1. Arkadi Strugatski kohtus lugejatega. Küsimus saalist: ”Kas te praegu millegi kallal töötate?” ASi tõre vastus: ”Muidugi töötan. Ma ei saa ju 24 tundi ööpäevas viina juua.”

2. Kohtumine lugejatega. Hääl saalist: ”Öelge, kuidas te suhtute partei KK otsusesse võitlusest alkoholismi ja joomarluse vastu?” AS vastas raskelt ohates: ”Üldiselt on see küsimus valesti adresseeritud. Mina olen selle jälkuse tarvitaja.”

Arkadi ja Boris Strugatski

Arkadi ja Boris Strugatski

3. Arkadi Strugatski tütar Natalia õppis Moskvas Aasia ja Aafrika Maade Instituudis. Kord kõndis ta piki instituudi koridori ja kuulis enda selja taga sosinat: ”Poisid, vaadake: sealt läheb vendade Strugatskite tütar.”

4. Kuznetski silla raamatukauplus Moskvas teenindas ka NL Kirjanike Liidu liikmeid. Äsja oli ilmunud kaheköiteline Strugatskite teoste kogumik. Rahvas tungles ostmas. Üle ühe eksemplari kellelegi ei müüdud. AS palus häbelikult vähemalt kaks eksemplari, öeldes: ”Vaadake, ma olen autor.” ”Tean ma teid, autoreid,” vastas müüja nipsakalt. ”Te olete täna juba viies või kuues.” Ja andis vaid ühe eksemplari.

5. 60. aastate alguseks olid Strugatskid jõudnud nõukogude ulmekirjanike paremikku. Arkadi S. polnud oma kirjutatuga rahul. Ta räägib ühele sõbrale: “Teaduslik fantastika ei paku mulle huvi. See on nagu ketis koer.” Sõber küsib: ”Aga mis sind siis huvitab?” AS: ”Mind huvitab metsik koer.” Mõne aja pärast hakkavad vendadelt ilmuma üksjagu teravad asjad (“Raske on olla jumal” 1964, „Ajastu ahistavad asjad” 1965). Nn „sula” lõpeb ja Strugatskitel on üha raskem oma romaane trükki saada.

6. 1976. aasta. Vladivostok. Teadlaste maja. Kohtumine Arkadi Strugatskiga. Saal rahvast tulvil, noored teadlased segamini KGB-meestega. Küsimus saalist: “Öelge, Arkadi Natanovitš, kust võib lugeda teie “Muinasjuttu troikast”?” AS vastab täiesti tõsiselt: ”See on trükitud emigrantlikus ajakirjas ”Grani”. Teie raamatukogus seda ajakirja ilmselt ei ole, kuid ma tõin paarkümmend eksemplari kaasa, võite võtta…” Strugatski avas portfelli, tõstis välja virna ajakirju ja läks nendega lava ette. Publik hakkas tasapisi saalist lahkuma.

7. Juuni 1987. Moskvas peeti rahvusvahelist kongressi ”Maailma arstid tuumasõja vastu”. Kongressi raames organiseeritakse diskussioon ”Ulme ja tuumasõda”. Õhtu naelaks oli ASi esinemine. Sel korral polnud ASil aga tuju. Ta rääkis lühidalt: ”Arutleda tuumasõjast pole mingit mõtet. Kui see toimub, hukkume me kõik ja seda teemat pole vaja arutada. Kui ei toimu, on veel vähem põhjust asja üle mõtteid vahetada.” Organiseerija Vl. Gakov pidas esinemist läbikukkumiseks. Suur oli aga tema üllatus, kui ta luges ”Locus”e järjekordses numbris: ”Diskussiooni kõige eredamaks sündmuseks oli Arkadi Strugatski esinemine. See oli aforistlik, lühike, heas mõttes provokatiivne, filosoofiliselt sügav ja paradoksaalne. Oma kõnega avaldas Arkadi Strugatski kokkutulnutele kolossaalset muljet.”

