Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
5. osa (ptk 14-16)

--------------------------------------------------

Peatükk 14. Otse kabinetti (jätkub)

Hing kinni ja kõrvad pilli löömas, jäi Jewel juhmilt jõllitama märga laiku, mis ta rinnaesisel hoogsasti kasvas. Kui ta pilgu tõstis, vaatas talle võidukal irvel vastu Mardus, kes oli kirjutuslaua varjust püsti hüpanud ja viipas nüüd vanamoelise haavlipüssi toruga Fortune’i suunas.
“Sina, pojuke, seisa sinna! Sind pean ma elusalt kohale toimetama. Aga neid huvitab su mõistus, mitte täiskomplekt varbaid!”
Jewel lõi vankuma ja libises põlvili, jõudes veel märgata eemal nurgas vereloiku kägardunud kogu. Kuminad ta peas paisusid osavõtmatuse virvarriks, millest tungis läbi vaid Marduse parastav tenor.
“Vaata, ma ei saanud kuidagi pihta, kuidas sihuke magus erajuhtum just sulle sülle sadas." Mardus patseeris kätega vehkides mööda tuba, susates vahetevahel jutu jätkuks püssirauda siia-sinna. "Või et mis nipiga sa nii kähku neilt nubludelt piiratud andmed välja pinnisid. Aga siis, kujutad sa ette, ootan mina taktitundeliselt põõsas, et saaks sulle enne üleandmist veel aru pähe rääkida, ja mida ma näen - sina jalutad põgenenud vangi vabalt linna vahel. Nojah, mõtlesin, küllap teed kundele teatrit, aga siis tõmbad sina koos meie linnukesega vasakule ära. Aina segasemaks läheb! Ma mõtlesin, et sul on ehk omal mõni kõrvaltehing soojas… või siis ehk tahad poissi nurga taga külmaks teha - ja see käib juba minu ärihuvidele risti vastu! Lähenen mina siis tasahilju, igati viisakas ettepanek soolas, aga ei jõua veel juttugi teha, kui satun veel põnevama vaatepildi otsa - sina möllad mingi kahtlase tuvasti kallal, nagu oleks omas kodus. Ja alles siis viisin ma otsad kokku - just nimelt omas kodus sa ju oledki!” Mardus kangestus oraatoripoosi ja pröökas: “Lubage esitleda, daamid ja härrad - Kadunud Tütar on leitud!” Ta kihistas rahulolevalt. “Sihuke magus kokkusattumus teeb ka lugupeetavale kolleegiumile kahtlemata heameelt.”
Jewel ei vastanud. Ta surus põse sügavale põrandavaiba hattudesse ja jälgis lihtsameelse hämmeldusega verevaid mullikesi, mis lurinal ta vaateväljas tantsisklesid.
Tonksanud Jewelit saapaninaga, läks Mardus alles õigesti hoogu. Ta vuhises valsisammul üle vaiba, vedas kraapsjalga ja kummardas kujuteldava publiku ees maani. “Te vaadake ainult, missugune kohutav tragöödia ja verepulm! Kaks võõrdikasvanud pärijat sepitsevad vandenõu, et oma lihane isa paljaks röövida! Kuid kuritöö äpardub, roimarid pööravad teineteise vastu ning meessoost pärija - kord juba vanglast põgenenud kurikael - tapab tunnistajad ning kaob jäljetult! Nii et pea meeles, härra ahunalausuja-” ta suskas püssiraua Fortune’ile nina alla - “kui sul tekib kihu oma uue leivaisa juurest putket teha, siis minna pole sul kuhugi. Asustatud maailmade jaoks oled sa tänasest mitte niisama vanglapõgenik, vaid ka kurikuulus peremõrtsukas!”
Marduse komejanti segas sissetuleva sõnumi tirtsatus. Üks silm sihikul, vilksas ta randme-ekraani. “Tundmatu kontakt. Ongi nemad.” Ta äsas Fortune’i käsivarrest kinni. “Liigutab! Bossid soovivad tere öelda.”
Poolel teel ta peatus, et Jeweli lõtvunud kogu veel kord saapaga nügida. “Natuke nõme muidugi - sa pole veel päris küpse ja mina teen niimoodi sääred. Aga sa saad ju suremisega ise ka hakkama, eks? Ei, moona pole tõesti mõtet raisata, siin pole palju jäänud.” Marduse suu tõmbus õndsalt kõrvuni. “Tead, sa olid algusest peale üks vastik sitaritsikas, aga see-”
Saabus järgmine sõnum - ja veel üks.
Mardus ohkas melodramaatiliselt. “Ah… olgu pealegi. Suur tükk, pikk ilu ja nõnda edasi.” Ta võttis hetkeks mõnitava valveseisangu ja vedas siis Fortune’i nattipidi uksest välja.

