Kui kirjutasin hiljuti Ekspressile artikli noorte fantaasiakirjanduse viimase aja trendidest, olin sunnitud tegema möönduse ning ühe suundumuse täiesti välja jätma, kuna tundub, et tegemist on nähtusega, millel võib olla pandeemiline potentsiaal. Aitäh Reaktorile võimaluse eest see lünk täita.

Kes vähegi noorte fantaasiakirjandust loeb, on ilmselt märganud, et üheks viimase aja levinuimaks kirjutusstiiliks on nn mash-up – miks, segu, konglomeraat, proid. Nimetatagu seda kuidas tahes, tegu on siis nn žanride seguga. Näiteks leiab tegevus aset kosmoselaevas, aga asjasse on segatud ka haldjad ja päkapikud. Ja kindlasti on raamatus ka romantiline liin. Või siis üks kena zombilugu, aga see on tingimata seatud aurupungi-ilma. Ja muidugi ei puudu sealt romantiline liin. Või siis tegutsevad vanad head vampiirid ja tegu on korraliku kriminulliga – aga ärme unusta romantikat!

Hirvesilmne tibi paraku müüb

Iseenesest on proidide puhul paljudel juhtudel tegu täiesti korralike ja loetavate raamatutega, kui lukku poleks sisse pressitud seda sageli nii meelevaldset ja pahatihti täiesti kasutut armulugu. Paljud kirjastajad paistavad arvavat, et piisab vaid sellest, kui kirjutada sisse natuke õhkamist ja niiskeid pilke, panna kaanele hirvesilmne õhtukleidis tibi ja voilà! – müüb! Ja mis seal salata – sageli müüb ka. (Hilis)teismeliste nälga romantika järele ei maksa alahinnata. Ja alahinnata ei maksaks ka hästi kirja pandud armulugu.

Tegelikult on ju ka romantiline kirjandus täiesti omaette žanr nagu fantaasia- või ulmekirjandus, sellel on ka oma lugejaskond (ja mitte ainult naised – meeste armastusromaanid on lausa eraldi alamžanr) ning oma žanrireegid. Seetõttu võiks proidideks pidada ka lugusid, kus on kokku miksitud fantaasia ja romantika või ulme ja romantika. Niipidi vaadates kipuvad asjad nagu natuke käest ära minema, sest minu kogemust mööda ei ole noorte fantaasiakirjanduses olemas lugu, kus armastus suuremal või vähemal määral rolli ei mängiks. Hea küll, Harry Potteri kaks esimest raamatut võib-olla kvalifitseeruvad, aga need kalduvad ka rohkem laste, kui noortekirjanduse valda. Aga praeguseks ilma teinud sarjad nagu Stephanie Meyeri "Videvik" (2005-08), Cassandra Clare'i "Surmav arsenal" (2007-14) või Maggie Stiefwateri "Värin" (2009-14) ja "Kaarnapoisid" (2012 – …) ratsutavad kõik kahel hobusel.

Armuulme

Ulmes seevastu pole seosed romantikaga sugugi nii tihedad (võib-olla sellepärast, et ulme on iseenesest senini pigem noorte fantaasiakirjanduses tagaplaanil püsinud?), aga samasuunaline tendents on seoses ulme jõulise lavaletulekuga selgelt näha. Nagu ma olen juba varem ka kirjutanud, on noortele mõeldud ulmeraamatuid sel aastal ilmunud nagu zombisid pärast õnnetust keemiatehases, ning väga suurt hulka neist võib selgelt lugeda romantiliseks mash-up'iks. Üks hea näide on kindlasti Tuhkatriinu loo ulmeversioon, Marissa Meyeri debüütromaan „Cinder“ (2012). Selle peategelane on küborgipiiga, kes töötab Neljanda maailmasõja järgses Uus-Pekingis mehaanikuna ja kes kohtub oma remonditöökojas (keset katkupandeemiat ja pingelist suheteklaarimist Kuu kuningriigiga) printsiga.

