Ühel soojal märtsi nädalavahetusel toimus Tartus Kultuuriklubis Salong järjekordne Hilise Lõikuse mäng Fuusia - selle tehnilise Impeeriumi, millega esimese seeria mängus sõditi - radadel.

Tegemist oli Impeeriumi iga-aastase peoga, kuhu kogunesid erinevate piirkondade esindajad. Seekordne üritus oli juba seeria teine. Eelmise muljed on loetavad siit https://www.ulmeajakiri.ee/?larbimulje-raua-nimel---fuusia-ball

Järgnev tekst on Volta Manufactoriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega sinised) esindanud Viie ohtrate kirjanduslike liialdustega meenutus, mis lükatud narratiivsesse vormi.

See võiks olla loetav ja huvitav ka nende jaoks, kes ise mängudele ei satu ega muidu larbimuljeid loe.

Tänusõnad kõigile Volta Manufactoriumi inimestele, kes olid valmis tekstiga aitama (ka neile, kes seekord tegelikult mängul ei osalenud), kaasmängijatele ja mängujuhtidele.

Pildid melust: Oskar Aitaja

 

1 - Nagu heljurõisikud tuules

 

 BFR6956

Viis proovis olukorda analüüsida nii nagu Augustus, Princeps Volta Manufactorium seda enamasti tegi. See polnud lihtne. Ta oli preester, mitte poliitik, kuid ometi oli neil oli Augustuse puudumisel õigus ja kohustus Voltat esindada ning nende nimel kokkuleppeid teha.

Hästi õlitatud masinavärk võis taluda omajagu mustust ja liiva, kuid ükski masin ei töötanud igavesti, kui selle kasutajad ei teadnud, mida nad teevad. Volta Manufactoriumi vähe kogenud esindus peol võis põhjustada omajagu probleeme, kuid ei tohtinud seda teha nii palju, et princepsi hästi õlitatud masinavärk üles ütleks.

“Sünkroniseerime,” kutsus Viis saadikud lähemale. “Meie eesmärk: suhtlus idablokiga. Üks: Legioniuse Protektoriaat. Probleemi püstitus: ei korraldanud sel aastal pidustusi. Häirunud kommunikatsioon. Täpsustame probleemi.”

Delta köhatas.

“Laienda,” teatas Viis.

Delta ulatas talle pisikese kolmnurkse vidina.

“Tõlkemoodul?”

“Täpselt,” kinnitas Delta. “Kui sa hakkad aadlikega samamoodi rääkima, pole meil mõtet minnagi.”

Viis ohkas, kuid tema sinisel õel oli õigus.

“Ära muretse, meil on kah,” irvitas dr Adin Tšorn vaid hetk hiljem tinutuskolviga Viie pead torkides. “See pole midagi hullu. Vajab lihtsalt natukene harjumist. Aga kunagi ei tea, mis täpselt suust välja tuleb.”

“Ega ma enne kah ei teadnud,” kinnitas dr Dva Tšorn. “Ausalt, ma ei tunne mingit erinevust.”

“Sul ka tõlkemoodul?” vaatas Viis saatkonna viimase liikme poole, kes kogu protsessi siniste tulede vilkudes jälgis.

“Negatiivne,” vastas A-1N. “Polnud vajadust.” Ilmselgelt nägi A-1N küll väga masinlik välja, kuid oli tegelikult üsnagi lihane.

Delta ootas kannatlikult, kuni protseduur läbi sai. See võttis vaid paar minutit.

“Ka Zahiriga tasub rääkida,” jätkas Viis oma mõtet niipea kui kiip paigas. Tema hääl oli ebakindel, nagu poleks ta oma sõnades veendunud ning see oli täiesti tõsi. Tõlkemoodul tegi ta inimlikumaks. See oli ebameeldiv ja häirivalt lihalik, kuid muud valikut polnud. Aadlikud ei saanud raualingost aru.

Ta neelatas ja proovis ülesandele keskenduda.

“Zahir oli sõjakäigul edukam kui Legioniuse Protektoriaat, kuid kaotas samuti suure osa maast keskvõimule,” seletas ta. “Me peame hoidma heanaaberlikke suhteid.”

Zahir oli Volta Manufactoriumi lõunanaaber, mis ääreni täis mürki, kiiritust ja tapvaid gaase. See kehtis nii maa kui ka selle elanike kohta.

“Nõustun,” kinnitas sinine Delta. “Kuigi seda peab siis keegi teine tegema. Mina poliitikat rääkida ei oska. Kas Hõbevalgus on kohal?”
“Negatiivne,” andis A-1N teada.

Nii Viis kui Delta tõid kuuldavale valju ohke.

Viis ohkas teist korda veel, reageerides oma tõlkemooduli reaktsioonile. Olgu raud armuline! See uus käitumine oli oluliselt lihalikum kui talle meeldinuks.

“Ma olen meie läänenaabri pärast murelik,” sõnas Delta.

“Ka mina,” lisas Viis, harjutades oma uut kõnepruuki.

Hõbevalguse piirkonnast polnud peale eelmist pidu midagi kuulda. Luureandmete kohaselt polnud ka nende sõjaretk väga edukas ja Warsawa võttis sellest hoolimata oma lõivu.

Nad said juurde kaheksandiku, kaotades kolmandiku territooriumist.

Midagi oli selle kojaga väga valesti.

Delta noogutas. “Meie eesmärk peol on seega säilitada Princepsi loodud suhteid, peamiselt Legioniuse ja Zahiriga.“

See sai olema paras väljakutse. Iga-aastane pidu oli koht, kus aadlikud omavahel kokkuleppeid tegid, kuid Volta poolt olid minemas vaid teaduse ja usu esindajad.

Kindlasti leidus huvigruppe, kes proovisid tekkinud olukorda ära kasutada.

Eelmisel aastal esitatud tugeva idabloki idee oli olnud vaid osaliselt edukas, tuues peamist kasu vaid Voltale. Nende maa-ala oli pea kolmandiku võrra suurem, seda isegi peale Warsawa maalõivu. Nad olid kõige suurem piirkond ja see tähendas, et nad võisid olla pinnuks silmas mitte vaid teistele aadlikele, vaid ka Imperaatorile endale.

Kogu selle võimaliku ohu keskel pidid nad peole ilmuma kas ilma ühegi aadlikuta või üldse mitte. Viimane oleks olnud Volta maine jaoks veel laastavam.

“Ma loodan, et neil on vähemalt lubrikant kaasas,” täheldas dr Dva Tšorn laialt naeratades.

“Neil?” kordas Delta. “Legioniusel ja Zahiril?”

“Muidugi mitte,” turtsatas dr Dva. “Octavial ja Augustusel.”

“Ah?” See vastus ei kõlanud kuigivõrd loogilisemalt.

“Nad on ju pulmareisil,” lisas Dva üllatusega hääles.

“Octaviaga? Kas Augustus ei pidanud kellegi teisega pulmareisil olema?” oli dr Adin Tšorn segaduses.

“Negatiivne. Augustus on vigastatud,” täheldas A-1N siniste silmade vilkudes.

“Atentaadikatse tõttu,” lisas Viis.

“Negatiivne. Augustus astus tehases lint-trepist mööda ja tegi jalale haiget.”

“Ja mina,” sekkus Delta, “kuulsin, et ta on Imperaatori juures ja saab Sarkofaagis täiustusi.”

Ta ohkas sügavalt ja raskelt.

Rooste küll.

Kui Volta esindus oli juba enne pidu nii segaduses, mis siis veel selle jooksul sai.

 

2 - Esimesed haavad

 

 BFR6985

Viis läks Zahiriga rääkima. Teiste ülesandeks jäi Legioniuse esindaja üles leida ja temaga juttu teha.

Jutuajamised tõotasid tulla keerulised.