Jewel ei teadnud enam, kas on öö või päev. Ta parem käsi puhkas soojas pehmes laukas, mis pulsirütmis ta sõrmeotsi hellitas, ja meeldiv hämarik mähkis ta meeli endasse.
Kuskilt üsna lähedalt kostis kobinat. Veidi vastumeelselt kiskus Jewel end uinumusest lahti ja pingutas pilku.
Kuju… inimene - meesterahvas… Maxis - isa.
Maxis püüdis midagi öelda. Silmside saavutatud, muutusid ta kähinad üha tungivamaks ja palavikulistelt huultelt võis lugeda aina ja aina kordumas sõnakatkeid: “...wel… ….wel… ndesta… ndesta ...lle.”
Ebainimliku oigega pööras Maxis end täielikult Jeweli poole ja pressis vaevukuuldavalt: “J-Jewel… an-andesta… v-vedasin sind… alt…” Ta jätkas, kuni lausekatketest jäi alles vaid seosetu pobin, ja siis vaibus seegi.
Jewel toetas põse tagasi vaibalohku ja kuulatas, kuidas pausid Maxise katkendlike hingetõmmete vahel järjest pikemaks venisid.
Kerkiv hämarik paitas ta silmalauge: pime-valge… pime-pime.


Peatükk 15.Sindisa

See paik on talle võõras. Ümberringi heljub tokerjas udulaam; kuskilt immitsev õrn valgus muudab selle pea läbipaistmatuks.
“Mida sa tahad, Jäljekütt?”
Tundmatu.
“Mulle on antud ülesanne sind koju toimetada.” Ta küünitab kaela- näha pole midagi.
“See on pere siseasi. Sinusse see ei puutu, Jäljekütt.”
Kõneleja on üsna ligidal. Kui ainult näeks, mis on udu taga…
“Aga see juhtum toodi mulle isiklikult… ainult mina üksi saan selle lahendada!”
“Kas sa siis ei tea-” hääl pudeneb tuhandeks kaugeks sosinaks - “erajuhtumid toovad ainult pahandust.”
Lämmatav udupilv tungib talle peale ja pimedus kõrvetab ta palet; parv paberist lummutisi lendab talle otsejoones näkku.
Ta teab, et peab siit kuidagi ära saama; ta jookseb, kuid jalad ei kanna.
See on uni! Peab lihtsalt üles ärkama, muud midagi!
Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja avab need hooga.

No muidugi - ta on treeningmatil oma tavalises kohas, hingetu, higi lahmab. Küllap viskas pildi eest. Ta sülitab nurka ja asub harjutusnuku ette positsioonile, rusikad püsti. Verele paistetanud nukid tikuvad lahti hargnenud kämblamähistest välja. Pole viga, kohe saab ka põhujuss oma koosa. Ta mõõdab paraja vasaksirge, teise, kolmanda. Midagi on mäda - löögid ei jõua sihile, kuidas ta ka ei pingutaks. On see ikka veel uni?
Kõrvetav pimedus tungib uuesti peale; ta ahmib õhku ning siis ta kukub, langeb lõpmata, mööda ilmvõimatutest maastikest.

Ta leiab end kükakil sumedas ööõhus, peopesad kobrusel kukeharjavaibal.
Ula peale hiilimine tuleb tal viimasel ajal päris hästi välja. Ametikäigust aedadesse, aianurgast salavärava kaudu müürivahesse, sealt linna hooldustunnelisse ja hoplaa, tänavamelu! Öösiti on valgus linna alumisel poolel.
“Õhtust, kõurikud!” Ta semud ei tee kuulmagi. Ta püüab tänavamürast üle hüüda, kuid hääl kängub ta kõrisse.
Tarvis on kontakt luua, tal on ju ometigi tähtis sõnum! Ta peab enda kuidagi kuuldavaks tegema, ta peab-
Velotuled pimestavad ja tänavaturu laterdused kerkivad rusuvaks kakofooniaks. Miks ta üldse siia tuli? Asjad ei klapi. Tal on vaja-
Tal on vaja kontorisse jõuda ja…
Ja…

