Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.

Jõhvi Kontserdimajja olid kogunenud mingid ahvid - seal toimus Ida-Virumaa Arengukongress, mille pikal ja keerulisel järjekorranumbril pole enam vähimatki tähtsust. Mind oli sinna kutsutud üllatusesinejaks. Ettekannet mul veel ei olnud. Istusin saalis, kuulasin ilmselget totrust ja lootsin, et selleks ajaks, kui ma kõnepulti astun on saal täiesti tühjaks jooksnud.

Konverentsi lõunaeelses osas said sõna Euraasia Liidu keskastme ametnikud ja muud ülikud. Minu ettekanne oli planeeritud ürituse teise poole lõppu. Pärast Baltikumi omavalitsustegelaste ustavusheietusi. Üritasin kuulata, et mõnda teemat edasi arendada. Keegi rääkis tööriistadest, mingi mutike näitas sammaldunud eterniitslaide rattast - kõik see oli surmigav.

Mulle see sobis. Mida nürim, seda parem. Seda lihtsam niisama juhuslikke fraase ja ametlikke loosungeid loopides oma kuninglik päevaraha välja teenida. Milleks pingutada, ma olen kogu selle Euraasia kammi suhtes olnud skeptiline, isegi põlglik. Muidugi ei ole ma kunagi midagi öelnud, pole avaldanud kahtlusi ega kõhklusi, seda lihtsalt teatakse. Mainest piisab, korraldajad saavad nii oma selgroogu näidata ja saal ei jookse kohe pärast lõunat tühjaks.

Nad maksid ja see oli kõik. See projekt oli läbikukkunud, kõik neegrid olid küll Aafrikast Euraasiasse toodud, aga need ei jäänud pidama. Murjanid olid peagi põgenenud Hiinasse või Brasiiliasse parema elu peale. Nüüd vedasid nad metsa kasvanud mustalt mandrilt ahve sisse ja korraldasid arengukongresse.
Süüa anti muidugi hästi. Mitte mingit tervislikku ja haisvat inimlobi. Ühelt arengufestivalilt või –seminarilt teisele jõlkudes võis päris mõnusasti ära elada. Minusugused olid progressiivsest evolutsioonitribuudist vabastatud. Olen kõll kõigest vabakutseline darvinist aga vähemalt pole vaja sõnnikut vedada või täisid otsida.

Kuulasin, silm vajus looja ja kõik oli hästi. Ent siis tuli eelviimase lektori kord, sõna sai keegi vintske rauk, väidetavalt endine katlakütja, ta pidi küll vähemalt sadaviiskend aastat vana olema, aga lõppudelõpuks pole see minu asi. Vanake esindas Balti Tuleuuringute Instituuti, oli see alles mees. See oli mees kes muutis mu elu.

Taadil oli kaasas portatiivne tulease. Eriefektid olid megad – suits, ving, sädemed. Ahvid olid täiesti pöördes. Mina veel kõige rohkem. Ettekande lõpus loopis tuleuuringute keskuse vant paari vilunud liigutusega muulakoormajagu põlevat hagu saali. Oh seda kiunumist, karvakärsahaisu ja lõputuid ovatsioone.

Eks mine pärast sellist fantastilist etteastet kõnet pidama. See ei tulnud kõne allagi. Ma oleksin veel verisemalt molli saanud kui prilliarmidega tabelimees. Aga ma läksin ja asusin sel samal hetkel arenguteele. Ma kriiskasin arengu poolt, vorminõuete täitmiseks ülistasin neid keda vaja, muidugi lühidalt, ent saal muutus siiski närviliseks.

Eelmise esinemise tasu olin saanud natuuras, nugades ja kirvestes. Nüüd loopisin selle nii kasutuna tundunud kraami publiku sekka. Ühe pöidlata kämbla kolmandast reast lõikasin puhtalt küünarnuki kohalt maha, vähemalt kahte tabasin silmade vahele. Veri on tegelikult isegi mõjuvam kui suits. Ma vedasin välja ja järgmisel kongressil olen juba peaesineja.

Mul mõlgub meeles ka üks väga hea ettekande teema: Veresaun. Keskendun sellele, et kui oleks väga tore kui paneksime akende ette trellid. Muidugi trellid, tööriistadest üksi ei piisa, areng pakub palju enamat.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0815)