Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”

4. osa (ptk 11-14)

--------------------------------------------------

Peatükk 11. Kaalutletud ootused

Jewel tundis end Prosperitas Ühe orbiidil tiirlevas kohtukeskuses nagu kodus. Seinaääri palistavad krudisevad nahkistmed, maitsekalt matid turvasirmid - kogu interjöör ja seal valitsev vaikiva valvelolu õhkkond meenutas talle paiku, mida ta pisikesest peale jälestanud oli.

Ta nügis läbi ootesaali rahvahulga, kiskudes käigu pealt kütijakki koomale, justkui võiks selle ausas töös pargitud nahk pakkuda varju kõikvõimalike korruptiiv-korporatiivsete mõjutuste eest.

Juba veereski roomikute kõrinal tema poole munajas teenindajadroon, tabloo agaralt vilkumas. Jewelil puudus igasugune tahtmine nii jookide kui juhiste järele ning ta tõrjus drooni käeviipega eemale, enne kui see jõudis müügikõne käivitada. Siiski tõmbus tal masina krediidiõhinas askeldusi vaadates suu tahtmatult muigvele. Ikka veel endamisi muheledes võttis ta lähima registraatoriluugi sihikule.

“Meil on hea meel teid tervitada Prosperitase kohtu- ja korrakaitsekeskuses! Enne kui jätkame, sooviksin teile tutvustada meie eksklusiivset preemiumpaketti! Kui tellite oma alusele täieliku pardahoolduse järgneva kahe kilosekundi jooksul, saate relvastuse ja isikukaitse lukshoolduse poole hinnaga! Lisaks teostame täiesti tasuta laeva keskarvuti diagnostika!”

Ja istutate oma nuhkvara minu süsteemidesse…

“Tänan. Ei.” Jutul-lõpp-pearaputuse saatel esitas Jewel oma kütimärgi. “Jäljekütt Tondihobu. Tulin kinnipeetavat välja nõudma.”

Ametniku silmad lõid uue hooga särama. “Suurepärane! Tavapärane juhtumitasu…”

“...antud juhul ei kehti. Mind läkitasid kinnipeetava kodakondsed.”

“Mõistan, mõistan. Erajuhtum.” Ametniku toon muutus ja tema silmis särav üleüldine kasumiagarus asendus korrapealt kaalutletud ootustega.

Jewel viivitas.

Siin kehtisid hoopis teised reeglid kui Reiny kolkakontoris ja peresidemete avalik mängutoomine tõotas siinmail asjad ainult keerulisemaks ajada. Samal ajal oli talle vastumeelt ees terendav administratiivne takistusrada, kus teda oleks pandud igal sammul krediiti köhima.

Kui saaks neile hoopis kuidagi survet avaldada…

Jewel keris mõttes silma eest läbi erinevaid juhtumeid ja nimesid. Prosperitas oli Rystari naabersüsteem ja Rystar Ühe Jäljeküttide baasi kokkupuuted selle kohtukeskusega piisavalt sagedased selleks, et lähemal uurimisel midagi räpast välja kaevata. Ja tõepoolest, talle meenus õige mitu juhtumit, mis tal nina eest ära olid võetud ja mis kahtlaselt kiiresti lahenesid - kõigi nende puhul korjati sihtmärk üles nimelt siit keskusest.

Pole just palju, millest kinni hakata, aga...

Sedasorti ametnikud olid reeglina äärmiselt tundlikud kõige suhtes, mis nende krediidivoogudes tõrkeid võis tekitada.

Mesimagus naeratus näol, nõjatus Jewel letile. “Täpselt nii, erajuhtum. Ja minu tööandjad on privaatsuse tagamise nimel valmis küllaltki kaugele minema.” Ta ootas hetke, jälgides ametniku näol kasvavat lootusärevust, ja kummardus siis häält tasandades lähemale. “Jäljekütid teostavad teie keskuses päris palju tehinguid, kas pole nii? Minu allikate kohaselt on teil kohe eriline anne õiged inimesed parajal hetkel süsteemist läbi lasta. Oleks ju hirmus õnnetus, kui kolmandad isikud hakkaksid asja lähemalt uurima... tuleks äritegevusele kahjuks - või kuidas?”

Ametniku sõrmed jooksid välgukiirusel üle kontrollpuldi ning enne kui Jewel jõudis oma bluffi kahetsema hakata, kõlas heakskiidusignaalide akord ja tema vöö kohal avanes hoiulaeka luuk.

“Palun võtke vastu minu siiraimad vabandused! Meie keskus väärtustab kõigiti koostööd Jäljeküttide agentuuriga ning võtab osapoolte privaatsuse kaitset väga tõsiselt! Teile on antud luba järgmisse tsooni siseneda. Isiklik relvastus tuleb hoiule jätta.”

Sisseharjunud liigutusega lükkas Jewel oma varustuse laekasse ja vajutas kaanele lukustamiseks pöidlajälje.

“Enne kui jätkate, kas sooviksite tutvuda meie eri-”

Turvauste sulgumine säästis teda üksikasjadest.

Kitsas sinkjalt valgustatud koridor viis jaama sügavamatesse sektoritesse, mille keskel asusid kinnipidamistsoonid. Seinaplaadistiku ebakorrapärad reetsid, kuhu on paigutatud vaatlusandurid, ning mida edasi, seda sagedamini pungitasid nende vahel varjatud plasmapildurite mügarikud.

