Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
2. osa (ptk 5-7)
Eelmine osa


---------------------

Peatükk 5. Perekondlikud afäärid

Jewel lisas järjekordse paberilehe põrandal kasvavasse kuhja, lükkas väljakasvanud juuksepusa silmilt ja viskas ümbrusele hindava pilgu.
Hakkab looma.
Tõepoolest, Solitaire’i sisemus oli väljalennust saadik hulga puhtamaks saanud. Ringutades ajas ta end jalule, näpsas välihügieeni laekast mõned udurätikud ja seadis sammud laeva sabaotsa, vaikelukambrite poole. Kohalik mudel polnud küll otseselt ette nähtud väljakäigufunktsioone täitma, aga sellest hoolimata põrmustas kambrite puhastustsükkel pirtsutamata igasuguse orgaanika algosakesteks. Jewel piirdus siiski külastajate kambriga - nii igaks juhuks.
Loomulike vajadustega ühel pool, sättis ta end paberivirnade vahele istuma ja kaevas toiduvarude kontrolliks seljakoti lahti.
Seitse… kaheksa… kaksteist… ei…
Lugemine läks segi ja võõristustunne tungis naha vahele. Hajameelselt toidupakki käes veeretades kuulatas Jewel laevasüsteemide sosinaid. Sellest oli kaua aega möödas, kui ta oli viimati pidanud lennuaega tajuma - niimoodi otseselt. Vägisi tulid meelde ta esimesed pikemad missioonilennud täis sajakordselt käideldud õhku ja hiilivat õõva; suur tühjus laevakere taga ning tema ise mõttetu könn kõiksuse palge ees…
Jewel ajas õlad sirgu.
Aitab.
Seekord on asjad teisiti.
Seekord oli ärkvel- ja kohalolu tema enda vaba valik; seekord oli tal kindel ülesanne täita.
Liistakas kuivatatud bora-liha hambus ja pool tõlvikut kohvimaisi tagataskus, siirdus ta järelejäänud paberite kallale.
Leht lehe haaval libises sisselugemiseks üle taskuterminali, kust Jewel sisu pardaarvutile edasi söötis. Ise viskas ta neile kiirpilgu, säästes mõttejõudu pärastiseks süvajuurdluseks - kahanevate varude juures sai ta endale veel vaid veel paar töösessiooni lubada.
Jewel haukas kohvimaisi ja võttis järgmise lehekülje ette.

***

“Vähemalt tu-du-kap-sel,” porises Jewel end unisena jakikuhilast välja rullides. Kõige rohkem käis talle närvidele, et Pistrikul oli selle koha pealt tegelikult õigus: pärast istmel tukastamist tuli topelt võimelda, et kere Jäljeküti-väärilisse töökorda saada. Näolt higi pühkides kiikas ta ekraanide poole: võrdlusanalüüsid, mis ta enne uinumist oli käima pannud, ketrasid ikka veel, peaarvuti tulutult lähimate andmesõlmedega ühendust püüdmas. Mida kaugemale nad otsesidemullist kiirendasid, seda vaevalisemaks kaugvõrgustike kasutamine muutus; nüüd oldi nii kaugel, et võrgustikust polnud enam abi. Jewel ohkas ja suunas analüüsid kohaliku andmepuhvri peale ümber.
End puhtaks kasinud, valmistas ta endale veidi hüdraatlobi ja võttis juhtpuldi ees positsiooni sisse. Solitaire oli oma töö teinud, nüüd oli aeg inimajud huugama panna.

