pyhalohnAlustame sisust. Tegemist on justkui pärast mingit sorti entroopiakatastroofi justkui meie alternatiivmaailmas toimuva krimidraamaga. Maa eri paikkondi ümbritseb ja õgib aegamisi „hall“, mis justkui lagundab mateeriat. „Justkui“ seepärast, et ega päris täpselt midagi selgeks ei saa, ulmeline osa jääb häguseks ja diibiks. Slipstream'iks, nii-öelda.

Sõnakasutus on teoses üsna hea. Sillerdav, unelev, luuleline, väga hea lugeda – üldjuhul vähemalt, siis kui sellel parasjagu asjalik sisu on ja ta pole niisama „lahetsemine“. Äge või lahe olemise vajadus ja aeg-ajalt mingi „kaotaja“ teema, tundusid olevat autori peamised juhtniidid tegevuse edastamisel. Enamusel tegelastel, peale ühe peategelase - Khani, oli sellega mingi oma suhe. Inimeste suhtumine tundus olevat väga, kuidas seda nüüd öeldagi, kunstiringkonna rahva sisekaemus või nii. Kui sa pole väliselt äge, siis pole sind olemaski. Selles suhtes eristus ülejäänud seltskonnast tugevasti Inayat Khan, kes vähemalt mulle tundus olevat peamine peategelane – tema ei olnud lahe.

Tegelased olid muidu üsna lahedad. Nii kadunud tüdrukud kui ka kolm peategelast ning tüübid, keda mööda jälgi aeti, kõik asjalikult teostatud, eristusid, jäid meelde, olid huvitavad. Ainult et mind hakkas see multikultuursus lõpuks isegi veidi väsitama. Muidu oli see väga teemasse – Rootsi jne. Pikapeale hakkaski mind painama küsimus, et mille pagana pärast siis ikkagi Rootsi? Miks pidi tegevus just seal aset leidma? Mille poolest Rootsi siis autorile lahedam või sobivam paik tundus kui Eesti? Teosest ma sellele vastust ei leidnud.

Esitatud oli lugu kolmes võtmes: kaasaeg, sinna vahele minevikusähvatused ning siis veel „tausta seletavad“ peatükid. Need viimased olid üsna kummalised vahelõigud, kuid sobisid stiili poolest väga hästi teiste vahele ning kiidan nende eest autorit, väga huvitav lahendus ja ka hästi teostatud – piisavalt lühikesed, et igavaks ei läheks ja just sobivate kohtade peal, et lugeja aru saaks, mis toimub. Ka kaasaja ja minevikuliinid olid huvitavad ja tegevust edasiviivad – peaaegu kuni lõpuni. Mõlemal liinil oli viimaks ainult üks suur viga, nad nimelt ei viinud mitte kuhugi välja.

Kui raamatul oleks olnud ka mingi asjalik lõpp, siis ma poleks ilmselt ka selle läbilugemist kahetsenud. Tegelikult ei kahetse ka praegu, kuid asjaliku lõpetuse puudumine teeb ikka tiba kurvaks. Just seepärast ei saa ma kätt südamele pannes öelda, et tegu on hea raamatuga, kindlasti mitte, otse vastupidi, pigem on tegu eelkõige sisu mõttes pooliku raamatuga. Algus on hea, jutt jookseb, ja siis... mingil hetkel jääb tegevus paigale tammuma ja viimaks... ei jõua see kõik kuhugi. Mage värk, ei ole lahe. Muidu ju veel mõtleks, et debüüt ja anname andeks, aga netis sobrades ilmneb, et tegemist on 2008. aasta romaanivõistluse käsikirjaga, ilmus see aga alles 2013. aastal. Niisiis, kui isegi 2008. aastal läks kiireks ja romaanivõistluseks päris valmis ei saanud, siis pärast on olnud vähemalt tubli neli aastat aega üks lõpu moodi asi sinna otsa kirjutada. Aga seda ei tulnud. Laheduse pärast võib ju lugeda, kuid viimaks jääb raamatu sulgemisel, lõpetatud esteetilise naudingu asemel hinges kummitama siiski tühjus.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0505)