Kaugel eespool välgatasid kontrollpunkti turviskilbid, mille taga võis aimata kahe valvuri kuju.

“Siiapoole, palun.” Kontrollpunkti väravad klõpsatasid lukku ja valvurid astusid talle ligi. “Tuvastasime mõned ebakorrapärad. Peame teid enne läbilaskmist üle kontrollima.”

Jewel hoidis oma halvakspanu vaos. “Heakene küll. Mis probleemiks on?”

“Teie üleriided.”

“Kuidas palun?”

“Meil on vaja teie jakk eraldi üle vaadata.”

Jewel ajas kütijaki seljast, ise salamisi tänulik, et oli taskud üleliigsest nodist aegsasti tühjaks kraaminud.

Valvurid paistsid pisut pettunud, kui jakk analüüsikastist sama targalt tagasi tuli. “Ohtlikke aineid ega keelatud esemeid ei tuvastatud. Vabandame ebamugavuste pärast.”

Jewel noogutas armulikult. “Tuleb ette… Meie tõmblukud on erilisest vanamoodsast sulamist - Jäljeküttide värk, mõistate.”

Nende sõnadega käis ikka veel kaasa pisuke uhkusepitsitus - mis sellest, et mitte nii tugev kui ta kütitee alguses.

Pärast mõningast koridoriseintega tõttvahtimist avanes järjekordne turvauks ja Jewel leidis end kesk heledalt valgustatud saalimulli, mille külgi mööda jooksid igas suunas käiguteed ja pea kohal kummus välisvaate projektsioon. Nii sügaval jaama sees ei saanud mingist välisvaatest muidugi juttugi olla, aga hetkeks võtsid harv tähesätendus ja seda summutav Prosperitas Ühe hommikutriip Jeweli seisatama.

Ka saalis jätkus sisekujundusse peidetud relvastuse liin, sedakorda strateegilistes punktides lokkavate troopiliste põõsaste näol.

Tema juurde astus kõrgema kraadi ametnik, lai võltsnaeratus näol. “Jäljekütt Tondihobu, kui ma ei eksi? Vanemhaldur Ferris, teie teenistuses.”

Jewel noogutas tervituseks. “Teeme ühe asja kohe selgeks - mind teie eripakkumised ei huvita.”

“Oh, kuulge!” Ferris teeskles haavumist. “Eripakkumised on välimise ringi jumbude teema. Mina olen siin selleks, et teile väljanõudmistaotluse läbivaatamisel igati abi osutada.”

Taotluse.

Ärietiketile pühendatud sagar Jeweli ajus andis kahtlase sõnastuse peale kohe häirekella.

Paistab, et siin sekeldusteta ei pääse…

“Tänan,” teatas ta argisel moel. “Tulin Fortune Harperit välja nõudma.”

Dramaatiline kõhuvalunägu, mille Ferris vastuseks ette manas, kinnitas Jeweli kartusi: ametnik oli ta tulekust ette teadnud ja kavatses nüüd asjad keeruliseks ajada.

“Just-just. Põgenik Harperi juhtum. Ma lootsin, et teie agentuuri siseinfo on pärale jõudnud, oleksite sõiduvaeva säästnud… Üks teie kolleeg juba maksis väljaandmistasu ja on siia teel. Üleandmine toimub kolmekümne kilosekundi pärast. Tõesti, ma teadsin, et siin võib topelt-asjaajamisega tegemist tulla…”

Ferris vahutas edasi, aga Jewel ei kuulanud enam. Tähendab, Mardus oli kuidagi tema kursi välja nuhkinud ja jõudnud vahepeal kohtukeskusega ühendust võtta.

Mis omakorda tähendab, et Mardusel on selle keskusega omad sotid…  Mida rutem me siit minema saame, seda parem.

“Aitab jamast, Ferris. Agentuuri siseinfo ei puutu asjasse ja sa tead seda väga hästi. Harper on erajuhtum. Mardus teab seda; teil on tehing soojas, tähendab, sina tead seda ka. Läheme asja juurde - mis summa?”

Ferris tegi hädise katse ametlikkuse maskeraadi jätkata, kuid Jewel oli nüüd sõiduvees. “Mardus pole just kõige heldema käega ja küllap on tal sinu vaoshoidmiseks ka mõned trumbid tagataskus. Ma arvan, et üle nelja tuhande ta välja ei pleki.”

Ferris punastas. “Ma ei hakka ometi arutama…”

“Nii et mul on õigus. Mina olen valmis maksma kuus tuhat.”

“Kaheksa!” Ferrise silmad välgatasid ahnelt.

“Seitse.”

“Seitse ja pool! Sa peaksid tänulik olema, plika, et ma Jäljeküttide keskkogu ei teavita.”

Jewel voltis kiirustamata taskuterminali lahti ja toksis sinna mõned korraldused. “Eks näis, kes nendega esimesena ühendust saab. Sa vist unustasid, et vanematel agentuuridel - nagu näiteks meie - on isiklik teabehüppevirgatsite võrgustik. Aga hästi, hüpete kestust ei saa kunagi täie kindlusega ennustada; ütleme, et sinu sõnum jõuab enne pärale - palju õnne!” Jewel pidas hetke pausi. “Sa ilmselt pole kuulnud - minu käes on otsesed asitõendid selle kohta, et Harperi esialgne vangistamine toimus valesüüdistuste põhjal. Mis omakorda tähendab, et tema ametlik staatus pole mitte “põgenenud vang“, vaid “tsiviilpõgenik“.“

Ta näitas Ferrisele vilksamisi toimikukatkeid ja sisestas veer paar käsklust. “Andmepakett on teele saatmiseks valmis. Ja väike ettevaatusabinõu - kui mu laeva tagasi jõudmine peaks ülearu viibima, läheb sõnum ise teele.”