Juhtumi üksikasjad särasid Jewelile korraga kõigilt ekraanidelt näkku: ühel asitõendite ajaline järjestus, teisel olulised märksõnad; ise näppis ta suurel ekraanil seostevõrgustiku sõlmi. Nimedest, paikadest ja kuupäevadest hakkasid koonduma tähenduskujud, mis vormisid ähmase akna läbi poole põlvkonna, aega enne tema sündimist.
Materjalide põhjal otsustades oli ta vend hoopis teisest puust kui Jewel ise: vaikne ja viisakas, selline, kes niisama naljalt pahandustesse ei satu; Fortune’i peamiseks kireks oli olnud biotehnoloogia ja vee-elustik. Paistis, et kirega käis kaasas tõsisem talent, sest materjalide hulgas leidus põhjalik memo pere ettevõtete laiendamiseks ja uuenduslike akvapoonikatehnoloogiatega turule sisenemiseks. Harperite kaubakoda plaanis uue haru avada niipea, kui Fortune saab piisavalt vanaks, et ametliku partnerina üles astuda.
Nii palju ülesköetud lootusi...
Jewel pigistas hambad kokku ja asus lugema järgmist ajaloopunkti saatusliku peo kohta. Fortune’i kinnivõtmist kajastavad materjalid olid lünklikud ning koosnesid peamiselt julgeolekuteenistuse raportikatketest, millega kõrvu seisid süüdistusi ümberlükkavad viited linna seaduskoodeksile. Ka polnud just kerge sotti saada, mis poisiga edasi oli tehtud: üleandmiste dokumendid algasid ja lõppesid sealsamas julgeolekukeskuses. Kõikide teiste võimalike asukohtade juurde oli lisatud märge [valeandmed] - kõigi, välja arvatud orbitaalvangla, kuhu praegu teel oldi. Ta jõllitas tühja pilguga ekraane, kui järsku saabus arusaamine. Üleviimiste kohta polnud andmeid, sest polnud ka üleviimisi; ta vend oli juba alguses Trelasi süsteemi pärapoolde varjule tassitud.
Jewel tundis, et kananahk hiilib ihule - kas tõesti olid ametlikud korrakaitseagentuurid segatud nii hämaratesse afääridesse? Oma juhtumeid lahendades polnud ta kunagi selle peale tulnud, et ta sihtmärk võiks olla ühtlasi ka süütu ohver. Muidugi, Jäljeküttide liikmena polnud tal tarvis selliste asjade üle muret tunda… või kuidas?

Jewel pigistas silmad kinni ja hõõrus kuumavaid kõrvalesti, püüdes peas sumisevate küsimuste hulgast mõttelõnga kätte saada.
Ühe lennuga oli ta oma pere kohta rohkem teada saanud kui kogu eelneva elu jooksul. Tuli välja, et isegi kasarmuõhkkonnal, mida ta lapsepõlves taluma oli pidanud, olid oma tagamaad. Kuigi hambutu ja lühinägelik, oli ta isa piirangupoliitika eesmärgiks ilmselt teda kaitsta ja oma ettevõtetele pärija kasvatada.
Kuidas paps küll ei taibanud, et tulemus on risti vastupidine?
Muidugi sai ta aru, mis Maxise jaoks kaalul oli - ilmselgelt oli poja kaotus ja päästeplaanide nurjumine ta vanemad lõpuks lahku ajanud. Aga Harperi koja kinnine õhkkond ta enda niisama kindlalt tänavaid avastama sundinud.
Jeweli suunurgad tõusid tahtmatult. Elu tänavatel oli andnud talle asendamatu kogemuse ja nüüd, kui see kogemus oli temast Jäljeküti teinud, oli Maxis see, kes teda appi palus.
Paistab, et mina naeran paremini.

Sissetulev signaal piirkonnamajakalt andis märku, et Solitaire oli hüppekeelutsooni piiridest välja jõudnud. Jewel ajas end ringutades püsti: enne hüppe käivitamist oli paras aeg ka vaikelukamber hakkama panna ja muud süsteemid miinimumile keerata. Kui vähegi võimalik, püüdis ta aegruumihüpete ajaks end vaikelukambrisse sulgeda. Mitte et ta igasuguseid tondijutte uskunud oleks... reaalajas hüppe kaasa tegemine lihtsalt ei istunud talle.

Peatükk 6. Säästupiirivalve

Solitaire pudenes tagasi reaalsusesse juba Trelasi süsteemis, mõnikümmend tuhat kilomeetrit jäätumispiiri taga. Pärast tavapärast pardasüsteemide kontrolli jätkati automaaträndu määratud sihtkoha poole, kuni lõpuks saabus aeg ka Jewel vaikelust välja tuua.

