Peeter Helme on küll kirjandusmaastikul tuntud, kuid olles ulmeteemas võrdlemisi uus, äratas see mõningad lootused. Ehk mäletate Leo Kunnast, kes üllatas oma lugejaid ootamatu pöördumisega ulmekirjanduse poole, andes kolmel järjestikul aastal välja kogu Gort Ashryni triloogia. Tuleb tunnistada, et sel korral ei ole lood sedasi.

Helme, kelle sulest on senimaani ilmunud vaid üks ulmeline jutustus „Jõulud A. D. 3000“ (Eesti Ekspress 24. detsember 2012), püüab oma uusimas romaanis „Sofia“ tuua lugejani eepilist kosmoseseiklust, kuid jääb mitmes aspektis kahjuks hätta. On küll nii kosmos kui ka seiklus, kuid korralikuks ulmeromaaniks sellest siiski ei piisa. Kohati tundub, et asi ei ole jäänud kirjaniku, vaid pigem toimetaja taha, kelle tööks peaks olema kõiksugu ebaolulise väljarookimine ning vajakajäämistele viitamine.

Raamatu tegevus toimub 26. sajandil ehk nipet-näpet 500 aasta pärast. On olemas kosmoselaevad, mis küll kasutavad hüpermootoreid ning sõdurid, kes kasutavad moondeülikondasid, kuid sotsiaalne olustik ei ole karvavõrdki muutunud. Samas ei paku autor ka mitte mingit seletust, mis võinuks olla põhjustanud sellise ühiskondliku stagnatsiooni. Murettekitav on ka Helme suhtumine hüperajamitesse, mis populaarse teooria kohaselt kasutavad hüperruumi (nagu ka nimi viitab), kuna tavaruumis ei ole lihtsalt võimalik läbida 1,1 * 1015 km ühe nädalaga (see on 10 000 korda suurem kiirus kui valguse kiirus), kuid sellest hoolimata püüavad osad raamatutegelased rakendada seda koos gravitatsioonilinguga.

Raamatu peategelane Karl on ilmsem kõige vähetõenäolisem kangelane. Sellest hoolimata veetakse teda läbi kogu 222 lehekülje, korrutades lugejatele pidevalt, et teda on vaja, kuni viimased uskuma jäävad, ning suurimaks puändiks kogu raamatus on see, et selgub, et see siiski ei olnud sedasi. Teadlane, täpsemalt ksenoarheoloog, kes on ilmselt läbi häda süütusest lahti saanud, suudab esimese pilguga ära öelda, kui naine on 4-5 kuud rase, rebida rajalt maha raamatu kõige kenama tibi (uskuge, seda seksistseeni on kaugelt näha) ning, mis kõige pettumustvalmistavam, jääda kogu oma ebaõnne juures ellu.

Kuid hoolimata oma puudujääkidest on sellel ka positiivsed küljed. Näiteks on raamatus üpriski tihti esinevad palgasõdurid üpriski mahlase suuvärgiga ning kuigi võib täheldada, et autor ise sellise kõnepruugiga suuremalt ei tegele, tuleb tunnistada tema loovust. Samuti ei saa väita, et raamatu tausta vastu huvi ei tekiks – arvestades paljusid ebaloogilisi kohti, tahab lugeja paratamatult teada, mispärast on autor need just nõnda esitanud. Pidevalt mainitakse üht-teist põnevat (GMO-sõdalased, Barnardi Tähe piraadid, väljasurnud tulnukrahvad), kuid suuremaid seiku nendega ette ei tule. Jääb vaid loota, et autor on jätnud nende potentsiaali hilisemaks.

Kuna autor ise pidas selle aasta Estconil maha ettekande kirjanduskriitikast, kus mainis muuhulgas ka seda, et arvustamise kirjutamajätmine ei ole põhjendatav asjaoluga, et arvustajale raamat ei meeldi, siis olgu sedasi. Peeter Helme uusim ulmeromaan „Sofia“ ei ole kindlasti uus hitt. Lubadus raamatu kaanel, et see on esimene osa, lubab oodata raamatusarja. On see nüüd hea või halb, saame otsustada alles järgmise raamatu ilmumisel.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0787)