jt3

Jaak Tomberg on kirjandusteoreetik, kelle peamine uurimisala on ulmekirjandus ja utoopiad. Ta on Tartu ülikoolis nüüdiskirjanduse kaasprofessor ning annab lisaks kraadiõppurite seminaridele seminare teadusulmest, kirjanduskriitikast  ning kunstidest ja kliimakriisist. Ta on avaldanud kolm teadusmonograafiat: „Ekstrapolatiivne kirjutamine” (2004), „Kirjanduse lepitav otstarve” (2011) ning „Kuidas täita soovi” (2023) (viimane tõi ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika valdkonnas). Kui Jaak Tomberg võtab millestki kirjutada, siis on sellest asjast ikka tõesti kirjutatud ja on suur rõõm, et tema fookus on just nimelt ulmekirjandusel. Sealjuures on ta nii mõnelgi korral tulnud ka ulmekirjutajate istumistele reedeti, teda võib nimetada oma inimeseks, mistõttu ei hakka me tekitama mingit kunstlikku distantsi – küsimused on sinavormis.

 

1. Alustakski kohustuslikust küsimusest, et kuidas su ulmehuvi alguse sai?

Ma ei saa öelda, et ulme on miski, mida ma juba lapsest saati lugenud oleks. Selles mõttes pole ma n-ö musterõpilane. Kusagile umbes keskkoolini lugesin üldse peaasjalikult kohustuslikku kirjandust, eesti luulet ja tohututes kogustes dekkareid. Ulme sisenes mu ellu üldse huvitavast otsast: hakkasin 90. aastate teises pooles tohutus koguses Dungeons & Dragons’it mängima. Oli aastaid, mil tegime seda koolikaaslastega tõepoolest kogu aeg. Meil oli ütlemine, et ära lase tegelikul elul Dragonsile ette jääda. Ega me eriti lasknudki. Aga Dragons on ju õigupoolest täiesti puhtakujuline ulme selles mõttes, et see tõstab väga jõuliselt esile väljamõeldud maailma kategooriat. Paneb meid sellele keskenduma ja seda kujutluslikult läbi elama. See on asi, mis on minu jaoks oluline nii ulmekirjanduses kui ka ulmefilmis. Dragonsit mängisin intensiivselt peaaegu kümme aastat – olin gooti õudusele keskenduva Ravenlofti mängujuht. Tippajal oli mul viis mängugruppi ja tabelgraafik, oleks võinud hakata DM-i töö eest raha küsima (aga ei küsinud). Dragons annab spontaanse ja kirjandusliku keeletundlikkuse: pead olema sõnaliselt leidlik ja mõjus, eriti, kui eesmärgiks on tekitada subtiilset õudust.

Ulmekirjanduse otsa komistasin aga ilmselt sellepärast, et juhtusin üheksakümnendatel kujunemiseas noore nolgina William Gibsonit lugema. Ajastus oli siin määrav: internet ja esile kerkivad digitehnoloogiad oli üks valdkond, kus Eesti polnud muust maailmast mitte maas, vaid pigem ees. Internet oli oma n-ö kommunitaarses faasis: see polnud veel erastatud ja monopoliseeritud, ning selle tulekut saatis tugev utoopiliste lubaduste ja vabaduse aura, mis kahtlemata sattus sünergiasse toona veel käimasoleva siirdeajastu põhimise vabadusega. Sattuda lugema Gibsonit sellistes tingimustes oli ühtaegu äärmiselt kirgastav ja äärmiselt afektiivne kogemus. Hakkasin teda kohe tõlkima („Põlev Kroom“) ning sealt see algas.

 

 2. Miks otsustasid ulmeliini ajada just teaduslikus vallas? Ja kuidas ja millal üldse tekib lapse või noore inimese peas mõte siduda oma tulevik teadusega, eriti veel sedavõrd vaieldava teadusega, milleks kirjandusteadust sageli peetakse?