Ta küünib vaevalt üle hiiglasliku kirjutuslaua kiviplaadi vaatama. Tarvis on isaga rääkida, tarvis talle ühte asja näidata. Ta ajab end pikaks-pikaks ja vinnab ninaotsa üle lauaääre, kus talle jääb ette kandik kahe tühja klaasiga.
“Vaata, issi, vaata, mis ma leidsin!” Ta tõstab tillukese pistoda, hoiab seda õrnalt, kuid kindlalt peos täpselt nii, nagu on õpetatud.
Isa heidab küütlevale terale üheainsa pilgu ja pöörab pea ära. Kas ta siis ei näe, kui ilus see on?
“Jah, väga kena, Jewel.” Isa hääl on imelik. “Jookse nüüd, sinu õpetaja juba ootab.”
Ta ruttab teisele poole lauda - enne ta ei jäta, kui isa ta leidu kiidab -, aga takerdub teel vaibamäestikku ja lendab ninali.
Ta ei saa enam püsti; ta ei saa üldse liigutada.
Kontor haihtub ja selle asemel laiub siniroheline horisont künklike raiesmike kohal. Miski kannab teda puhkides silmapiiri poole ja õõtsiksamm ajab südame pööritama. Vist on midagi halba juhtunud, sest kogu ta kere kiheleb ja tulitab.
Aga see pole ju päriselt; see on juba olnud… vähemalt nii palju meenub talle!
Ta püüab kõnelda, kuid sellest ei tule midagi välja. Ta peab siit pääsema, peab üles ärkama!
Ta võitleb peale tungiva udumassiga, püüab end välja kaevata.
“Jewel,” hüüab keegi kauguses. “Jewel, kas sa kuuled?”
Udutortidesse takerdudes punnitab ta sõnakuulmatuid liikmeid - veel natuke ja ta pääseb siit. Hääl kostab nüüd õige ligidalt, kodune, tuttav hääl.
“Isa?”

Silmi avali lüües nägi Jewel ähmast kogu enda kohale kummardumas.
“Sa pead hästi vagusi püsima. Jewel, kas sa kuuled mind?”
Maxise hääl see polnud - ja nende kodukeel ka mitte. Kui vaateväli selgines, leidis ta end ülevaataja Pistriku murekortsudega tõtt vaatamas. “Mis…” Kõnelda oli liiga valus. Jewel pures alahuult ja tõstis küsimuse märgiks kulmud.
Pistrik noogutas. “Jewel… Tondihobu - jah, ma tean, kes sa tegelikult oled. Ma olen su perega ammu tuttav. Jewel... oota, rahu-”
Sügavalt seljaaju soppidest ründas teda unenäos kohatud kõrvetav sügelus ja Jewel pingutas kogu jõust, et selle eest ära vingerdada.
Pistrik haaras tal ettevaatlikult õlgadest. “Rahu… rahu. Ma tean, kui halb sul praegu on, aga sa pead mõnda aega vagusi püsima. Ainult natuke veel. Sobib?” Ta lasi lahti ja seisis hüppevalmilt lähedusse. “Mida vähem sa liigutad, seda parem. Ma... ma süstisin sulle ühte segu... ei saanud teisiti. Katsetusjärgus nanorobotid, Sindisa-kategooria." Ta nohises süüdlaslikult. "Nende toime... nad põhjustavad, ei - käivitavad kudede ülikiire taastumise ja... Eks muidugi võõrkehad ja valesti kokkukasvamised vajavad pärast asjatundlikku sekkumist, aga..." Pistrik heitis talle mureliku altkulmupilgu, justkui peljates, et Jeweli sisikond kerest välja murrab ja talle kallale kargab. “Vaata, Sindisa eesmärgiks on võitlusvõime taastamine äärmuslikes ohuolukordades. See, mis pärast saab... Isegi üks annus tähendab meeletut riski. Sulle… sulle sai kolm... Pole naljaasi kedagi nii kaugelt surmasuust tagasi kiskuda.”
Kui see minu peal töötab…
Jewel vormis mõtte ettevaatlikuks sosinaks: “Isa?”
Pistrik raputas nukralt pead. “Vabanda, Paharet… hiljaks jäin.”
Kaotusvaluvahk riivas ta meeli vaid hetkeks. Siis see haihtus ning andis teed tõreda vastakuse massiivile, millest tasapisi settis välja rahutu uudishimu.

