Reaktor hakkab tasahilju avaldama Laura Loolaiu ja David Noë jutu "Jäljekütt" eestikeelset mugandust. Sel kuul pakume lugejatele esimest osa sellest kosmilisest seiklusest.

1. Osa (ptk 1-4)


---------------------

Peatükk 1: Tervist, Tondihobu

Rystari hüppetsoon laius keset vaikset vaakumit süsteemi siseringi piiride taga, eemal kõigest elusast ja olulisest, nõnda et kellelegi saabuvate rändude hävitustööst häda ei sünniks. Nii polnud kedagi nägemas kõverpeegliks kummuvat tähesära ja reaalsusesse paiskuvate osakeste sillerdust, mis andsid märku, et miski murrab kohe-kohe läbi aegruumi. Nähtamatu torm vaibus, jättes endast maha üksildase pisilaeva, mille külgi ehtisid Ar-Kaose liitlasplaneetide tähised ning lihtne nimesilt: “Solitaire”.

Laeva sisemuses kõlasid paar piiksu ning juhtpuldi ekraanid valgusid teateid täis.
Aegruumihüpe süsteemi - RYSTAR - sooritatud …
Kohandan navigatsiooniteavet ---
Temporaalkalibratsioon - läks ---
Siseatmosfäär - optimaalne …
Termokontroll - stabiliseerub …
Kohalik külgetõmbeväli - läks ---
Pagas ja sisustus vajusid vaiksete naginate ja kriuksatuste saatel paika.
Keskkonnakontroll – valmis …
Reisijate majutamiseks valmis …
Reisijad - kaks vaikelukambritesse suletud inimkuju - pidid seiskunud aegruumi hoiule jääma, kuni laevuke asustatud maailmadele lähemale jõuab. Kambrites sähvivate välgatuste paistel ei pakkunud kumbki teab mis silmailu: üks oli vermeid ja sinikaid täis raudus kätega mees, nägu paksu karvakuhila sees peidus; teine kribupoolne naisterahvas, kelle näolapp paistis musta juuksetuti taustal sama kahvatuhall nagu ta tunked.
Temporaalkalibratsioon valmis …
Süsteemikontroll valmis …
Kalkuleerin kurssi ---
Reaktorid hakkasid unnates tööle ja Solitaire alustas teekonda süsteemi südamesse, kohalike inimasustatud planeetide poole.

--- Saabunud signaal - RyDiB 072 -
Alustan pidurdamist ---
Solitaire keeras sabaotsa sõidusuunda ja käivitas peapõtkurid. Piirimajaka signaal ei jäänud viimaseks elumärgiks: nüüd kui läheneti otsesignaalide levialale, pirises juhtimiskeskus uue info tulvas vahetpidamata.
Uuendan reisijate staatust … Kamber nr.2 - katkestan vaikelu, alustan elustamist ---
Vaikelukambri korpusel hakkasid vurinate ja klõbinate saatel tantsima värvilised signaaltulukesed ning kambri esipaneel sõitis aurupahvakuga eest. Kribu naisterahvas köhis end ärkvele. Tema tuhkhallikas nägu paistis vetikametsakarva silmade hõõguses korraga palju noorem. Keksinud õlgu väristades üle külma põranda, koukis ta kaubavõrgust ülisuure nahktagi ja keris end piloodipesas kerra.
Juhtimiskeskuse kontrollpaneel hakkas vilkuma.
--- Tervist, Tondihobu ---
--- Ootan käsku ---
Jäljekütt Tondihobu tsiviilnimi oli Jewel Harper, aga siinkandis ei teadnud seda peale ta enda mitte keegi.

“Rystar…” Jeweli pea selgines tasapisi. “Loo ühendus: Orbitaaljaam Rystar1, Jäljeküttide baas, sadamapealik.”
--- Ühendan: Ry-St-1 - Sadamapealik HAYNES ---
Ühenduspiiksu järel kostis kõlaritest kärisev naerupahvak. “Hmh, jajah. Tervitus! Kuidas jaht kulges?”
“Hästi.”
“Tore on! Saadan vastuvõtumeeskonna… hmh, terminal kaks, kai viisteist.”
“Sain.”
“Ega siis muud kui tere tulemast koju! Sadamapealik lõpetas.”
Jewel ajas end vastumeelselt püsti ja asus riietuma.