Ferris maigutas korra ning jäi siis alistunult vakka.

Jewel pani terminali ära. “Ma tean, kuidas sinusuguse ametniku elukene kulgeb: alati orbiidil, alati olemas, vaba aeg käib ka kompanii kella järgi. Sinu “puhkus planeedipinnal” fondi oleks kuus tuhat isegi hea lisandus... Ma annan sulle seitse, sest mul on sinust hale. Ja nüüd too Harper siia.”

Ferrise nägu tõmbus krimpsu, justkui üritaks ta käest läinud kontrolli jõuga tagasi sikutada. “Ee… raha kõigepealt?”

“Mitte mingil juhul. Marduselt sa juba võtsid raha vastu ja ometi seisame me siin, uue tehingu lävel. Maksan siis, kui ma koos Harperiga turvaliselt laevas olen.”

Tagasitee kulges mööda jaama ametikäike - tunnel tunneli, valvepunkt valvepunkti otsa. Siin oli kogu tõrje- ja tapavarustus Jeweli heameeleks häbenemata nähtaval.

Ümbruse uurimise vahepeal piilus ta salamisi vend Fortune’i - kondine ja enneaegu-eakas, sammus too rahulikult, teatava õpitud kohmakusega - nii omane neile, kes pidid pikemat aega sunniviisil võõraid hilpe kandma.

Täiesti võõras… Aga ometi kuidagi tuttav…

Tema mõtisklused katkestas vastutulev kontrollpunkt - viimane enne päästvaid sadamaplatvorme. Nende andmed kinnitati ja nad ootasid, kuni varustuselaegas Jeweli asjadega seinapilust välja vupsas. Siis jättis Ferris valvurid maha ja juhatas nad isiklikult Solitaire’i ukseni.

Jewel lasi tal veel oodata, kuni Fortune on kindlalt pardal ja masinad soojas. Alles siis kandis ta tühjale infokiibile seitse tuhat krediidiühikut, viskas kiibi Ferrisele ja tõmbas luugi vastust ootamata kinni.

Peatükk 12. Kasvuraskused

Kuigi Prosperitase kohtujaama väljumisprotseduurid olid täielikult automatiseeritud, pusis Jewel pingsalt Solitaire’i juhtpuldi kallal. Kuskil ta selja taga kobistas tasakesi vastvabastatud vend Fortune.

Mis ma temaga nüüd peale hakkan?

Jewel nohises veidi enda ette, hüppas siis ebalevalt püsti ja laotas kütijaki nurka maha. “Tead, sa istu parem… läheb aega ja...”

Fortune kuuletus sõnagi lausumata ja Jewel sukeldus uuesti ninapidi ekraanidesse.

Kogu Solitaire’i sisemus pakatas võõristusest - teise elava inimese kohalolu reetvad hääled ja lõhnad; peale selle hoopis uutmoodi vastutus, mis tavaliste pearahajuhtumitega kunagi kaasas ei käinud. Jewel luges ekraanilt juba kümnes kord kinnitust, et kurss on paigas ja kõik süsteemid toimivad.

Ta hingas sügavalt sisse ja pööras ümber. “Tere.” Ta püüdis naeratada. “Kõik on kombes.”

Lõpuks vaatas Fortune talle otsa. “Mida sa soovid, Jäljekütt?”

“Seda, et… sa oled nüüd vaba.” Jewel pitsitas tõlkelutika vakka ja läks üle nende kodupiirkonna standardkeelele, mis pärast pikka mujal viibimist suus veidi karvane tundus. “Minu… mulle on antud ülesanne sind koju toimetada. Sinu isa palkas mind…” Jewel surus silmad kinni ja neelatas. Järgmisi sõnu tuli jõuga välja pressida. “Meie isa. Minu nimi on Jewel Harper.”

Fortune ei vastanud, piidles ainult pöidlaküüsi.

Teadmata, kuidas niisugusel puhul käituma peaks, libistas Jewel end ta kõrvale istuma. “Ma saan aru küll, et seda on korraga palju-”

“On see mingisugune petuskeem?”

“Ma…” Jewel ei osanud selle peale midagi kosta.

Tõepoolest, miks peakski keegi säärast juttu tõe pähe võtma? Eks olnud ta ju isegi alguses kogu juhtumi osas väga kahtleval seisukohal. Oleks tal olukorra põhjalikumaks kaalumiseks aega olnud, oleks ta ehk toimiku sinnapaika jätnud. Oleks Pistrik moka maas hoidnud…

… ei istuks me praegu siin.

Jewel raputas ebamugava mõttelõnga maha, vilksas venna poole vaadata ja ajas end uuesti püsti. Ta kaalus hetkeks, kas peaks jällegi oma tsiviilandmed letti lööma, kuid leidis, et sel poleks mõtet.Ta oleks ikkagi suvaline võõras, kes pööraseid väiteid esitab. 

Aga toimik! See juba läheb...

