„Eksperiment 6. Seade: Smith & Wesson mudel 13.“ Sedasi kirjutanud, hakkas professor Hilliban raamatute, paberite ja koduste tööde virnade vahelt revolvrit otsima. Tema õpilased arvasid, et ta on korrapäratu – hah! – taipamata, et segadus pakkus ideaalset peidupaika. Peale revolvri varjas see hetkel mitut pudelit tsüaniidi, erinevaid nuge, papagoid ja isegi elektritooli. Kui asekantsler sellest teada saaks, läheks ta kindlasti endast välja - eriti papagoi pärast. Teaduskonna eeskirjade järgi oli rangelt keelatud lemmikloomade pidamine ülikooli kabinettides.

Viimaks leidis Hilliban relva pehkinud kursusetööde hunniku alt. Olles padrunipesad pedantlikult padrunitega täitnud, jäi ta silmitsi probleemiga. Tema metoodika nõudis, et ta revolvrit katsetaks, kuid püssipauku võidaks kuulda - isegi filosoofia teaduskonnas. Ta vaatas oma kella – oli üksteist läbi öösel. Otsustades riskida, suunas ta relva seina poole, sihtides sellega kõrge vanade ajakirjade virna ning veelgi kõrgema hindamata eksamitööde kuhja vahele.

Lask läks mööda ning kõuena kajavale paugule järgnes pilv paberitükke. Mis seal ikka, kõigest eksamitööd...

Hillabin oli vaevu jõudnud kasutatud hülsi uue padruniga asendada, kui professor Forthington tema kabinetti tormas. „Hillabin! Mille paganaga sa nüüd tegeled? Sa rikkusid mu kirjutuslaua ära!“

See oli küll halb õnn, mõtles Hillabin, et tema naaber, kes oli 2000. aastal toimunud filosoofide streigist saadik tuntud kui kellapealt koju mineja, oli valinud just selle öö kauem töötamiseks.

Enne tulija poole pöördumist, märkis ta hoolikalt oma märkmikusse „Seade toimib“. „Vabandust vana semu. Ma viin praegu läbi rida kvant-suitsiidseid eksperimente.“

„Kõlab kohutavalt! Miks ei või sa teha ehtsat tööd Kierkegaardi spirituaalse ängi põhjal?“

Hillabin ohkas. Eksperimentaalse metafüüsiku jaoks oli eksistentialistist naaber justkui põrgupiin. „Ma uurin,“ vastas ta, proovides kõlada mitte liiga ülespuhutuna, „reaalsuse olemust!“

„Jah, ma olen kindel, et inimestele on see elu üleüldise tähendusetusega toimetulekuks ääretult oluline.“ Silmad punnis, põrnitses Forthington revolvrit. „Nii et sa üritad ennast ära tappa?“

„Kvant-suitsiid – daa!“ vastas Hillabin, oma õpilaste sõnavara kasutades.

Forthington kergitas kulmu: „Kas ma võin vaadata?“

„Miks mitte?“ kehitas Hillabin õlgu ning pistis revolvritoru omale suhu.

„Oota!“

„Mida?“ mõmises Hillabin, toru suust võtmata.

„Ehk peaks enne midagi ütlema?“

Selle asemel, et küsimusele kombekalt vastata, vajutas Hillabin päästikule. Kukk klõpsatas – ja kõik.

„Näed ?“ küsis Hillabin võidukalt.

„Ma ei tea,“ vastas Forthington, näpistades oma alumist huult. „See võis olla õnnelik juhus.“

„Selles asja mõte ongi!“ Kuid et oma tulemust kinnitada, vajutas Hillabin veel viis korda päästikule ning tõi kuuldavale vaid viis klõpsu. Ta pööras revolvri ümber. Taas seina sihtides töötas revolver tõrkumata.

Forthingtoni esialgne reaktsiooni oli karjuda „Mu vaene kabinet!“, mis muutus aga kiirelt jahmatuseks: „See on hämmastav!“

„On tõepoolest,“ nõustus Hillabin ning kirjutas märkmikusse „Katse õnnestus“.