Esiteks oli teine pool alati kõrgemal võimupositsioonil, teiseks oli neil ka täpne ülevaade eelnevatest ja kestvatest lepingutest. Volta Manufactoriumi esindus tegutses pimesi.

A-1N oli küll Octavia, Commentariensis Volta Manufactoriumi käest lepingute täistekste küsinud, kuid see päring jäigi vastuseta.

“Legioniuse esindust nähti enne liikumas,” andis Delta teada. “Klubi turvaküborg Alder vähema-”

“Okulaarimodifikatsiooni häire!” teavitas A-1N äkki valjult ja vajus põrandale. “Edasine funktsioneerimine häiritud.”

“Adin, Dva,” võttis Delta juhtimise üle. “Kiiranalüüs. Leida probleemi põhjus ja ajutine lahendus.” Polnud mõeldav, et üks esinduse liikmetest ei suutnud funktsioneerida. Neid oli niigi vähe. Lisaks võis probleem edasi kanduda.

“Kiiranalüüsi tulemus käes,” teavitas Dva. “Okulaarimodifikatsiooni ühenduskoha murenemine. Võimalik põhjus: radiatsioon.”

Delta urises. Eelmisel aastal oli Viis see, kes Zahiri radiatsioonist tõsise mürgistuse sai, olgugi et suutis seda kogu peo aja peita. Sel aastal polnud nad veel hakanud kellegagi rääkimagi, kui juba oli üks neist rivist väljas. Lisaks ka avalikult. See polnud mainele hea.

“Ajutine lahendus leitud. Implementeerime,” teavitas Dva tuues välja musta kleepuja.

Eelmise aasta juhtum Viiega oli saatkonda õpetanud. Nii Viis, Delta kui ka teadlastepaar olid omale külge pookinud rohkem kaitseid kiirituse ja erinevate mürkide ning kemikaalide vastu, kui eelneval aastal. A-1N oli aga esinduse uusim liige, kes viimasel hetkel nende väega liidetud. Lisa mälumaht kulus ära, kuid keegi ei mõelnud sel hetkel kiirituskaitse peale.

Ilmselgelt polnud A-1N isegi mitte kergeks radiatsiooniga kokkupuuteks ette valmistatud.

Nüüd pidid nad põlve otsas lahenduse leidma ja kiiresti.

“Teie!” teatas äkki laigulises sõjaväemundris liha nende kõrval. “Te olete Zahirist?”

“Ei,” urises Delta keskenduses kaaslase parandamisele.

“Aga te olete ju sinised?”

“Meie oleme sinised. Zahiir on türkiis. Meie oleme Volta Manufactoriumist,” teavitas Delta, proovides hoida oma tähelepanu teadlaste abistamisel.

Neil polnud õigeid masinaid ega tehnikat. Kolmekesi oli võimalik küll juhtmed ja ühendused isoleerida ning silikooniga katta, et edasist kiiritust vältida, kuid see oli delikaatne ja keskendumist nõudev töö, mis vajas peenmotoorikat.

“Ah,” ei lasknud laiguline edevliha end häirida. “Ma võin teiega kah rääkida. Mina olen nimelt palgasõdur Banjaji ja mina saan, oma palgasõdurite armeega, pakkuda teile turvateenust. Olgu see sõda või sisemine konflikt, Banjaji aitab!”

Delta ignoreeris võõrast, tundes endalegi üllatuseks korraks puudust vend Viiest ning tema hiiglaslikust haamrist, mis suutis tüütuid putukaid kiirelt peletada.

“Mis su kogemus on?” uuris A-1N, kes oli iroonilisel moel ainus, kes sai sel hetkel külalisele keskenduda.

“Tore, et sa küsid,” irvitas laiguline liha. “Rohkem kui 25 aastat imperaatorlikus armees. Päris hea, eks?”

A-1N analüüsis informatsiooni.

Palgasõdur tundus tema arvates liiga sile ja lihaline, et olla töötanud 25 aastat Imperaatori väejuhatuse käe all. Mõned juhtmed tal küll paistsid, kuid seda oli ilmselgelt liiga vähe.

Kõige loogilisem võimalus oli, et sõdurit ei edutatud kõrgematele positsioonidele ning polnud seepärast saanud rauast uuendusi.

See ei tõstnud usaldusväärsust.

“Mis su indeks on?” uuris A-1N.

“Sada kakskümmend!” teatas palgasõdur uhkusenoodiga hääles.

“Võimatu,” kommenteeris Dva valjult töö kõrvalt.

“Kuidas võimatu? Ma olen ju siin,” jätkas edev laiguliha solvunult. “Teate, teiega pole ilmselgelt üldse mõtet rääkida. Te olete täiesti mõttetud inimesed.” Ta lõi käega ja läks minema.

“See oli midagi uut,” täheldas Adin, kui laiguline oli juba kuuldeulatusest väljas.

“Sellised peod on oportuniste täis,” täheldas Delta. “Indeks 120. No tõesti.”

“Kui see on tõsi, siis meie teadlased sooviksid teda lähemalt uurida,” naeris Adin ja vaatas oma teadlasest kaaslase poole. “Kas midagi on valesti, Dva?”

“Ma pole kindel,” vastas Dva. “Ma lihtsalt ei mäleta, millal keegi mind viimati inimeseks kutsus.”

“Mõttetuks inimeseks,” täpsustas Adin.

“Jah, aga ikkagi inimeseks.”

 

3 - Usk ja lootus

 

 BFR7003

“Zahiriga on jätkuvalt heanaaberlikud suhted. Küsisid materjali eksperimentide jaoks, eelistatuna elavat, kuid ka laipadest on kasu,” tegi Viis kiirkokkuvõtte oma vestlusest Zahiri strateegiga. “Tahavad meiega hiljem teadusest rääkida.”

Mida Viis ei maininud oli see, et ta nägi ka Donumit - Zahiris välja töötatud inim-keemiarelva, kes oli nüüd otse impeeriumi teenistuses. Mürknaise türkiissinine lehviv rõivas oli vahetatud välja kehasse õmmeldud süsimusta vastu. Ta nägi välja kuidagi veel ohtlikum kui varem ning pani Viie südame vaid hetkega kiiremini lööma. Suure tõenäosusega mäletas süda seda, kuidas Viis eelmisel aastal vaid Donumi kergest puudutamisest raske radiatsioonimürgistuse sai.

Samas võis see olla ka tõlkemooduli kummaline reaktsioon.

“Kakssada,” kinnitas Delta. “Legioniuse Protektoriaadi esindaja vürst Legionius ise tuleb varsti siia, et meiega juttu ajada. Teadlased saatsin Ubinadžhe Limonadje omadega tutvust sobitama.”

Viis kergitas kulmu. Delta oli saatnud dr Adini ja dr Dva tutvust sobitama? Päriselt?

Delta muigas.

“Jah, ma tean, mida sa mõtled, kuid Adin ja Dva sõid ennist juba nende õunu. Ubinadžhet ei juhi aristokraadid, nad on lihtsad inimesed. Just nagu meie teadlased… või noh peaaegu. Pealegi siin igavleks nad lihtsalt laua ääres.”

Viis muigas, Deltal oli õigus.

“Kõike arvesse võttes on meil praeguseni üllatavalt hästi läinud,” täheldas ta.

“Viis, sa -” Delta ei jõudnud hakata oma kaaslast manitsemagi, kui saabus Imperaatorlik Kommunikatsiooniküborg. “Volta Manufactoriumi esindus. Teile on sõnum Volta keskvõimult. Kas te sooviksite seda kuulda?”

“Jah,” kinnitas Delta, piiludes etteheitvalt Viie suunas. Rooste võtku tema tõlkemoodulit!

