Vardjad ja Godkiler


Sel korral tegin üheksakümne aasta pikkuse ajahüppe tänapäeva ja märtsist sai debütantidele pühendatud kuu. Esimesena valitud kirjaniku teosega toimus kohtumine eelmise aasta lõpus Detroidi lennujaama raamatupoes. Ootasin lendu, mis mind pärast pikka nädalat kodule lähemale viiks, ja lõin terminalis aega surnuks. „Godkilleri” (2023) puhul köitis mind kõigepealt raamatu kaas. Sisukirjeldus tundus samuti huvitav ja nii ma Hannah Kaneri esikteose ära ostsin. Selle aasta alguses jäi mulle paaril korral silma üks uus kodumaal ilmunud raamat. Peamiselt samuti kaanepildi tõttu, kuid teistel põhjustel kui esimesena nimetatud raamatu puhul. Tagakaane infost selgus, et Krista Logbergi „Maagilise maailma vardjad” (2024) on samuti autori debüütromaan.

Krista Logbergi kohta avalikku infot ei leidu. Autor on seni säilitanud anonüümsuse ja kirjutab arvatavasti pseudonüümi alt. Pärast kirjastusega kontakteerumist saatis autor enda kohta lühitutvustuse. Krista Logberg on sünnist saati tallinlane, kelle lapsepõlv jääb üheksakümnendatesse aastatesse. Ajaloohuvi tärkas temas tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarjale ja vihjamisi võib välja lugeda, et ajalugu on ka valdkond, mida Krista Logberg on õppinud. Autori sõnul on „Maagilise maailma vardjad“ kirjutatud umbes kümme aastat tagasi ja tänu pere õhutusele sai see nüüd avaldatud. Enne autori lühitutvustuse saamist küsiti minult: mis siis, kui tuleb välja, et Krista Logberg on hoopis meesterahvas? Minu artikliseeria jaoks oleks see hoopis märgilise tähendusega. Rohkem on levinud, et naised kirjutavad meessoost pseudonüümi nime alt, kui vastupidi.

Hannah Kaneril on olemas autorilehekülg ja sealt saab teada, et tegemist on Inglise kirjanikuga, kelle süda on ta enda sõnul Šotimaal. Ja väga palju rohkem sealt tema kohta ei selgu. Goodreadsi tutvustuses on lisaks mõned toredad faktid. Näiteks meeldivad Hannah Kanerile torkivad mõõgad ja vihased naised (eeldan, et viidatud on tema tegelastele). Küll on autor aga andnud erinevaid intervjuusid. Kirjutas ta juba lapsena, sest tema enda sõnul oli tal väga elav fantaasia. Pikema teksti sai ta valmis teismeeas, kuid ei avaldanud seda. Ühes intervjuus leiab Kaner, et kirjutamise juures on endiselt suur roll ka nendel kehvadel tekstidel, mida kellegi silmad kunagi ei näe. Need on hea viis arenemiseks. Ka avab ta veidi, et pidi algul paljude äraütlemistega silmitsi seisma.

Kaneri esikteos tõusis Sunday Timesi müügitabelis esimeseks ja seda on tõlgitud kaheteistkümnesse  keelde. Tänaseks on ilmunud ka triloogia teine teos „Sunbringer”. Selles osas on Kaner Logbergist veidi ees, kuid paistab, et ka meie autoril on plaan tulevikus veel teoseid avaldada. Käesolevas raamatus jääb lugu pooleli täpselt nii, et saab prognoosida järge, ja autori Instagrami konto annab vihje, et tulemas on samuti triloogia. Lühitutvustuses lubab Logberg, et järge võib poelettidelt leida ehk juba järgmisel aastal. Mõlemad autorid on seadnud endale suure eesmärgi.

„Godkilleri” tegevus toimub Middreni kuningriigis, kus kuningas on pärast suurt sõda keelanud jumalate kummardamise ning laseb neid jahtida ja tappa. Selles maailmas oli kunagi väga palju erineva eesmärgi ja võimekusega jumalaid, keda inimesed oma palvete ja andidega elus hoidsid. Kuid süües kasvas isu ja jumalad muutusid järjest ahnemaks. „Vardjate” tegevus toimub Inglismaal (juhtumisi ka Hannah Kaneri kodumaa), kus tavalise maailmaga paralleelselt eksisteerib maagiline maailm, milles toimetavad heleda, tumeda ja halli maailmavaatega maagiliste võimetega inimesed ja olendid. Vardjad on need, kes omavad elementide jõudu ja tagavad tasakaalu.