Ta pusis parasjagu oma varustuse kallal, kui peapult teda sissetulevast signaalist teavitas.
--- Valvedroon Nr 617, taotleb otseliini ---
“Ühenda.”
Rida-realt ekraanile ilmuvat teksti saatis odavalt plekine standardkeelt vuristav robothääl.
Alus [SOLITAIRE]… Olete lähenemas piirkonnale [KEELUSEKTOR 9A441]… Mille korrakaitset haldab [HERON PATROL GROUP]… Teatage kavatsus.”
Või et “Heron”... pole olnud au-
Valvedroon plärises uuesti. “Teatage kavatsus.”
Jewel kaalus hetke, kuidas vähema vaevaga asjad aetud saada, ning otsustas lõpuks kõnekäskluste kasuks. “Pearaha… juhtum… juhtumi täitmine.” Ta keel ei jõudnud mõttele veel päriselt järele. “Jäljeküttide agentuuri nimel.” Ta jäi haigutades piiridrooni vastust ootama.

“Nõutav ametlik tuvastus… jätkamiseks kinnitage… staatus agentuuris [JÄLJEKÜTID].”
Jewel pistis ametimärgi keskpuldi pilusse ja sisestas hinge kinni pidades oma kinnituskoodi. Jäljeküttidel olid küll paljude teiste agentuuridega teabevahetussuhted sisse seatud, aga tal oli rutulise teeleasumise käigus muist kodutööd tegemata jäänud. Vähemalt polnud tal vaja Heroni inimestega otse suhelda - valvedroonide parv vahendas kogu automatiseeritud protseduuri… ega esitanud seejuures liigseid küsimusi.
“Tuvastusprotseduur valmis… Tere tulemast [JÄLJEKÜTT TONDIHOBU]... suhe agentuuriga [HERON PATROL] - koostöine; rakendub kohustus järgida regionaalseid seadusi ja piiranguid…
Missioon - tunnistatud kehtivaks… Antud ajutine sisenemisluba perioodiks [KOLMSADA KILOSEKUNDIT]... Tähelepanu! Piirangutsoonis viibimine... üle määratud aja… toob kaasa… sunniviisilise eemaldamise… mille teostab agentuur [HERON PATROL]... Eskordiga seotud kulud peab tasuma agentuur [JÄLJEKÜTID]... Tähelepanu! Rikkumise puhul rakendub trahvipunkt… agentuuridevahelisele koostööindeksile.”
Jewel hingas kergendatult - tavaline värk.
...aga ikkagi võõras marjamaa.
Ta polnud kindel, kui kaugele “koostöine” staatus teda valvuritega läbirääkimisel tegelikult aitab. Parem mõned krediidikiibid käepärast hoida. Jewel hakkas ettevalmistusteks püsti tõusma, kui valvedroon valjult ja hoiatamata juttu jätkas.
“Võtate… täieliku omavastutuse... sisenedes teadlikult tsooni... kus kehtib [PUNANE HÄIRETASE]... KINNITA? / KEELDU?”
Jewel kortsutas kulmu. “Kinnitan…”
“Kinnitatud: omavastutus… antud luba esitada lisateavet [KEELUSEKTOR 9A441] kohta… Ülekannet alga.”
Tulukeste vilkudes võttis keskarvuti saadetise vastu. Ikka veel hämmingus, pakkis Jewel teabepaketi lahti ja suunas peaekraanile. Ülevaade algas raportiga hiljutise vangide mässu kohta; mässust eluga pääsenud valvurid olid jaamast evakueerunud.
Jewel vandus tasakesi.
Nii palju siis koostööst…
Ta sõtkus sõrmenukke, kuni oli enam-vähem maha rahunenud.
Tegelikult...
Tegelikult polnud eesseisva ülesande iseloom muutunud: tal tuli ikkagi oma venna vabaduse üle kaubelda võõrastega, keda ta ei usaldanud.