“Tervist, Tondihobu! Paluks pardale!”
Alati nii vastikult rõõsad, need vastuvõtu omad. Jewel tõmbas nahkjaki hõlmad koomale ja avas silmi pööritades lukud. Õhulüüsi luukide taga ootas üksus valvureid, kelle saapad polnud vist iial pori näinud. Üksuse ülem, tuustakas blond tüüp, astus luugist sisse, lai kofeiinist küllastunud irve näol. “Hommikust, kolleeg!”
Jewel tundis peavaluhoogu tärkamas.
“Vastuvõtuohvitser Zak, teie teenistuses!” Vaikelukambrite poole kiigates venis tüübi irve veel laiemaks. “Ongi meie linnuke, jah? Kas rabeles kõvasti?”
“Nagu nad kõik,” pomises Jewel kontrollpuldi kallale asudes. Ülejäänud valvurid kogunesid kambri ümber kobarasse ja hoidsid oimetut vangi püsti, kuni Zak tal sujuva liigutusega käerauad välja vahetas. “Töö kiire ja korralik. Sinu turvakood ka veel ja saadki meist lahti!”
Jewel pistis oma rauad tasku ja täitis formaalsused. Niipea, kui saabus signaal, et pearaha on talle üle kantud, vudis valvurite kobar koos vangiga minema. Jewel pakkis oma vähesed asjad ning suundus ka ise orbitaaljaama sügavustesse.


Peatükk 2: Küülikulasanje a la Rystar

Sadamaümbruse hämarduvad tuled andsid märku kohaliku kesköö saabumisest. Orbitaaljaama väliskest tumenes, samal ajal kui Hikari-plaatidest kõnniteed aitasid viimastel valguskiirtel jaama sisesoppidesse jõuda. Jewel lonkis hääbuva ehapuna kannul tsiviilsektorite poole.
Kui ta poolunisena võõrastemajast välja ronis, oli orbitaaljaam ikka veel videvikurežiimil. Veidi vaikust nautinud, hüppas ta magnetvagunisse ja lasi end sõidutada tillukesse kohvikusse nimega Jenevere - see oli üks väheseid kohti, kus sai rahulikult omaette istuda. Haigutades toksis ta menüüd, kuni köögiautomaat teda korraliku portsu küülikulasanje ja toobitäie puhta veega premeeris. Jewel sõi kiirustamata ning kui kõht mõnusasti täis, sirutas koivad välja ja lasi mõtte rändama. Väljaspool Solitaire’i piloodipesa ta naljalt oma tähelepanul hajuda ei lubanud, aga siit nurgatagusest ei teadnud teda keegi otsida. Pealegi oli kogu Rystar1 jaam talle ammugi kodusemaks saanud kui ta sünnipaik, äriintriigidest sumisev Ar-Kaos4. Jewel muigas endamisi võidukalt, mõeldes, kui puhtal tal oli õnnestunud koduplaneedi tolm jalgadelt pühkida.
Tema õndsat äraolemist segas uksele ilmunud vanem härrasmees, kes tema suunas kulmu kergitas ja siis vääramatult tema nurgalaua poole sammus.
Nagu ikka kahtlasi isikuid kohates, vältis Jewel otsest silmsidet, pannes samal ajal mõttes kütiportreed kokku.
Pikka kasvu, musklis; jume - tume tellis; silmad - mahagon; kullinina, kortsus nägu - noorendamise jälgi ei paista; riides nagu kaupmees, liigub nagu võitleja…
“Jäljekütt Tondihobu?” Võõras polnud ta varjatud piidlemist tähele pannud või siis ei lasknud end sellest häirida. Vastust ootamata asetas ta lauale paksu paberist toimiku. “See siin on eraviisiline juhtum, mille ainult teie saate lahendada.” Pataka otsa lisas ta poognatäie voldi-ja-murra infokiipe. Silmanurgast nägi Jewel rida realt kordumas kirja “10K-Strd-Krd”.
Kokku üle kuuesaja tuhande… Sa raisk…
“Ja see on ettemaks. Raha jääb teile, ükskõik kas võtate juhtumi käsile või mitte. Aga ma soovitaksin teil vähemalt toimikuga tutvuda.” Mees kummardas ja pöördus minekule. “Hüva päeva, Jäljekütt.”
Hea tuju viimasedki riismed lahtumas, põrnitses Jewel oma tühja taldrikut. Olukorra naeruväärsus hakkas talle tasapisi pärale jõudma - tavaliselt oli ju hoopis tema ise see, kes teiste eludesse hoiatamata sisse sõitis. Ärritunult nohisedes virutas ta nõud kogumissahtlisse, viskas altkulmu pilgu ümbrusele - õhk oli puhas - ja toppis krediitkiipide lehe sügavale taskusse. Siis kobas ta ettevaatlikult toimikut: krobe ja samal ajal siidiselt kutsuv...
Jewel raputas mühatades pead. Eikusagilt ilmunud vanamees, suured rahad, antiik söögilaual - kõik see lõhnas mingi kahtlase vandenõu järele. Korraga ei tundunud ka orbitaaljaam sugugi nii kodune ja Jewel otsustas oma laeva tagasi kiirustada. Endamisi pobisedes ja ümbrusele kahtlustavaid pilke heites noppis ta paberid laualt ja asutas end minema.

