On aeg ärgata!”

Seda öeldes nipsas vardjas sõrmedega ning kogu maailm Valianti silme ees hakkas kiiresti kokku tõmbuma, muutudes singulaarsuseks ja vaid hetke sai Valianti olemus seda tunda, kui ühtäkki lõi seesama singulaarsus uue pildi tema silme ette – Maast tähtede poole vaadates, kolme planeedi kaugusel laskus uurimismeeskond parajasti hiiglaslikku maa-alusesse koopasse, mis usutavasti oli olnud ühenduses suure krüovulkaaniga. Koopasuue oli umbes kahesaja meetrise läbimõõduga ja koopa sügavus tublisti üle kilomeetri.

„Imetlusväärne,” lausus William Bowman eneselt laskumisköie karabiini lahti päästes ning skafandri kiivrit peas kohendades. „Lihtsalt imetlusväärne.”

Ta veel ei teadnud seda, ent tal oli väga tugev aimdus, et ta oli alustanud oma teekonna viimast ja kõige tähtsamat osa. Vaid mõned pusletükid olid veel puudu tervikpildist.



Keda kutsus pimedus?

Hiiglaslik koobas jagunes tagaseinas kolmeks tunneliks, igaühe suue äärest ääreni vähemalt sada meetrit. Uurimismeeskond otsustas esmalt uurida kõige vasakpoolsemat tunnelisoppi, samas Bowmanile tundus, et mingil kummalisel põhjusel veab teda hoopis rohkem parempoolse tunneli poole. Ja siis,ilma, et keegi oleks märganud, kustutas Bowman oma valgusti ning kobas pimesi parempoolsest koopaavausest sisse.

Koobas oli küllaltki tasase pinnaga ning kergelt allapoole kaldu, seega koopasse laskumine käis kiiresti. Umbes kümne minuti pärast julges Bowman uuesti valguse sisse lülitada. Raadioühenduse kaudu kuulis ta teisi tiimikaaslaseid rääkimas erinevatest pinnavormidest, kivimitest ja võimalikust vee leidmisest. See aga ei huvitanud Bowmani karvavõrdki, sest tema peas trummeldas vaid üks mõte – sa leiad ennast kolme kauguselt!
William Bowman, ametilt geoloog ja nähtavasti nüüd ka maadeavastaja, oli juba paar päeva tundnud, et ta ei ole enam päris tema ise. Ta oli justkui keegi teine ning seda tundmust ei saanud ta peast välja ka praegu. Ta tundis, et kogu selle segaduse taga on mingi suurem saladus ja saladuse võti asub just selles koopas. Sa leiad ennast kolme kauguselt! On huvitav, et nii Bowman, Mart, kui ka Valiant olid kõik kolmekesi ennast leidnud selles punktis – nende kõigi teadvused olid justkui ühte sulandunud ja siin nad nüüd olid – kolmas planeet Maast, kolmas koopasuu ja kohe-kohe saab täis kolm kilomeetrit laskumist.

Koobas tegi väikese käänaku ning selle tagant hakkas ühtäkki immitsema sinakat valgust. Bowman lülitas oma valgusti välja ning hakkas vaikselt mööda koopaäärt valgusallika poole hiilima.

Vaevalt poolesaja meetri kaugusel nägi ta midagi, mis pani teda jahmuma – keset koobast oli hiiglaslik must kogu, mille seest immitses paiguti sinakat valgust. Must kogu oli nii suur, et täitis peaaegu terve koopa, ise seejuures kummaliselt väreledes ja pulseerudes.

Jah, see oli kahtlemata elav olend. Olend? Bowman raputas pead – hapniku puudumine pani ta uskuma, et pigem on see mingi mehhaniseeritud kaadervärk. Võibolla mingi mootor? Bowman otsustas asja lähemalt uurida. Mustale kogule liginedes hakkas kostma vaikset sirinat, justkui läheneks kaugusest rohutirtsuparv. Mida lähemale Bowman sellele isevärki asjale jõudis, seda suurem hirm teda painama hakkas. Äkki on see midagi ohtlikku? Äkki peaks siiski kaaslased siia koopasse kutsuma, et siis üheskoos seda kummalist moodustist uurida. Kiivri raadios kostus aga ainult staatikat...