Jewel luges edasi, uurides erilise hoolega raportiga kaasa olnud Heroni agentuuri juhiseid - ta ei saanud siiani täpselt aru, kuidas valvuritest jagu oli saadud, samuti oli tal vaja teada, mis ohud teda ennast oodata võivad.
Joonistelt paistis vangla nagu hiiglaslik kosmoseredel - rida H-kujulisi mooduleid, igaühel oma kinnine vee- ja süsinikuringe ning kohti pea kolmesajale kurilasele. Joonistele ilmunud viitade kohaselt olid hetkel toimivad ja täidetud ainult mõned “redeli” lülid; funktsioneerivate juppidega samas otsas paiknes ka jaama ainuke sadamamoodul ja hüljatud valvekeskus.
Nonii kullakesed, ja mis teil relvalaos on?
Leidnud valvurijuhendist varustuse nimekirja, ei teadnud Jewel, kas nutta või naerda. Jaamas paiknenud kaitseüksusel olid kasutada vaid lühimaa tõrje - ja šokivahendid; isegi pisivõimsusega plasmapüstolit polnud Heron Patrol oma pupsikutele usaldanud. Samal ajal kehtis vanglas ühtaegu lihtne ja lõplik häireplaan: õhu- temperatuuri- ja külgetõmbekontroll välja lülitada, siseõhk kosmoseavarusse saata ning jaam maha jätta.
Juhend seletas üksikasjalikult, kuidas häiretegevusi teostada, ka seda, kuidas juba käivitatud häire katkestada; kuidas avada ligipääs evakuatsioonikapslitele, kuidas piirivalvedroonidele ja kontrollpostile oma saabumisest teada anda, nii et nad sind põgeniku pähe maha ei laseks. Niisiis, tegelik kinnipidamine saavutati ohtlike olude ja jaama ümbritseva drooniparve abil. Miks lihast ja luust valvureid üleüldse kohapeal hoiti, jäi selgusetuks. Võib-olla oli tegu mingi imeliku lepingupunkti täitmisega, võib-olla treenisid Heroni liikmed valvuriametis oma oskusi või - tõenäolisemalt - kandsid karistust. Viimasel juhul võinuks hästiajastatud mäss kellelegi väga kasulikuks osutuda…
Aitab spekulatsioonidest… vaatame asjaolud uuesti üle…
Tõepoolest, mässu ajal oli häire käivitatud, evakuatsioonikapslid aktiveeritud ja piirivalvedroonidega signaale vahetatud.
Sina Beresheki urruauk…
Vangide olukorda raport ei maininud, aga andurid näitasid, et vangla oli ühes tükis ja ettenähtud orbiidil. Raporti võttis kokku märge, et piirangutsoonis oli “ohtlik tegevus kontrolli all” ja et “olukord ei vaja otsest sekkumist” - mugav sõnakõlks puhuks, kui taheti tegelikku - kasulikku - infot varjata.
Jewel turtsatas ja kontrollis vahelduseks navigatsiooniandmeid. Solitaire oli orbitaalvangla külje alla jõudnud ja ronis nüüd tasahilju selle sadamaotsa poole.
Ega muud, kui valmistugem uuteks ja põnevateks kohtumisteks!

Igaks juhuks luges ta üle kohaliku andmesõlme avalikud teated - ei midagi asjalikku - ning asus siis keeleabi andmebaasi kaasajastama. Tõlkelutikas, lihtne nahaalune kiibike, surises vaikselt, pannes Jeweli muigama. Mõni ime, et austusvääriliste kompaniide ja tootearendajate meelehärmiks kippus rahvasuu kõrvataguseid kiipe ikka ja jälle kõikvõimalike satikatega seostama.
Nii kaua, kui arvutisüsteemid infovahetusega ametis olid, võttis Jewel relvalaeka lahti, et sobiv varustus välja valida.
Kakluskepid - alati kaasa… tulirelvad - kosmoses ei iial… aga midagi võiks- ahaa, just paras.
Ta koukis laekast rahulolevalt Värk-Impulss piinakiirguri ja kinnitas puusale. Laeka seina sisse tagasi lükanud, ronis ta piloodipessa ja lülitas peaekraani välisvaatele.
Oli ka paras aeg - ekraanilt vaatas vastu sadamamooduli välisvärav. Jaam lasi nad tõrkumata sisse ja Solitaire hõljus magnetajamite toel läbi õhulüüside. Kaamerate vaatevälja täitis nüüd pilkane pimedus, mida siin-seal katkestasid sinakad suunatulukesed. Lõpuks said lüüsid otsa ja kaamerate ees avanes tohutu hallikas õõnsus. Jewel uuris pingsalt keskkonnaandurite graafikuid. Ilmselgelt oli keegi hävingukavale piduri peale tõmmanud, sest andurite väitel ootas teda ukse taga inimkõlbulik õhurõhk ja -koostis ning peaaegu-normi-piires kontrollitud külgetõmme. Elumärke andurid lähedusest kinni ei püüdnud.
Jewel keeras Solitaire’i nina lähima dokkimisplatvormi poole ja jätkas käsijuhtimist, kuni parkimisklambrite kõlksatus kinnitas, et maandumine oli õnnestunud.