Sajandi esimestel aastatel Tartu Ülikoolis eesti kirjandust õppides olin õigupoolest teelahkmel: kas otsustada kirjandusteaduse, tõlkimise või dramaturgia kasuks. Olin igas vallas ainult natuke kätt proovinud: Gibsonit tõlkinud, Tartu Teatrilaboris koos Andrus Laansaluga küberpunknäidendeid kirjutanud ja mõned teaduslikud üliõpilaskatsetused teinud. (Üks neist oli eriti põnev – kirjutasime koos kursusekaaslase Lemmit Kaplinskiga seminaritöö, mis rääkis hüpertekstuaalsest ilukirjandusest. Otsustasime seda teha hüperteksti kujul: mina kirjutasin teooriaosa ja Lemmit kirjutas osalusvõimalust pakkuva küberpungiliku ilukirjandusliku teose. Linke pidi sai edasi liikuda ja kõik oli kõigega seotud, nagu toona ikka. Esitasime selle toona pretsedenditus vormis: nii võrgus kui ka kolme ja poole tollisel disketil.) Bakalaureuseõppe lõpus pidin aga mõtlema, mida edasi. Küllap otsustasin, et tõlkimise jaoks olen liiga kannatamatu – nii Juhan Habicht, kes on mulle palju õpetanud ning kellega suhtlesin soojalt küberpungi teemadel, kui ka Kersti Unt, kes andis ülikoolis ilukirjanduse tõlkimise seminare, ütlesid, et tõlkimise juures on kõige tähtsam mitte „sadulast kukkuda“. Mõte puhta loominguga tegeleda tundus mulle aga liiga peadpööritav – kujutlusvõime oli liiga elav, seda veel kõige lubavama vormiga toetada tõotas elu toonases faasis hulluks ajada. (Ju ongi kõige paremad kirjanikud need, kes seda kujutlusvõime hullust ausalt välja kannatavad.) Teadus tundus millegi vahepealsena: see nõudis mingi piirini süsteemsust, mis puhast hullust maandas ja ohjeldas. Aga selle peale, kas kirjandusteadus on vaieldav (või kas ta on üldse teadus), ma toona üldse ei mõelnud. Muidugi ei ole ta teadus reaalteaduslikus mõttes. Aga ta on teadus niivõrd, kuivõrd teda kutsutakse teaduseks ja kuivõrd teda teostatakse teaduse vormis. Ning kindlasti on ta „vaieldav“ – aga teadus peabki olema (vastu)vaieldav, sest muidu ei oleks ta teadus. Ning eriti vaieldav peaks olema kirjandusteadus, sest kirjandusteaduse objekt ise on mitmemõtteline, ambivalentne ja vaieldav. Kui poleks, siis poleks tegu kirjandusega. (Ilmselt võiks veenvalt argumenteerida ka selle kasuks, et kirjandust ei saa üldse teaduslikult käsitleda. Sellest vaatenurgast oleks teadusulme võib-olla kõige ausam kirjandusteaduse objekt.)

Õigupoolest otsustasin ma kõigepealt „ajada kirjandusteaduse liini“. Ja selle sees olen ma ajanud muuhulgas teadusulme liini. Olen nii kirjandusteaduses kui ka kriitikas kirjutanud ka paljudel muudel teemadel. Ja kindlasti ei jää ma ainult ulmeuurijaks. Aga teadusulme tarvitseb praegu käsitlemist, sest see kirjeldab meid ümbritsevat kultuuri minu arvates kõige adekvaatsemalt. Ning see adekvaatsus tekitab tarviduse ka kohalikku teadusulme uurimist hoogustada. Ning see võimatu ülesanne on praegu minu põhiülesanne.

 

3. Hinnatud õppejõu ja teadustööde juhendajana puutud sa palju kokku tudengitega. Tahakski küsida: kui palju tänased noored ulme(kirjanduse)st teavad, huvituvad? Mis tendentse on märgata, kas on murekohti ja tähelepanekuid?