Varsti tundis Jewel, et saab vabamalt hingata ja et ka kõrvetav kihelus annab kohati järele. Ettevaatlikult uuris ta kõõrdpilgul lähemat ümbrust: ta lebas Maxise suurel kirjutuslaual keset esmaabipauna riismeid, pampu keeratud kütijakk põlvede all toeks, paremal käevarrel nagisemas pooltühi ülekandepump.
Pisteid ja tõmblusi trotsides painutas ta vaba kätt - töötas!
Jewel patsutas prooviks sidemekuhja, mis rindkerele vaadet varjas, ning kobas siis ettevaatlikult ülespoole.
Kael… krobe, kõva - no muidugi, traumalint…
Hambad - olemas, nägu - ühes tükis, nagu oleks…
Oot, mis pehme mögin see veel on?
Ta tõmbas käe ettevaatlikult tagasi ja uuris sõrmeotstel sillerdavat õlijat ollust.
“See-” kõri pruukimine ei teinud enam nii hullusti haiget kui enne - “see sodi… kas see ajabki mul sees kondid krussi?”
“Põhimõtteliselt küll - “see sodi” on Sindisa töö kõrvalprodukt.” Pistrik vilksas Jeweli suunas järjekordse valvsa kõrvalpilgu. “Tegelik mõju on palju tõsisem… tõsisem ja ettearvamatum. Sindisa sunnib organismile peale ebaloomulikult kiire paranemisprotsessi. Kogu su keha püüab selle mõjuga kuidagi hakkama saada, püüab sellega kohaneda, sellele vastu hakata - ja närvisüsteem on eriti haavatav.”
Jewel pilgutas mõistmatult silmi.
“Ma püüan öelda, et sind võivad tabada ootamatud… soovimatud meeleolude kõikumised. Kui asi sealmaal on, siis katsu meeles pidada - neid põhjustab ravim. Mina omalt poolt püüan su tähelepanu kuidagi rakkes hoida - ehk aitab.”
Jewel ühmatas nõusoleku märgiks. “Räägime asjast. Sa tunned mu peret?”
“Nõnda see on.” Pistrik toetus poolistukil lauaservale ja sättis käed kõhule jutuvestja-seongusse. “Ma tean, et sa oled Jewel Harper. Olen alati teadnud.” Ta pilk uitas kuskil minevikuradadel. “Kui su vend rööviti, üritasid Trista ja Maxis omade jõududega tema jälgi ajada. Nende otsingupüüdlustele töötati vastu - kuigi polnud selge, kes või miks. Siis palus su ema abi endistelt kamraadidelt, kes olid selleks ajaks Rystari Jäljeküttide sekka asunud, ja sai niiviisi teada, et nendelt pole abi loota. See oli õige varsti pärast sinu sündimist.” Pistrik kõhvitses mõtlikult habemetüügast. “Mina olin samuti Rystar Ühel, kõik Jäljeküttide andmebaasid ja masinapark käeulatuses. Aga lisatähelepanu äratamata sain ma ainult õige pisut abi osutada. Sina... sina olid pisikesest peale täiesti emasse, eriti mis puudutas võitlustalenti ja... hm, kuidas nüüd viisakalt öelda… temperamendi poolest ka.” Pistrik muheles poole suuga. “Sedamööda, kuidas mängudest said treeningud… Ühesõnaga, su vanematel sigines meeleheitlik kinnisidee - sinust kasvab Jäljekütt. Ma ei tea, kas nad isegi lootsid, et sellest tegelikult ka asja saab…”
Jewel ei kuulanud enam. Ta selgroogu raputasid siuglevad spasmid ja ta viskus õhku ahmides istuli, käed-jalad igaüks ise suunas tõmblemas. Pistrik hüppas abivalmilt ligi, aga Jewel peatas ta rahustava viipega: juba raugesid tõmblused, juba kuulasid liikmed sõna.
Ta sisemusse hoovas sügava rahulolu soe vihm ja korraga pakatas ta üleni värskest energiast. Jewel tõmbas kopsud mõnuga õhku täis. “Mul on… hea!” Ka rääkida võis peaaegu täiel häälel. “Isegi väga hea!” Ta ukerdas lauaservalt alla ja ajas end selle toel tudisedes püsti. “Ja niimoodi see veider tatt siis töötabki? Pole paha! Mul on juba praegu rohkem jõudu kui-”
Võidukas naeratus moondus valugrimassiks ning kägarasse tõmbudes öökis Jewel vaibale kapatäie sillerdavat löga, millest piilusid välja mõned haavlid.
Pistrik ulatas talle kähku veeplasku - Jewel kugistas selle ühe sõõmuga tühjaks ja tõusis ettevaatlikult kükakile. “Too juurde!”


