4. oktoobril toimus järjekordne üritus Eesti postapokalüptilist rollimängu Hiline Lõikus, järjekorranumbriga 4. Lõikusest on meie ajakirjas olnud juttu ka varem, kuid seekordne mäng tõi pähe mõned mõtted, mida tahaks jagada. Enne, kui oma mõtete juurde läheksin, tsiteeriksin osavõtjate mõningaid tagasisidet-mõtteid-emotsioone: See kuramuse robotihääl: „Inimesed... on... väärtustatud...“ Ma olen väga rõõmus, et nii paljud seda kuulsid, - Irve Ülihea idee autode mürgikindlaks muutmiseks. Muutis kogu konvoi välimuse palju ägedamaks. Lõpuolendid, draamaatiline, häälesüntesaator oli jällegi väga äge detail. - Tanel * Autokolonn oli väga vinge ja ehe, vanatehnika ja „papp-kile tuuning“ mõjusid hästi. - Randiel Ja siis läheb äkšoniks. Ja tõesti nagu päris filmis. Pidurid krigisevad, auto lohiseb, nii et tuled jäävad täpselt meid valgustama, kiirelt ümbritsevad meid püssidega tüübid, näkku sihitud lambid on silmad pimestanud, karjutakse käsklusi ja enne kui midagi arugi saad, oled kihutavas autos, teel eiteakuhu, Rõõsik maha jäetud ja üks väga kuri naisbandiit meid vait käsutamas. Super! - Toonesepp Saades laagri piiridest välja, süttis õige pea anduri punane tuli, mis püsis ja püsis ja püsis... kuni eetrisse tuli masin nr.2 „Buss“ „Hei, esimene, ei tahaks nagu väga segada, aga teie masin põleb...“ mida krt... selgus, et masina tagumine soomus oli suurel kiirusel kihutamise mõjul, mis oli ulmelised 32 km/h kinnitustest põrunud ja lahti tulnud ja nüüd, kere tossas kenasti... pingsalt sai oodatud, kunas kustub punane tuli, et techid saaksid välja tormata ja juht-autot lappida, närvesoovad minutid, toss aina tumeneb... ja viimaks... punane tuli kustub... - Wiking
Foto: Liis 

Nagu ülaltoodust näha, siis meeldis inimestele (muuhulgas) mängus olnud tehnilised vidinad. Autod, häälesüntesaator, mürgiandur ning kõige sellega tegelemine. Meenutan siinkohal veel kaht mängu, kus olen käinud ja mille korraldajad pole peljanud tehniliste vidinatega vaeva näha. Need olid eesti-vene rollimängijate korraldatud Stalker ja Shadowruni-maailmal põhinev Lihtne Tööots. Mõlemas olid korraldajad näinud vaeva ja ehitanud tehnilisi süsteeme, et muuta mäng futuristlikumaks.

Foto: Andrei Dovbnja


Mulle meeldib, et Eesti mänguturule on jõudnud tehnosuunitlusega larpid. Säärased üritused, mis innustavad osalejaid kasutama oma tehnilist taipu, panevad mängijaid end tundma - ulmeajakirjas on hea kasutada just seda väljendit – ulmeliselt. Nii nagu fantaasiamaailmade mängudel tutvutakse keskaja olustikuga ja valmistatakse endale mänguks vajalikke minevikutooteid – kehakatteid, relvi, turviseid -, nii annavad ka tehnilised mängud võimaluse soovi korral end reaalkallakus arendada. Eks meie reaaleluline tulevik ongi tõenäoliselt kas väga tehnikaküllane või siis, nagu Hilises Lõikuses, postapokalüptiline, kuid samuti mitte täiesti tehnikavaba. Seetõttu ongi tore, et on üritusi, kus mängulises võtmes saab muuhulgas, seikluste ja suhtlemise sekka, pisitasa ka tehnika kallal nokitseda ja leiutada. Kes ei soovi leiutada, see saab lisaks muidugi kasutada juba valmistooteid – GPS-i, mobiilset internetti ja Skype´i, surveandureid ja signalisatsioonisüsteeme nagu Lihtsas Tööotsas või häälesüntesaatorit ja mürgialaandurit ning masinaid nagu Hilises Lõikuses või anda mängijaile missioone midagi ohtlikku pildistada-filmida ning seda hiljem mängusiseselt teistele esitada.

Foto: Liis 


Inimene on ju laisk ning õppimiseks ja uue vastuvõtmiseks tuleb teda nii mõnigi kord piitsaga taga ajada. Tulevikuteemalised rollimängud on aga suurepäraseks präänikuks piitsa sekka. Mitte ainult lõbusad ja huvitavad, vaid ka arendavad nii noortele kui vanadele. Siinkohal tahangi avaldada tunnustust neile mängujuhtidele, kes tahavad ja viitsivad sellega tegeleda. Kutsun neid ka üles viima oma maailmadesse sisse reegleid ja olukordi, kus rohkem julgustatakse mängijaid juba enne mängu kodus samuti tehnovidinate loomisega vaeva nägema ja nende mängusisese kasutuselevõtuga üritusi rikastama. Organiseerimismeeskonna võimekusel ettevalmistusi teha on omad piirid, kuid neid piire saab laiendada, kui kaasata eelettevalmistamisse ka mängijad. Fantaasia-LARPid, mille traditsioon on Eestis olnud seni tugevaim, on sellega tihti edukalt hakkama saanud, ei tasu seda kogemust ja ressurssi jätta kasutamata ka teadusliku fantastika, küberpungi ja postapokalüptilistel mängudel. Poleks ju paha, kui rollimängijatest tehnikahuvilised tuleksid kokku ja ehitaksid saabuvateks üritusteks ägedaid, töötavaid butafooriaelemente, nii nagu fantaasiamängudel valmistatakse kambaga rõngassärke-mõõku-kilpe-riideid või õpitakse tantse.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1223)