Huvituvad küll, teavad küll.

(Teadus)ulmekirjandust õpetan praegu kolmel kursusel: esiteks „Ulmekirjanduse seminaris“, mis ongi ainiti selleks mõeldud, teiseks kursusel „Kunstid ja kliimakriis“, mis räägib ulmest ainult väikses osas (ning ka siis „kliimaulmest“), ja kolmandaks kursusel „Eesti ja maailmakirjanduse suured teemad“, kus olen enda hoolitseda võtnud Võõra teema ja seal loeme „Solarist“. Kaks esimest kursust on valikkursused, seega sinna tulevad inimesed, keda teema tõesti huvitab. Ja neid polegi väga vähe. Aga see ei tähenda, et nad oleks ulmega varem tingimata kursis. Pooled on, aga pooled tulevad puhtast uudishimust ja nii mõnigi neist viimastest on tagasiside põhjal otsustades avastanud enda jaoks midagi tähenduslikku. Kohustuslikus aines tekitab teadusulme tervitatavat peapööritust – aga hei, loeme ju ka „Solarist“. Murekohti arutame tudengitega isekeskis, nendest ei hakka rääkima. Tähelepanek: kirjandustudeng loeb ulmekirjandust märksa rohkem kirjandusena kui (ikka veel?) kehtivad eelarvamused paistavad taga nõudvat. Ja ta pöörab palju rohkem tähelepanu ulmekirjanduse vormile – aga eks seda peakski ta olema õppinud tegema.

 

4. Kõrvaltvaatajana on jäänud teinekord mulje, et akadeemiline maailm tegeleb sageli teatava klaaspärlimänguga: ikka samad autorid, keda lahatakse ja ikka samad õpetlased, keda tsiteeritakse. See mulje on ilmselt vale, aga kui hea pilguga vaadatakse akadeemilises maailmas mõne täiesti uue ja tundmatu autori või teose mängutoomise peale?

Ühelt poolt ei ole see mulje vale – on tõesti teatud hulk autoreid, keda käsitletakse just teoreetiliselt väga palju. Ja need autorid ei pruugi tingimata üldse olla need, keda väga palju loetakse või kes vastaksid kujutelmale mõne žanri „keskmisest autorist“. Aga ma pole nõus, et see on klaaspärlimäng, kuna kirjandusteadus peab tegelema kirjandusega seotud nähtuste määratlemise ja eritlemisega. Ja määratlemisel on abiks iseäranis piirjuhtumid, mis enamasti pole populaarsed või „keskmised“. Mis puutub uutesse autoritesse ja teostesse, siis need on alati teretulnud. Ja mulle tundub, et võrreldes muu akadeemilise maailmaga on just ulmeuurijad iseäranis nooruslikud ja avatud – nagu ulme isegi. 

 

5. On väidetud, et kirjandust ei saa teaduseks teha, kuivõrd see ei tegele kindlate suurustega nagu füüsika või keemia asjad on väga palju ebamäärasemad ja raskesti liigitatavamad. Sinu arvamus? Miks saab kirjandusteadust nimetada teaduseks?

Vt küsimus 2. Kirjandusteadust saab nimetada teaduseks, kuna see arendab süsteemselt teadmist kirjanduse kohta (sõltumata sellest, kui „raskesti liigitatav“ on kirjandus ise).

 

6. Kas akadeemilisus suunab ka su enda lugemisvalikut? Ehk isegi alateadlikult valid lugemiseks pigem tunnustatud-tsiteeritud autorid-teosed ja ei loe oma lõbuks? Kas sa üldse saad endale lubada meelelahutuslikku lugemist, mille puhul tead juba eos, et see pole töö pärast?