Toimik süles, laskus Jewel dokkide poole, kui kuulis, et teda hõigatakse. Kastivirna otsast kargas maha kütipagunitega hallipäine mehike, kes talle rõõmsalt lehvitas.
“Ülevaataja Pistrik.” Jewel noogutas napilt. Tavaliselt oli tal hea meel endist mentorit näha, aga Pistrik kippus pahatihti targutama ja praegu oleks Jewel teda tabanud imeliku olukorra üle parema meelega üksi juurelnud. Ka praegu paistis vanamees jutukas tujus olevat.
“Servus, paharet.” Pistriku silmis süttis ulakas tuluke ja ta lasi toimikukaane pihta nipsu. “Ja mis meil siin on? Huvitav-huvitav!”
Jewel kirus end, et polnud taibanud pabereid silma alt ära panna. “Ah see... Ei midagi erilist. Erajuhtumid pole ju keelatud,” lisas ta kõheldes.
Pistrik muigas. “Seda küll, ainult protsent on krõbedam. Ja siis veel see kõnekäänd, tead ju küll...”
“Mis kõnekäänd?”
“Öeldakse, et erajuhtumid toovad alati paksult pahandust.”
Jewel turtsatas. “Väga põnev. Mida sa tegelikult tahad?”
“Tulin vaatama, kuidas sul läheb.” Pistrik koukis taskust pläru ja pistis põlema. “Sind ei kohta just tihti. Tundub, nagu sa väldiksid meelega tavalisel tööajal toimetamist…” Pistrik puhus suitsu tuulutusaugu suunas ja libistas pilgu üle pooltühja terminali.
“No ja mis siis? Kõik toimib: võtan juhtumi ette, toon saagi kohale, saan palka. Kas keegi on vahepeal süsteemi muutnud?”
“Ja millal sa puhkad?”
See küsimus võttis Jeweli kokutama. “Oma asi, millal…”
“Pole täheldanud.” Pistrik lasi vilet. “Sa oled nagu väike pearaha-igiliikur.”
“Oleks sul kümme minusugust, ei peaks keskus nii palju sulisid ja munakotte palkama!”
“Aitab, aitab." Pistrik rehmas käega. "Ma parem ei tüüta sind rohkem. Aga pea meeles - erajuhtumid toovad ainult pahandust.”
“Ära muretse,” pobises Jewel, “ma ei kavatse seda lahtigi teha.” Ta ronis laeva, viskas toimiku juhtpuldile ja sättis end istuma.
--- Tervist, Tondihobu ---
--- Ootan käsku ---