Pöörates märkmikus uue lehekülje pani ta kirja: „Eksperiment 7. Seade tsüaniid.“ Hillabin võttis ühelt väikeselt pudelilt korgi ära, valas tilgakese tillukesse kaussi ning pakkus seda siis papagoile. Kurb küll, kuid Hillabin pidi välistama võimaluse, et keemialabor oli talle hoopis andnud mõne kahjutu vedeliku. Seda oli juba varemgi juhtunud.

Kuid mitte seekord. Papagoi, kes oli veel püssipaukudest pinges, vajas hädasti juua. Kümme sekundit hiljem oli ta surnud.

„Ta on surnud,“ pomises Hillabin endamisi.

„Ei ole!“ vaidles Forthington koheselt vastu.

Kuigi Hillabin nautis montypythonlikke viiteid, hakkas ta kahtlustama, et tema kolleeg ei suhtunud tema töösse piisava tõsidusega. Kuna sinna ei saanud hetkel midagi parata, neelas ta kogu mürgi ühe lonksuga alla ning nõjatus seejärel seljatoele. Peale viite minutit kirjutas ta märkmikusse „Katse õnnestus. Tõenaoliselt jäin ellu mõne iseäraliku immunsuse tõttu. Tuleb meeles pidada, et mõne bioloogi käest küsida.“

„Nii et sa ei saa tõesti enesetappu sooritada?“ küsis Forthington.

„Mitte ainult mina. Mitte keegi ei saa!“

„Päriselt? Võimas!“ Paistis, et Forthingtonile oli eksperiment viimaks muljet avaldanud. „Tead sa, see on märkimisväärne. Kes oleks osanud arvata? Ma peaaegu soovin, et saaks isegi proovida.“

Hillabin laadis uuesti revolvri ning pakkus seda siis kollegile: „Aga palun.“

„Oh, ma ei tea.“

Hillabin üritas ennast uuesti maha lasta ning sai sama tulemuse nagu enne. „Sa saad täpselt sama resultaadi, ma garanteerin seda.“ Ta pakkus uuesti revolvrit.

„Noh, sellisel juhul...“ Värisevate kätega võttis Forthington revolvri vastu ning asetas toru vastu oma meelekohta. „Kas ma tõesti peaksin?“ küsis ta higistades.

„Ära ole selline loogiline positivist!“

Lask tappis Forthingtoni koheselt, muutes segaduse Hillabini kabinetis tunduvalt vähem vastuvõetavaks.

Sellele vaatamata oli Hillabin tol päeval saadud tulemustega rahul. Ta oli edukalt tõestanud, et mitme-maailma tõlgendus kvantmehaanikas oli õige. Iga kord, kui ta oli üritanud ennast tappa, hargnes universum mitmeks. Enamuses neis ta suri. Kuid, kuna loogiliselt võttes ei saa ta vaadelda universumi, milles ta ei eksisteerinud, siis leiab tema teadvus - või seisukoht, kui nii võtta - ennast alati universumis, kus ta oli ellu jäänud, ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei olnud.

Vaadates maas lebavat Forthingtoni laipa, tundis professor Hillabin ootamatut süütunnet. Ehk oleks ta pidanud Forthingtonile ütlema, et enamikus universumitest saab ta surma? Kindlasti teadis isegi tema seda?

Samas, kas oli sellel tähtsust? Vähemalt ühes paralleelses universumis tüütas Forthington praegu üht Hillabini versiooni, vadrates ikka uuesti ja uuesti, kui hämmastav see on, et ta ellu jäi.

Kuid mitte selles universumis, jumal tänatud. Õlgu kehitades kutsus Hillabin turvamehe.

Tõlkija: Jana Raidma

Michael W. Lucht elab Singapuris, kus ta loodab luua tehiselu või avaldada romaani, kumb iganes on lihtsam.