8. Roger Zelazny külastas stagnaaja kõrgperioodil ameerika kirjastajate delegatsiooni koosseisus Nõukogude Liitu. Vene ulme- ja seikluskirjanikud ootasid ameerika delegatsiooni Leningradi kirjanike majas. Lõpuks saabusid külalised koos kohaliku KGB tõlgiga. Algas kerge vestlus, nii-öelda luure enne otsustavat sotsialistlikku rünnakut. Ja siis sekkus jutuajamisse seni vaikinud Zelazny: „Ja kes teist on Boriss Strugatski?” Vanake Brandis – väga aus inimene – tunnistab üles, et Strugatskit nende hulgas ei ole. (Noh, kust tema võis teada, et Strugatskit spetsiaalset ei kutsutud) „Siis pole mul siin midagi teha,” lajatas Zelazny. „Boriss (Zavgorodnõi, tõlk. märkus) kirjutas mulle, et Leningradis on vaid üks hea kirjanik – Boriss Strugatski!”

Andrei Salomatov

Andrei Salomatov

9. Kirjanik Andrei Salomatov tutvus alles „Interpressconil” Boriss Strugatskiga. Kui neid teineteisele esitleti, surus Andrei väljasirutatud kätt ja lausus: „Ma olen teist palju kuulnud...”

Andrei TÅ¡ertkov

Andrei Tšertkov

10.„Inerpresskonil“ osalenud Boriss Strugatski läks kord õhtul lifti juurde, vajutas nupule ja jäi ootama. Lift jõudis kohale, uksed avanesid ja seal sees oli Andrei Tšertkov. Maani täis. Kuid meistri tundis ta siiski ära ja küsis: „Boriss Natanovitš, kas üles või alla?”
„Alla.”
Ja siis vajutas Tšertkov nupule „1. korrus” ja sõitis ära, jättes hämmeldunud Boriss Natanovitši liftiesisele tasandile.
Kui hommikul sellest Tšertkovile räägiti, ei suutnud ta lugu kuidagi uskuda, mõeldes, et rahvas püüab teda alt tõmmata. Kuid pärast otsustas ta siiski Boriss Natanovitšilt järele uurida.
Meister laiutas vaid käsi: „Kellega ei juhtuks, Andrjuša...”

11. Seitsmekümnendate aastate keskel käis Kir Bulõtšov (s. 1934) Krakovis, külas oma tõlgil Tadeusz Goskil. Mehed läksid antikvariaati, kus üldiselt müüdi ameerika kirjandust.
„Kahjuks meil välismaiseid raamatuid täna pole,” ütles peremees, „sest pan Stanislav Lem, kes meile raamatuid toob, pole ammu käinud.”
Ja siis Tadeusz, tahtes näidata, et ka nemad pole tühjatallajad, osutas Bulõtšovile ja teatas peremehele: „Aga tema on ka kirjanik. Ulmekirjanik Nõukogude Liidust.”
„Tere tulemast, pan Strugatski,” pöördus peremees Bulõtšovi poole.

Kir BulõtÅ¡ov

Kir Bulõtšov

12. 1982. aastal sai Kir Bulõtšov korraga kaks riiklikku preemiat (oli kahe filmi stsenarist). Ajalehtedes avaldati mittedelikaatselt: Kir Bulõtšov (Igor Vselevodovitš Možeiko). Kui Bulõtšov järgmisel päeval instituuti tööle tuli, öeldi talle, et osakonnajuhataja ja partorg läksid direktori juurde nõu pidama, mida temaga ette võtta. Tõsine osakond, asjalikud inimesed ja siis äkki – niisugune lops!
Instituudi direktoril oli õnneks huumorimeelt. Ta kuulas Bulõtšovi otsesed ülemused ära ja küsis: „Kas ta plaani täidab?”
Ülemused vahetasid pilke ja kostsid: „Täidab.”
„Noh, las täidab ka edaspidi,” otsustas direktor ja sedasi jäigi kirjanikul tema töökoht alles.