Peatükk 3: Paksult pahandust

Solitaire’i pardal valitses pingeline vaikus. Tavaliselt leidis Jewel endale paari kilosekundiga sobiva juhtumi, pani laevale hääled sisse ja puges vaikelukambrisse, ära mõttetu molutamise ja liigse suhtlemise eest. Aga täna paistis pearahasalve valik eriliselt nadi. Jewel põrnitses viimase pakkumise üksikasju.
--- Juhtum: 1762c – kellelt: YUR-Gov, Kohtukeskus Zakaz – sihtmärk: mitu isikut ---
--- Grupp tundmatuid isikuid infiltreerus YUR kohtu- ja kinnipidamisasutusse ‘Zakaz’, vabastas mitu kõrgema taseme vangi ja põgenes alusel ‘Alexis’. Laev kuulub salakaubaveos ja vägivallas kahtlustatud Rystari tarneettevõttele ning vähemalt üheksa pardapersonali liiget…
Rida täiesti võõraid nimesid ajas Jeweli haigutama. Ta ei teadnud isegi, mis teda edasi lugema sundis - nagunii polnud tal mitme vangi hoidmiseks tingimusi. Võibolla kui neist üks sihtmärk välja valida-
pearaha 16,5 Standardiseeritud Krediidiühiku väärtuses garanteeritakse kohaletoimetamisel…
“Misasja? Ainult kaks tonni nina pealt?” Jewel tundis, et peab masinast suttu eemale saama, enne kui riistvara pöördumatult kannatada saab. Ta haaras koti ja hüppas püsti, lendas saabastesse takerdudes äärepealt ninali ning - virutanud laevakerele jalaga paraja juraka - tormas orbitaaljaama sügavustesse.

Pesukookonite kärjestik küütles laisalt hommikuvalguse udus, eesridades kompaktsed kere-ja-kraam kiirputkad ning tagapool privaatsed minisanatooriumid. Jewel valis kompakthoolduse sektsioonist esimese ettejuhtuva putka ja puges sisse. End paljaks koorinud, toppis ta asjad puhastus- ja hoiulaegastesse, valis menüüst oma lemmikprogrammi ning nõjatus survepesu ootuses vastu seina.
Pärast viivukest lõõgastust hakkasid soovimatud mõlgutused taas peale tungima: saladuslik võõras koos imeliku toimikuga, ülevaataja Pistriku teravdatud huvi tema tegemiste suhtes… isegi vana hea pearahakataloog oli täna tema vastu pööranud.
Päästev aevastus tõi ta mõtteussituste küüsist reaalsusesse tagasi. Kookonisse kerkis sinine puhtusebakterite pilv - hoolega aretatud kultuuride kokteil, mis reklaamide kohaselt pidi täiskasvanud isiku seitseteist tsirkadiaantsüklit puhta ja värskena hoidma. Pehme udu silis ta ihukarvu ja pesuringi lõpuks oli Jewel peaaegu maha rahunenud. Ta korjas puhastatud riidekraami kiirustamata sahtlitest, nuhutades mõnuga neist õhkuvat Kaiseri luitelille hõngu.

Pesula valgustust oli vahepeal töisemaks ja teravamaks timmitud ning hommikused hooldustehnikud sebisid mõõteriistadega kookonite vahel. Käigu pealt oma turritavat tukka siludes seadis Jewel sammud jaama välissektori metsatunnelisse. Jalutades oli tal aega oma edasisi käike läbi mõelda. Pearahakataloogi valik ajas muidugi nutu peale, aga uusi juhtumeid lisati kogu aeg juurde, teine kord oli tarvis vaid veidi oodata. Lisaks jäi alati võimalus mõnda teise süsteemi hüpata ja sealses kütibaasis õnne katsuda. Nii või teisiti paistis, et kõige parem on end pikemaks reisiks ja erinevateks ootamatusteks ette valmistada. Kui sadamarajooni putkad paistma hakkasid, oli Jewelil plaan küps ja strateegiline ostunimekiri koos.