Paratamatult suunab. Kuni piirini, kus pikki perioode on tulnud lugeda pigem teadust/teooriat kui kirjandust ennast. Aga sellest, kui populaarne on mõni kirjanik, ma küll ei juhindu – juhindun ikka oma huvist (alateadvuse eest ei oska kosta). Ja sellest, kui populaarne on mõni teadlane, samuti ei juhindu. Ballardi „Crashi“ poeetika käsitluseks tuli lugeda läbi ca 2000 lk teooriateksti. Aga populaarseimad teoreetikud jäid mu käsitlusest välja – ja tuleb tunnistada, et tuli sisemist võitlust pidada, et jätta.

Tõsi ta on, et „oma lõbuks“ lugemiseks ei jää liiga palju aega (aga hei, luulet saab rutem lugeda kui Robert Jordani tuhkplokke). Ja isegi kui loed, on kirjandusteadlasena mõtet ette arvestada, et oma lõbuks loetu osutub lõpuks käsitlusobjektiks – või vähemalt potentsiaalselt on ta seda alati. Teiselt poolt olen ma selles küsimuses vist üks neist külmadest tüüpidest, kes ei arva, et kirjandusteaduslikuks käsitlemiseks peaks teos tingimata meeldima.

Aga loen küll oma lõbuks – ja on ka ulmet, mida loen oma lõbuks. Ei maksa arvata, et kirjandusteadlane on selles osas kuidagi süütuse kaotanud. 

 

7. Kumb variant, kui üldse, vastab rohkem sinu töömeetodile kirjandusteadlasena: kas enne on võimas lugemisavastus, mille järel tahad jõuda teose tuumani, või on hoopis hulk teooriad ja mõtteid kirjandusest, millele otsid häid näiteid teostest?

Kõigepealt on lugemisavastus. See peab olema avastus nii vormiliselt kui ka tähenduslikult. Seejärel otsid tuge, mis aitaks avastust artikuleerida. See viib (loodetavasti) mõtteni kirjanduse kui niisuguse kohta.

jt2.jpeg

8. Su teadustööde peamisteks märksõnadeks on utoopia ja düstoopia? Ulmekirjanduses endas neid termineid tänapäeval enam eriti laialt ei kasutata, osalt juba seetõttu, et kaasaegne ulme pole aastakümneid üheselt utoopiline või düstoopiline, pigem on kõiges pisut kõike. On’s taoline keskendumine puhastele/ konkreetsetele mõistele tingitud teatavast teaduslikust selguseihast?

Ma ei usu, et „ulmekirjandus ise“ oleks neid termineid eales kuigi tihti kasutanud (More välja arvatud). Need pole ka minu teadustöö peamised märksõnad, ehkki mind on huvitanud, miks totalitaristlikud ja katastroofilised tulevikunägemused on tohutult palju populaarsemad kui paremad ühiseluplaanid. Seda, et utoopia/düstoopia on vaatepunkti küsimus, olen minagi püüdnud omal moel näidata.

Eks teadus tegele ikka aluseeldustes kõigepealt puhaste mõistetega – see muudab määratlemise võimalikuks. Aga aus humanitaarteadus räägib pärast selle aluse kehtestamist lakkamatult, kuidas pigem on kõiges pigem kõike.


9. Kuna sa liigud otsekui kahes maailmas, siis ehk oskad ka öelda, kuidas laiemalt humanitaarteadlaste hulgas ulmesse suhtutakse? Kas viimase kümne aastaga on toimunud mingid muutusi-nihkeid?  Näitena, et kas oled kohanud ulmekirjanduse uurimisel teadlaste halvustavat suhtumist ainesesse, otsesõnalisi või siis vihjelisi soovitusi vahetada uurimisainest?