Peapuldist mööda ronides nägi ta, et suhtlusekraan on sissetulevatest teadetest pungil - avatud juhtumid, koostööpakkumised, kohalikud kontaktisikud… Vähe sellest, et vahetu andmesideraadius teadetest kihas, laine lainelt hakkasid pärale jõudma ka teabehüpete paketid süsteemi kaugematest nurkadest ning väljastpoolt.

Seda jama veel vaja… vaadake ise, kuidas saate!

Ta koputas kannatamatult pulti, lülitades kõik teavitused välja.

Pakilaekast pabertoimiku välja koukinud, haaras Jewel sületäie nosimist ühes ja läks tagasi Fortune’i juurde. “Näe. Sul ei tarvitse mind uskuda, aga loe vähemalt seda.” Ta istus, korkis purgi Mikromahla lahti ja poetas ülejäänud toidukraami käeulatusse maha.

Fortune toetas avatud toimiku kaaned põlvedele ning asus selle sisu uurima. Ta võttis lehti ükshaaval vasakpoolsest kuhjast, pööras nad ümber ja ladus parempoolse kaane peale uude kuhja.

Ah siis niimoodi loetakse pabereid! 

Jewel noogutas heakskiitvalt ja jõi edasi.

Kui Fortune toimiku käest pani, oli ta ilme muutunud. “Vanakooli meedia - tüüpiline taadu…”

Taadu???

Jewel pidi oma elutähtsate mineraalide suutäie peaaegu välja turtsatama. Tal läks hetk aega, et end koguda. “Nii et nüüd sa siis usud mind?”

“Nojah. Arvestades - tähendab, kõik klapib… enam-vähem. Pealegi-” Fortune muigas - “sul on isa silmad.”

Nad sõid vaikides, aeg-ajalt teineteisele uudishimulikke pilke heites.

Lõpuks pani Fortune pooliku lihapaki käest ja köhatas hääle puhtaks. “Nojah. Et siis kogu see päästeoperatsioon. Ma olen muidugi ülimalt tänulik, aga… miks just nüüd?”

Jewel soonis küünega toimiku selga. “Ma ise mõtlesin ka selle üle. Asi on vist selles, et sinu asukohta polnud just kerge välja peilida. Niipea kui sai selgeks, kus sa oled…”

Fortune’i katse pisaraid tagasi hoida kukkus haledalt läbi. “See... see tähendab, et nad... nad ei jätnud lootust…”

“Nemad?”

“Mu vanemad.” Fortune pühkis nina. “Vabandust. Meie vanemad.” Korraga ta elavnes. “On nad täie tervise juures?”

Kurat…

“Ma… Ma tegelikult ei puutu koduste asjadega eriti kokku… pole ammu käinud... töökohustused, eksole. Nagu ma aru saan, läheb tal hästi.” Jewel toksas toimikut.

“Ja ema?” Jewel ohkas. Siinkohal polnud hämamisest enam kasu. “Mul pole õrna aimugi. Ma peaaegu ei mäletagi teda. Räägitakse, et ta lasi ühel hetkel kodust lihtsalt jalga.”

Ta valmistus järjekordseks vesistamisvooruks, aga seekord polnud Fortune’i näol kübetki haledust.

“Hm.” Fortune kibrutas kulmu. “Siis on imelik lugu küll.”

“Mis mõttes?”

“Siis, kui… noh, vanasti juhatas ema Harperite koja turvateenistuset. Mäletan, et ta oli oma töö üle väga uhke.”

Jewel kehitas ebalevalt õlgu. “Inimesed võivad aja jooksul muutuda. Kes teab-”

Fortune katkestas teda. “Ei. Mitte ema, mitte niimoodi. Ma mäletan… omal ajal kuulasin ma kodus salaja töötajate jutuajamisi pealt ja sain nii mõndagi sellist teada, mis lapse kõrvadele polnud mõeldud. Kuidas teatud tegelased taadule häda soovisid… kuidas ema neile haarangu korraldas ja mis ta nende kallal siis korda saatis…” Ta raputas pead. “Niisama pere maha jätta - see käiks kõige selle vastu, mille eest ema seisis ja mille nimel ta võitles. Selle taga peab midagi veel olema.”

“Jajah, kõik võib olla…" Jewel hõõrus otsaesist. Nii palju perejuttu ühekorraga pani tal pea huugama. "Vabandust, ma ei oska sel teemal eriti kaasa rääkida.”

“Oi, muidugi…” Fortune puuris pilgu lihapakki. “Vabanda, läksin veidi hoogu.”

Jewel kükitas käsipõsakil ja jõllitas enda ette õhku. Venna sõnad olid ta peas liikvele ajanud mõned mälestuseidud, mis ülejäänud tõepildiga hästi kokku ei tahtnud sobida. Omal ajal oli ta taolised pildikesed lapseea ettekujutuse arvele kirjutanud. Nüüd aga vaatas ta hoopis uues valguses neid kordi, kui ta vahel oli Harperite koja kogu töötiiva lukus leidnud, ning kuidas ta hiljem oma treeningutuppa pääsedes leidis sealt uusi asju - kord pisitillukese pistoda, kord klaaskuuli valatud Linnutee mudeli, kord jällegi tükikese karmiinkoralli, mida Ar-Kaos Nelja meredes ei leidunud… Kui ta siis imelikke asjakesi Maxisele näha viis, naeratas see kurvalt ja pööras pea ära või tegi kiirelt mujale asja.