13. Bulõtšov ei kuulunud kunagi Kirjanike Liitu, kuid 90. aastate algul kutsuti ta sellegipoolest Kirjanike Liidu ulmekomisjoni esimehe asetäitjaks. See ühiskondlik tegevus lõppes tema osalt aga kiiresti, sest provintsidest hakkas tulema kirju ja telegramme lõpetada taoline korralagedus. Näiteks Krasnojarski kirjanikelt tuli selline kiri: „Kir Bulõtšov on tundmatust rahvusest inimene, kes on ümbritsenud end kõigile tuntud rahvusest isikutega.”

14. 2001. aastal tutvustati elavale klassikule Kir Bulõtšovile umbes kolmekümneaastast meest, kes silmad pärani ajas ja küsis: „Kas te olete ikka veel elus?”

15. Autobiograafia „Kuidas saada ulmekirjanikuks” (2001) lõpetas Bulõtšov sõnadega: „Igaüks meist elab ühesainsamas ja püsivas vanuses. Ühed on jäänud kogu eluks viieaastasteks, teised sündisid juba vanadena. Muutub vaid kest. Mina olen umbes kolmekümne kuue aastane.”

16. Doni äärses Rostovis oli 80. aastate algul väga aktiivne ulmesõprade klubi. Klubi põhikirja esimese punktina oli tsiteeritud NL konstitutsiooni paragrahv 54: „NL kodanikel on õigus ühineda isetegevuslikesse ühiskondlikesse, et rahuldada oma kultuurilisi vajadusi.” Kui ulmesõprade klubisid hakati taga kiusama torkas üks oblastikomitee komisjoni liige sõrmega põhikirjale ja küsis: „Kes andis teile õigusega siin konstitutsiooni tsiteerida?”

Lev Veršinin

Lev Veršinin

17. Kord saabus noor Tomski kirjanik Juli Burkin (s. 1960) Odessa ulmefestivalile „Fancon”. Talle oli autoga vastu tulnud üks organiseerijatest, Lev Veršinin (s.1957, „Kuninga tagasitulek” autor). Kohe, kui Burkin istus autosse, teatas Veršinin: „Võta arvesse: sina oled Beljajev.”
„Miks?” imestas Burkin.
„Kui ma otsisin festivali jaoks sponsoreid, ütles mulle ühe kasiino direktor: „Ah et raha fantastika jaoks? No, ma ei tea... Ma lugesin kord Beljajevit, mulle meeldis. Kas Beljajev tuleb?” Mis ma teha sain. Ütlesin: „Muidugi tuleb!” Ja ta andis mulle raha. Siis torkasin sõrmega osavõtjate nimekirjas huupi tähele „B” ja kui see mees tuleb festivalile, siis pead sina olema Beljajev.”
„Olgu,” nõustus Burkin, „Beljajev on hea kirjanik.”
Kuid saatus oli Burkinile armuline, sponsor kasiinost ei tulnud festivalile.

