Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.


Peategelase nimi on valitud lihtsalt eesti nimi ainsa kaalutlusega, et sellenimelist Estconil ei olnud.


Kuumus muutus tasapisi tapvaks.
„Mida nad mulle sisse söötsid?” pomises Neeme ebamääraselt. „Ma mõtlen, järelikult ma olen olemas.” Ja seesama ladina keeles: „ Cogito, ergo sum.” Mingi teadvuseraasuga mõistis ta, et see annab märku just sellest, et mõtlemine on käest libisemas. Oli pime. Aknast paistsid viltused kuukiired. Ja siis sai Neeme aru, miks on akende ees trellid.
„Miks nad kõik nii liikumatud on?” uuris ta kaaslasi saunalaval.
Ta võttis end kokku ja roomas ukse suunas. Vastupidiselt kõigile eeldustele oli see lahti. Ainult et kuukiired peegeldusid püssitorudel. Lasku ta millegipärast ei kuulnud, tundis ainult tuhmi lööki.
*
„Kas sa sibulat suudad taluda?” kuulis ta küsimust.

Miski ütles talle, et vastata tuleb jaatavalt. Ja et ta elu sõltub sellest, kas ta oma vastuse järgi ka hakkama suudab saada.

„Tõuse. Mine. Istu.” Ja seejärel jälle vaikne sosin: „Ja näe surnud välja.”

Laud, mille taga istuvad kuus tuimade nägudega tüüp ja joovad tassidest... sibulateed. Ahah. Eelmisel õhtul tehtud zombid.

Vana klassivenna pilk oli vabandav. „Ma ei tundnud sind kohe ära.” Ta andis silmadega märku uksel tolgendavate ja suitsetavate karvaste püssimeeste suunas. „Töötukassa nõustajad. Koolitus. Ümberprofileerimine...” Ta kortsutas kulme. „Palju sa mäletad?”

„Piisavalt,” pressis Neeme endast välja.

Klassivend heitis talle järgmise vabandava pilgu: „Ma saan su siia tööle. Mõnedele, kes koolitusel läbi kukuvad, antakse see võimalus.”

„Kas kõik koolitused on sellised?” ägas Neeme.

„Jah. Üle saja tuhande juba.”

Neeme noogutas ükskõikselt pead. „Muidugi.”

Nüüd sai ta aru. Sellestki, et päris ebaõnnestunud polnud see koolitus ka tema puhul. Oli valitud Lahendus – suure algustähega.

Just see osa, mis polnud ükskõikseks muutunud, oleks eelistanud koos teistega sibulateed juua ja mitte näha ja mõista. Lahendus oli ellu viidud, Elu oli siin maanurgas kaotanud. Laua ümber istus Tulevik.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0607)