Esiteks peab ütlema, et juba konni alguses oli mul mingi väike uimasus, kaelasoonkonnavalu ja võimalik, et ka väike palavik sees. Proovisin seda parandada neljapäeval koos Ove, Priidu, Whiskey ja Valge Wiinaga ning tiba vist isegi paranes, sest reede hommikul ei teinud kõige suuremat häda mitte kaelasooned (need olid hoobilt valutamise lõpetanud), vaid hoopis pööritav magu ja valutav pea.
Ove ja Priit jutumängule raamistikku ehitamas.
Toppisime siis asjad kahte autosse (Ove oli mingi kavalusega töölt endale konkuga auto välja petnud) ja veeresime (aegajalt roobipeatusi tehes) Tarbatu suunas. Seal sai provianti ladustatud ja neljast eri kohast ulmikuid ning varustust otsitud. Üle pika talve nägin ka esimest korda Mannut, kes oli endale mingis meelesegadushoos JUUKSED pähe kasvatanud. Ehmatus oli nii suur, et mul jättis isegi magu valutamise järele.
Edasi kupatasin ma roolitaha Priidu, mis oli strateegiliselt vale samm, sest mu autol pole
juba aastaid roolivõimendust, mille tõttu oli Priidu õrnadel kirjanikukäekestel raskusi rooli pööramisega. Kuidagi jõudsime ikkagi kohale - ESIMESTENA muide, nagu juba kombeks ja edasi läks juba tavalise kombe järgi.
Ehk siis omanikutädi keeras uksed lukust lahti, luges sõnad peale, näitas kust
saunapuid saab ja soovis hüva pidu. Priit, Ove ja Jaan lõid lahti morskade väljanäituse
ehk käisid end vette kastmas. Mina vette ei läinud, sest vesi sisaldab teadagi igasuguseid
ohtlikke satikaid ja kiirendab lagundamisprotsesse. Mingis meeltesegadushoos sai ka telk üles upitatud ja selleks ajaks olid juba ka teised ulmikud kohale jõudnud. Algas esimene päevakorrapunkt - taaskohtumine ja jällenägemisrõõm, mis läks sujuvalt üle Belialsi ettekandeks Videodisko Strugatskite hääbuvas linnas (pesni i pljaski ehk labrakas laulu ja tantsuga).
Labrakas oli nii tore, et pohmetus ehmatas päris ära ja puges peitu. Kuulasin häid laule, tagusin kätega rütmi kaasa nii, et pihud valusad ja kuukasin õlut. Edasi jätkus programm Hukkunud alpinisti hotell“ näitlejaproovide materjaliga ja lühifilmide programmiga ning kella neljani ommukul kestva tutvumise ja jällenägemisrõõmuga.
Mingil hetkel kohtusin uuesti karvaseks muutunud Mannuga kes mässas mingi purilennuki laadse aparaadiga. Selgus, et imemasin polegi purilennuk vaid hoopistükis telk, mida vaene mees juba hoolimata mitmest äpardunud korrast visalt üles proovis upitada. Soovitasin tal selle niinimetatud telgi kohe tagasi kotti pakkida, sest sellises teravatest metalltraatidest koosnevas asjas magamine võib lõppeda ainult enda vigastamisega ja meie super-sõjatelki ümber kolida. Mannu võttis pakkumise muidugi rõõmuga vastu ja peatselt kostis telgist juba kahehäälset norskamist (Ove suutis end kuidagi kole kiiresti ära väsitada).
Lauba algas minu jaoks kriitikapaneeliga.
Ulmekriitikud langetatud päi
Kriitika kui sellise üle arutamine saabki kahel kujul olla, kas rahulik või siis verine lööming.
Kahjuks valisid kokkutulnud selle rahuliku poole. Patsutati sõbralikult üksteisele õlgadele ja defineeriti maruigavalt kriitika olemust ja selle rolli. Kannatasin sellest ettekandest poole ära ja suundusin siis uusi vestluskaaslasi otsima. Võibolla oli asi Raul Sulbi puudumises, kes oleks asja märksa tulisemaks kütnud (mingite tema FB väljaütlemiste tõttu oligi Andri Riidil tekkinud idee sedalaadi paneel korraldada).
Kriitikapaneelile järgnes külalisetund Peeter Helmega, mille ma ka üsnagi osavalt ja jõhkralt vahele jätsin. Lobisesin seeaeg hoopis Estconi ja ulmeveteranidega Melchiorist ja aitasin Indrekul ta ema läpparist üht süütut aga ebameeldivat ussi välja koristada. Tasuks oli purk külma õlut, mis arusaadavalt ainult tõstis mu motivatsiooni ja indu.
Järgnenud lõunasöök oli mul kõigist Estconidest esimene, kus olin ka reaalselt raha maksnud ja võisin seekord ausalt ja puhta südamega supipoti äärde astuda. Lisaks supile oli ka veel praad lihalatakaga ning magustoit, mis meenutas välimuselt vahtuklopitud tulnukaloodet, aga oli sellest hoolimata isegi söödav.
Märkamatult jõudiski kätte stakerite jagamise aeg, mis oli üllatavalt hmm... üllatusterohke. Igaljuhul asjade sellist käiku, nagu seal aset leidis, ei osanud ma küll Estconile tulles oodata ja olin seda enam järgnev õhtu otsa õhku täis ja ebatavaliselt rahuloleva moega.