18. Kord mingilt konvendilt tulles said Tomski mees Juli Burkin ja tollal veel alma-atalane Sergei Lukjanenko (s. 1968) Moskvas ühise sõbra pool kokku. Joodi veini ja söödi pelmeene. Oli suvi ja väga palav. Burkin läks välja end jahutama.
Sõbra maja lähedal oli suveturg. Ja siis nägi Burkin, et läbi turu läheb kolonnide viisi sadu noori kenasid neide. Pärast sai ta teada, et sealkandis oli toiduainetetööstuse instituudi ühiselamu. Burkin osutus olevat tänaval just elektrirongi tuleku ajal, mil tudengid saabusid loengutelt.
Vaatepilt oli nii suurejooneline, et Burkin pani peopesa silme ette, nagu oleks sinna päike paistnud. Järsku tundis ta, et keegi võttis tal kaenla alt kinni. Temast mõlemal pool seisid ja hoidsit teda tugevas haardes kaks mehemürakat, silmanähtavalt bandiitlike lõustadega.
„Milles asi?” ehmus Burkin.
„Mida sa meie tüdrukuid jõllitad?” küsis üks neist.
„Vabandust, poisid, ma ei teadnud, et nad teie omad on”
„Turg on meie oma, tähendab, ka tüdrukud on meie omad,” selgitas teine.
„Selge,” vastas Burkin. „Ma siis lähen?”
„Ahah,” ühmas bandiit. „Lähed? Aga ainult koos meiega.”
Ja nad viisid Burkini kuhugi.
„Poisid,” ehmus Burkin, „kas te tapate ära või röövite ainult paljaks?”
„Aga kas sul on, mida võtta?” elavnesid mehed.
„E-ei,” kinnitas Burkin, kuigi taskus oli tal viissada dollarit.
„Aga kes sa selline üldse oled?”
„Kirjanik.”
„Kirjanik?” imestasid mehed. „Kuidas tõestad?”
No küll vedas, just selleks festivaliks oli Burkin endale teinud mõned visiitkaardid.
„Oodake, kohe näitan.”
Ta otsis need välja. Mehed lugesid: „Ulmekirjanik.”
„Super!” rõõmustasid nad veelgi rohkem. „Kirjanikuga pole me veel iial joonud! Seda enam, ulmekirjanikuga.”
Nad viisid Burkini ühe turuputka juurde. Selleks ajaks oli Burkin mõistnud, et mehed olid turule katust pakkuva mafiabande liikmed. Kabuhirmus putkaomanik kattis kiiresti laua värskete juurviljade, šašlõki ja viinaga.
„Poisid, mind ootavad sõbrad,” püüdis Burkin end välja keerutada.
„Ole tänulik, et elu sees,” vastasid „poisid”. „Räägi parem midagi, kui oled juba kirjanik.”
Burkin rääkis neile paar anekdooti, mille peale mehed naersid, nii et kõht kange.
Joodi.
Uus anedoot.
Joodi.
Veel ja veel ja veel...
Oma kahekümne minuti pärast, olles rääkinud kümmekond anekdooti ja hirmuga ära
joonud peaaegu kogu pudeli, kordas Burkin jälle: „Mind ootavad sõbrad, laske minema!”
Ja Burkin lastigi minema. Öeldi veel, et oli meeldiv koos kirjanikuga juua.
Kui maani täis Burkin tuppa jõudis, tulid Sergei ja korteriperemees otsusele, et Burkin on sopajoodik: läks tänavale, ostis pudeli valget ja kulistas otse pudelisuust alla. Kuidas muidu seletada fakti, et paarikümne minuti eest väljunud peaaegu kaine mees tuleb mõistuse mahajoonuna tagasi.

mesilane Burkin

mesilane Burkin

19. Kord jõi Burkin Novosibirski ulmefestivalil end maani täis ja hakkas kõiki veenma, et ta on mesilane: pealtnäha inimene, kuid kromosoomide ja mõtteviisi poolest mesilane. Ta vajus lõpuks ära, jäi magama. Kui ärkas, nägi ta, et teised istuvad ja joovad õlut. Küsis:
„Inimesed, andke õlut.”
Inimesed (Baikalov, Lukjanenko jt) vaatasid ta poole ja vastasid: „Mesilased õlut ei joo.” Ning kaotasid Burkini vastu huvi.
Burkin hakkas vähehaaval toibuma, läks tualetti ja nägi peeglist, et magades oli keegi maalinud ta näo ja kaela kollase-mustatriibuliseks. Kollasetriibuline Burkin hakkas siis koos saatjaskonnaga hotelli koridoris ringi liikuma. Välismaalastele seletati, et Venemaal on igas hotellis oma hulluke ja see siin on kohalik hotellihull, kes peab end mesilaseks.
Fuajees oli militsionäär, kes ei osanud lõbusat seltskonda küll milleski süüdistada, kuid tabas ära, et korda rikuti.
„Noormees, mis teie näoga lahti on?” küsis ta lähemale astudes.
„Mul on selline haigus,” vastas Burkin ja kiirustas liftikabiini.
Üks seltskonnast lisas ukse sulgudes: „Haiguse nimi on skisofreenia.”