Peatükk 7. Üks korralik lööming

Pardalt maha astudes tervitas teda kopituse- ja roostemaiguline jahe hingus. Lasknud silmadel hämarusega harjuda, nägi Jewel, et Solitaire seisis maandumisplatvormil keset hiiglaslikku angaari. Selle keskel jooksis selgroona ajahambast puretud käigusild, mille külgharud viisid teiste samasuguste hõljukplatvormideni. Jewel asus ettevaatlike sammudega silda mõõtma, hoidudes eemale selle murenevatest servadest ja põrmuks pudenenud piirdejäänustest.
Tema liikumise peale lõid kõhklevalt helendama angaari seintel jooksvad katkised valgustusribad, mille udujas kuma tegi jalgealuse eristamise veelgi keerukamaks. Tuledest oli siiski veidi kasu: nüüd paistis selgelt kätte eenduv platvorm silla teises otsas.

Korraga kõmas üle angaari nõudlik mehehääl. “Sina seal! Mis sa nuhid?”
Tähendab, vanglas oli ikkagi keegi elus - keegi, kes tal nüüd silma peal hoidis. Jewel seisatas, uurides vaikides ümbrust - siin-seal paistsid seintel võimendid koos kaameratega. Ta jalutas poolvalgustatud platvormile lähemale ja peatus uuesti, käed hooletult seljal. Angaari otsaseina ehtis pirakas kindlustatud luuk, küllap vangla peauks, ning selle kõrval helendas kontrollsüsteemi ekraan. Platvormi külgi palistasid väiksemad luugid, justkui ületurvatud riidekapid, ning iga luugi kohalt jooksis jäme šaht kuhugi angaari kõhualusesse.
No muidugi… valvurite hädaväljapääs…
Ta jätkas jalutuskäiku, ise demonstratiivselt kaameraid eirates.
“Kuule! Nuhk! Mis sa siit tahad?”
Ah et hakkame keema minema, mis?
Jewel kergitas rahulolevalt kulme: tal oli sõnagi raiskamata õnnestunud teiselt poolelt reaktsioon välja meelitada.
Hääl jätkas, seekord juba rahulikumalt. “Õigupoolest pole sel tähtsust. Kes oma nina meie asjadesse topib, on nagunii surmalaps.” Sõnade taustaks kostsid summutatud käsklused ja sammude sahin.
Jewel tõmbus tagasi silla hargnemiskohta ning pidas peaukse ümbrust silmas.
Varsti lendaski luuk kriginal avali ja sellest vudis välja korratu pesakond tunkedes mehi, kõigil midagi relvataolist näpus. Mõned jäid luugi juurde passima, teised, nii kuuepealine punt, sörkisid Jeweli positsiooni suunas. Meeste liigutused olid ebakindlad ja kooskõlastamata; nii mõnelgi nahk kehvast toitumisest lapiline ja ühel oleks võinud särgikrae vahelt ribid kokku lugeda.

Tulge aga.
Ta jälgis nende lähenemist ja patsutas kiirguri kaba.
Aga milleks laenguid raisata?
Jewel uuris hädalist pundart, silmad kissis. Sellest oli tükk aega möödas, kui ta viimati ühest korralikust löömingust osa sai…
Tea, kas maksab…
Kiusatus sai temast võitu.
Jewel võttis asendi sisse ja kakluskepid kätte.
Vangide pundar pahvatas närviliselt naerma. “Loll nuhk, tuleb pulgaga vehkima!”
Jewel hoidis silmad lahti ja moka maas. Kamba ninamees - rohkem nagu ninapoolik, mõtles ta - viibutas tema suunas tüsedat torujuppi. Hambulise toruotsa eest kõrvale põigeldes märkas Jewel ühte rotinäoga isandat enda selja taha hiilimas. Ta kummardus ning suunas kakluskepi ja küünarnuki ühendatud tõusunurga tollele otse makku. Siis viskus ta kummuli ja veeretas end kogu kambast ohutumasse kaugusse.
Kui kaks vaprat välja arvata, ei paistnud tunkedes seltskond üldse niiväga võitlushimuline olevat.
Nad hoidusid kobarasse, kolistasid oma kodukootud arsenali ja saatsid Jeweli suunas meloodilisi sõimuvalanguid - ka neile luges tõlkelutikas peale korrektsed ja sisutühjad standardkeelsed väljendid.