Pean küsima, mis Fortune sellest ajast veel mäletab… … aga mitte kohe praegu.

Praegu hakkas lisareisija koormus Solitaire’i süsteemide jaoks paljuks minema - ja Jeweli enda jaoks niisamuti.

Ta selgitas Fortune’ile viisakalt laeva piiratud tingimusi, pani tema jaoks vaikelukambri hakkama ning aitas mugavamalt sisse seada. Kuigi töötava kambri sees viibija jaoks oli aeg sisuliselt seisatud, nõnda et mingisugustest tundmustest ei saanud juttugi olla, teadis Jewel omast kogemusest, et lõõgastunud sisseminek tagas lõõgastunud väljatuleku.

Kui kõik ettevalmistused tehtud, jäi Jewel kambri ette seisma, venna lotakad vangitunked käevarrel rippu ning sõrmed kambri käivituskangi kobamas. Õpetussõnad olid ammendatud, aga talle tundus, et jutt on justkui pooleli. “Kuule…”

“Jah?” Fortune aja silmad kavalalt vidukile.

“Sina tunned kogu seda perekonnavärki nagu paremini… mida siis öelda tuleb, kui ammukadunud õdesid-vendi teki alla topitakse?”

“Kust ma tean, ma olin ainuke laps!”

“Ei noh - mina ka!”

Nad hakkasid teineteise võidu itsitama.

Jewel tõmbas kangi ning vaatas, kuidas kambrikaas ette sõitis ja vibelevad valgusnõelad tükikese aegruumi koos ta venna naerupahvakuga paigale tarretasid.

Jewel lonkis tagasi laeva esiotsa, korjas jaki maast ja keeras end tavalisel moel piloodipesas kringliks. Teha oli palju: lahtised esemed salongist kokku korjata, navigatsioonipunktid kaardistada, hüppeparameetrid paika panna, äratused seadistada…

Varsti… küll jõuab.

Praegu polnud tal isu majapidamistoimetustega jännata. Praegu oli tal vaja vaikselt omaette mõelda.

Peatükk 13. Mitmekesise vaatega sõiduplaan

Jewel tammus Kaj-Basiluri taevasadama karantiinisaalis edasi-tagasi, kärsitust mõnevõrra leevendamas tüüne okasmetsaaroom, mis ta värskeltpuhastatud riietest õhkus. Nad olid sooritanud Prosperitasest kadestamisväärselt väikese määramatusemarginaaliga aegruumihüppe ja sekeldusteta läbi Ar-Kaose süsteemi reisinud. Varsti pärast Ar-Kaos Nelja atmosfääri sisenemist oli Jewel ka Fortune’i vaikelust välja toonud ning lennanud reisisihiks oleva poolkera kohal pikemaid ringe, et vend saaks planeedivaateid nautida, kuni ta ise sadamaga läbirääkimisi peab ja pärastiseks sõiduki tellib. Nüüd olid asjaajamised ammuilma ühel pool, nad ise mugavalt ja turvaliselt koduplaneedi pinnal ning Jewel kahetses, et oli nii kergekäeliselt puhvetipaketi “eripakkumisest” loobunud.

“Kuus kilosekki veel!” Jewel urises ja kiikas kadedalt venda, kes pikutas mõnusasti bora-nahksel lebotoolil. “Kuidas sa suudad nii rahulikult paigal olla?”

“Ma olen kohtupidamise soolikates kõvasti harjutada saanud.” Fortune haigutas ja sirutas varbad välja. “Siin pole ju viga - soe ja valge, pehme küljealune, isegi ihupuhtus on tasuta käes.”

“Väga hoolitsev neist, või mis?” Jewel muigas õelalt. “Näed neid tulukestega nublakaid? Kookonite väljaimul on biokeemilised andurid küljes - täitsa tasuta muidugi. Sina saad peale maksmata ihupuhtuse, nemad saavad ilma küsimata sinu kallihinnaliste kehamahlade buketi kätte. Ma olen teistes sadamates sama asja näinud. Usu mind, kui nad oleksid meie küljest mingi vähegi piiratud aine välja nuuskinud, istuksime me praegu juba menetluskontoris ja maksaksime, nii et seda nägu.” Jewel tõmbas sõõmu tüünet okasmetsa sõõrmetesse. “Mitte et ma kurdaksin.”

Ta viskas end Fortune’i kõrvaltooli siruli ja asus ajaviiteks sirvima varem kõrvalelükatud sõnumilasu.

#Kanal ProspEnfor Sõlm 0223# 

Kõigile Küttidele #Pros1 toonis. Otsime kaasosanikke käimasolevale juhtumile; pearaha jagame kolme-

Edasi.

#Kanal ProspCom Sõlm 6964#

Ainukordne pakkumine just teile! Äärmiselt mõistliku summa-

Edasi.

Edasi… Jajah, edasi… Hm, see on päris hea… edasi… Edasi, edasi, edasi...

#Kanal ProspCom Sõlm 6964#

Kui annad Harperi mulle vabatahtlikult üle, olen nõus kasumit jagama. Kui ei anna, siis leian sind ise üles.

Jewel põrnitses tuimalt ekraani, kuni loetu tähendus talle hilinemisega pärale jõudis.

“Värdjas!” Ta viskas terminali vastikusega käest.

Fortune pööras laisalt pead ja tegi ühe silma lahti. “Kus, mis?”