—VOLTA—

TEAVITUS: KOHALIK KULTUS ON ALUSTANUD PROTESTIAKTSIOONIGA. JÄLGIME OLUKORDA.

 

“Olgu raud armuline!” pomises Viis enda ette.

“Mida ma vastan?” uuris kommunikatsiooniküborg.

Saadikud põrnitsesid üksteist, julgemata rääkida.

“Palume esimesel võimalusel teada anda muudatustest!” vastas Delta peale pinevat vaikust, mis tundus kestvat terve igaviku.

“Vastus saadetud,” kinnitas kommunikatsiooniküborg ja lahkus.

Delta vaatas oma kaaslasi.

Rooste küll! Protestiaktsiooni ajastus ei saanud olla juhuslik. Augustus oli kadunud ning usu ja teaduse juhid peol, kus viibimine oli kõigile teada ja kohustuslik.

Sel hetkel saabus vürst Legionius. Ta võttis joogi ette ja istus laua äärde.

“Ja kus Augustus, Princeps Volta Manufactorium on?” uuris ta, puurides pilguga lauakaaslaseid.

Vürst Legionius ja Augustus, Princeps Volta Manufactorium olid samast puust mehed - traditsioonilised aristokraadid. Nad rääkisid sama keelt ja isegi riietusid üsna sarnaselt, võttes inspiratsiooni oma esiisade uhketest rüüdest - vähemalt pidulikel sündmustel.

“Ei saanud seekord tulla,” sõnas Delta enne, kui vaikus liiga pikaks venis.

Vürst Legioniuse kulm kerkis üles.

“Tal on väga hea põhjus, kuid me ei saa seda jagada,” lisas Viis kiirelt.

“Või nii!” sõnas vürst Legionius ja rüüpas kannust. “Kahju, väga kahju.” Ta vaatas oma laudkonda ja ohkas. Ilmselgelt mõistis ta, et tema lauakaaslased polnud poliitikas tugevad, kuid ehk aitas siin tema austus Augustuse vastu. Koostöö oli senimaani olnud üsna hea.

“Teeme siis nii, nagu räägiks me kõrtsilauas, jah. Otse ja selgelt,” pakkus vürst.

“Me oleks selle üle ülimalt tänulikud, auväärt vürst Legionius,” kinnitas Delta.

Vürst maigutas suud. “Otse siis,” ta võttis aeglaselt järgmise lonksu ja asetas toobi lauale. “Asi, millest me peaksime rääkima, on memeetiline sõjapidamine.”

Laudkond jäi veel vaiksemaks, kui see enne oli. Kõik Volta esindajad mõistsid hetkega, et nad polnud piisavalt erudeeritud, et samal tasemel kaasa rääkida. Ja väidetavalt oli tegemist lihtsustatult rääkimisega…

“Ma olen kuulnud,” jätkas vürst Legionius, “et teil on probleeme ekstreemsete usu järgijatega. Ka Legioniuses on see tänu Volta vabatahtlikele levima hakanud.”

“Volta vabatahtlikud?” sekkus Delta. “Vabandust, kui ma valesti aru olen saanud, kuid kas ei pidanud mitte Legionius saatma oma jalaväge meile appi. Ma pole kuulnud, et meie vabatahtlikud teie poole appi oleks tulnud.”

“Aga seal nad ometi on,” turtsatas vürst Legionius ja võttis lonksu. “Memeetiline sõda on täies hoos.” Ta pidas pausi enne, kui jätkas. “Kuidas saad sa aga võidelda usu vastu, ah? Igasuguste usuhulludega tegeledes ei tasu jõudu kasutada. Muidu on neil kohe märtrid omast käest võtta.”

Lauatäis siniseid pilgutasid ootavalt okulaare.

“Nagu ma aru saan,” jätkas vürst Legionus, “on teil juba tugev usk olemas, nüüd tuleb see teha lihtsalt väga Impeeriumi-keskseks. Ainus võimalus kultistide vastu - oikumeeniline usk!”

“Nii et laiendada siniste masinanimism kõikidele aladele, muutes selle enne rohkem Imperaatori- ja Fuusia-keskseks, seejärel kuulutada see ainsaks usuks ja kõik teise usu kummardajad ketseriteks?” proovis Delta kokkuvõtet teha.

“Proovida ka mässajad sinna sisse mässida, nii et neil poleks enam usulist põhjust meiega võitlemiseks,” muigas vürst Legionius. “Selline pehmem lähenemine, eksole, mis oleks Impeeriumile kindlasti meelepärane. Ei mingit raiskamist, vaid Imperaatori ülistus.”

“Mõistlik,” kinnitas Viis. “Ma lasen selle töösse. Alustades idablokist ühine usk ja arusaam sellest. Ma peaks Zahiriga üle rääkima, kas neil on erisusi, mida tasuks lisada.”

“Ehk oleks mõistlik,” kinnitas vürst Legionius.

“Teie riigis on juba usuline kolmainsus, eks. Ehk tasub see teha fuusiaüleseks. Kolmainsus: Imperaator, raud ja kiiritus.”

Viie silmad põlesid. Ta oli usuarenduseks valmis.

“Me teame, mida edasi teha,” võttis Delta üle. “Kuid mis puudutab teie jalaväe abi sõjakäigul…”

Vürst Legionius tõstis käe üles. “Jalaväe fookus on olnud siseasjadel. Volta vabatahtlikud ning nende ekstreem-usk. Ka meie ressursid on piiratud.”

“Auväärt vürst Legionius” alustas A-1N, “kui teil on sõjaväelist abi vaja, siis ma juhiksin Teie tähelepanu sellele, et siin peol on palgasõdur Banjaji, kes pakub oma teenuseid. Väidetavalt on tal ka oma palgasõdurite armee.”

“Me pole tema taustas kindlad,” lisas Delta kiirelt.

“Taust pole ilmtingimata tähtis,” sõnas vürst Legionius. “Kuni nad püsivad idapiiril. See pole tegelikult üldse halb mõte.”

“Ja kui nad peaksid hukkuma, saab materjali Zahirile saata,” lisas A-1N.

“Täpselt!” naeris vürst. “Mulle meeldib, kuidas sa mõtled.”

Delta tundis, kuidas keegi sikutas teda varrukast. See oli Viis, kes nõksutas peaga kergelt ukse suunas. Seal seisis Imperaatorlik Kommunikatsiooniküborg, kes piidles laua taga toimuvat vestlust. Ilmselgelt ei tahtnud ta segama tulla.

“Auväärt vürst Legionius, täname Teie aja eest. Meeldivat pidu,” tõusis Delta püsti.

Vürst noogutas kinnituseks.

Delta jõudis astuda vaid kolm sammu, kui näotu infoedastusmasin ligi astus. “Volta Manufactoriumi esindus. Teile on sõnum Volta keskvõimult. Kas te sooviksite seda kuulda?”

“Jah,” ohkas Delta, samas kui Viis ja A-1N võtsid tema kõrval positsioonid sisse.

—VOLTA—

PROTESTIAKTSIOON LAIENEB. KULTISTID PÜÜAVAD ESKALEERIDA. KONTAKT PRINCEPS AUGUSTUSEGA PUUDULIK.

KAS SOOVITE ANDA INSTRUKTSIOONE VÕI PÜÜAB KOHALIK KORRAKAITSE OLUKORRAGA TOIME TULLA OMA ÄRANÄGEMISE JÄRGI?

 

“Mida roostet nad tahavad?” urises Delta.

“Ma kutsun teadlased tagasi. Meil on vaja nõu pidada,” sõnas Viis.

Mis on teie vastus?” nõudis kommunikaatorküborg.

“Me peame natuke mõtlema. Saatke vastus, et instruktsioonid saabuvad viie minuti jooksul.”