Solitaire’i haigutava ukseava nägemine ajas Jewelile uuesti une peale. Igatsusega võõrastemaja voodile mõeldes hakkas ta õhulüüsist läbi pugema, kuid tardus poolel sammul. Laeva sisemus säras täistuledes ning jahe tuuleõhk kandis tema kõrvu tundmatut krabinat. Ometi oli Jewel surmkindel, et oli kõik süsteemid sadamarežiimile lülitanud.
On siin sissetungija?
Jewel puges kotirihmadest välja ja laskus tasakesi põlvele. Püstol laskevalmis, hingas ta paar korda sügavalt, hüppas nurga tagant välja… ja jäi tühja interjööri jõllitama. Krõbinat tegid õhuvoolus tantsisklevad toimikulehed. Veendunud, et ta on tõepoolest üksi, keeras Jewel ventilaatori kinni ja asus pabereid kokku korjama, heites aegajalt tuulutusavale altkulmu pilke. Ta polnud isegi kindel, missugune väljavaade teda kõige rohkem vihale ajas - sissemurdmine, kaugmanipulatsioon või lihtne süsteemirike.

Patakas pabereid kaenla all, sukeldus Jewel järgmise portsu kättesaamiseks juhtpuldi alla. Seal hakkas talle silma leht, mis sarnanes tavapärasele kliendiprofiilile: nimed, koordinaadid, tellija portree…
Jewel võpatas.
Juhtumi tellija asukohaks oli märgitud üks suurlinnarajoon planeedil Ar-Kaos 4, aga seda oleks ta lugematagi teadnud - pildil oli tema isa Maxis Harper.


Peatükk 4: Taskupatrull

Jewel vahtis ainiti pilti. Ta põsed tulitasid ja ta selg kattus külma higiga, tema liikmed ei kuulanud sõna. Distsipliin, treening, tema kogemused Jäljekütina - kõik pudenes põrmuks ning ta meelt ja mõtteid kisti ajas tagasi hetke, kui ta Maxise ülearu maitsekas kabinetis endal suu puhtaks ja hääle kähedaks röökis. Iga ta keharakk pakatas uuest vääramatust teadmisest, et tal on vaja põgeneda, kaugele ära, eemale oma isast ja tema meelelaadist. Õige varsti ta põgeneski, sihiks Rystari süsteem ning seal pesitsevad legendaarsed Jäljekütid.
Rahuneda püüdes mässis Jewel end tihedamalt jaki sisse, kuid mälestustetulv ei tahtnud vaibuda ja ammu mahajäetud maailma hingus pitsitas ta kõri. Selle maailma keskpunktiks oli olnud Maxise kaubandusettevõte – väike, kuid edukas ning paljude Ar-Kaos 4 korporatsioonide ja ärihaide kiuste vägagi iseseisev. Sestsaadik, kui Jeweli ema pere juurest putket tegi, oli Maxis teda üksi kasvatanud, muutudes aja jooksul järjest rangemaks. Lõpuks oli ta Jewelile keelanud kõike, mida teised kõurikud normaalseks pidasid. Jewel leidis lohutust ainult võitlustreeningutest ja öistest salaretkedest linnamaastikule. Mida aeg edasi, seda julgemalt hiilis Jewel koduvalvurite nina alt välja, kuni viimaks lahkus koos isa seifi sisuga päriselt.
Tänavatel, hulguste ja peenrahasõdurite seltskonnas kuulis Jewel alatasa jutte Jäljeküttide uskumatutest seiklustest ja nii oli temas sirgunud kindel tahe kõike seda omal nahal kogeda. Kui ta lõpuks Rystar1 jaamas kütiks pühitseti, vaibus see imetlus ruttu. Ta leidis eest kahtlase taustaga kolleegid ja küsitavad tööotsad ning taevani kiidetud liikumisvabadus tähendas tegelikkuses pikki higiseid kosmoselende. Kui ta endale lõpuks tunnistada julges, et tema unistuste priius oli leidmata jäänud, paigaldas ta laeva vaikelukambrid - nii pääses ta vähemalt pidevast seinavahtimisest.