Aleksandr Gromov

Aleksandr Gromov

20. Igal kevadel peetakse Peterburis ulmefestivali „Interpresskon”. Moskva fännid ja kirjanikud ostavad kõik piletid ühte vagunisse, on lõbus, võetakse napsu ja aetakse ulmejuttu. Vagunit kutsutakse „purjus vaguniks”.
Burkin oli hankinud purgi kapparit ja pakkus seda teistelegi. Kes võttis, kes ei. Kirjanik Eduard Gevorkjan (s. 1947) ütles: „Ei, ma ei taha. Elasin üheksa ja poole eluaastani Armeenias ja seal toideti mind nii soolatud, marineeritud kui ka keedetud kapparitega, nii et ma ei taha elu lõpuni neid enam näha.”
Siis läks Burkin tamburisse suitsu tegema ja rääkis Gevorkjani vastusest kaassuitsetajatele.
„Imelik,” ütles Lukjanenko, „ma pakkusin talle konjakit, kuid ta vastas, et pärast
Armeeniat ta konjakit enam ei joo, eelistab viina.”
Siis sekkus jutuajamisse Aleksandr Gromov (s.1959): „Paarkümne minuti eest ütlesin Edikule, et tead, see Marina Djatšenko on ikka väga ilus naine, kuid tema vastas, et millegi poolest meenutab Marina talle armeenia naisi ja seda tüüpi naistest on talle juba Armeeniast saati kõrini.”
See müstiline lugu võimekast poisist Eduard Gevorkjanist pani neid kõiki imestama ja ringles aasta otsa ulmefännide seas. Aasta pärast tõi asjasse selguse Gevorkjan ise. Selgus, et Burkin oli valesti kuulnud. Gevorkjan oli elanud Armeenias oma elu esimesed kakskümmend üheksa ja pool aastat.

Harry Harrison ja Djatšenkod

Harry Harrison ja Djatšenkod

Harry Harrison ja Juli Burkin

Harry Harrison ja Juli Burkin

21. „Interpresscon-99” aukülaliseks pidi olema Harry Harrison. Siberlane Juli Burkin oli varahommikul, kõvas pohmellis, hotelli fuajees ja nägi kohvreid sikutavat väärika välimusega hallpead, kõrval sammumas kena neiu. Burkin sai kohe aru, et see on Harry Harrison. Ta astus julgelt lähemale, tonksas vanameest sõrmega rindu ja teatas: „Juu aar Harri Harrison.”
„Yes,” nõustus vanamees, „I am.”
Siis osutas Burkin neiu poole ja teatas: „Juu aar hiz dootö.”
„Ei,” vastas neiu puhtas vene keeles, „mina olen tõlk.”
„Suurepärane!” rõõmustas Burkin. „Tõlkige siis talle, et mina, esimene inimene, keda ta siin kohtas, teatan pidulikult: ta on üks mu lapsepõlve lemmikkirjanikest.”
Neiu tõlkis. Harrison pomises midagi viisakat ja siis otsustas Burkin uhkeldada - kuulsat kirjanikku tema oma emakeeles tänada. Seda teinud, kohmetus ta ja läks fuajeest välja. Erutusest pani ta isegi suitsu ette.
Tema järel tuli tõlk, läitis ka sigareti, ja küsis siis mornilt: „Kas te oskate hästi inglise keelt?”
„Üldse ei oska.”
„Aga ameerika filme vaatate tihti,” jätkas neiu pigem konstateerivalt kui küsivalt.
„Tuleb ette,” tunnistas Burkin, mõistmata, kuhu jutt kaldub.
„Just-just,” noogutas neiu pead. „Selle asemel, et öelda „thänk ju”, ütlete te „fak ju”...”