Peatükk 16. Mustmiljon logisevat mutrikest

Kui Pistrik veega tagasi jõudis, oli Jewel end laua najale mugavalt istukile ajanud. Ta võttis pudeli vastu ja rüüpas, nüüd juba mõõdukamalt. “Lase edasi. Vanemad, hullumeelsed plaanid...“
Pistrik sättis end ta kõrvale rätsepistesse. “Nõndaks. Kui su vanematel tekkis plaan sinust salaja Jäljekütt kasvatada, anti minule ülesanne sul silma peal hoida - see tähendab siis, kui sa ükskord peaksid Rystar Ühe baasi jõudma...”
“Aga miks just sulle?”
“Ju nad arvasid, et ma olen piisavalt usaldusväär-” Pistrik jäi vakka ja triikis otsaesist. “Ahsoo, jajah. Nüüd jätsin kõige olulisema osa vahele. Omal ajal töötasime… et siis, mina ja su ema olime samas võitlussalgakeses. Olid need vast ajad - pool-põrandaalune üksus, hämarad tööotsad, meie ise noored uljaspead… ja siis sadas sülle uskumatu pakkumine: meid kutsuti täies koosseisus Jäljeküttide hulka. Ise veel naersime, et ametlikel agentuuridel on odavam meid palgale võtta kui meiega konkureerida… miks meid tegelikult sinna taheti, ei tea ma siiamaani.”
Pistrik jäi jälle mõttesse, kuni Jeweli kannatamatu nihelemine ta kaasaega tagasi tõi. Ta köhatas. “Jajah. Nõndapsi. Trista semmis sel ajal juba Maxisega. Lõpuks otsustas ta, et jääb hoopis Ar-Kaos Neljale ja võtab tärkava Harperi koja võitlusteenistuse enda juhtida. Küllap olid meie palkajad pettunud - Trista oli meie põhiline strateeg ja sisuliselt juhtis kogu viisikut… Tema imetabased skeemid päästsid meid mitmeid kordi plindrist. Muidugi, võrreldes selle plaaniga, mis ta sinu jaoks sepitses…” Pistrik raputas naeratades pead.
“Aga… Kui mu ema nii vinge võitleja oli, miks ta siis ise Fortune’i päästa ei üritanud?”
“Ta üritas. Selsamal saatuslikul peoõhtul läks ta ise kohale. Mulle ei räägitud, mis seal täpselt juhtus, aga midagi läks väga, väga valesti. Pärast seda hoidis Trista tükk aega madalat profiili. Siis tuligi teadmine, et meie vanalt üksuselt ei saa ta enam abi loota. Ja siis ükskord, kui sina olid veel üsna pisike, üritas ta uuesti ise Fortune’i jälge üles võtta. Jäi keelutsoonis patrullidele vahele, sai haavata, pääses vaevalt eluga, aga kuidagimoodi õnnestus tal K-sektorist põgeneda. Sestsaadik pole ma temaga näost näkku kohtunudki.”
Jewel noogutas: mõndagi sai selgemaks. Üks asi ei andnud siiski rahu. “Mu isa… Ta… ta ütles midagi imelikku, enne kui ta… nojah. Ta… palus andestust. Ja siis ütles veel, et on mind “alt vedanud.” Mis sa selle peale kostad?”
Pistrik nühkis nohisedes kukalt. “Teise inimese pea sisse ma muidugi ei näe. Aga kui… kui peaks oletama, siis… Andestada on ju tõepoolest üksjagu. Sind jäeti normaalsest lapsepõlvest ilma, sinu eest varjati tõde, sinu eest tehti suuri otsuseid, mis sind lõpuks ohtu seadsid... ja mille nimel? Pöörase avantüüri, mida hoiab koos mustmiljon logisevat mutrikest! Isegi kui kõik oleks plaani järgi läinud-”
“Sa polnud päri?”
Pistrik kobas taskus tubakakoti järele. “Eks ta ole selline mitme otsaga küsimus. Trista ja Maxis pühendasid mind oma plaanidesse... seeläbi langes osa vastutust sinu heaolu eest minule. Õige varsti sain selgeks, et ümber neid ei veena.” Pistrik sai pläru valmis ja mudis seda hajameelselt sõrmede vahel. “Kindlasti polnud ma ka nii andekas õpetaja kui Trista ise või mõned tema… hm, kontaktid. Aga vähemalt oli minu võimuses Rystar Ühe baas sulle kodusemaks teha ja sind nii hästi välja õpetada, kui vähegi oskan.”