Jewel ohkas. “On üks… tegelane minu kodubaasist, koodnimi Mardus, kõrgema kategooria sitapea. Ta… ta jälitas mind Prosperitase süsteemi.”

Fortune kergitas küsivalt kulmu. “Kui ta on samasugune nagu sina, miks ta sind siis jälitama peaks?”

“Nagu mina?!” Jewel kargas tigedalt püsti. “MINA olen Jäljekütt. TEMA on räpane suli ja pearahavaras!” Ta tiirutas veidi kohapeal, nokkides närviliselt nina. “Muide, tegelikult ei ajanud ta mitte mind taga, vaid hoopis sind. Ta üritas sind juba Trelasi Kahel välja nõuda ja pärast sahkerdas midagi kohtukeskusega. Ja nüüd on ta pähe võtnud, et mind võib ähvardada ka veel.”

“Ja mis sa kavatsed ette võtta?”

“Sind koju viia muidugi. Las see värdjas marineerib. Kui tagasi Rystari baasi jõuan, küll ma siis ülevaatajatele ette kannan.” Jewel ohkas veelkord. “Ta on seekord kuidagi eriti järjekindel. Tõsi, me… ee… ei saa just kõige paremini läbi… mina olen temalt nii mõnegi lepingu üle löönud ja tema minult ka. Aga seekord pole tal mingit… tähendab, ta ei tohiks sinu kohta üldse midagi tea- Oi, mis nüüd?”

Fortune oli end istukile ajanud ja hingeldas raskelt. “Miks nad meil ometi rahus olla ei lase?” Ta surus käed rusikasse, nii et nukid kahvatuks tõmbusid. “Mis on neil inimestel meie perega asja?” Lõpuks lasi ta õlad longu ja peitis pea kätesse. “Vabanda. Kõik see tagaajamise jutt… hell koht, mõistad.”

Jewel noogutas. Ta kadus korraks nurga taha ja tuli kahe aurava tassiga tagasi.

Jewel rüüpas lurinal hingehinda maksnud piimateed, hoides keelt hammaste taga ja pidades Fortune’i murelikult silmas.

Lõpuks andis see tasase noogutusega märku, et on valmis juttu jätkama.

“Kuule, hell teema küll, aga… nojah, kas sa vahest mõtled, et millest kogu see jama?”

“Algusest peale.” Fortune ei hingeldanud enam, aga ta silmades hõõgus endiselt allasurutud raev. “Kes iganes selle korraldas… siin pidi mingi isiklik teema mängus olema.”

“Hmh.” Jewel ei jaksanud end rohkem vaos hoida. “Ja mina arvasin, et keegi üritab Maxise ettevõtmistel tiibu kärpida.” Ta meenutas toimikust loetut. “Ka sa ei pidanud temaga koos mingit superuuenduslikku patenti turule tooma?”

Fortune vastas mikromuigega. “Pigem nagu prototüüpi. Ja muidugi, eks meie kasvulaborite projekti nurjamine ajas nii mõnelgi konkurendil saba rõngasse. Aga oleks äridesse sekkumine neil esmane eesmärk olnud, siis seda oleks saanud palju vähema vaevaga saavutada. Vähema rahaga ka.” Ta põrnitses teetassi põhja. “See, mis nad minuga tegid, oli kuidagi nii… nii laia haardega ja samal ajal nii peenelt sihitud. Väljapoole paistab kõik legaalne, maailmakord jääb kõikumata, elu läheb edasi - ja samal ajal keeratakse meie vanemate kannatused viimase vindini.”

Jewel mühatas nõusoleku märgiks.

Ja jälle teab absoluutselt igaüks mu pere kohta rohkem kui mina… … ja kas ma üldse tahangi teada?

Salamisi soovis ta, et kogu ettevõtmine oleks ometi juba kord selja taga ning et ta saaks tagasi pöörduda oma tuimavõitu toimetuste ja üksildaste kosmoselendude juurde.

Energiline piiksumine teatas neile, et karantiiniaeg on täis tiksunud.

Pärast lõputult hargnevat tunnelite ja käiguteede rägastikku, millest neil õnnestus vaid paari valepöördega pääseda, jõudsid Jewel ja Fortune lõpuks menetlussaali, kus konnahäälne ametnik Jeweli meelehärmiks teatas, et tema relvastus jäetakse sadamasse hoiule, kuna tal puudus “keskse inimasustatud planeedi pinnal käsirelvade kandmiseks vajalik ligipääsutase” - ja seekord ei kõigutanud seda seisukohta mitte mingisugune lisatasu.

Pärast järjekordset tunnelirägastikku ja hunnikut eksitavaid viitasid hakkas eestpoolt puhuma värsket õhku ja aimuma loomulikku päevavalgust. Veel veidi ja nad jõudsid välja välkhõljukite vahejaama.

Jewel suundus otsejoones lähima seinaterminali manu ja toksis sinna nende sõidukoodi.

Välkhõljuki uksed sulgusid vaikse sahinaga, jättes õde-venda oma isiklikku eraldusmulli, mida täitis sandlipuulõhnaline õnnis vaikus; ainult juhtseade helises sihtkoha ootuses tasakesi. Jewel sisestas nende lõppsihi, mispeale lõi ekraani mudelmaastikul helendama sõiduliinide võrgustik koos valikuliste vahepunktidega.