Ninapoolik sülitas põlglikult maas ägiseva kaltsukubu suunas ja alustas koos oma torujupiga uut pealetungi.
Jewel tõstis kakluskepid ja pidas esimese hoobi toore jõuga kinni. Teise eest põikas ta kõrvale, püüdis raugeva jõuga torujupi ristatud keppide vahele ja andis sellele uue hoo, seekord torujupi omaniku vastu.
Näritud toruots maandus lihase nätakaga selle kulmude vahel. Jewel hüppas eemale, ise silmanurgast lünklikku sillaserva piieldes. Vihast ja põrutusest juhm, koperdas mees paar sammu edasi; kui ta järsku raevukat pealejooksu alustas, astus Jewel graatsiliselt kõrvale.
Ninapoolik lendas ulja kaarega üle sillaserva ning varsti kostis kaugelt alt, dokkide kõhualusest tume mütakas.

“TONDIHOBU!”
Mida paganat…?
Jewel pöördus hingeldades luugi poole vaatama.
Äpardunud võitlusgrupp kasutas juhust ja taganes, haarates rotinäo jooksu pealt sleppi. Üleüldises segadikus paistis silma üks vang, kellel ei paistnud taganemine mõttessegi tulevat - ta seisis luugi lävel, valgus selja tagant säramas. See isend oli teistest silmnähtavalt treenitum ja parema toidu peal olnud.
Ja kust ta mu ametinime kuulnud on?
Jewel sundis end rahulikuks - ju oli mõni ta kunagistest juhtumitest kuidagimoodi siia välja jõudnud.
Toimikus polnud selle kohta küll sõnagi...

Kui mees liikuma hakkas, tundis Jewel ta kõnnaku ära. See oli tõesti üks tema linnukesi - täpsemalt, tema kolmas lõpetatud juhtum. “Valen Rix.”
“Mulle öeldi, et üks nuhk on pardal.” Rix loivas kiirustamata lähemale. “Pidin oma silmaga nägema. Oleme vahepeal mõned uued sammud ära õppinud, ah?”
Higiojad otsaesiselt nirisemas, lõõgastas Jewel salamisi seljalihaseid ja võttis hingamisrütmi rahustades luureasendi sisse.
Rix asus mõõdetud kaugusel samuti positsioonile; nüüd nägi Jewel, et ta oli tulnud paljakäsi.
Sa vist arvad, et sa oled must osavam? Arva uuesti!
Rix ajas hambad irvi. “Mina olen vahepeal kõvasti harjutada saanud. Aga sina? Poed muudkui aga oma silgukarpi peitu, ah?” Poole jutu pealt lasi ta rusika lendu.
Jewel oli seda ette aimanud.
Nagu treeningul…
Kõrvale põigates nähvas ta Rixile kakluskepiga kintsu pihta.
Rix sõitis talle vastuseks täie rauaga ribidesse.
Karma… raisk…
Tasakaalu tagasi saanud, juhtis Jewel võitluse silla keskkoha poole, kus tema kergem ja kiirem kogu talle eelise andis. Pärast mõningast vastastikku valusat virvarri õnnestus tal paar tõsisemat kepihoopi sihile saata.
“Su kõrsikud sind ei päästa.” Rix tungis urinal peale. Tema liigutustest kadus igasugune tehnika ja alles jäi vaid meeletus. Raskete hoopide eest taganedes leidis Jewel end ühtäkki maandumisplatvormil; siis lendas ta Rixi lõuahaagist peadpidi vastu Solitaire’i väliskesta. Korraga leidis ta end abituna rusikarahe keskel, siis äsas Rix tal kõrist kinni ja raputas, kuni tal kepid käest pudenesid ja silmavaade tuhmuma hakkas.