Jewel loputas värsked teadmised viimase veelonksuga alla. Mõistusega võttes sai ta aru, et oleks põhjust kõige ja kõigi peale maruvihane olla - aga selleks ei jätkunud tema sisemuses lihtsalt ruumi.
Ta meeli täitev mõnus sumin ja sooja heaolu lainetes tukslevad lihased sundisid kõik muud mõtted tagaplaanile. Siiski hakkas kuskil teadvuse äärealadel närima ebamäärane tung, kuni viimaks hakkas heaolusuminat varjutama. Nihelenud veidi koha peal, sai ta lõpuks aru, mis teda vaevab. “Kuule, kas sul süüa on?”
Pistrik tõmbas mundri küljest pajukitasku ja pidi naeru tagasi hoidma, nähes, missuguse innuga Jewel selle sisu inspekteeris.
Nii-nii, standardbatoonid… saepuru- ja saapatallamait-
Ai sa raisk, kui hea!
Jewel toppis järgmise batooni põske ja profülaktika mõttes kooris veel kaks tükki pakendist, sulges siis silmad ning järas mõnuga oma saaki.
Pistrik ringutas. “Tagasi Rystar Ühele. Kui sina olid seal turvaliselt paigas, jätkasid su vanemad ja nende liitlased uue hooga infojahti. Ma teadsin, et ühel päeval võib sinu kätte jõuda üks väga eriline toimik - pidin siis jälgima, et sa sellega igal juhul tutvust teeksid.”
Jewel jättis mälumise katki. “Pea nüüd, mis loogika see veel on? Ise sa keelasid mul seda juhtumit puutuda.”
“Ma ütlesin ainult, et sellega tuleb pahandust.” Pistriku silmis süttis üleannetu tuluke. “Ja lisaks ma võib-olla, õige naaaaatukene aitasin su valikuid vormida. Kõrgema taseme ligipääs pearaharaamatule ja kütialuste kontrollrakendustele on vahetevahel üpriski kasulik.” Pistrik pidas oma tempude üle peenikest naeru ning tõsines siis. “Kõik see eksitamine ja konspiratsioon polnud nalja pärast. Teadsin, et need, kellel oleks põhjust selle juhtumi vastu huvi tunda, on alati valvel. Sellepärast ei saanud ma avalikult välja näidata, et mul sest asjast üleüldse mingit aimu on.”
Pajukitasku viimseni tühjaks kugistanud, kargas Jewel hooga jalule. Nüüd, kui kõht täis, ta lausa pulbitses toorest jõust, aga sellega koos ilmnesid hoopis uued hädad. Seesmine soe surin hakkas paisuma põrgulikeks karvuturritavateks kuumahoogudeks ja oli tunda, et püksi lekib jõudsalt mingit leiget nõret.
“Käin korra ära.”

Ta koperdas kabineti tagauksest treeningusaalide poole. Seal maandus ta lähimas väljakäigulatris ning väänas võika judinaga ihust libesooja laadungi, millega tundus kaasa tulevat pool sisikonda ning mõnikümmend tulevat sugupõlve pealekauba. Varvas juba tühjenduspedaalil, piilus Jewel surmapõlglikult potti - sealt vaatas vastu tuttav sillerdav-õlijas ollus.
Tühi riietusruum lõhnas täpselt nagu vanasti. Käigu pealt saapaid jalast nügides suundus Jewel kunagisse lemmik-pesunurka. Ta uuris sidemekuhilat lähemalt ja sikutas seda prooviks - liikvele pääsenud riide alt vallandus sügeluse hiidlaine. Kärsitult tõmbas ta sidemed ja särgijäänused ühe raevuka ropsuga maha. Sügelus andis veidi järele ja Jewel kobas ettevaatlikult haavlitest rüüstatud rindkeret. Tuikavaid, nülitud liha karva vorpe sõrmitsedes otsustas ta, et kaelaköidikuid on targem üldse mitte torkima hakata. Siis lasi ta sortsu vett bambuspalisse, ajas ülejäänud hilbud seljast, nühkis end kärmelt märja rätikuga üle ning, toppinud riidejäänused aineringluskolusse, asus pikema jututa värske varustuse otsingule.
Näe, hoiulaekad ka kõik vanal kohal!
Peagi oli ta kui ümber sündinud: suurevõitu, aga puhas välivorm tuttuue turvispesu otsas, valmis tegudele asuma.
Saapad ka veel kinni tõmmata ja-
Kummardudes jäi Jeweli pilk pidama kapireal, mida ehtisid palgaliste võitlejate nimesildid.
Kurat küll… valvurid...
Tal oli Harperi koja sõjalise poolega alati parem klapp olnud kui Maxise kaubakontoriga ning vanemaks saades kasvas usaldus turvameeskonna suhtes sedamööda, mida võõramaks jäi ta isa. Praeguses koosseisus tuttavaid nimesid ei paistnud - kuid lõppude lõpuks oli see ikkagi seesama üksus, kellega koos ta mutukast peast treenis, kelle eest ta öö varjus põõsastesse puges ja kellele keelatud linnaretkedelt tagasi jõudes oma seiklusi jutustas. Ja nüüd... Jewel ei julgenud isegi oletada, kui palju valvemeeskond Marduse käe läbi kannatada sai; ta teadis ainult, et kõik see on tema südametunnistusel.
Ta tundis, et ei saa hingata. Kõik tundmused, millest ta ennist puutumata jäi, lõid nüüd ühekorraga üle pea kokku. Kui oleks-
Ei.
Jewel pressis ülejäänud pisarad kurku tagasi. Tema asjatundmatuse kibedaid vilju ei saanud miski olematuks muuta - kuid tema võimuses oli oma tööd nüüd paremini teha.
Pealegi - juhtum tuleb lõpule viia.
Otsustuskindlust täis, põikas Jewel relvaruumi ja täiendas oma varustust kerge standardseeria püstoliga - nüüd oli ta tõesti valmis. Tagasiteel harjutusväljakut ületades virutas ta pahaaimamatule treeningnukule käigu pealt maksahaagi, nii et see kõrge kaarega üle areeni lendas - sai veidi parem.