Gennadi Praškevitš

Gennadi Praškevitš

22. Gennadi Praškevitš (s.1941) sai tuntuks ajarännulugudega sarjast „Tööstusspiooni märkmed”. Usbeki pealinnas Taškendis ilmus kogumik Sirli alam (= Maailma saladused) ning selles Praškevitši lühiromaan tööstusspioonist. Kirjastajate arvates oli lugu liialt ebaharilik (mis tööstusspionaaži võis olla Nõukogude Liidus?) ja nad varustasid teose lühikese eessõnaga: „Kaasaegne ameerika kirjanik Gennadi Praškevitš elab röövkapitali maailmas...”

Vassili Zvjagintsev

Vassili Zvjagintsev

23. Keegi valgevene ulmekirjanik N. Tš. (eetilistel kaalutlustel jäetakse perekonnnimi avaldamata) elas „Interpressconi” ajal samas hotellitoas Vassili Zvjagintseviga (s.1944). Ühel ööl tõi ta tuppa naisterahva, meeles teatud kavatsus. Kuid naine, näinud kõrvalvoodis kedagi magamas, tundis huvi: „Kes see on?”
„Zvjagintsev,” vastas N. Tš.
„Zvjagintsevi juuresolekul ma ei suuda!” keeldus naine kategooriliselt.
See lugu sai peagi tuntuks nii fännide kui ka kirjanike hulgas. Kord kogunes baari lõbus seltskond, ja keegi tegi Sergei Lukjanenkole ettepaneku juua. Lukjanenko vaatas Zvjagintsevi poole ja teatas: „Zvjagintsevi juuresolekul ma ei suuda!”

Andrei Izmailov

Andrei Izmailov

24. Andrei Izmailov (s. 1953) läks „Interpressconi” ajal ükskord tualetti vett laskma, käes õlleklaas. Ta seisis pissuaari ääres, pilk mõtlik, ja sõnadega „Milleks selline pikk ja vaevaline protsess”, kallas pokaali pissuaari ning lahkus.

H. Harrison ja Korženevski

H. Harrison ja Korženevski

25. Järgneva loo mõistmiseks peab teadma, et venekeelne sõna „mudak” on tõlkes ohmu ja „sam” on tõlkes ise.
„Worldcon”i ajal Glasgow’s 1995 otsustas Korženevski (s. 1957) osta baarist pokaali tumedat õlut. Sel ajal tuli tema juurde Sinitsõn ja ladus välja kõik, mis ta arvab Korženevskist ja inglise tumedast õllest. Seejuures olid tema arvamused inglise tumeda õlle kohta peamiselt mittetsensuursed.
Baarmen, kes vene keelt ei mõistnud, kuulas ometi väga pingsalt kahe fänni vestlust, ja jõudnud otsusele, et kõne all on õlu, pöördus Sinitsõni poole: „Moo daak?”
Sellele vastas Sinitsõn täiesti õigustatult: „Sam mudak!” (= Ise oled ohmu!)
Baarmen naeratas ja lausus heakskiitvalt: „Oo!”
Ja ta täitis mitte nii väga tumeda õllega pokaali ning ulatas Sinitsõnile, sest fraas „some more dark” seda ju tähendas. Korženevski (tõlk ja ameerika ulmekirjanike agent Venemaal), kes dialoogi pealt kuulas, pokaal tumedat õlut käes, pidi vaimustusest vaat et lakke hüppama.