Õlgu võdistades viskas Jewel kliendilehe kõrvale ja asus ülejäänud paberikuhja uurima. Pärast pisukest paanikat hakkas pilt selginema. Ta ladus seotud sisuga lehed maha ridadesse, et tekst harjumuspärasem paistaks, ja püüdis mingitki korda luua. Loetu põhjal paistis, et ta oma isa soovib ta palgata kedagi kinni püüdma - aga misjaoks? Kuskil neis hunnikutes pidid püütava andmed kirjas olema. Jewel jätkas tuhnimist, kuni leidis lehe, mis kõige rohkem sarnanes sihtmärgiekraaniga.
... röövitud kinnipidamise sildi all … arvatav asukoht …
Eesmärk: vabastada ja turvalisse paika toimetada…
Maxisel on ta tööst vist väga roosiline ettekujutus, mõtles Jewel mõrult.
Lehe teiselt küljelt vaatas vastu veel üks portree - noor meesterahvas, tundmatu, aga ometi tuttavlik.
Nimi: Fortune Harper.
“Ah, mis?”
Lähedased: Trista Henning, Maxis Harper — vanemad.
Süda kurgus, uuris Jewel pilti lähemalt: pehmed lapseohtu näojooned, uje naeratus, porisinised vildakad silmad ja jõuline nina, täpselt nagu - Jewel haaras teise pildi järele - täpselt nagu isa Maxisel. Mälu pingutades tundis ta poisi näos ära ka oma ema.
Oli see mingi petuskeem? Või oli tal tõesti vanem vend? Ja mismoodi seda kõike tema eest salajas hoida oli õnnestunud? Jewel tormas uue innuga toimiku kallale.

Varsti oli kogu Solitaire’i sisemus paberlehtedega kaetud ning Jewel traalis andmeid jahtides ridade vahel ringi. Ta sai teada, et ammu enne tema sündimist oli ta vanematel poeg nimega Fortune. Täisikka jõudmise pidustuste ajal oli poiss ootamatult arreteeritud ning kinnivõtjad toimetasid ta planeedilt minema, enne kui perekond sekkuda jõudis.
Kukalt sügades istus Jewel piloodipessa puhkama. Nii et ta isa piirangupoliitikal oli oma mõte sees... Miks Maxis talle asjaolusid lihtsalt ära ei seletanud, jäi selgusetuks. Ja miks teda nüüd ühekorraga pere saladustesse pühendati...
Jewel ohkas ja põrnitses juhtpulti. Tema silmalaud muutusid raskeks ja poole mõtte pealt vajus ta norinal unne.

Ta ärkas hirmsa undamise peale - Solitaire’i häiresüsteem andis märku, et keegi toimetab laeva välisluugi kallal. Ta koperdas jalule ja suunas püstoli uniselt sissepääsu poole.
Luuk paiskus lahti ja sisse hüppas hästirelvastatud üksus, kes kiirelt laeva sisemuses positsioonid sisse võttis. Ainsa pilguga oli Jewelile selge, et nende tüüpidega oleks tulutu võidelda; teise pilguga sai selgeks, et võitluseks polnud vajadust - vormidelt särasid vastu erksad Ry-Sec turvateenistuse embleemid.
Kulmu kortsutades pani Jewel relva ära. “Milles asi?”
Turvapealik astus poolvabandava naeratuse saatele ette ja võttis valveseisangu. “Andestage meie äkiline sissetung! Ülevaataja Pistrik kutsus meid välja. Te ei vasta kutsungitele ja teie laev on lubatust palju kauem dokkides istunud. Meie kohus on standardperioodi järel aluseid kontrollida ning vajadusel uksed käsitsi avada.”
Jewel raputas pead. “Nagu näete, probleemi ei ole, ma saan ise hakkama.”
“Jah. Sellegipoolest. Meie kohus on tagada, et kõik laevnikud oleksid täie tervise juures.”
Jewel pani käed puusa. “Jajah, tänan väga. Ja kuidas ma teinekord sellist… arusaamatust vältida saan?”
“Aluse unerežiimile panek tagab teile lisaperioodi privaatsust,” teatas pealik tõsiselt.
“Seal väljas-” Jewel noogutas ebamäärases suunas, “-seal ma kasutan tavaliselt vaikelukambrit. Ei tulnud muu nagu meelde. Vabandan ebameeldivuste pärast.”
Mida teiesugused rotid ka kauglendudest teavad…
Pealik lõi kannad kokku; tema noogutuse peale kadus kogu üksus oma teed.