Päris kaasahaarav lugu on ka Natalie Whipple'i "Transparent" (2013), mille tegevus toimub tulevikumaailmas, kus kõigil on mingit sorti vägi või eriline võime. Peategelane Fiona on nähtamatu, tema isa aga maffiaboss, kes kasutab oma meelekontrolli väge omaenda huvides. Lõpuks tüdruk põgeneb ja kohtub poisiga, kes ainsa inimesena suudab teda näha. Armumine on vältimatu ja loopõhine, loogiline ja pigem paneks kulmu kergitama asjaolu, kui seda ei juhtuks.
Küll aga ajab karvad turri ja paneb lõrisema, kui täiesti korralikule ulmeloole või düstoopiale on selga venitatud roosa kombinee. Heaks halvaks näiteks on Gennifer Albini futuristlik "Crewel" (2012), mille kangelanna Adelice, kes suudab oma kudumisega muuta maailma (nii sündmusi kui inimesi), sunnitakse selle maailma kurjade jõudude teenistusse. Selle asemel, et kasutada oma väge ja mõistust sellesama koleda maailma muutmiseks, tegeleb kangelanna põhiosa ajast kahe võrdselt lameda kallima vahel valida mittesuutmisega.

Näide loost, kuhu romantika sobib nagu sea selga sadul, on ka rohkem fantaasiavalda jääv A. G. Howardi "Splintered" (2013), mis on uusversioon "Alice Imedemaast". Lugu iseenesest on suurepärane – kangelanna Alyssa on originaalteose prototüübi Alice Lidelli järeltulija, kõik nende perekonna naised on lõpetanud vaimuhaiglas ning ka tema hakkab kuulma hääli ja nägema imelikke asju. Pikk lugu lühidalt: Imedemaa on olemas, ning varsti on Alyssa sunnitud iseenda ja ema päästmiseks sinna minema ja korda tegema kõik selle, mille Alice ära rikkus. Naljaka, originaalse ja põneva loo keerab korralikult peesse masendavalt ebaloogiline ja konstrueeritud armukolmnurk. Täiesti mõistetamatutel asjaoludel hülgab muidu igati asjalik, teovõimeline ja intelligentne kangelanna aeg-ajalt igasuguse loogika, tema aju kahaneb riisiterasuuruseks ning just äsja leitud igati pädevad lahendused ja järeldused unustatakse, et kahe pässi pärast käsi ringutada.

Moraalimüür kipub murenema

Küllap on üks väga oluline põhjus, miks (eriti alles alustavad) ulme- ja fantaasiakirjanikud on kirjastajate poolt jõuliselt julgustatud oma lugudesse imalalt romantilisi liine sisse kirjutama, on romantilise (ja erootilise) kirjanduse trügimine n-ö peavoolu kirjanduse hulka ja selliste raamatute suur müügiedu. Ehk siis ihkavad ka noorte fantaasiakirjanduse kirjastajad leida oma halli varjundeid, sest olgem ausad – kes oleks romantikast (ja seksist) veel enam huvitatud kui teismelised?

Nõudluse ja pakkumise vahel on siiani seisnud enam-vähem ületamatuks jäänud ühiskondliku moraali müür, mis ei luba noortele säärast kirjandust pakkuda. Alles hiljuti rääkis tuntud NF autor Darren Shan intervjuus The Independent'ile, et kirjastajatel on millegipärast veendumus, et teismelistele poistele mõeldud lugudes on seks tõsine keeluala, kuna see poisse ei huvitavat. Kirjanik peab absurdseks olukorda, kus räige vägivald on loos igati teretulnud, kuid suudlusstseen toob kaasa debati toimetajaga. Tüdrukutele suunatud kirjanduses seevastu tundub seks ja kõik sellega seonduv olevat aga vägagi lubatud ja suisa kohustuslik. Kuni sinnamaale, et tekkinud on uus alamžanr: noorte täiskasvanute kirjandus.

Kõik sellega seonduv, alates sellest, millised vanusegrupid peaksid olema selle lugejad (14-35, niipalju, kui mina lugenud olen) ning kui vanad võiksid olla selle kangelased (umbes sama), tundub olevat hetkel lugejate jaoks sama segane kui kirjastajatele. Üks on aga selge – see on žanr, kus oluline – et mitte öelda võtmeroll – on just seksuaalsetel eneseotsingutel ja nende detailsematel kirjeldustel. Ainsas puhtalt sellesse žanri kuuluvas teoses, mis on mulle seni kätte puutunud – Liz Bankesi "Irresistible" (2012) – ei juhtu peale seksi ja valetamise põhimõtteliselt mitte midagi. Aga see selleks. Arvestades, et Ameerikas on noortekirjanduse lugejate hulgas üle 55% täiskasvanuid – selle põhjuste osas on viimasel ajal lugematuid debatte peetud –, siis pole ka ime, et armuproidid nii populaarsed on. Kahju ainult, et see tõsiselt häid fantaasialugusid lämmatama kipub.