“Oraakel,” noogutas uhkes rõivas ja turbaniga mees saabudes pühasse templisse. “Te saatsite sõna.”

“Nii see on,” noogutas looritatud naisterahvas. “Ma usun, et te juba aimate, mida mul on teile öelda.”

“Aurora?” urises sultan.

Oraakel noogutas.

“Palju meil aega on?”

“Ei rohkem ega vähem, kui kaks nädalat rünnakuni.”

Sultan urises. Seda polnud palju. “Olete te selles kindel?” uuris ta.

Oraakel naeris. Tema hele hääl peegeldas templi sammastelt. “Kas te mäletate, millal ma esimest korda ennustasin Aurora tulekut?”

Sultan jäi mõtlema.

Õigupoolest poleks nad ilma Oraaklita isegi teadnud Aurora olemasolust. Millal ründas salajane võõrvägi aga esimest korda? See kõik tundus kuidagi nii ammu. Justkui oleks olnud tegemist täiesti teise maailmaga. Mõnes mõttes ehk oligi. Esimene rünnak oli olnud ootamatu, kuid peale seda sai Sultaania kasv ja kaitse kõigi südameasjaks. Muud võimalust polnud - kas kasvada või hukkuda. Iga aasta olid nad rohkem valmistunud ja olgugi, et Aurora tegi oma rünnakuga suurt kahju, polnud see täielik. Sultaania tuli välja veel suurema ja tugevamana. Kümne aasta tagusest riigist polnud enam peaaegu midagi alles.

“Kümme aastat tagasi,” sõnas sultan tõsiselt.

Oraakel noogutas.

“Ja kui mitu korda olen ma selles eksinud?”

“Ei kordagi,” ohkas sultan. “Ma annan siis sinistele kilpidele teada.”

Sinised kilbid olid Sultaania erilised sõdalased - maagid, kes suutsid oma väekilpidega rünnakuid tagasi hoida. Tõsi, igal rünnakul pugesid mõned Aurora sõdalased kilpide vahelt küll läbi, põhjustades riigis kaost, kuid sinised said sellest vaid õppida.

“See oleks igati mõistlik, kuigi nad peaks selleks ju kogu aeg valmis olema,” muigas Oraakel.

“Seda nad on,” parandas sultan kiirelt. “Just nii nagu auväärt Oraakel seda nõudis.”

“Siis on hästi,” noogutas naine ja tõstis käe. “Aeg valmistuda.”

*

Peale sultani külastust vajus Oraakel rampväsinuna padjahunnikule. Kümme aastat. Ta polnud kordagi selle aja jooksul korralikult maganud. Väsimus hakkas kohale jõudma.

“Emand?” jooksis templi teenijanna kohale.

“Kõik on hästi, laps,” kinnitas Oraakel ja vaatas templi teenijanna mures silmi. Seda muret ei saanud ta ära võtta, kuid ta sai vältida tuleviku muresid. “Ma pean lihtsalt puhkama. Aita mind kambrisse.”

“Just nii, emand,” aitas piiga ta püsti.

Koos liiguti aeglaselt edasi. Mööda uhkelt pügatud puudest ja kaunitest lilledest, kuni ilu piirini. Seal ootas koobas - Oraakli püha kamber, mis ülejäänud templist eraldatud. Kellegi teise jalg ei tohtinud sinna astuda.

“Aitäh,” sosistas Oraakel teenijannale ja läks koopasuust edasi üksi. Ta kuulis veel, kuidas teenijanna tõi sissepääsu kõrvale vett ja söögipoolist, andes valjuhäälselt sellest oma emandale teada.

Oraakel ootas kuni teenijanna sammud enam temani ei kostnud, kuni polnud enam ühtegi heli. Siis paotas ta koopa tagaseinas rippuvat uhkete tikanditega tekki ja laskus selle taha peidetud salatunnelisse. Kitsas pime käik viis mitmesse suunda laiali, kuid ta teadis kuhu minna. Ta suutnuks isegi kinnisilmi kohale jõuda.

Ta oli väsinud, oi kui väsinud, kuid muud valikut polnud. Ta teadis seda. Sõda oli vältimatu. Kaotust said nad aga vältida. Nii kaua kui tema soontes voolas veri, nii kaua kuni tema süda pumpas seda laiali, ei andnud ta alla.

Kümnekonna minuti pärast astus ta valgustatud ruumi, mille keskel laual oli Sultaania kaart. Laua ümber tegutsesid punastes rüüdes inimesed. Neid oli vaid käputäis, kuid rohkem polnudki vaja, et näidata ette kõik kaitse kitsaskohad.

See siin oli Aurora. Tema enda treenitud sõdalased. Oht, mida tegelikult ei olnud.

Välja mõeldud vaenlane, selleks et Sultaania ja sinised kilbid oleksid valmis päris sõjaks, mis kumas silmapiiril.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0627)