Juri Braider

Juri Braider

Nikolai Tšadovitš

Nikolai Tšadovitš

26. Vene ulmekirjanduse entsüklopedisti ja bibliograafi Vladimir Borissovi põhjal: Kaks Minski kirjanikku Juri Braider (1948-2007) ja Nikolai Tšadovitš (1948-2011) kirjutasid üheskoos. Nad erinesid teineisest radikaalselt. Braider oli võimas ja jultunud – endine võmm. Kolja Tšadovitš seevastu oli selline vaikne ja heasüdamlik. Kuidas nad koos kirjutasid ja kas üldse kirjutasid, seda ei tea keegi. Braider mõistagi väitis, et ainult tema kirjutab ja jätab Tšadovitši kaasautoriks vaid kaastundest. Tšadovitš omakorda väitis, et Braider polnud isegi nooruses millekski võimeline ja nüüd pole tast enam üldse asja, kuid kõrvale ta meest heita ei saa, sest Braider vajuks kohe põhja. Kuid konventides, kui mõni tõi honorari kaasa, läks kõik raha Braiderile. Asjale andsid nad ühesuguse seletuse, rõhuasetus on vaid teine. Braider: „See alkohoolik jooks ju kõik maha.” Tšadovitš: „Mul on helde süda, hakkan kohe kõiki kostitama, aga millest siis Braider pärast elab?”

Vassili Golovatšev

Vassili Golovatšov

27. Ulmekirjanik Andrei Izmailov kirjutab: „Üks mu hea tuttav oli koos noore armsamaga rahvarohkel kirjanike kokkutulekul Razlivi ääres. Paarike sai toa teisele korrusele. Kõikide mugavustega. Oli vaid üks ebamugavus – rõdud olid ühendatud ja rullkardinad ei läinud korralikult kinni. Noh, pole viga, mõtles mu hea tuttav, kõrvaltoas on Minski kirjanikepaar Braider-Tšadovitš, nad on delikaatsed inimesed, pealt vaatama ja veel vähem segama ei hakka.
Varahommikul, kui peale päikese polnud veel keegi tõusnud, andub üks mu hea tuttav armurõõmudele. Ja siis kuuleb ta peaaegu kõrva juurest rõdult siirast ja südamlikku Tšadovitši häält: „Juba pool tundi jälgin ma sind... Kuidas sa teda küll silitad! Kuidas sa teda küll lakud! Sa armastad teda ju rohkem kui omaenda naist!”
Tõsi küll, kõik on ju õige, mõtles üks mu hea tuttav, kuid nüüd kohe tõusen ma voodist ja tapan su. Sõprus sõpruseks, ent igal asjal on ometi piir!
Aga siiras ja südamlik Tšadovitš jätkab, nagu poleks midagi juhtunud: „Seejuures saan ma sust aru. Kui mul oleks selline, ka mina...”
Tapan!
„Ilus on ta sul! Lihtsalt super!”
Ta-pan!
„Hea käru!”
Selgus, et Tšadovitš oli oma teise korruse rõdult jälginud, kuidas arvukate raamatute autor Golovatšov (s. 1948) oma autot pesi...”

Jevgeni Lukin

Jevgeni Lukin

28. Järgnev lugu on võetud võrgus ilmuvast Volgogradi ulmeajakirjast Straž-ptitsast. Ühel järjekordsel „Interpresscon”-il kutsus külalislahke peakorraldaja Svjatoslav Loginov Jevgeni Lukini sauna. Ja Lukin nõustus minema. Tõsi küll, Loginov unustas öelda, et see on segasaun. Jevgeni läks leiliruumi, aga seal olid naised, naised, naised. Palju – ja kõik alasti. Ja ka Lukinil polnud tegelikult riideid seljas. Mees seisis, punastas ja ei teadnud, mida teha. Häbi tahtis ära tappa. Ja siis märkas ta veel naiste seas kaaslinlast. Kogu Volgograd saab teada, mõtles Lukin minema joostes, ja võib-olla kirjutatakse isegi „Straž-ptitsas”. Volgogradi kohta ei oska midagi öelda, aga siin see lugu on.