Peale stalkerit jätkus Estcon kahes paralleelses plaanis. Neist esimeses rääkisid vanameister Arvi Nikkarev, keskmiselt vanameister Ats Miller ja HÕFFiguru Helmut Jänes. Teises toimus Maniakkide Tänava eestvedamisel larp ning Ove korraldatud rollimäng. Lahendasin keeruka dilemma – kumba osa valida – sellega, et panin kaamera väljaku nurgale salvestama ning jooksin metsa.
Selleaastane LARP toimus Westerose maailmas, kus kuningas Robert, keda Priit suurepärase innuga kehastas, sõitis koos kaaskonnaga külla Hornvalli isanda äsja avatud jahimõisasse. Toimus kehvapoolselt korraldatud turniir, möll ning muud intriigid, mille tulemuseks oli purjus kuningas, kes ka lõpuks maha löödi. Kogu mängu keskmeks oli Priit, kes suutis oma rolliga Mark Addy kaugele seljataha jätta. Ise mängisin ma ser Mõduhabet, kelle peamiseks ülesandeks oli kuninga kruusi täis hoida – loomulikult pidin ma seda ennetavalt proovima, kas seal mitte mürki sees ei juhtu olema.
Ove korraldatud jutumäng toimus aga 18. sajandi Ida-Euroopa linnakeses, mille külje all oli kurja geeniuse dr. Aberlaid Wellsi loss, kus paharast püüdis luua elu-eliksiiri. Selleks vajas ta ohjeldamatult väikesi lapsi, kellest suure keldrisuuruse seadeldisega ta elujõudu välja ammutas. Doktoril oli ka 6 abilist:
Mängu illustreeris kõrvalt Eva Liisa Sepp
Mängusüsteemiks kasutati Paul Czege põnevat ning köitvate mehaanikatega jutumängu
„My Life with Master“, milles mängijad kehastusid Isanda käsilasteks ning pidid temalt saadud ülesandeid täitma. Ideeliselt gooti õudust esindavast mängust ei tulnud suuremat midagi välja, kuna Estconile kohaselt läks mäng kiirelt läbuks, kuid sellest polnud midagi – kui peab, siis peab. Põnev mängumehaanika hoidis mängijaid pidevalt ohjes ning kui pärast nelja tundi mängimist Isand lõpuks oma otsa leidis, olid kõigil mängijatel kõhulihased valusad.
Mängu lõppedes oli pimedus laskunud Saarjärve peale ning inimesed kogunesid suurtes kampades grillide ümber. Otsustasin sel õhtul Makke ja Gilderi liha rahule jätta ning vestlesin mõnda aega peakorraldaja Belialsiga, õnnitledes üksteist selle-aastase stalkeri-võidu puhul ning arutades mitmesuguseid tulevikuplaane. Ehk siis toimus vabas vormis ettekanne Belialsi veel ees ootavatest tõlke ja kirjatöödest.
See päeva viimane ettekanne kuulatud sai mul ootamatult mana otsa. Et seda juurde koguda, võtsin Jana ja Ene enda käe alla ja õpetasin neile kuni kella neljani hommikul Arhkam Horrori lauamängu. Joodud õllest ja hilisest kellaajast tulenevalt polnud kõik reeglid enam nii hästi peas, kui võiksid, mistõttu katsusin olla loominguline ja ilmselt sai nii mitmeski kohas jämedalt reegliraamatu vastu eksitud, aga mängijad paistsid rahule jäävat.
Ehk siis kuskil kella nelja paiku, kui esimene udu hakkas juba vaikselt järve kohale formuleerima, otsustasid mu kallid kaasmängijad, et aitab kah, sest silmad ei püsi enam lahti ning kobisid ära kotile. Endal oli ka terake und silmas, aga mõtlesin, et teen siiski veel enne pikaliviskamist ühe tiiru läbuplatsil. See oli VIGA! Nimetet platsil sattusin ma nimelt vastamisi Spiriti ja tema rummiga, mis päädis lõpuks spontaanse laulupeoga kuskil kella seitsme paiku hommikul, kuhu ühinesid mu mälu järgi veel reaktori toimetajad Tõnis ning Ove ja karvane-Mannu.
(Mõned kurjad inimesed, väitsid hiljem nagu oleks laulmise asemel leidnud aset röökimine, mis olla häirinud mitmete pereinimeste und. Kinnitan, et see on täielik ja alatu laim. Mingit röökimist ei olnud - ilmselt nägi seda väitnud kodanik kõike seda unes.)
Pühapäevased loengud ja töötoad jäid kaua üleval olemise tõttu vahele. Üritasin küll Tõnise ettekannet kuulata, aga sõnad kippusid miskipärast kõrvus sõlme minema ja lõppkokkuvõtteks ei saanud ma midagi aru. Liisa ettekandele jõudsin aga päris lõpuks kus arutati rohkem juba ettekandega mitte niiväga seotud teemasid.
Sedasi kulges siis seiklus Põltsamaa radadel koos ulmeühingu seltskonnaga. Palju seltskonda, kes eelmistel aastatel osa võtsid, polnud sel aastal kohal, kuid see-eest oli paar uut nägu, kelle kiusamisel need puudujad meelde ei tulnudki. Igal juhul on üks aasta taas üle elatud ning jääb vaid loota, et järgmisel läheb sama hästi…
Valdava enamuse piltide autor Veiko Kastanje