12.–14. juuli toimus Estcon 2013, eesti ulmehuvilise jaoks ilmselt üks aasta olulisemaid sündmusi. Kindlasti pole mina kõige õigem inimene kirjutama üritusest Estcon 2013. Kasvõi juba seetõttu, et esimesel õhtul mind polnud kohal. Elu tahtis nõnda ja suvel kipuvad üritused ikka kattuma ning juhtuski see, et esmakordselt ei jõudnud ma esimeseks õhtuks Estconile.

Nagu öeldud jõudsin ma kohale kell üks-kaks öösel, taskulambi valgel sai telk kähku üles pandud ning hiljem veel kahe telgi püstitamise juures assisteeritud. Olmeküsimused lahendatud, sai liigutud suure maja ette, kus rahvas suhtles juba täitsa vabalt. Mingil hetkel anti mulle üle ka üsna räsitud ajalooline dokument, kuhu oli kogutud hulk allkirju ja mis nõudis minu kohest ilmumist Estconile. Rahvas olevat olnud n-ö paanikas, et kuhu see Jyrka siis jääb…

Eks päev Eestimaa teedel oli olnud väsitav ja umbes kell neli-viis tundsin ma, et peab magama minema, seda enam, et laupäeva hommikul tuli mul esineda kriitikapaneelil. Uni oli rahutu, sest rahvas oli virge ja häälekas ning hoolimata soojast ilmast oli öö soojärve ääres üsna rõske ja jahe.

Hommikul sai seetõttu üsna vara ärgatud, siin-seal pisijuttu aetud, siis oli hommikusöök ja mingil hetkel algaski Veiko Belialsi ohjatud kriitikapaneel, kus Peeter Helme, Kristjan Sander, Triinu Meres, Andri Riid ja mina said arutleda kriitika ja eriti ulmekriitika olemusest. Oma sõna said sekka öelda ka paneeli ohjaja ning samuti publik. See kriitikajutt toimus siis nõnda, et alguses rääkis Peeter Helme pool tundi ja defineeris kriitikat kui sellist. Siis rääkisin mina umbes kümme minutit fännikriitikast, siis Andri Riid rääkis Ulmekirjanduse BAASist ning siis Kristjan Sander ja Triinu Meres kriitikast autori ja kriitiku seisukohalt.

Hiljem üks inimene, kes on omajagu käinud ulme ja muidu kirjandusüritustel, ütles, et kõike seda on ta erinevate variatsioonidega juba kuulnud. Tõsi ta on, et pole miskit uut siin päikese all! Takkajärgi targana oleks isegi ehk seda kriitikapaneeli pisut teistmoodi teinud. Ehk oleks parem olnud, kui Veiko Belialsi asemel oleks seda asja juhtinud mõni käredama loomu ja teravama ütlemisega isik ning selle leebe jutuajamise asemel oleks selline hulknurkne terav monoloogide kogum olnud. Kuid iga asja saab teha erineval moel ja miski ei keela sedasama paneeli mõnel teisel aastal, teiste isikutega ja teistmoodi teha.

Kui paneel möödas, siis vestles Veiko Belials Peeter Helmega – kirjanikuga, kellelt just äsja oli ilmunud ta esimene ulmeromaan „Sofia“, mis ühtlasi on sarja „Tuleviku mäletajad“ esimene köide. Järgnes lõunasöök, ulmeauhinna Stalker võitjate väljakuulutamine ja ühispildi tegemine. Seejärel rääkis Arvi Nikkarev lustakatest juhtumistest Venemaa ulmekirjanike ja -fännide elus. Siim Veskimees pidas ettekande reisimisest ruumis, mis ühtlasi oli kenaks kaaslaseks tema aastatetagusele ettekandele reisimisest ajas.

Pärast Veskimehe ettekannet oli pisuke hingetõmbepaus, mis minule lõppes natuke kurvalt – hälbisin pisut kursilt ja maandusin telklinnaku kõrval olevasse n-ö välisööklasse, kus toimus vabas vormis suhtlus erinevate kirjanike ja fännide vahel. Vestlused olid lõbusad ja harivad, kuid kahjuks jäid mul seetõttu kuulmata kirjastuste uudised ja Helmut Jänese HÕFFijutt. Nojah, kuigi ma olen suur, on ka mind siiski vaid üks.

Õhtul/öösel järgnes taaskord vabakava, mille käigus sai pisut liha küpsetatud, hulgaliselt lobisetud ja isegi kinotelgis filmi vaadatud. Kahjuks oli filmivaatamine sedavõrd staatiline tegevus, et uni kippus silma ja taaskord tuli magama minna. Eelmise öö kogemusest õppustvõtnuna panin kohe ka öösokid jalga ning uni tuligi parem. Õnnetuseks olid grillivanni ümber kogunenud mingid tühmused, kes laulsid valjusti lolle joomalaule ja teostasid miskit animaalset röökimist. Ma nimesid ei nimeta, eks te ise teate ja ehk on teil järgmine aasta ka rohkem mõistust peas…

Pühapäev algas samuti hommikusöögiga. Järgnes Andri Riid, kes rääkis ulmekirjanduse tellimisest välismaalt ja ingliskeelsetest pehmekaanelistest üldiselt – tagasivaatavalt ja nostalgilise rõhuga. Samaaegselt alga sauna ees Maniakkide Tänava poolt läbiviidud n-ö kirjutamistuba ning mille vilju peaks käesolevas ajakirjanumbris ka nautida saama. Andri vahetas välja Liisa Vesik, kes rääkis teatavast rotikatsest ja selle seostest ulmega. Tuleb tunnistada, et kui ma seda ettekannet kavas nägin, siis mõtlesin, et mis see veel on, aga takkajärgi targana ütleksin, et tegu oli väga hea ettekandega, mis kindlasti läheb Estconi ettekannete kullafondi.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0753)