Mõlema loo juhul ei ole peategelane või üks peategelastest alguses väga erilisest võimest teadlik. „Vardjate” Isabel on seotud vee elemendiga, millel on omad tujud ja tunded. Ehk siis Isabel peab selle nimel tööd tegema, et tema sümbioos veega toimiks. „Godkilleri” Inara puhul on selleks pisike karvapallist hädavalede jumal, kellega ta sünnist saati kokku on kasvanud. Ka neil on omad väljakutsed, et jõujooned paika saada.

Logberg kasutab mitmes kohas viiteid erinevatele raamatutele ja see on midagi, mida ma ise väga naudin. Näiteks nimetab autor Harknessi raamatut „Nõidade avastus”, kuid toob sisse ka ajatuid klassikuid, nagu Dumas ja Jane Austen. Korraks tekib kahtlus, et ehk on autor lasknud ennast teistest teostest liiga palju mõjutada. Väga mitmel juhul annab Logberg ka ajalootunni. Osalt tundub see tekstis võõrkehana, mingites kohtades toimib paremini. Logbergi raamatu viimases veerandis on palju juttu Eestist. Kui raamat peaks tõlgitama teistesse keeltesse ja toimub sisenemine välisturule, siis on see muidugi väga tänuväärne. Autor ülistab Eesti ilu ja puutumatust. Isegi maagiline maailm on Eestis unikaalne, sest see on üks vähestest paikadest, kus draakoneid kohtab. Isabelil see võimalus ka avaneb ja üks iidne isend näitab ennast talle.

„Godkilleri" väljamõeldud maailmal on samuti ajalugu, mida autor samm-sammult läbi tegelaste mineviku avab. Jumalate tapmisele pühendunud palgasõdur Kissen sai lapsena ise tunda, mida tähendab jumala meelevalda sattuda. Ta pääses napilt tulejumala käest, kui tema ülejäänud pere hukkus. Kuninga parem käsi Elogast võitles sõjas, kus jumalad lõpuks alistati. Noor Inara proovib aru saada, mida oli varjanud mineviku kohta tema ema, kes oli seisnud võimuladvikule lähedal, mille olid omad tagajärjed.

„Godkilleri" tegelased on mitmetahulised. Neil on omad hirmud ja rõõmud, nende tundespekter on lai. Isegi noorel Inaral on juba taak ja mälestused, mis tema käitumist mõjutavad. Kisseni ja Elogasti vaheline pinge on algusest peale olemas. Teekonna edenedes ja katsumustega silmitsi seistes muundub pinge kireks. Kaner muudab tegelased mitmel korral äärmiselt haavatavateks. Ta rõhub nende inimlikkusele, et lugejana oleks võimalik neile kaasa elada.

„Vardjate" tegelastel jääb inimlikkust veidi vajaka. Kõik Isabeli tunded jäävad kuidagi pealiskaudseks ja meenutavad pahatihti näitemängu. Gage puhul on paremini õnnestunud sügavamaid emotsioone näidata ja tema inimlikkust võimendada, kuigi tegemist on hoopis poolenisti hundiga. Isabeli ja Gage vahel areneb sõprus, kuid loo kulgemine proovib anda märku, et sellest tekib midagi enamat. Kui lugu jätkub, siis ehk tekibki, kuid praegu autoril nendevahelist kirge edasi anda ei õnnestunud. Tegelased nagu hoiaksid ennast pidevalt tagasi, ei näita enda sügavamat tundemaailma, keeravad olukorra pahatihti naljaks või pisendavad ise oma tundeid sõnadega.

Logberg on seadnud endale mõneti raske ülesande, kirjeldades korraga nii päris- kui fantaasiamaailma. Ta keskendub rohkem tavamaailmale ja kuigi maagiline maailm paralleelselt eksisteerib, siis iseloomulikku või eripärast selle kohta palju teada ei saa. Võimalik, et järgmine osa avab seda maailma rohkem. Kaner on jäänud enda maailma loomise juurde ja avab seda loo edenedes samm-sammult. Tema teose miinuseks on kulgemise ebaühtlus, ühel hetkel toimub palju ja siis hakkab kõik venima. Seda esineb rohkem just alguses ja kui plaanitud lõpp hakkab saabuma, siis kiirendab autor mõne sekundiga nullist sajani, et tegelastel kõik vajalik ikka tehtud saaks ja samas jääks nii palju lahtiseks, et lugeja järgmist osa ootaks.

Romaani kirjutamine nõuab pühendumist ja aega, triloogia kirjutamine veelgi enam. Kummardan mõlema autori ees ja tunnustan neid, et nad on endale sellise eesmärgi seadnud. Kaneri „Sunbringeri” ostsin just märtsis samuti Detroiti lennujaamast. Ka Logbergi raamatu järgmist osa ootan huviga.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0534)