Kusjuures ei ole. Mitte rohkem, kui seda halvustavat suhtumist on – ilmselt inimeste isiklike hinnangute tõttu – mistahes uurimisainesse. Ükskord, kui mind ulmeuurijana tõesti üleilmselt tunnustati, siis küll keegi ütles, et väike marginaalne ringkond, mis see ära ei ole. Aga see on erand. Võetakse vastu üha soojemalt – ja ilmselt õigupoolest seepärast, et ulme pole konteiner, kuhu teoseid paigutada, vaid register, mis võib olla tuntav/tuvastatav mistahes teoses. See viimane on see, mida on tunnetama hakatud.

Ma olen väga palju mõelnud negatiivsest suhtumisest ulmekirjandusse. Ja vahel on mul tekkinud kahtlus, et ulmefänn arvab, et ulmest arvatakse negatiivsemalt kui sellest tegelikult arvatakse. Ta võib arvata seda ka teadvustamatu põhjusega: et ehitada kollektiivset identiteeti. Aga mulle ei meeldi sellistel tingimustel seinu (või identiteeti) ehitada. Siin pole midagi karta. Iseäranis kirjandusteadlase seisukohalt peaks väide, et ulmekirjandus pole kirjandus, olema absurdne.

 

   10. Eelmisel aastal ilmus sul monograafia „Kuidas täita soovi”. Tegu on kindlasti olulise tekstiga, kus lisaks sisule hakkab silma ka keeleline akrobaatika. Lihtsamale lugejale võib su teose keel suisa üle jõu käia. Näiteks: „iseloomustab suutlikkus teha ulatuslikku keerukat representatsioonilist ja epistemoloogilist tööd, mida läheb tarvis selleks, et muuta kognitiivselt võõritavad referendid nii kujutamise kui ka arusaamise jaoks kättesaadavaks.“ Kas selline keelekasutus ei piira raamatu ja ideede levikut?

Piirab küll. Eks said pihta ka kõige intensiivsemale (ja olulisemale) kohale. Kirjutasin seda järjest väga kaua aega – edasi läheb järk-järgult lihtsamaks, mis on loodetavasti tunnusmärk arengust enese mõistetavaks tegemise käänulisel teel.

 

11. „Kuidas täita soovi“ on küll monograafia, aga samas ka ajakohase sõnumi ja ilusa keelega kunstiline tervik. Kas on olnud mõttes ka rolli vahetada ja ilukirjanduslikus vormis midagi ütelda? Või on antoloogias „Mitte-Tartu“ (2012) ilmunud „Faddei Bulgarini kümme soont“ ainus sellesuunaline katsetus?

Sellist mõtet pole eriti olnud (vt küsimus 2). On mõte kirjutada koos Andrus Laansaluga näidend konservitööstuse ajaloost. Ning on mõte kunagi jõuda „Faddei Bulgarini saja sooneni“, mis siis eraldi köitena välja anda. Aga Laansaluga oleme leidnud, et elu on pikk ja soontest on valmis kokku seitseteist.

 

12.  “Kuidas täita soovi“ algab ja lõppeb ridadega vendade Strugatskite romaanist „Väljasõit rohelisse“. Mida tähendab su jaoks vendade looming? Milliseid kohti sellest peaks tänapäeva lõhkises maailmas veel hädasti meelde tuletama?

Minu jaoks ilmestavad nad Ida-Euroopa ulme olemust, mis on palju filosoofilisem ja metafüüsilisem kui toonane Lääne ulme, mis fetišeeris pigem teaduse ja tehnika suutlikkust. See on ühtlasi see, mida peaks tänapäeva lõhkises maailmas meelde tuletama: et tehnika ei lahenda kõiki meie probleeme. Me peame metafüüsiliselt olema samal tasemel. „Miljard aastat enne maailmalõppu“ – selle võiks kõik läbi tunnetada.

Strugatskite tegelased on sümpaatsed: nad kõlavad, nagu nad jooks kohvikulaua taga teeklaasidest viina ja räägiks asjadest, mille mõistmiseks on vaja kolme doktorikraadi.