Pimedus hakkas liikuma. See vahetas oma mõõtmeid ja kogu, see oli justkui hiiglaslik kaheksajalg, mis oli mässinud ennast ohvrilooma ümber ja nüüd teda oma kombitsatega pigistas. Bowman nägi kombitsate vahelt immitsemas sinakat valgust, mis pulseerus ja kustus. Pulseerus ja kustus. Miski äratundmisrõõm või ülim rahu laskus Bowmani hinge, kui ta seda valgust nägi. Seal oli miski, mis teda oli kutsunud.

„Võta see mõõk ja raiu!” kostis ühtäkki hääl Bowmani seljataga. Mees hüppas karjatades kõrvale, justkui oleks keegi teda tulise oraga torganud. Sekund hiljem oli ta juba näoga hääle suunas, valmis vastu võtma mis iganes rünnakut. Aga seda ei järgnenud. Koopa seina ääres seisis hallikas-sinist tooni olend, kelle suur pea hõljus kaheksa lüheldase rippuva kombitsa otsas. Ühe kombitsa haardes oli Piksenool – mõõk, mille Bowman tundis ära oma mälestustes, olgugi, et ta polnud seda mõõka kunagi näinud. Mõõk oli tuhakarva hõbedane ning ainult ruunimärgid teral eristasid teda igast teisest suvalisest mõõgast.

Olend ise, või õigemini olendi pea oli umbes poole meetri kõrgune, hiiglaslike mandlikujuliste silmadega, mis meenutasid Bowmanile kärbse silmi. Kombitsad, mis peast väljusid seal, kus inimestel algab kael, liikusid vabalt ja näisid maapinda mitte puutuvat. Olgugi, et esmapilgul tundus olend paraja peletisena, ei suutnud Bowman leida ühtegi põhjust hirmuks. Kuigi ta ehk oleks soovinud kasvõi natuke hirmu tunda.

„Võta see mõõk ja raiu,” kordas olend. „See on ainus võimalus edasi liikuda. Hävita Pimedus ja sa saad vabaks!” Alles nüüd sai Bowman aru, et olend rääkis temaga telepaatiliselt, kuidas ta saakski kosmoses muudmoodi...

Bowman võttis kõheldes mõõga, ent kohe kui Piksenool oli tema käes ning sinise leegiga helendama lahvatas, kadus mehes igasugune kõhklus ja hirm tuleviku suhtes. Ta teadis, et selleks ta siin oligi ning astus tõstetud mõõgaga vastu Pimedusele. Viimane lahing võis alata.

Paarikümne mõõgahoobiga raius Bowman olendil küljest kaks hiiglaslikku kombitsat. Need olid suured ja sitked ning neist pritsis mingit eriti rõvedat tindimoodi ollust, nii et Bowman pidi mitmel korral oma visiiri puhtaks nühkima. Pärast kahe kombitsa lahti raiumist tuli sinaka valguse allikas paremini nähtavale – selle kuma segunes Piksenoole kumaga ja Bowman tundis alateadlikult, et mida rohkem ta raiub, seda enam väge saab juurde ka see objekt, mida Pimedus vangis hoidis. Ta teadis nüüd ka, et see objekt on laev, millega talle mõõga ulatanud olend oli siia saabunud ja mis oli sattunud Pimeduse kätte vangi. Bowmani mõõgahoopidest langes veel kaks kombitsat, ent siis hakkas miski muutuma – Pimedus hakkas taas tihenema ning lisaks kombitsatele immitses Pimedusest välja palju väikseid väänduvaid musta suitsu sabasid, mis üritasid Bowmani enese haardesse tirida. Nüüd pidi mees kogu oma tähelepanu sellele pöörama ning kaotas enese vabastamise tõttu palju väärtuslikku aega. Õnneks oli ta oma hävitustööga jõudnud sellisesse punkti, kus Piksenool oli väge täis ning vägi tungis mõõgast välja, saates siniseid nooli vasakule ja paremale. Bowmani meeleheaks käitus sarnaselt ka laev, mille üks osa oli juba täielikult Pimedusest vaba.