 

4 - Mitmel rindel korraga

 

 BFR7011

—WARSAWA ESINDUS—

MIS ON KULTISTIDE NÕUDMISED? OOTAME KIIRET VASTUST.

----------------

—VOLTA—

NÕUDMISED SAMAD, MIS TAVALISELT. INDEKSI TÕSTMINE KÕIGILE JA VÕRDSELT.

--------------

—WARSAWA ESINDUS—

LEVITADA SÕNUMIT: KÕIGIL VÕIMALUS KÜBORGISEERIMISEKS, AGA RAUD PEAB OLEMA VÄLJA TEENITUD. PATUNE KEHA EI JAKSA KANDA PÜHA RAUA KOORMAT.

KERGELT LUBATUD RAUD ON PETTUS.

MODIFITSEERIDA SÕNUMIT VÕRDSE INDEKSEERIMISE KOHTA VASTAVALT VAJADUSELE.

-----------------

—WARSAWA ESINDUS—

ESITEKS: SOOVIME OPERATIIVSET ÜLEVAADET OLUKORRAST.

TEISEKS: ALUSTADA LÄBIRÄÄKIMISI LIIDRITEGA.

NENDE PUUDUMISEL NÕUDA LIIDRITE VALIMIST.

KAS ON VAJA ESINDUSE TAGASI TULEMIST?

------------------------

—VOLTA—

KULTISTID ON ÜLE VÕTNUD KESKSE LOGISTIKAKESKUSE.

LÄBIRÄÄKIJAD TÖÖTAVAD.         

----------------

—WARSAWA ESINDUS—

ANDKE INFILTREERUJATELE TEADA, ET TULEB ALUSTADA KAHTLUSTE LEVITAMIST ALGATAJATE SOOVIDE SUHTES.

MIS EESMÄRGIL TEGUTSEVAD, KELLE HUVIDES?

TEKITADA KAHTLUS TÄIELIKU INDEKSEERUMISE HEADUSES, KUNA KAOB VABA TAHE (MUUTUTAKSE KÄSUALUSEKS).

LEVITADA KÜSIMUST, KAS KEEGI ÜRITAB ENDALE LUUA STURMKÜBORGITE SÕJAVÄGE? LEVITADA KAHTLUST. KAS NENDE JUHT ON 100% INDEKSIGA?

 

“Ootan sisendit!” nõudis Delta oma kaaslastelt. Ta oli omadega täiesti läbi. Nad olid proovinud vürst Legioniuse soovitusel ülestõusuga pehmemalt tegeleda, kuid olukord ei liikunud paremuse suunas.

Augustusel olid kindlasti spioonid ja käsualused nii omal maal kui naabrite juures, kuid neil puudus sellele infole ja abile ligipääs.

“Mul võib olla üks mõte,” teatas Dva. “Kuid see on riskantne.”

“Laienda!”

Dva köhatas. “Mässulised tahavad saada täielikult küborgiteks, indeks 100, eks. Imperaator sellega nõus poleks, kuid meil on laborites mõned autonoomse süsteemi eksperimendid. Me saame mässajatele näidata, mida indeks 100 võib kaasa tuua.”

“Kas see võib põhjustada vägivalda?” uuris Delta.

“Tõenäoliselt. Eksperimendid pole terve mõistuse juures.”

Delta mõtles. “See… võib isegi töötada, niikaua kuni keegi neid keskvõimuga ei seosta. Kus on kommunikatsiooni-”

“Oota,” sekkus Viis.

“Imperaatorlik Kommunikatsiooniküborg on otse Imperaatori teenistuses. Kui Imperaator saab teada, et me oleme testinud autonoomset süsteemi-”

Ta ei pidanud oma mõtet isegi mitte lõpetama. Kõik teadsid, mida see tähendas. Seda võis näha kui avalikku vastuhakku Imperaatorile.

Olukorras, kus Voltal oli Impeeriumi vasallidest kõige suurem territoorium ja tehnoloogiline võimekus, oli see eriti halb mõte.

“Me saame kasutada koode,” sõnas Dva. “Sõnumi vastuvõtjad teavad, mida need tähendavad.”

“Volta Manufactoriumi esindus. Teile on sõnum Volta keskvõimult. Kas te sooviksite seda kuulda?” kõlas tuttav hääl saatkonna selja taga.

Rooste! Oli ta äkki neid kuulnud?

“Esitage sõnum,” ütles Delta kiirelt.

—VOLTA—

TÄHTIS! TÄHTIS! TÄHTIS!

KÕIGILE VOLTA ESINDUSTELE/ÜKSUSTELE - ON TÄHELDATUD ZAHIRI VÄGEDE LIIKUMIST VOLTA-ZAHIRI PIIRIALADE SUUNAS.

 

“Mis on teie vastus?” küsis Kommunikatsiooniküborg masinlikult peale kõigile emotsionaalselt mööda nägu lajatamist.

Olukord läks aina hullemaks. Esiteks usufanaatikud, nüüd Zahir.

“Olgu raud armuline!” pomises Viis endamisi.

“Üks asi korraga,” hingas Delta välja. “Teade Volta keskvõimule. Toimetada rahutuses osalejate hulka subjektid…” alustas ta ja vaatas teadlaste poole.

“E500 kuni E504,” lisas Dva ruttu.

“See on kõik?” uuris kommunikatsiooniküborg.

“Hetkel jah.”

Delta vaatas oma sinise venna poole.

“Ma lähen räägin parun Ammoniga,” kinnitas Viis, olles juba Zahiri esindaja poole teel, jättes ülejäänud Volta delegatsiooni olukorda edasi arutama.

Nad olid kaugel ja üsna võimetus seisus.

Ühel hetkel võis olla vajalik keegi neist tagasi saata.

“Auväärt parun Ammon, kas ma võiks hetke Teie aega paluda,” astus Viis Zahiri esinduse juurde. Ammon juba rääkis kellegagi, kuid olukord ei andnud oodata.

Ammon vabandas oma vestluskaaslase ees, pöördus Viie poole ja jäi ootama.

“Meil on alust uskuda,” sõnas Viis, “et teie väed on liikunud meie piirile väga lähedale. Ehk oskaksite seda selgitada?”

“Shee… on mheiheee… theadlasthee… deleghatshioohn,” kähises raudse näoga ja torusid täis parun Ammon, Zahiri strateeg, jättes iga sõna järel mulje, nagu võiks ta kohe ära surra. Tema keha oli moonutatud ja modifitseeritud, vanust võimatu määrata.

“Teihee theadlasheed thahtshiid … koos… töööõõhd … tehhaa!” lisas ta kätega žestikuleerides.

“Teadlaste delegatsioon?” sõnas Viis end rahulikuks sundides. Jah, muidugi oli nende piiri taga hunnik hambuni relvastatud teadlasi. “Oleksin olnud tänulik, kui Te oleksite nende tulemisest ette teatanud.”

“Volta… teadlasheed… pole hoothamatuks khoostööks valmis? Teadus on jhu hootamatust täis!”

Rooste! Nüüd mustas ta nende teadlasi.

“Mheihee… teadlasheed aitavad… hea mhheelega… ka theihee sisemishee… phrobhhleemiga,” lisas Ammon.

Rooste seda naabrit võtku! Sellisega polnud vaenlasi vajagi!

Kuid mida sai Viis sellises olukorras teha? Ainult kaasa mängida.

“Suur tänu Teie aja eest, parun Ammon. Olgu Raud Teile tugev!”

Ammon noogutas ja pöördus ootava vestluskaaslase poole tagasi. Viis tormas aga oma delegatsiooni juurde ja jagas Zahiri vastust.

Juba minuti pärast läks sõnum kodukeskuse poole teele.
—WARSAWA ESINDUS—

PALUME LEIDA ZAHIRI VÄE SUURUSELE VASTAV OMAPOOLNE HÄSTIKAITSTUD JÕUD ZAHIRI-POOLSE "TEADUSKONVOI" VASTUVÕTMISEKS.