Svajatoslav Loginov

Svajatoslav Loginov

29. Nagu eesti ulmefändomis, esineb ka vene omas nii kirgi kui ka teravaid reageeringuid. Toon näitena ulmefänni Tatjana Pridannikova meenutuse „Interpresscon-93”st, mille kõige tähelepanuväärsem kavaväline sündmus oli Svjatoslav Loginovi ja Možajevi kaklus:
„Kõik sai alguse kunagisest Loginovi rahulolematusest toimetaja Jevgeni Škljarevski tegevuse suhtes, kes trükkis Slava jutte (sh. „Rotipüüdja Hans”) neid muutes ja midagi isegi juurde kirjutades. Loginovile, kes nägi saabunute nimekirjas Škljarevskit, meenus, et ta oli lubanud mehel näo üles lüüa. Kuid Jevgenit polnud ta varem näinud ja sellepärast pöördus ta sööklas meie laudkonna poole, paludes näidata, kes on Škljarevski. Fjodorov, kes tahtis auväärsele kirjanikule meele järgi olla ja tutvustada teda niisama auväärse toimetajaga, täitis ta palve.
Mina, teades selle palve tagamaid, jõudsin hüüda: „Ainult mitte sööklas!” Slava sai asjast aru ja ütles: „Hea küll, sööklas mitte.”
Siis läks ta Škljarevski juurde. Jutuajamine oli väga äge, kui Loginovi monoloogi jutuajamiseks võib pidada. Lõpuks teatas Loginov, et ootab Škljarevskit all ja lahkus.
Jevgeni läks sööklast alla koos Možajeviga. Loginov oli juba ootamas ja püüdis Škljarevskile kohe tohlakat anda. Hüüdega „Ta lõi mu šeffi!” tormas vahele Možajev ja hakkas Loginovi jalgadega peksma. Nad kisti kohe laiali, kuid Slava prillid olid juba katki.”

Oleg Divov

Oleg Divov

PS. Svjatoslav Loginovil on hämmastav autoriteet vene ulmefändomis. Ei tea, kas põhjuseks on see, et ta on üks Peterburis ja selle lähedal toimuvate „Interpresscon”ide organiseerija, tema karisma või miski muu. Toon näite oma praktikast.
Püüdsin suvel 2012 saada moskvalaselt Oleg Divovilt luba avaldada tema lühiromaan „Meie töötame raha eest”. 27. juulil vastas Divov, et selle jutu õigused on kolmel tahul: kirjastustel AST, Eksmo ja temal. Ta ei tahaks vastata kirjastuste küsimusele: „Miks sa lubasid välismaisel kirjastusel jutu avaldada kogumikus tiraažiga 250 eks?” Ta võib seda küsimust ignoreerida vaid siis, kui Slava Loginov kirjutaks talle: „Kuule, see Arvi on hea inimene, teda peab aitama.” Loginov lubaski hea sõnaga toetada, kuid see kõik võttis aega ja avaldamisloa Divovilt sain alles 13. märtsil 2013. Aga jutt oli tõlgitud juba novembri alguseks.

Kasutatud kirjandus:
1. Как стать фантастом, Кир Булычев, изд. „Околица”, Челябинск, 2001
2. Королева белых слоников, Юлий Буркин, изд. „Снежный ком”, Рига, 2009
3. Малый бедекер по НФ..., Геннадий Прашкевич, изд. „Транзиткнига”, Москва, 2006
4. Volgogradi võrguajakirja „Страж-Птица” erinevad numbrid
5. Разбитые скрижали-2, Андрей Легостаев, võrguajakirja „Страж-Птица” lisa.

2013. aasta suvel, Arvi Nikkarev
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0774)