Jewel vaatas küsivalt venna poole. “Mitmekesise vaatega sõiduplaan?”

Vastuse asemel Fortune ainult naeratas laialt.

Välkhõljuki trajektoor kandus üle uduloori mattunud mägimetsade ja mööda ääretutest kasvukupliväljadest; kaugel sõidusuunas mängles pilvealustes kiirtes kobaras termiidikuhelikke meenutav linnasiluett. Lähenedes kogusid kuhelikud üha enam kuju ja üksikasju, kuni lõpuks said nähtavaks pisitillukesed inimehitused nende pinnal. Järsku tõmbus päevavalgus hädiseks virvenduseks kaugel ülal - hõljuk oli sukeldunud kahe kõrgema kuheliku vahele ja vuhises läbi linna alumise riiuli, mida ühtlase kihina täitsid ringisagivad ratturid, jalakäijad ja käsikärud. Hõljuki akendele kleepus rohekashelendav löga - siin sügavustes vohasid õhupuhastusvetikad nii hoogsalt, et kogunesid palja silmaga nähtavateks pilvedeks - ja õhufiltrist hiilis sisse rammus orgaanikahõng. Hõljuki tee keerdus aegamööda taeva poole ja korraga olid nad vetikapilvedest väljas ning vuhisesid koos üksikute eralennumasinatega järgmise kuheliku keskpaiga suunas. Sinna jõudnud, asus hõljuk otsejoones ülespoole ronima, sihiks avaratest terrassidest koosnev linnaosa, kus erahäärberite esiküljed avanesid uljalt päevavalgusse, samal ajal kui elu- ja ametiruumide hämaram pool kaevus linna kaitsva alusehitise sisse.

Kuigi kaugeltki mitte linna tipprajoon, oli siinsetel astangutel siiski külluses puhast õhku ja otsest päevavalgust. Jewel pidi tunnistama, et ta oli seda vaadet taga igatsenud.

Hõljuk põkkus tasakesi vahejaama platvormiga ja juhtseade lasi kuuldavale võiduka akordi.

Jewel ajas end ringutades püsti. “Olemegi kohal. Ma eeldan, et sul pole midagi väikese jalutuskäigu vastu.”

Peatükk 14. Otse kabinetti

Jewel soovis, et ta oleks kusagil kaugel ära.

Eespool ülal, järgmise linnaastangu veerel silmas ta juba Harperi kompleksi hästikindlustatud peavärava kontuure ning paljas mõte sellest, et peagi tuleb Maxisele näost näkku aru anda, ajas ta üle kere vastumeelsusest kihelema.

Ta tegi veel paar kõhklevat sammu ja seisatas. “Kuule...”

Mõningase kergendusega täheldas ta, et Fortune on vähemalt sama ähmis.

“Lähme parem salavärava kaudu, mis?”

“Salavärava?”

Jewel teeskles muretust. “Tead küll, järgmisel poolastangul, see, mis aedadesse viib. Ma käisin kogu aeg sealt, siis kui-” Ta kõrvad lõid hõõguma - “kui ma vanasti… ee… omal käel linna avastasin.”

Fortune kortsutas kulmu. “Heakene küll...”

“Vahva!” Jewel tõmbas venna peateelt kõrvale, enne kui see jõudis ümber mõelda.

Kitsas käik keerdus kudzu-kasvudesse uppuvate kõrgete müüride vahel järsult ülesmäge, kuni suubus tillukesse avatud taevaga sisehoovi.

Jewel astus ülesmäe-poolse müüri ette ja lükkas taimevaiba kõrvale, paljastades ebaloomulikult sileda pinnaga seinapaneeli.

Fortune vaatas talle segaduses otsa. “Siin ongi? Ma… vabandust, ma pole sellest kuulnudki.”

“Võib-olla see paigaldati... pärast; noh, saad aru... hiljem?”

“Ju siis... Aga huvitav, mispärast?”

Jeweli silma ette kerkisid uuesti salapärased kingitused. “Hm, mul vist hakkab üks teooria siginema. Võib-olla ei tähenda see midagi, aga-”

Mis see veel oli?

Ta mõlgutused katkestas varjudemustri ootamatu vahetumine.

Jewel piidles kahtlustavalt ümberringi, aga jalgkäik kaardus sama tühjalt kui enne - ainult üksikud tuulekeerised sasisid lehti ning keerutasid tolmu, mida linna aluskarkass polnud jõudnud veel enesega siduda.

Visanud igaks juhuks pilgu ka taevasse, kus porikarva pilveräbalad üksteist taga ajasid, ta rahunes. “Tegelikult... ega mul millestki eriti kinni hakata pole, paljad oletused ja üleüldse... Tead, ma seletan pärast pikemalt.”

Ta surus otsustavalt mõlemad peopesad sileda paneeli vastu. Küütlev pind lõi ta puudutusest värelema ja müüripinnast kasvas välja pikergune mull; selle pealiskiht koorus tagasi, paljastades kahepoolse vikerkestakiikri. Jewel vahtis okulaaridesse, kuni kuskilt müüri sisemusest kõlas tuhm mehaaniline serenaad ja inimkõrgune seinaosa lõi vappuma.

Ta astus kärmelt sammu tagasi, tehes ruumi raskele uksele, mis müüri seest irvakile hüppas. Oodanud ära, kuni okulaarid olid pinna sisse tagasi tõmbunud, haaras Jewel kahe käega uksest ja vinnas selle avali. “Palun, mu härrad!”