KUNI ZAHIRI VÄED TEGUTSEVAD RAHUMEELSELT, MITTE ALGATADA KONFLIKTI.

TÄHTIS! LISADA MEIE VÄELE KA MÕNED PÄRIS TEADLASED.

 

Delta ohkas. “See aeg, kui sa eemal olid, saime teada, et ka Legioniuse aladel on ülestõusud.”

“Ja Zahir?” uuris Viis. “Seal kah?”

Olid mässulised hõivanud äkki terve idabloki? Sel juhul tasus karta võimalikku Warsawa keskvõimu sekkumist, mis oli isegi ohtlikum.

“Negatiivne,” täheldas A-1N. “Kas saavad kõik kultistid, kes Zahiri aladele jõuavad, kiirituse toimel surma, või…”

Seda polnud vaja sõnadesse panna. Kõik mõistsid niigi. Zahir võis olla kultistide äkilise aktiveerumise taga ning olid nüüd valmis “heanaaberlikult” appi tulema. Ajastus oli lihtsalt liiga perfektne.

Volta ei tohtinud näidata üles nõrkust, aga ka mitte vastumeelsust koostööks.

“Mul on vaja okulaare õlitada,” ohkas Delta. Isegi tema raud oli juba surmani väsinud ja pool pidu oli alles ees.

“Ma lähen puhastan oma filtreid,” sõnas Viis.

“Ahjaa, ma pidin jagama, et Amerika tahtis meiega juttu ajada,” sõnas Adin enne, kui sinised preestrid jõudsid lahkuda.

“Meiega? Millest?” urises Delta, hetkega pinges.

“Sellest, miks nad pole suutnud meiega sõlmitud lepingu tingimusi õigeaegselt täita,” täpsustas Dva.

“Johhaidii!” oli ainus asi, mida Delta suutis veel öelda. Augustus kasutas seda väljendit üsna tihti, seega polnud ime, et see ka sinistele külge jäi.

No muidugi, see oligi veel puudu - jutuajamine lepingust, mille sisust polnud neil õrna aimugi.

 

5 - Veri ja vägivald

 

Fuusia2-VM-2

Kui Viis tuppa tagasi jõudis, oli suits juba hajunud ning turvaküborg Alder toimetas värsket laipa välja. Viie esimene instinkt oli uurida, mis juhtus, kuid ta silm peatus kemikaalitopsidel maas. Juba oli palgasõdur Banjaji ühe neist jalaga laua alla lükanud ning sealt kiirelt omale tasku toppinud. Enne kui keegi jõudis teist märgata, seisis Viis selle ette ning tõstis oma hiiglasliku haamri otse selle topsiku kohale - nii, et see silma ei paistaks, kuid ka katki ei läheks. Tõenäosus, et selles oli midagi Volta teadlastele põnevat, oli suur. Siin oli aadlisugu. Tihti kasutasid nad erinevaid kemikaale kas enda turgutamiseks või kellegi eemaldamiseks. Volta tegeles peamiselt tehnika arendamisega, seega oli iga keemiline edusamm abiks. Eriti veel selline, mis ise kohale tuli.

Viis ei kiirustanud topsikut maast üles võtma, oodates, et olukord enne rahuneks. Üksi paigal seismine võis jätta väga kahtlase mulje, kuid õnneks ei olnud ta nii kaua.

“Vabandust, Teie olete vist preester?” sõnas äkki hele hääl tema kõrval.

Viis pöördus vaatama. Inimene tema ees oli võõras.

“Miks Te seda arvate?” uuris ta ettevaatlikult. Rääkida oma preestristaatusest ja usust ajal, kui mitmes Fuusia piirkonnas toimusid usulised meeleavaldused, polnud mõistlik.

“Te näete lihtsalt selline välja. Oh, aga kui ebaviisakas minust. Mina olen admiral Anesthesia von Worchestershire,” andis võõras teada. “Tewkesbottomi Hertsogkonnast.”

Ah, või et edev-liha läänerindelt, muigas Viis.

“Viis,” vastas Viis. “Volta Manufactorium.” Ta köhatas. “Milleks Teil preestrit vaja on?”

“Nii et Te ikkagi olete preester?” oli vestluskaaslane hetkega elu täis.

“Mul on…” venitas Viis, proovides leida õigeid sõnu. Ei saanud välistada, et Fuusia oli ülestõusude tõttu alustanud jahti kõikidele usklikele. See oleks olnud ekstreemne, kuid Imperaator oli teinud ka hullemat.

“Mul on mõned usulised õigused,” sõnas ta viimaks. “Oleneb, mida Teil tarvis on.”

“Ah, suurepärane. Sellega on väga lihtne lugu,” jätkas admiral oma olukorra selgitamist. “Ma tahan nimelt abielluda.”

Viis tundis, kuidas kõik ta ühendused tahtsid hetkega üles öelda. Neil oli potentsiaalne kodusõda, naabrid olid valmis sissetungiks ning nüüd taheti, et ta viiks läbi laulatust.

Olgu raud armuline!

“Kas see oleks Teie võimuses?” uuris admiral ärevalt.

Viis silmitses inimest enda ees, taibates äkki, et tal oli perfektne plaan, kuidas ootamatust lisakohustusest lahti saada.

“Meie Volta Manufactoriumis kummardame püha rauda,” alustas ta. “Seega selleks, et laulatust läbi viia, peab mõlema raud olema piisavalt tugev püha liidu jaoks.”

“Ja mida see täpselt tähendab?” uuris admiral.

“Seda, et mõlemad pooled peavad enne laulatust olema vähemalt indeksiga 50.”

Viis teadis, et lääne pool oli inimestel enamasti vähem tehnikat. Sealsete aadlike indeks oli vahel vaid 30 kandis.

“Oh, minu kallimal ei tohiks sellega probleemi olla, ta on Zahirist,” sõnas admiral. “Kuid mul endal on indeks vaid 48. Kas Te ei saaks teha erandit või kuidagi aidata?”

48 oli oluliselt rohkem, kui Viis arvas, kuid andis siiski piisava ettekäände tööst loobuda.

“Kahjuks mitte, kuid kindlasti on peol teadlasi, kes oskavad sellega aidata,” sõnas Viis. Ta jättis oma maa teadlased meelega nimetamata. Hetkel oli tähtsamaid asju kui kellegi pulm.

“Aitäh Teile. Ma otsin Teid jälle üles, kui mu indeks on kõrgem. Kindlasti otsin,” sõnas admiral.

“Olgu raud Teile tugev!”

Kui võõras lahkunud ja ruumis hetkeks rahulikum, tegi Viis näo nagu kohendaks oma jala juhtmestikku ning libistas keemiatopsiku varrukasse.

“Mis vahepeal juhtus?” uuris ta peagi Volta delegatsiooni juurde jõudes.

“Atentaadikatse Amerika inimeste seas,” sõnas Delta. “Ja uus sõnum.”

“Oota hetk,” Viis libistas potsiku teadlastele. “Peitu. Kodus uurida.” Siis jäi ta silm äkki dr Dva rinnal pidama. “Mis rooste asi see on?” uuris ta.

“Orden, mille Zahir andis teadusliku koostöö edendamise märgiks,” seletas dr Dva. “Lisaks andsid nad mulle ka kuldmuna.”

“Olgu raud armuline!” ohkas Viis. Tema oleks need kingitused hetkega hävitanud, kuid heade suhete hoidmiseks pidid need olema nähtaval - vähemalt peo lõpuni.

“Nii et te käisite nendega rääkimas?”

Teadlased noogutasid. “Peamiselt jagasid nad oma uuendusi lojaalsuskiibi tootmisel. Või noh jagasid on palju öeldud. Me lihtsalt nägime neid kaugelt ja teame, et need on üsna tõhusad.”