Tema uinuva mõistuse tagakambrist tõusis tüütu inisev hääleke. “Jeweeeel… töö on pooleliii… ainult mökud jätavad töö pooleliiii…”
Jewel lõi silmad raevukalt valla. Veremaitsest ürgjõudu ammutades krabas ta kägistavatest käsivartest, toetas jalatallad vastu laevakeret ja virutas Rixile täiest jõust põlvega rindu.
Osalt üllatusest, osalt valust lasi Rix käed lahti ning komberdas paar sammu eemale.
Jewel korjas kakluskepid maast ja sammus marutõbisel ilmel Rixile otse peale. Ehmatusest kaame, hakkas see taganema, ikka kiiremini ja kiiremini, kaitsva peaukse poole.
Paari sammu järel alustas Jewel hoojooksu. Ta hüppas verejanulise möirge saatel õhku, paiskas maandudes Rixi selili ja lajatas kepiotsad sellele raginal meelekohtadesse.
Hingab?
Ei hinga.
Lõtvunud kogu vaadates püüdis ta meenutada teisi elusid, mis tema südametunnistusel olid. See siin tundus kuidagi... teistmoodi. Enda sisse kaedes ei leidnud Jewel varjugi kahetsust; oli ainult sünge rahulolu lõpuleviidud tööst.

Jewel ajas end püsti ja jalutas lähima kaamera vaatevälja. “Kes järgmine on?”
Hääl seina seest ei tundunud kuigi murelik. “Ega sa mõtle üksi terve jaama vastu tulla, nuhikene?”
“Aega mul on.” Jewel põrnitses otse kaamerasse. “Relvi on mul ka. Ma juba tegin ühele teie kõvemale mehele otsa peale. Üks teine on ka seal kuskil… all. Kui ma vastuseid ei saa, siis teen siin veel koristustööd.”
Ruuporist kostis itsitamist. “Muidugi muidugi. Tuled läbi lukkude, ja-jah. Muide, kas teadsid, et su küna on siin lõksus? Me panime platvormidele oma koodid peale. Ilma meie loata ei lenda sa kuhugi. Jääb ainult oodata, kuni sa nälga kõnged.”
“Või siis” - Jewel astus ukse kontrollekraani juurde, - “otsin sind üles ja tulen külla!” Ta lükkas ametimärgi lugejasse. “Sinul on sadamakood, minul on valveteenistuse peakood. Uksed mind ei pea. Ja kui muud üle ei jää, saate veel kord vaakumit nuusutada.” Ta hoidis kätt ekraani kohal valmis. “Või siis - mina saan, mis ma tahan, ja teie võite oma kauni kodu endale hoida.”

Vastust pidi üksjagu kaua ootama. Jewelil oli õige jahe hakanud, kui ruupor ükskord jälle hääle sisse võttis.
“Olgu. Mida sa tahad?”
“Andke Fortune Harper mulle välja.”
“Hahaa, hiljaks jäid, nuhk. See väike värdjas pani jooksu!”
Kurat.
“Hiilis ülestõusu ajal välja ja läinud ta oligi. Kuule-” häälde lisandus pilklik noot. “Mis sa temaga õigupoolest teha kavatsed? Uuesti türmi pista?”
Seda sa vist kuulda tahadki, mis?
Jewel hammustas põske, et pealetikkuvat muiet taltsutada. “Kõik võib olla. Täie kindlusega saan ma öelda seda, et nii kaua, kui mina oma aega siin sinu kolleegide tümitamisele raiskan, jõuab Harper väljas järjest kaugemale.” Ta pidas hetke aru. “Saada mulle vähemalt keegi küsitleda, keegi, kes teda tunneb. Konginaaber, armuke, kolleeg, ükspuha.”
Vangide esindus lasi tal jällegi oodata. Lõpuks kostis kõlaritest dramaatiline ohe. “Vastumeelselt… näitamaks meie suuremeelsust ja head tahet, saadan ma sulle ühe... ülekuulamiseks. Nimi on Lenis Syml. Töötas Harperiga koos akvapoonikalaboratooriumis, võib-olla ta teab midagi.”

Kõik jäi vaikseks. Jewel komberdas Solitaire’i tagasi ja nägi kergendusega, et sadamalukustus pardasüsteemide tööd ei seganud. Ta sättis end ettevaatlikult istuma, tupsutades näolt higi, verd ja tatti. Nüüd, kui adrenaliinilaks oli maha käinud, valutasid kõik ta liikmed üksteise võidu, silme ees tantsisid virmalised ja kõik vermed tulitasid pulsi taktis. Kuigi Jewel oli treenitud teatud hulga häda ja haigusi lihtsalt ära kannatama, oli selge, et seekord ei tohi ta kellegagi tüli norida enne, kui on asjatundlikku arstiabi saanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0548)