Õnneks jätkas režissöör Denis Villeneuve ka „Düüni” teises osas Frank Herberti
romaani üsnagi täpset kopeerimist. Herberti suurepärase teksti sätib Villeneuve
oivalisse filmikeelde. Kui teisele osale üldse midagi ette heita, siis ainult
seda, et fännid pidid liiga kaua ootama. Öelge, mida tahate, aga 2,5 aastat on
ikka pagana pikk aeg! Nagu emand Jessica Herberti romaanis mõtleb: „Sa
jaksad oodata vaid teatud aja. Siis saab ootuse masendus sinu üle võimust.”
Loodan kogu hingest, et Villeneuve’i järjefilmi „Düüni messias” enam nii kaua
oodata ei tule.
Selle lootusega võikski arvustuse lõpetada. Et aga nii vähesest tähelepanust
solvunud Paul Muad´Dib võiks mu trumminahaks nülgida, siis lasen parem edasi.
Mõlemad „Düüni” osad jutustavad Paul Atreidese arengulugu. Teise osa alguses
saab temast fremen nimega Usul ja Paul Muad´Dib, lõpuks aga (esialgu vastu ta
oma tahtmist) prohvet Lisan al-Gaib, Hääl Välismaailmast. Pauli areng põhineb
kolmel vaalal: pettusel, reeturlusel ja võimuihal. Käsitlen lühidalt kõiki kolme.
Pettuste karussell
Kõik petavad kõiki: emand Jessica petab Bene Gesseriti ja sünnitab tütre asemel
Pauli, Bene Gesserit petab fremeneid, fremenid petavad iseennast, Paul petab
fremeneid ja lõpuks ka ennast. Karussell on ringi peale saanud.
Kinosaal, kus ma „Düün 2” vaatan, on hõredalt asustatud. Minu reas, kuus
kohta vasakul, istub veel vaid üks filmisõber – keskealine paksuke. Ta ei tundu
purjus olevat, kuid näeb väga väsinud välja. Vean endaga kihla, et hiljemalt
tund pärast filmi algust magab ta juba nagu kott.
Reeturluse anatoomia
Reeturlus on telg, mille ümber „Düünis” kõik keerleb. Kui esimeses osas reedeti
Atreidesed, siis teine osa võtab asja juba laiemalt ette. Parun Harkonnen on
valmis oma imperaatorit reetma, Jessica reedab Pauli, ladudes ta õlgadele
religioosse liidri rolli, filmi lõpus asub reeturluse teele ka Paul: ta reedab
oma armastatu Chani ja takkaotsa kõik fremenid. Algul lubab ta Arrakise
paradiisiks muuta ja vajadusel kogu vürtsi hävitada, siis aga meenub, et ilma
vürtsita ei saa piloodid kosmoses navigeerida. Kuidas levitada fremeni džihaadi
üle kogu universumi, kui võitlejad ei pääse isegi lähimale planeedile? Oma
romaanis laseb Frank Herbert Paulil fremeni unistuse elegantsete sõnadega põhja
lasta: „Muad´Dib on andnud fremenitele sõna, et siin hakkab vesi voolama
lahtise taeva all ja kerkivad rohelised oaasid, kus on palju ilusat. Aga me
peame ka vürtsi peale mõtlema. Niisiis jäävad Arrakisele alatiseks kõrb... ja
marutuuled, katsumused, mis karastavad inimesi.”
Tund on möödas. Vaatan oma peaaegu-naabri poole ja nendin, et olen kihlveo
võitnud – paksuke noriseb magada. Ei teagi, kas peaksin teda imetlema: nii
põneva filmi ajal suudab tema nii magusasti magada! Või laitma: nii hea film ja
tema lihtsalt magab selle maha?!
Võimujanu
Mis puutub võimusse, siis ei erine film ja tegelikkus üksteisest millegi
poolest. Imperaator Shaddam tahab võimu sama vähe käest anda kui diktaator
Vladimir Putin. Ja nagu reaalsuses, nii ei tule ka „Düün 2” puudu nendest, kes
võimu anastada tahavad. Parun Vladimir Harkonnen sooviks troonile upitada oma
vennapoega Feyd-Rauthat, Paul Atreides aga iseennast. Viimane püüab endale küll
sisendada, et pürib imperaatoriks kättemaksu eesmärgil, kuid mis see
kättemakski muud on, kui teatud laadi võimu rakendamine? Võimule saamiseks on
head kõik vahendid: enda prohvetiks kuulutamine, Chani hülgamine ja printsess
Irulaniga semmima hakkamine ning püha sõja vallandamine nende vastu, kes teda
imperaatorina ei tunnusta. Võimu maik, küll sa oled ikka magus!
Filosoofilises plaanis esitab „Düün 2” küsimuse: kas vaba tahe on olemas või on
tegemist vaid ettemääratusega? Minu arvates on selline küsimus mõttetu. Paulil
on igal hetkel võimalus oma vaba tahet rakendada, mida ta teebki. Algul näeb ta
vaid tuleviku fragmente, pärast Eluvee joomist moodustub tulevikust tervik. Ta
näeb selgelt miljoneid hukkunuid, mida fremeni džihaad endaga kaasa tooks, kuid
kas see teda peatab? Mitte sugugi! Romaanis ütleb ta hästi, kuigi tsitaat on
kontekstist välja rebitud: „Kõik teed viivad pimedusse.”
Chani pole oma armastatut, Pauli, kunagi prohvetiks pidanud. Võimujanust
pimestatud Pauli valmisolek imperaatori tütrega liini ajama hakata on Chanile
viimaseks piisaks. Minu arvates on stseen, kus ta Pauli hülgab ja minema
marsib, üldse üks filmi tugevamaid. Õnnetuseks on tulevikuteadlik Paul seda
juba ammu ette näinud ja... Aga seda, mis edasi saab, vaatame parem juba filmis
„Düüni messias”.
Heidan vahel pilke oma naabri poole ja pean tunnistama, et kuulutasin end
kihlveo võitjaks pisut ennatlikult. Paksuke avab vahepeal silmad ja jälgib 5-10
minutit ekraanil toimuvat, enne kui ta pea taas rinnale vajub.
Mida öelda kokkuvõtteks? Filmi peaksid vaatama kogu maailma poliitikud, kuna
kogu poliitika ongi pettus, reeturlus ja võimujanu. Sama käib kindlasti
ärimaailma kohta. Ja tõenäoliselt on igas firmas keegi, kes püüab võimu
saavutamiseks kolleegile nuga selga lüüa. Need inimesed aga, kes pettuse ja
reeturlusega ei tegele ning ka võimumänge ei harrasta, peaksid filmi ära
vaatama kui hoiatava näite. Minu järeldus on ehk banaalne, kuid tuleb puhtast
südamest: filmi „Düün 2” peaksid vaatama kõik inimesed planeedil Maa.
Film lõpeb ja valgus süttib. Erinevad helid ja erinev valgustus äratavad mu
naabri. Silmi nühkides vaatab ta minu poole ja tunneb käheda häälega huvi: „Kes
võitis?” „Atreides,” vastan mina. „Mis skooriga?” jätkab naaber. Kuidas
sellisele küsimusele vastata? Kui suure osa oma hingest kaotas läbi
pettusepadriku ja reetlikkuserägu võimule trüginud Paul Atreides? Ja kui nüüd
järele mõelda: kas ta sel juhul üldse midagi võitiski? Ma jätan naabrile
vastamata ja lahkun mõtlikult kinost.