Kirjutamises pole mitte midagi keerulist. Võta klaviatuur või pliiats kätte ja anna minna, küll kõik kribatud sõnad kettale või sahtli ära mahuvad. Kuid ei. Küll näed, varem või hiljem nad ei mahu mitte. Nädala, kuu või lausa mitme aasta pärast hakkavad teised välja rahva kätte trügima.
Mis seal siis ikka. Ilm on suur ja lai, mahuvad ka need jutud sinna ära, tuleb vaid valida, milline tee oma ulmelapsukestele valida. Kas seada nende siht Reaktori suunas või hoopis valge hiire kodupaika? Õnneks on Eestis valikuid rohkem kui kaks: poogen.ee, oma seinast seina žanrite ja tasemega, erudeeritud toimetustega, paberajakirjad, omal käel väljaanded ning kõige nende kõrval ka ulmejuttude ühisblogi Ulmejutulabor ehk lühidalt Labor.


Labor sündis 2011 aasta augustis, Estconi kirjutamistoa järellainetusena. Eesti tolleaegsesse avaldamiskitsikusse loodi koht nii Algernoni kõrge lati alla jäävate autorite jaoks kui ka lihtsalt ulmejuttudega lustimiseks ja katsetamiseks. Nende kahe ja pea veerandi tegutsemisaasta jooksul on Laboril olnud aegu erinevaid, kuid läbi vaikuse ja jututulva on koht ikka toimiv ning ootab pingsalt uusi kirjalaborante, kommenteerijaid ja muidu kiibitsejaid ka.

Kui küsite, et miks Labor, miks juttude ühisblogi? Miks mitte oma jutte sahtli või isiklikku blogisse või Reaktorisse kirjutada, kõik need on toredad asjad, siis Ulmejutulaboril on omad väiksed, kuid olulised eelised. Temaatilisel jutulehel on rohkem lugejaid kui oma blogis, kirjutuslaua sahtlist rääkimata. Laborisse postitamisel ei pea pelgama, et toimetaja meelest on jutt liiga lühike, diip, nõme või lihtsalt ulme alamžanris, mida ajakiri ei avalda. Iga ajakiri peabki oma stiili hoidma, kuid oma jutu tahaks sellegipoolest rahvale lugeda anda. Ja kui on soov, võib Laborisse postitada ka kõigile tundmatu varjunime alt ja kui just NSA asja vastu huvi tundma ei hakka, ei saagi keegi teada, kes jutu taga oli. Vahel tahavad ju ka tuntud tegijad millegi uuega katsetada või on soov oma eksperimendid enda nimest lahus hoida. Millised kommentaarid eksperimentjutule tulevad, on ennustamatu, kuid kes neist ka nii väga hoolib.
Kuid jah, need kommentaarid on meie igapäevane leib ja muld. Jutulabor jookseb Bloggeril ja nii on juttude kohta arvamuse avaldamine lehe orgaaniline osa. Vaatamata eelarvamustele on juttude kommenteerimine väga kasulik. Jutu autor saab aimu, kuidas tema juttu loetakse ja põhjalik kommenteerija saab parema selguse, mis asi siis tegelikult ühe jutu heaks või halvaks teeb. Viimane on kirjandushuvilisele vajalik, kirjutajale hindamatu teadmine.

Elu käib Ulmejutulaboris aga valdavalt nii: kuu alguseks valitakse kaks teemat, mida iga Labori kirjutaja võib vabalt tõlgendada, tingimusel, et jutt jääb ulme raamidesse. Vahelduseks on kätt proovitud juttude tõlkimisega, teiste laborlaste juttude ümberkirjutamisega ning täiesti vaba teemaga. Jutulaboris on oma jutte avaldanud 46 autorit, kes on sinna postitanud 200 lugu. Neist üle poole on seitsmelt enamkirjutanud inimeselt. Kui kellelegi meeldib väga statistika, siis kuus postitatakse Ulmejutulaborisse keskmiselt 7,4 lugu, kuid nagu alati, on statistikal omad konksud sees. Näiteks jääb 2013 aasta esimesse kümnesse kuusse kaks sellist, mil ei olnud sinna ühtegi jutupostitust. Eks vanad kirjutajad otsivad endale uusi väljakutseid ning uued tulijad, 2013. aastal on neid olnud kolm, pole veel päris täishoogu sisse saanud, kuid küll saavad ning kindlasti muutub koos nendega ka Labori nägu, võib-olla ka kirjutamise reeglid. Eks kõik ühistegemised on ju ühistegijate nägu.

On meelde jäänud soovitus, et kui sa pole veel tipus, saada oma jutte sinna, kust tuleb parem tagasiside, kui sa aga oled tipus, siis sinna, kus on prestiižsem. Päris mitmed Laboris kätt harjutanud autorid on avaldanud oma jutte ka Reaktoris ning selle kogumikus „Tuumahiid“, veebiajakirjas Algernon, antoloogias „Täheaeg“ või välja andnud oma raamatu. Vähemalt kogemuse võrra on nad Laborist kindlasti rikkamad.

kirjutatud 23.10.2013
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1086)