Kõik lukud uuesti kinni pannud, ronis Jewel silmi hõõrudes juhtpuldi taha. Ekraanil vilkuvaid märguandeid nähes ta juba aimas, mis teda ees ootab. Vähe sellest, et Pistrik tal silma peal hoidis, nüüd oli vaja temaga olukorra selgitamiseks veel ühendust ka võtta.
--- Neli uut sõnumit ---
Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning asus vastumeelselt lugema.
Siin sinu lemmikülemus; väike kontaktikontroll-”
- Edasi-
Siin Pistrik; võta ühen-”
- Edasi-
Oled teelt eksinud? Sul pole elus eesmärki? Sa ei tea, keda uskuda? Koroona Tunnistajad on valinud välja just SIND-”
- Edasi-
Rystar1 orbitaaljaama turvateenistus alusele Solitaire! Olete ületanud teenistusdokkide ajalimiidi. Kutsungile vastamata jätmine toob kaasa sunniviisilise pardakontrolli. Turvateenistus lõpetas.”
“Kuradi ahvid!” Jewel virutas rusika toolipolstrisse. “Pole ju tipptund ega midagi...”
Ta tammus tigedalt nohisedes edasi-tagasi ja naasis siis vastumeelselt juhtpuldi taha. “Loo ühendus: Jäljeküttide baas, Ülevaataja Pistrik.”
--- Ühendan ---
“Ahaa!” Pistriku hääletoon oli kohatult lustlik. “Nii et sa oled ikkagi elus!”
Jewel suutis hakatuseks vaid uriseda. “Ma pole poolt orbiitigi üle aja ja sina saadad mulle taskupatrulli kaela? On see mingi seniilhuumor või?”
“Minu töö on kõigi Jäljeküttide heaolu tagada, meeldib see neile või mitte. See käib sinu kohta ka. Tuletan meelde, et sa jätsid järjest kolmele kutsungile vastamata.”
“Ma jäin magama!”
“Ahsoo, või magama? Kas ma pole öelnud, et laevast ei tohi kõiki mugavusi välja rookida. Vähemalt tudukapsel peaks igaühel olema. Ma saadan sulle tehniku-”
“Ei!” Jewel ei suutnud oma viha kauem talitseda. “Ära topi oma nina minu asjadesse!”
Kõlaritest kostis rõhutatult aeglane hingetõmme. “Kuula nüüd hoolega, Tondihobu. Sinu alus - teenistusalus, muide – pargib parasjagu teenistusdokkides. Kuni sa seal paigal istud, ei tee sa oma tööd. Niikaua kui sina ei tee oma tööd, ei laeku ka pearaha. Niikaua kui pearaha ei laeku, maksame meie dokkide hoolduse ja laevade varustuse eest peale. Sellesama hoolduse ja varustuse eest, mida sina praegu üle normaja kasutad. Need ei ole tsiviildokid. Ergo, see on vägagi minu asi.”
Jewel oli kuulamise poole pealt katki jätnud ja toksis pulti käsklusi, kuni Pistriku poolelt kõlas vastuvõtusignaal.
“Mis see veel peaks olema?”
“Protsent erajuhtumi pealt.”
“Või nii on lood, Tondihobu. Sa võtad selle juhtumi käsile, kuigi ma selge sõnaga hoiatasin, et sellest tuleb pahandust. Oled sa kindel, et suudad selle lõpuni lahendada?”
“Ma oskan enda eest piisavalt hästi hoolitseda! Ja mina lahendan alati juhtumid lõpuni... mitte nagu mõned!”
“Võta endale vähemalt keegi kogenum inimene kampa. Koos…”
Jewel toksis vastuseks juhtpulti järgmise rea käsklusi. Solitaire tõmbas end terminalist lahti ja hõljus tasakesi unnates orbitaaljaama välislüüside poole.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0436)