Dublinis oleks Üks ääre pealt minema pääsenud.

Ta oli poolel teel uksest välja, kui nad Ta kinni püüdsid, raudnaelad kõrvale heidetud, Tema haavad juba paranenud. Läks vaja viit tugevat meest, et Teda ristil hoida, samal ajal kui teised uuesti naelad sisse puurisid.

Ma tean, kui raske see pidi olema. Oli minu vahetus meie kiriku (Püha Luuka) ristivalves eelmisel reedel, kui Meie Oma üles ärkas ja mina pidin raudnaelad uuesti kinni taguma. Ma ei unusta kunagi seda reedetu ilmet Tema näol, veri nirisemas Ta okaskroonist alla Tema süüdistavatesse silmadesse. Sellisena muutus ta uuesti puuks, nägu endiselt minu poole.

Ta ei lakanud veritsemast.

Oleme verega ära harjunud, me kõik. Esmalt, kui kriis algas, pidime ämbreid tühjendama korra nädalas. Nüüd peame seda tegema kaks korda päevas, ja varsti teeme seda iga tunni tagant.

Aga kõige hullem juhus oli siis, kui Ta elustus pühapäeva hommikul, kui õpetaja Farley parajasti Johannesest luges. Tal kulus peaaegu pool tundi, et tagasi muutuda, haamrite ja Tema karjete heli jutlust endasse matmas. Kogudus oli lahkunud nii kiiresti kui võimalik, silmad hirmust ja vapustusest pärani.

Ma palun igal õhtul, ja kui ma palun, mõtlen ma pilgule Tema silmis. Ma palun meeleheitlikult juhatust, märki, et ma teen õiget asja, et ma ikka veel väärin päästmist. Ja ometi tunnen ma ikka veel seda hirmu, seda külma ebakindlust, mis pitsitab iga mu ärkvel oldud tundi.

Aga me ei söanda nüüd lõpetada. Ma nägin pilte Püha Taddeuse kogudusest, sellest, mis lasi Tal põgeneda, veri immitsemas haavadest, mis nende kätele ja jalgadele tekkisid. Ma nägin nende nägusid, mida moonutas stigmade põhjustatud valu, nende silmi, mida pimestas veri nende nähtamatust okaskroonist, ning teadsin, mida me tegema pidime.

Keegi ei tea, kuidas see alguse sai, milline sõda või genotsiid lõpuks meie lunastuse üles kaalus. Teame vaid, et meie armuaeg, mida kord nii lahkelt jagati, on nüüd läbi saanud ning Päästja, kellele me 2000 aastat toetunud oleme, soovib nüüd oma vaevade lõppemist. Armas Jeesus, palun anna meile andeks, aga me ei saa lasta Sul minna. On see mõni ime, et meie, nõdrad olendid, kes me oleme, pageme omaenese Kolgata varju eest. Rohked on meie patud ja enda ristide raskust ei söanda me kanda üksi.

Ja nii ma valvan, kui ma pean valvama, ja löön naelu, kui ma pean naelu lööma. Ja palun.

Õigupoolest palun ma nüüd rohkem kui kunagi, neli või viis tundi igal õhtul. Ma palun tulihingeliselt, et Jumala Poja veritsemine lakkaks ning et ei mina ega keegi teine peaks nägema neid süüdistavaid silmi või puurima neid naelu, enam kunagi. Ja eelkõige palun ma, et ikka veel oleks päästmine alles, et inimkond ei oleks täitnud meie maailma sellise hulga verega, et isegi Meie Päästja lõppematu arm ei suuda seda kõike kinni hoida.

Ja endiselt kummitavad mind Luuka 23:34 sõnad, sest ehkki nood Rooma sõdurid ei pruukinud teada, mida nad teevad, hoidku Jumal, meie ju kahtlemata teame.

 

Tõlkinud Tormi Ariva

 

Lawrence Person (1965) on ameerika ulmekirjanik ja -kriitik, bibliofiil, raamatukaupmees ning hinnatud Texase fanzine’i Nova Expressi endine peatoimetaja."Pääsetee" on pärit õudusantoloogiast "Midnight Graffiti", mis ilmus 1992. aastal.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)