Kontorisse tagasi jõudes nägi Jewel, et Pistrik oli seal vahepeal korda loonud ning silmitses nüüd pingsalt oma käsiterminali. “Ma pean liikuma.” Pistrik koostas kiire vastuse ja pani terminali ära. “Mardus hakkab oma laevale lähenema. Kui ta pardale on jõudnud ja sadamateenistus stardiplatvormi juhib, on teda kõige kergem kinni võtta.”
Jewel noppis maast kakluskepid ja kütijaki ning astus ukselävele. “Ma tulen kaasa.”
Pistrik ei hakanud vaidlema. Ta tõttas kindlal sammul mööda koridorikeerde ning peatus vaid viivuks avaras eeskojas, kus ta vahetas paar sõna seal patrulliva priivõitlejate pundiga.
Kas see pole mitte…?
Jewel võinuks vanduda, et tundis patrulli hulgas ära paar tänavahunti neilt päevilt, kui ta ise linna põrandaalusel poolel esimesi samme astus. Nood ei teinud teda aga märkamagi ja Pistriku kannul õue kiirustades polnud tal aega nähtu üle ka pikemalt juurelda.
Eeshoov selja taga, läbisid nad peavärava valveposti - ka seal tervitas neid paar eraldusmärkideta võitlejat. Pistrik noogutas neile käigu pealt. “Ma lasin vabakutseliste kolleegide seas sõna liikvele, et Harperi kompleks vajab abivägesid. Kes pole tänaval, aitavad siin korda luua. Hüppa peale.”
Otse väravate ette oli pargitud väike panoraamkupliga linnahõljuk. Jewel ronis kabiini ja patsutas heakskiitval irvel karusnahkset istet. “Sa vahi, kuidas ülevaatajad kohalikes tingimustes reisivad!” Siis jäi ta pilk pidama ekraanil, kuhu Pistrik parasjagu teekonnapunkte sisestas. “Oot, aga kuhu me läheme? Kas sa ei öelnud, et Mardus läheb oma laevale?”
Pistrik jätkas koordinaatide toksimist. “Just. Vergea on pargitud Syelwafi.”
“Aga… Syelwaf on ju operatiivsadam! Nii linna külje all ei lasta isegi tähtsaid kaubalende ilma eriloata teha. Kes temasugusele sitapeale sinna ligipääsu andis?”
“Hea küsimus, kas pole? Läksime.”