Nad ronisid läbi hämaravõitu tunnelijupi ja jõudsid välja pea samasugusele müüridevahelisele platsile - ainult et selle ühte külge mööda kulges järsk trepp, mis viis üles peaastangule.

“Peaaegu kohal!” Jewel aitas Fortune’i viimastest astmetest üles. Kui nad olid läbi murdnud igihaljast võpsikust, mis trepisuu ümber vohas, avanes neile täisvalguses vaade pügatud tehismaastikule, kus kukeharjavaipa lõikuvaid jalgteid ääristasid maitsekad mägimänni-ja kääbuskadakapuhmad.

“Nüüd ma tean, kus me oleme!” Fortune laskus käpuli ja patsutas lapseliku õhinaga taimekobrukesi. “Õhtukülje aiad! See oli väiksena mu lemmikpaik!”

Ebamugavuse varjamiseks sundis Jewel end vastu naeratama. Talle tähendas see maastik ainult üht: hõredama valvega nurka, kustkaudu sai kodust põgeneda.

“Mis sa arvad... kui jalutaks veidi looduses, enne kui sissepoole asutame?”

“Oi, kas võiks, palun?” Fortune punastas. “Imelik, eksole? Ma olen pool elu sellest hetkest unistanud ja nüüd - päriselt, siin - ma ei tea...” Ta ajas end ohates jalule ja kloppis põlved puhtaks. “Mul on kabuhirm! Mis ma taadule ütlen, mis ta mõtleb… mõistad?”

Vennas, sul pole aimugi…

Jewel köhatas kohmetult. “Vaata… Oli vist juttu, et… et ma ei tea kodusest elust suurt midagi - pole ammu käinud ja... vaata, ma polnud veel täiseaski, kui ma Jäljekütiks läksin. Ja samune, et... ega ma mingit vanemlikku õnnistust ootama ei jäänud. Tegin papsi kabineti rahast lagedaks, ostsin üheotsaküüdi Rystari süsteemi ja nii oligi.” Ta noppis maast haralise männikäbi ning rullis seda nohisedes sõrmede vahel. “Mul on kõik needsamad hirmud - ja siis veel kamaluga peale.”

Nad lonkisid puistukkade vahel hargnevaid jalgradu pidi ülesmäge. Süütunne hinges närimas, märkas Jewel siin-seal hiiliva allakäigu tunnusmärke - vormist välja sirguvad puuvõrad, jalgradade viledakskulunud lõim, mis ei jõudnud enam teepinda tagasi kasvatada, ning poolmetsik linnafloora, mis vägisi aeda sisse pressis.

Fortune kas ei pannud seda kõike tähele või siis ei lasknud end häirida. Järsku kalpsas ta üle rohtukasvanud sooserva ja viskas kõhuli väiksele sillale tumevagase tiigi kohal. Naerma pursates sirutas ta käe vette. “Minu kalad!”

“Mis?”

“Need siin on minu kalad! Näed, see on Laavalohe, see Kuldpurakas...”

Jewel astus lähemale ja nägi silla all tiirutamas pirakate karpkalade parve. Kalad järgnesid üksmeelselt sinna, kus Fortune ees solberdas.

“Vägevad isendid, mis? Mõned siin on veel minu kõige esimesest katsetiigist… Uskumatu, et nad siiamaani elus on!”

Venda siin nii vabalt toimetamas nähes ei tekkinud kahtlustki, et see on tõesti koju jõudnud.

Jewel hoidis tärkava kadeduspisiku enda teada. “Ja kuidas su kabuhirmuga lood on?”

Fortune jättis kalad rahule ja tõmbas käe särgisabasse kuivaks. “Juba parem. Ma… ma vist olen valmis.”

Jõudnud lõpuks nurka, kus Harperi kompleksi hooned linnamüüritisest välja pungusid, leidsid nad külgukse valveta.

Vaata aga vaata...

Jewel pugistas rahulolevalt naerda ning temas tärkas ulakas hasart. "Paistab, et me saame täna mõlemad pisut lapsepõlve nuusutada."

"Ah, mis?"

"Sina mängisid kulli kaladega, mina turvaüksustega... Kähku, hiilime sisse, enne kui valvur tagasi tuleb!”

Segamatult, kellelegi aru andmata jõudsid nad peakoridoride hargnemiskohta.

“Otse kabinetti?”

“Otse kabinetti!”

Olles veel paarist valvetsoonist vahele jäämata läbi pääsenud, Jeweli enesekindlus aina kasvas. Pärast kuuleb kogu meeskond, kes on selle maja kõige osavam hiilija!

Kuraasi täis, lükkas ta Maxise kabineti ukse hooga lahti.

Poolel sammul Jewel tardus. Peas vallandusid korraga kõik häirekellad ja meelde tulvasid küsimused, mis ta ennist suures ärevuses esitamata oli jätnud.

Kuhu siis valvurid tegelikult kadusid?

Kolm tühja posti järjest - see pole normaalne!

Kas sa tead, mis neist sai, kas sa vaatasid järele?

Kas sa tead päris kindlasti, et värav jõudis lukku minna?

Päris kindlasti? Kas sa vaatasid järele?

KAS SA VAATASID?

Ta ajas ehmunult silmad pärani. “Midagi on mäda! Fortune, kähku turva-”

Kõlas lask.

[JÄRGNEB]