“Nende eelmine lojaalsusmeetod, mis eksimuse korral lihtsalt subjekti südame hävitas, oli lihtsalt liiga ebainimlik,” täheldas teine teadlane.

Viis pilgutas okulaare.

Zahir tegeles lojaalsuskiibi arendusega, samas kui tema naabrite, Volta Manufactoriumi ja Legioniuse Protektoriaadi, aladel tegelesid ekstremistid mässu õhutamisega ja mõlema territooriumi seespidise nõrgestamisega.

Kokkusattumus? Pigem mitte.

“Delta, mis meie viimane kommunikatsioon oli?” uuris ta ning Delta viskas talle varukoopia.

—VOLTA—

E500 - E504 SUBJEKTID PÕHJUSTASID INIMKAOTUSTEGA KONFLIKTI. MÄSSAJAD KEELDUVAD OMA POSITSIOONE LOOVUTAMAST.

KRIITILISED VARUSTUSRONGID ERINEVATELE RINNETELE ON HÄIRITUD, EI SAA LIIKUDA. KATSED KÜLVATA PROTESTIJATE SEAS SEGADUST OSALISELT ÕNNESTUNUD. OLUKORD DÜNAAMILINE.

 

“Vähemalt osaliselt õnnestunud,” täheldas Viis. “Paras aeg ka meil jõulisemalt tegutseda.”

“Huvitav pakkumine,” muigas Delta. “Me saatsime selle täpselt enne sinu saabumist.”

Ta jagas järgmist sõnumit sinise vennaga.

—WARSAWA ESINDUS—

TÄPSUSTAV KÄSK. TUUA IDAST VÕIMALIKULT PALJU VÄGESID, ALUSTADA VARJATUD MOBILISATSIOONI. OTSIDA ÜLES VÕIMALIKUD ÜKSUSED KIIRREAGEERIMISEKS ESKALATSIOONI KORRAL. VAJADUSEL ON KEEGI ESINDUSEST VALMIS TULEMA KESKVÕIMULE APPI.

 

“Idast?” kordas Viis. “Meie uutest valdustest?”

“Parem sealt kui mujalt. Vähemalt on nad kogenud.”

Viis noogutas. “Zahiri poolt pole uudiseid?”

“Negatiivne,” täheldas A-1N.

“Meil istub suur vägi lõunapiiri ääres ja logistikakeskus on mässajate poolt hõivatud. See pole hea,” urises Viis.

Kõige kindlam oli keegi delegatsioonist koju tagasi saata. Kui olukord veelgi eskaleerus, võisid mässajad ka kommunikatsioonikeskuse üle võtta ning siis olnuks Volta esindu pimedas. Isegi praegu ei saanud nad kommunikatsiooni õigsuses täielikult kindlad olla.

Otsekui seda mõtet tajudes saabus kohale Imperaatorlik Kommunikatsiooniküborg. “Volta Manufactoriumi esindus. Teile on sõnum Volta keskvõimult. Kas te sooviksite seda kuulda?”

“Jah,” ohkas Delta. Mis valikut tal oli?

—VOLTA—

LISAVÄED KOHAL, PROTESTID ON MUUTUMAS VÄGIVALDSEKS. PÕHJUSEKS SEGASED TEATED LEGIONIUSE ALADEL TOIMUNUD SARNASE PROTESTI VERISEST MAHASURUMISEST.

 

Delta pilgutas üllatusest silmi.

“Mis Legioniuses juhtus?” uuris ta valjuhäälselt. Kas polnud mitte nende vürst ise kinnitanud, et kõige mõistlikum oli läheneda pehmelt ja mõõdukalt?

“Niipea, kui Legioniuse aladel toimunud protestiaktsioon muutus vägivaldseks, kuulutas vürst Legionius välja üldmobilisatsiooni ja surus protesti raudse rusikaga maha,” selgitas Imperaatorlik Kommunikatsiooniküborg abivalmilt.

Viis tundis, kuidas ta filtrid hakkasid üle kuumenema. Ta oli arvanud, et vähemalt vürst Legionius oli neid toetav, kuid paistis, et ta oli ajanud neile rauapuru pähe, toimetades ise samas olukorras risti vastupidi.

Rooste, siin ussipesas ei saanud kedagi peale omade usaldada.

“Mis on teie vastus?” nõudis kommunikatsiooniküborg.

“Meil on natukene aega vaja,” sõnas Viis, kes oli raudpüha viha täis. “Delta. Ma lähen räägin Zahiriga ja siis koju!”

 

“Ma nõuan piiri puutumatust, kuni meie siseolukord on lahenenud,” käratas Viis niipea, kui jõudis strateeg Ammoni juurde.

“Shin…haaa nhõõ…huaad?”

Ammon naeris, valjult ja kähisevalt. Torud ja pumbad tema küljes tõid kuuldavale vedeliku sorinat.

Viis surus hambad risti.

Rooste võtku seda tõlkemoodulit! Ta sõitis oma vihahoos liiga uljalt peale. Ta sai sellest aru, kuid nüüd oli juba liiga hilja.

Ammon oli võimupositsioonil ning Viis oli paljastanud oma nõrkuse. Rooste küll!

Viis polnud mingi poliitik, vaid roostene preester!

“Vabandust, ma ei mõelnud seda päris nii. Äkki lepime lihtsalt kokku kindla ajaperioodi, enne kui meie “teadlased” asuvad piiril koostööd tegema,” proovis ta uuesti. “Ütleme kümme päeva.”

“Vhiis,” irvitas Ammon, kes paistis olukorda aina enam nautivat.

“Seitse.”

“Khuus...”

“Kuus ja pool.”

Ammon naeris laialt ja žestikuleeris kätega.

“Khuus ja phool phääeva… alustadhees sellheest hetkheest shiin... Mis on mheihee ooothamishee tashuu, kui läheeeb kauheem?”

Viis sundis end rahulikuks.

Zahir nõudis tasu selle eest, et nad ei liiguks oma naabri territoriumile? No tõesti. Olgu raud armuline! Kuid tal polnud ei mõtteid ega oskusi, et seda vaidlustada, veel vähem ümber pöörata.

"Katsheealusheed kuluvad alathiii ära," täheldas Ammon.

“Laibad?” pakkus Viis.

“Kogu..sest 1% elhuus katsheealusheid,” lisas Ammon kiirelt.

Viis noogutas hoides oma suud kramplikult kinni. Ammon ei täpsustanud, mis laipadest ja kui suurest kogusest oli jutt, ning Viis ei kiirustanud täpsustama - see võinuks olukorra veel hullemaks teha. Kui tõesti läks tal Volta sisekonfliktiga kauem kui kuus ja pool päeva võis ta selle lepingu järgi Ammonile ka surnud putukaid tuua. No ja ühe elusa.

Oli aeg kiirelt kaduda enne kui ka Ammon seda probleemi märkas.

“Fuusia nimel!” lõpetas Viis vestluse ja tormas tagasi oma saatkonna juurde.

"Üks teist tuleb minuga Voltasse tagasi," teatas ta teadlastele.

“Miks sa ühe meist kaasa tahad võtta?” uuris Dva. “Meil on seal kohapeal ka teadlasi.”

“Kuid teie olete näinud Zahiri lojaalsuskiipe ja teate kõige paremini, kuidas need töötavad,” seletas Viis.

“Arusaadav,” noogutas dr Adin Tšorn. “Mina tulen.”

See oli mõistlik, nii sai Dva, kellele Zahiri kingitused anti, neid avalikult teadusliku koostöö nimel peo lõpuni näidata.

"Dva! Zahiri "kingitused" olgu peale pidu isoleeritud, enne kui need kaasa tulevad."