Pistrik tüüris masina kõrgustesse ja, jõudnud vabalennutsooni, keeras sujuvalt kahe kõige kõrgema linnakuheliku vahele hämarasse kanjonisse.
Hetkeks unustas Jewel lapselikus lennuõhinas, miks nad siia on tulnud.
“Muide...“Ta kogus end. „Kui nüüd juba ebatavalisest ligipääsust juttu tuli - mismoodi sina oskasid nii õigel ajal siia tulla?”
“Ülevaataja ametirõõmud, mis muud. Meile saabuvad jooksvalt raportid kõigi kodubaasi aluste kohta - piirimajakatest möödumised, sadamatoimingud, aegruumihüpete parameetrid… Paljas andmevoog üksi ei ütle muidugi midagi. Aga kui ma võrdlesin Solitaire’i logisid Fortune’i toimikuga, sain umbkaudse pildi, kusmaal sa juhtumi lahendamisega parajasti võiksid olla.”
“Aga-”
“No kuule…” Pistrik muigas. “Loomulikult oli mul ka koopia - tagasihoidlikumas formaadis muidugi. Igatahes, Solitaire’i signaal polnud ainuke, mida mul oli tarvis silmas pidada. Ma teadsin, et kui juhtumi lahendamine käivitub, saavad huvitatud asjaosalised varem või hiljem haisu ninna... ja teevad omalt poolt kõik, et nende räpased saladused välja ei tuleks. Seepärast hoidsin kõigil meie baasi raportitel silma peal. Ja kui siis Vergea trajektooride muster hakkas kahtlaselt Solitaire’i omale sarnanema, tegin ma järelduse, et nad on andnud Mardusele ülesande Fortune, maksku mis maksab, ise kinni võtta.”
Jewel raputas segaduses pead. “Kes “nemad”? Need “nemad” pidid ju kõigepealt minu liikumisi teadma! Kas sa… Sa tahad öelda, et Marduse korraldused tulid meie baasist, meie oma ülevaatajatelt?”
Pistriku pilk tumenes. “Täpselt nii.”
Nad vaikisid süngelt, kuni hõljuk jälle päevavalguse kätte vihises.
“Nõndapsi.” Pistrik köhatas. “Ma siis pidasin Rystar Ühe baasis valvet. Niipea kui raportitesse jõudis kirje, et Solitaire on alustanud hüpet Ar-Kaose süsteemi, asusin ma ise ka siiapoole teele. Pidime teid isakodus vastu võtma ja teile seal korraliku varustuse andma. Edasi oleks tulnud siis Maxise vähemametliku kontaktvõrgustiku abiga ohutu teekond paika panna. Aga kui ma lõpuks orbiidile jõudsin ja reaalajateave minuni jõudis, selgus, et jäin hiljaks - teie olite juba kohal ja Mardus niisamuti. Sinuga ei saanud ühendust; püüdsin veel Maxist hoiatada ja kui tema ka ei vastanud, kartsin kõige hullemat. Ainus asi, mis ma eemalt teha võisin, oli Mardust kuidagimoodi eksitada. Nii ma saatsin talle kinnise kanali kaudu rea ebamääraseid, aga nõudlikke teateid.”
“Ah et see olid hoopis sina! Aga-” Jewel jäi Pistrikule jahmunult otsa vaatama - “aga kuidas sa teadsid, et sellest abi on?”
Pistrik hoidis pilgu silmapiiril ja vaikis. “Ei teadnudki,” poetas ta lõpuks.


Peatükk 17. Kõikvõimas adminniauk

Nad maandusid üüratul platool linnakuhelike põhikobara piirimail. Lähishorisonti täitsid kontorid, laohooned ja angaarid; taamal udus aga vajusid ja kerkisid hiiglaslikud kandeplatvormid, mis viisid laevu määrustega lubatud stardikõrgustele.
“Sa oota siin.” Pistrik lülitas mootorid välja ja kiirustas sadamaülema kontori poole. “Annan neile korralduse tema platvorm tagasi tuua.”
Tüli tekitamata libistas ka Jewel end sillutisele.
Las Pistrik jageleb ametnikega…
Seniks võib ju muid lahendusi uurida - nii igaks juhuks…
Taktikalisi detaile kõrva taha pannes silmitses ta ümbrust.
Käes!
Sealsamas nurgeliste angaaride vahel kügeles pisike lendkaater, uimase kuunäoga hooldustehnik juhtpuldi taga.
Jeweli silmad tõmbusid kiskjalikult pilukile ja ta õlad sirgusid väärilise kättemaksu eelootuses. Visanud silmanurgast pilgu Pistriku kaugenevale seljale, tormas ta jõuliste hüpetega üle platsi ja lajatas kütimärgi pahaaimamatule tehnikule nina alla. “Jäljeküttide alus Vergea. Vii mind otsemaid sinna.”
Tehnik jõllitas abitult märki, siis oma süles auravat tassi ja jälle märki. “Ei, aga… mul on ju praegu einepaus...”
Jewel hiivas end üle kaatriserva ja viskas supitassi tseremoonitsemata üle parda. “Paus sai just läbi. Järgmine peatus - Vergea!”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)