Ulmestaar Liisa Berezkin.

LiisaBerezkin Ülemine

1. Kes oled ning millega tegeled?

Liisa Berezkin, kunstnikunimega Deliisium. Tegelen enamuse oma ajast tätoveerimisega Tallinna kesklinnas asuvas salongis Roosikrantsi Tattoo, lisaks olen vähese koormusega erivajadustega laste õpetaja lasteaias  ja vastavalt vajadusele ka jaapani keele giid, tõlkija ning võimaluse tekkides ka illustreerija. Olen illustreerinud raamatuid ning ka mõne CD ümbrise.

2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel lõpetan M. Kalmsteni “Götterdammerung” kogumikku (no ei ole ajastatud, aga ei taha ka valetada). Soovitan - mulle meeldib nende lugude toores emotsioon ning vägivald. Eriti meeldivad põhjamaa mütoloogiaga seotud lood ning ka inglite-deemonite lühijutt - selliseid võiks veelgi olla!

Kuulan viimasel ajal palju black metalit, nagu ikka talvekuudel, vana lemmik on Windir, samuti klassikud nagu Immortal, Gorgoroth, Rotting Christ. Vahepeal tekkis ka ootamatu obsessioon Cradle of Filthiga, kuna Tallinna kontsert oli üle igasuguste ootuste hea ning seega olen kümnekordselt läbi elanud kõik vanad albumid. Samas kuulan ka palju näiteks hindu electro playliste ning absoluutne lemmik on Dead Can Dance. Võtan ka sisimas hoogu, et uuesti klassikalist klaverit mängima hakata.

3. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Raamatus hindan üle kõige põhjalikkust, pühendumust teemale, üksikasjalikkust. Muidugi ka karakterite värvikust ning arengut. Tavaliselt eelistan telliseid just selle tõttu, et heade telliste puhul saab teemasse korralikult süveneda, saab veeta kaua aega etteantud maailmas ja saada ehk ka uusi teadmisi (kas enda või maailma kohta).

Peletab eemale paraku tihtipeale tänapäeva setting (täiesti subjektiivselt) - minu jaoks on kõige suuremaks tõmbeks see, kui tegevus leiab aset hiliskeskajal või kuskil kauges, kauges galaktikas… Mulle tundub, et erinevaid psühholoogilisi ning filosoofilisi teemasid on parim arutada just kaugema maailma kontekstis, kus ideed muutuvad selgemaks.

4. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.

Esimene lemmik on kindlasti F. Herberti “Düün” (ei ole ajastatud, aga hea ajastus). “Düün” avanes minu jaoks alguses filmina. Seejärel lugesin läbi 3 põhiteost, mis mõjusid mulle ühtlasi kui võimas  filosoofiline traktaat, religioosne tekst ning eneseväljenduse peegeldus. Paljuski tänu “Düünile” tegin mõned aastad tagasi oma elus põhimõttelisi muudatusi, mille tulemusena muundusin jaapani keele klienditoe team lead’ist  täiskohaga tätoveerijaks, ehk siis otsustasin võtta ette tõsimeelselt tee iseenda poole (otsustasin saada täiskohaga iseendaks). “Düün” on mu arengut sellest ajast saadik toetanud ja teeb seda siiani.

Teine lemmik on algne kokkupuude fantaasiaga “Sõrmuste isand”. Lugesin selle raamatu esmakordselt läbi 13-aastasena inglise keeles ning sellest ajast alates avanes mulle n.ö. religioosne maastik - ehk koht,  mille kohta ma tean, et seda pole olemas, ometigi on selle olemasolu mulle eksistentsiaalselt oluline ning põhimõtteline. Järgnes palavikuline ning tõsimeelne haldjakeele õppimine, temaatilistes riietes ringiliikumine ning ekraniseeringu ootamine (mis tegelikult peale esimest šokki oli vägagi meeldiv). 27 aastat hiljem on Sõrmuste Isand endiselt minu jaoks elu ja filosoofia kangastelg, mille peale sobitub kõik muu.

Muide, panin “Düüni” “Sõrmuste isandast” nimekirjas ette just selle tõttu, et kuigi Tolkieni looming on justkui mu moraalne ja eluvaateline kompass, siis teine reaalselt muutis mu elu, drastiliselt.

Kolmas lemmik on tegelikult äärmiselt sügav teos. See on mu lemmik olnud juba teismeeast, mil lugesin seda originaalversioonis vene keeles. J. Zamyatin “Meie” on paraku korralikult Orwelli varju jäänud, aga oma ajast korralikult ees romaan, mis põrutas minus lahti kõik tunded. Tema kirjutas sellest kõigest ammu-ammu enne Orwellit, palju isiklikumalt ja palju traagilisemalt. Üks väheseid raamatuid, mida ma olen üle lugenud lausa kolm korda. Väga detailne, väga lühike, väga põrutav.

5. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ulme on minu elus olnud ajast, kui isa viis mind 5-aastaselt esimest korda “Tähesõdasid” vaatama. See toimus Venemaal veel pimedal nõukaajal enne telekaid ja internette, nii et minu maailmavaade sai sellega kivisse löödud. Juba olemas olnud huvi ja igatsus kosmose vastu sai ainult kütet alla ja kujutlusvõimel pole sellest ajast saadik piire olnud. Peab mainima, et just selle esmakontakti tõttu paeluvad mind enam just kosmoseteemalised ulmed ja alguse sai ka minu väga diletantlik astronoomia huvi.

6. On sul lemmikloomi?

Kaks kassi - Freya (vanem naisterahvas) ja Loki (noorem poisiklutt). Nende suhe on umbes selline, nagu nimeinspiratsioonidel Eddas.

Liisa kassid Alumine pilt


TOIMUB: Joel Jans Viljandis
9. aprillil, kell 17.00 toimub Viljandi Raamatukoi kaupluses kohtumine Joel Jansiga. Kirjanikuga vestleb Tormi Ariva.

joel jans A4 trykki page-0001


Õhtud Eesti Ulmega: Veebruari võlg, ehk “Libakassi” esitlus.
Toimus siis prageuseks juba väga hinnatud jutukogu “Libakass2 (Kostanud: Jana Raidma, Joel Jans) esitlus. Kohal olid: Meelis Kraft, Laura Loolaid, Maniakkide Tänav, Indrek Hargla, Manfred Kalmsten, Miikael Jekimov.
Kohalolnutega vestles Joel Jans. Video nähtav siit.


Õhtud Eesti Ulmega: Märts
Märtsis esitles Raul Sulbi G. R. R. Martini tõlkekogumikku “Tuhande maailma lood”.

Rohkem pilte: Rujanaut

Pilt5

Videomaterjal siin.


Talinna ulmehuviliste kogunemine

Toimus! Nagu ikka kolmandal reedel ja Hr. Mauruse Pubis. Pildimaterjaliga sai hakkama Riho Välk.

Maurus 1
Maurus 3
Maurus 2
Maurus 4





Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0642)