Tegemist võis olla lihtsalt mõjutusvahenditega peol, kuid mäletades Zahiri kiiritusrelvi ning ka lojaalsuskiipe ei saanud nad sellega riskida.

“Meil pole isoleerimiskasti kaasas,” jäi teadlane mõtlema.

“Johhaidii! Me oleme keset tehnoloogilist suurlinna. Kui vaja, siis osta!”

Viimase sõnumi peolt deklareeris Viis ise.

—WARSAWA ESINDUS—

TEADLASTELE ÜLESANNE LÄBI VAADATA KÕIK MÄSSAJAD, OTSIDA TUNDMATUT KÜBERNEETIKAT.

KUULUTADA VÄLJA ÜLDMOBILISATSIOON.

5 JA ADIN TŽORN LIIGUVAD TAGASI VOLTA ALADELE.

EESMÄRK LAHENDADA OLUKORD RAHUMEELSELT.

KUI MÄSSAJAD EI ALLU, ÖELDA, ET JUHTUB SAMA, MIS LEGIONIUSES.

KINNITADA, ET VOLTA ON OLNUD PIKALT SÕJAS, NING EI TAHA OMA INIMESI TAPPA, KUID OLUKORD PEAB LAHENEMA.

 

6 - Tuleviku kuma

 

Delta vaatas, kuidas A-1N ja dr Dva lisasid admiral Anesthesia von Worchestershire’le kiirkorras lisaküberneetikat, et tema indeksit tõsta. Naine oli millegipärast endale pähe võtnud, et see pidi enne pulmi olema rohkem kui 50, ning Volta esindus oli oma abi pakkunud. Kuidagi tuli ju oma mõtted kodus toimuvast eemale saada.

Laulatus oli küll viimane asi, mille peale Delta mõelda tahtis, kuid see oli osa preestri ametist. Nii ehk naa ei saanud ta oma kodukandi jaoks hetkel midagi enamat teha.

Viis ja dr Adin pidanuks olema juba kodus tagasi…

Huvitav, mis neid seal täpselt ees ootas?

Kas tegi Viie sekkumine olukorra paremaks või isegi halvemaks? Viie tõlkemoodul oli muutnud ta üllatavalt etteaimamatuks.

“Positiivne,” kinnitas A-1N tema selja taga.

“Operatsioon oli edukas. Indeks 51 nagu naksti,” täheldas dr Dva laialt irvitades. “Ma ütlen! See must kleepuja on parim asi, mille me kunagi leiutanud oleme. Sobib kõigeks!”

“Rauale tänu,” ohkas admiral imetledes uut vilkuvat tulukest oma kõhul. Jah, töö polnud perfektne ja vajas kindlasti täiustamist kodutehases, kuid ajas siin ja kohe asja ära.

“Me oleme siis laulatuseks valmis,” pöördus admiral Delta poole.

Admirali pettumus oli olnud suur, kui ta sai teada, et tema välja valitud preester oli ootamatult peolt lahkunud. Õnneks oli kohal tema sinine õde, kes täitis sama rolli ning oli samuti valmis tseremooniat läbi viima.

Delta noogutas ja tõusis.

Siis märkas ta huviliste piiril seisvat kommunikatsiooniküborgi.

“Üks hetk.”

Delta suundus joonelt küborgi juurde.

“Volta Manufactoriumi esindus. Teile on sõnum-” alustas too, kuid Delta tõstis käe. “Ma tahan seda kuulda.”

—VOLTA—

NÕUDMISED/ULTIMAATUM MÄSSAJATELE ESITATUD. ENAMUS ALISTUS RAHUMEELSELT, KUID VÄIKE OSA HAKKAS VASTU, 17 HUKKUNUD KULTISTI, KUIGI SISEVÄED PROOVISID ELUSID SÄÄSTA. ÜKSIKUD VASTUPANUKOLDED VEEL ALLES, KUID OLUKORD STABIILNE.

ANONÜÜMSED ALLIKAD VÄIDAVAD, ET HÕBEVALGUS KOONDAB VÄGESID VOLTA PIIRIDELE. LUURE SIIANI POLE KINNITANUD.

 

Delta turtsatas. No muidugi ei saanud olla ainult head uudised. Seda oleks olnud liiga palju tahta. Kuid vähemalt tundus, et olukord oli saadud kontrolli alla.

Ta ei teadnud, kui hõivatud Viis oli.

Ehk tegeles ta läbirääkimiste või ülekuulamisega? Või seisis oma haamriga tänavatel ning nõudis rahu?

Delta ei saanud kaugelt palju abiks olla, kuid ta andis endast parima. Ta saatis kiire vastuse.

—WARSAWA ESINDUS—

KIITUSED HEA TÖÖ EEST. JÄLGIDA OLUKORDA PIIRIDEL.

 

Seejärel pööras ta end pulmaliste suunas.

Zahiri esindus seisis ühel pool, Tewkesbottomi Hertsogkonna omad teisel. Nende keskel olid “armunud”, hoides üksteise käest kinni.

Delta muigas ja sammus paarikese ette.

Sellel peol sai olema vähemalt üks ilus lõpp.

“Me seisame täna Imperaatori, raua ja kiirituse: kolmainsuse püha palge ees,” alustas ta uue usu juurutamist. “Et liita need kaks, kel nii püha rauda kui ka nõtra liha.”

 

***

Augustus, Princeps Volta Manufactorium toetas pea kätele. Pidevalt näriv peavalu andis õnneks veidi järele.

“On kõik hästi, auväärt Princeps?” päris Octavia, Commentariensis Volta Manufactorium tema kõrvalt.

Augustus ohkas.

Kui mitu korda tahtis ta appi tõtata? Kui mitu korda hüüdis ta ekraani suunas valjuhäälselt “Johhaidii!”? Kui mitu korda ta karjus ja sajatas? Kuid ometi oli ta suutnud end tagasi hoida.

Lisaks oli Volta endiselt ühes tükis. Tõsi, idarindelt olid väed tagasi toodud, kuid seda plaanis ta teha nii ehk naa.

Nii palju halbu otsuseid!

Kuid tõele au andes oli ka Augustus ise neid omal ajal piisavalt teinud.

“Üllataval kombel, jah, kõik on hästi,” sõnas ta ning tõstis aeglaselt pea.

Tema kaaskond ei olnudki suures plaanis nii kasutuks osutunud, kui ta kartis.

Kõik neist olid oma ala spetsialistid, kuid kogu Volta juhtimine, planeerimine ja manööverdamine oli Augustuse õlgadel. Need olid küll laiad õlad, kuid ühel hetkel võis temaga midagi juhtuda ning ta muretses Volta tuleviku pärast. Nad olid naabrite ja keskvõimu silmis liiga suured ja ohtlikud. Lisaks oli kadunud kontakt Hõbevalgusega, kellega ida Triumviraadil oli selge koostöö- ja piiride laiendamise kokkulepe.

Triumviraat, mis eelmistel pidustustel loodi ja kuhu kuulusid Volta Manufactorum, Legioniuse Protektoriaat ja Zahiri Vürstiriik, paistis tugeva liiduna. Erinevalt läänealadest ei kakelnud nad omavahel, täites igaüks oma kokkulepitud kohustusi.

Näis, et keegi oli hakanud seda liitu seespoolt murendama. Esile oli tõusnud küberkultus, mis külvas segadust ja lahkhelisid otse Triumviraadi keskel.

Ta tundis seda käekirja liigagi hästi ning see polnud mitte Zahiri oma, nagu Volta esindus Warsawas arvas.

Peagi oli tulemas sõda ning seda mitte välise vaenlasega.

Augustus tegi enda poolt kõik, et olla selleks valmis.