Bowmanil kadus ajataju. Ta teadis, et see võitlus ei kesta enam kaua, ent ta ei osanud ette näha selle võitluse lõpptulemust. Ta ei tahtnud, et võitlus lõpeks. Ta tahtis jääda ellu, ent samas ta kartis Pimeduse kadumist. Ta tundis läbi Valianti olemuse, et võitlus Pimedusega on tema elu eesmärgiks ja mõtestab kõiki tema tegemisi. Nii nagu Valiant valmistus pidevalt Pimedusega võitlema, oli ka tema saatus läbi elu teda just siia – Pimedusega võitlema – juhtinud. Mis saab minust, kui ma võidan?

Piksenoole kuma hakkas tuhmuma, justkui tundes oma peremehe kõhkluseid, ent kui Bowman ühtäkki lõi selja sirgu ja kinnitas iseendale, et saagu mis saab – see igavene võitlus Pimedusega lõpeb täna ja praegu, juhtus midagi enneolematut. Sinakat valgust pulseeriv objekt, mida Pimedus oli oma kammitsais hoidnud, lõi ühthäkki helendama ja see heledus muutus üha suuremaks ja võimsamaks. Bowman sulges silmad ja tundis kehal soojust. Ta tundis, et on jõudnud koju, teda haaras meelerahu. Objekti valgus saavutas kriitilise piiri ning toimus valguseplahvatus. Pimedus rebiti miljardiks pisikeseks tükikeseks ja need omakorda tuhastusid valguslaines. Üheks hetkeks lõi terve koobas helendama nagu oleks seal lõhatud miljon tuumapommi. Pimedus oli kadunud ja laev oli vaba. Bowmani polnud enam. Valianti polnud enam. Marti polnud enam.

***


Logi sissekanne nr. 2234
Meie viimasest kontaktist välismaailmaga on möödas veidi üle 10 kohaliku tähetsükli. Tagasipöördumisel Maalt tabas meid kuuenda planeedi rõngaste lähedal Pimedus, mis oli arvatavasti meid jälitanud juba alates meie missiooni algusest. Rünnak oli nii ootamatu, et ma ei suutnud piisava kiirusega reageerida ning enne kui jõudsin vastumeetmeid rakendada, oli meie laev juba lõksus. Laev restruktureeris oma väliskere, et paremini Pimeduse survele vastu panna, kuid millegipärast ei suutnud ma temaga kontakti luua, olgugi, et tema bionäitajad olid kõik korras ja teadvusemaatriks aktiivne.

Logi sissekanne nr. 2248
Laeva teadvusemaatriks on kahjustatud, otsin põhjust.

Logi sissekanne nr. 2287
Tundub, et bioloogiline saadetis, mida kandsime, on süüdi saastatuses. Laeva teadvusemaatriks on hakanud käituma väga kahtlaselt, ma ei suuda arvuti abil uute neuroühenduste loomist sünkroniseerida. Kolme maalase teadvusemaatriksi ekstraheerimine laeva ajust ei ole kandnud vilja. Tundub, et laeva teadvus on täielikult ära lõigatud laeva juhtfunktsioonidest.

Logi sissekanne nr. 3433
Laev on vaba. Teadvusemaatriks on taaskäivitatud ning Pimeduse vastased abinõud rakendatud. Võõrmaatriksist oli siiski lõpuks abi, kahjuks ei suutnud me ühtegi kogutud näidist päästa.

***


Olend pani tahvli laual asuvasse dokki ning mõtles hetke. Ta lisas viimase logi sissekande lõppu: „Pange joogid valmis, me tuleme koju!” ning vajutas saatmise nuppu.

Olend hõljus hiiglasliku konsooli juurde ning sisestas hüperruumi koordinaadid. Laev sirutas laiali oma loivad ning hakkas kiirendama hüpervärava suunas. Laev läikis kauge tähe valguses ning tema küljel ilutses iides ruunikirjas tema nimi „VALIANT”





Illustratsioonide autor Kärt Mikli
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0892)