Kõik aadlikud teadsid, et Warsawa ikke all polnud võimalik igavesti kasvada. Ühel hetkel jäid sa keskvõimule ette, kas põhjusega või mitte. Heal juhul eemaldati sel juhul vaid poliitiline juht, halval juhul terve territoorium.

Ta oli seda liiga palju kõrvalt näinud.

Ainus võimalus ellu jääda oli vähendada Volta sõltuvust Fuusia keskvõimust, laienedes Impeeriumi nimel aladele, kuhu keskvõimul oli keeruline järgi tulla, ning arendada autonoomset tehnikat, mille üle puudus Warsawal võim.

Nad liikusid teosammul, kiites igal hingetõmbel Imperaatorit, Volta autonoomsuse suunas.

See oli ketserlus, riigireetmine, otsene rünnak Impeeriumi enda vastu, kuid Augustus ei näinud teist võimalust.

Volta Manufactorium pidi püsima jääma!

Neetud peavalu oli tagasi.

Rooste seda võtku!

Augustus surus silmad valugrimmassiga kokku ja peopesad kohakuti.

 

"Oo Looja, kuule meie palveid!

Me oleme su lapsed, vagurad töölised oma Tsehhides, käimas õiget teed Masinhinge suunas

Me hindame teadmisi ülekõige, see on meie igavene kingitus Tehase töölistele!

Me püüdleme täiuslikkuse poole - läbi Looja, läbi Masinhinge, läbi Tehnoloogia!

Raua ja Looja kaitsva pilgu all käime mööda unustatud radu ja otsime kadunud Teadmisi!

Oo Looja, hoia meid meie rännakutel!

Kaitse meid metalli ja elektriga, sest maailm on hoolimatu tühermaa ja täis Rumalust ja Roostet, mis meid kõiki ihaleb!"

 

Palve aitas. Mõtteselgus taastus ja valu leevenes.

Augustus ohkas, haarates pooleli jäänud mõttelennul sabast.

Jah, Volta pidi püsima jääma.

See oli tema töö.

See tähendas, et ei tema ega Octavia ei tohtinud olla täielikult asendamatud. Volta ridades pidi leiduma neid, kes suutsid vajadusel juhtimise üle võtta ja mitte lihtsalt juhtida, vaid teha seda Volta jaoks ainuõiges suunas.

Augustus nägi, et Volta Manufactoriumis mõistsid seda vaid teised aadlikud, kuid sellest oli vähe - neid oli liiga kerge eemaldada. Seetõttu oli vaja viia juhtimiskompetentsi ja mõistmist, mis suunas Volta Manufactorium PIDI edasi arenema ja liikuma, ka teistesse struktuuridesse.

Sinised preestrid olid selleks ideaalsed. Allutada masse, pakkuda ühist sihti ja eesmärki, mille taha koonduda - see kõik kuulus siniste preestrite kompetentsi.

Isegi, kui juht peaks langema, elab idee edasi!

Püsiv ja otsene oht Impeeriumi mahhinatsioonidest oli Volta paratamatu reaalsus.

Kuid kuidas sa saad sellist mõistmist õpetada?

Ta oli selle üle pikalt juurelnud.

Rääkimisest polnud kasu.

Parim õpetus selleks, et mõista, kuidas Fuusia tegelikult toimis, oli otse ussipesa keskel. Fuusia alade esindajate iga-aastasel peol, kus kõik kaklesid üksteisega pisku pärast, samas kui Imperaator vaatas seda laia irvega pealt. See oli Fuusia tegelik pale: püsivad pisikesed sisekonfliktid ja probleemid selleks, et kindlustada Imperaatori ainuvõim. Kui su käed olid kogu aeg tööd täis ja selge oht kogu aeg varitsemas, polnud ju aega mõelda, kes või mis tegelikult kõige selle taga oli.

Sinised ja teadlased said küll sisekonfliktidega enam-vähem hakkama, kuid kas nad olid ka piisavalt tähelepanelikud?

See vajas selgitamist, kuid nende aadlikuta peole saatmine oli hea algus. Midagi õppisid nad kohe kindlasti.

Lisaks andis see võimaluse olukorda kõrvalt jälgida ja õppida asju, mida muidu näha polnud.

Millised osapooled tundsid ennast piisavalt "pädevana", et tormata juhtide "puudumist" ära kasutama?

Keda, kui üldse, said nad ka päriselt tulevikus usaldada?

Seda polnud liiga keeruline korraldada. Augustus pidi vaid mõneks ajaks kaduma ja võtma Octavia ühes. Tõsi, kadumine oli keerulisem, kui su subjektidel olid peas radarid ja skännerid, kuid ka neid oli võimalik petta.

Siseasjad sai ta mõneks alluvatele jätta. See kadumine andis võimaluse Octaviaga tulevikust rääkida ning pidu jälgida.

Muidugi oli Augustusel võimalik sekkuda, kui olukord väga hulluks läks, kuid õnneks ei tekkinud selleks vajadust.

Kogu plaani kõige suurem apsakas oli tegelikult vaid transmitter ise, mis A-1N’i värske okulaarimodifikatsiooni külge oli lisatud. Selle automaatne sisselülitamine peo alale jõudes viis mehe peaaegu rivist välja. Kuid õnneks suutsid dr Adin ja dr Dva mehe kiirelt üles turgutada. Seda isegi nii hästi, et Augustus sai peol toimuvat ilusasti distantsilt jälgida.

Ta oli veendunud, et korralikes oludes oleks teadlased transmitterit koheselt märganud ja selle eemaldanud, kuid keset peosaali põrandat polnud ilmselgelt selleks mahti.

“Octavia?” sõnas ta nähtut meenutades äkki.

“Jah, Princeps?”

“Miks ei andnud sa neile ligipääsu lepingutele?”

Octavia, Commentariensis Volta Manufactorium, pilgutas üllatusest silmi.

“Sest see pidi olema väljakutse,” sõnas ta. “Mis väljakutse see on, kui on täpselt teada, kes mida lubanud on.”

Augustus muigas ja vangutas pead. Octavia oli teinud ülesande oluliselt raskemaks, kui Augustus oli seda esialgu planeerinud, kuid tema paremal käel oli õigus.

Tulevik vajas kainet mõtlemist ka olukordades, kus puudus vajalik informatsioon. Lahingutes see enamasti just nii käiski. Otsuseid tuli teha olemasoleva napi informatsiooni põhjal ning kiiresti.

Augustus oli väga rahul, et Octavia oli just Volta truu ja lojaalne alam.

Oli aeg tänada Loojat heade ja õigete mõtete eest:

 

"Looja Masinhing ümbritseb meid alati, me pole iial üksi!

Looja Masinhinge jõud täidab meid alati, me oleme alati tugevad!

Looja Masinhinge teadmistejanu kannustab meid, Rumalusel ei ole Tehases kohta!

Looja Masinhing on meile andnud elu!

Ela!

Leia oma rada Teadmiste juurde!

Kogu neid ja talleta!"

 

Hetke palves istunud, lausudes sõnu, mis tulid kui iseenesest ta huulile, ajas Augstus end laua äärest püsti ja ringutas.

"Signaliseeri eriüksustele, et võivad olukorra vaatlemise lõpetada ja tagasi liikuda. Sissetungi oht sai kaaskonna diplomaatiliste manööverdamistega ära hoitud."

Ta muigas rahulolevalt.

"Ma arvan, et ka meil on paras aeg nüüd sellest punkrist välja minna ja delegatsiooni kokkuvõtteid kuulata. Ma tahaks kangesti teada, mida nad ise kogu sellest jamast õppisid.”

Ukselävel jäi Augustus korraks pidama.

“Octavia?” sõnas ta mõtlikult.

“Jah, Princeps?”

“Mis põhjuse sa meie kadumise kohta üldse andsid?”

“Oh, ei midagi täpset,” muigas Octavia.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0648)