 

13. Mis funktsioon on üldse n-ö vanal ulmekirjandusel, mille tulevikud on möödunud ja mille kõrgemagi mõttelennu on reaalsus ammu kinni püüdnud? Või kas ikka on?

Hea küsimus. Nende funktsioon on olla ajaloodokumendid. On üks ajalugu, mida jutustatakse „faktidokumentide“ põhjal. Ja teine ajalugu, mida jutustavad dokumendid luhtunud või ületatud tulevikunägemustest (need on muidugi samuti „faktidokumendid“, aga isevärki kujul). Ütle mulle, milline oli su tulevikunägemus, ja ma ütlen sulle, kes sa olid ja kuna sa elasid. 

 

14. Kuidas on sinu meelest ulmekirjanduse trendid muutunud viimase kolmekümne aastaga?

See on väga pika essee teema, mistõttu jääb siin õieti käsitlemata. Väga lühidalt globaalses plaanis kokku võttes: perioodi esimeses pooles muutus ulme olevikulisemaks, realistlikumaks ja vähem spekulatiivseks. Perioodi teises pooles aga spekulatiivsemaks ja veidramaks. Sellisel võnkumisel on oma konkreetsed (aga väga rohked) ajaloolised põhjused, kuid selline võnkumine on läbi ulmekirjanduse lühikese moodsa ajaloo alati toimunud.

 

15. Oma huvieelistustest tundud sa pigem kalduvat teadusliku-fantastika poole ning fantaasiakirjandusest ja õudusest ei näi sa nii väga lugu pidavat. Mis on see, mida fantaasia ja õudus sulle ei paku ning teaduslik fantastika pakub?

Selline mulje võib jääda küll ja ilmselt on see tõesti nii (ehkki vt küsimus 1 Ravenlofti kohta). Asi on vist selles, et mind huvitab iseäranis ulmekirjanduse tänapäevane tähendus ja vähemalt vormiliselt huvitab see ka teadusulmet kõige rohkem: teadus (oma mistahes, miks mitte sotsiaalteaduslikus vormis) rautab ta kõige tuvastatavamalt meie tegelikkuse külge. Aga ma olen aeglane uurija ja kirjutaja: näiteks fantaasiakirjanduse maailmaehitamine kommenteerib minu arvates väga tõhusalt praegust võrgustunud ja üleilmastunud maailma, nii et võimalik, et üks järgmistest tekstidest tuleb selle kohta. (Või vähemalt maailmaehitamise kohta kindlasti: Ada Palmer!). Õuduse suhe reaalse maailma pakutava õudusega (eriti kujutiste kujul, mis on kõikvõimalikud ja kohe kättesaadavad) on ilmsed, kuid vajavad läbi mõtlemist – küllap on neil võimet ilmestada tegelikkuse ja fiktsiooni praeguseid suhteid laiemalt.

 

16. Milliseid eelmisel aastal avaldatud ulmeteoseid tooksid esile kui täiesti võimalikku tulevikku kirjeldavaid?

Ma kahtlustan – ehkki mälu võib petta –, et ma pole lugenud ühtegi eelmisel aastal ilmunud (žanri)ulmeteost. Teadlane ei toimi nii: tuhnib sageli vanades ja veidrates asjades. Loeb üht vana raamatut sada korda selle asemel, et lugeda sada uut. (Ja see on tõesti miski, mis eristab mind ulmefännist – lugemus on jube palju väiksem.) Sveta Grigorjeva „Frankenstein“? – Võiks arutada.

Ma üldiselt ei leia, et ulmekirjanduse funktsioon on kirjeldada võimalikke tulevikke. Selle funktsioon on öelda midagi tähenduslikku selle kirjutamis- või lugemisaja kohta.


17. Kui palju loed sa eesti ulmet? Kas julged võtta seisukohta küsimuses, kuhu see paigutub võrdluses muu maailma ulmega? 

Väga vähe. Ja ei julge. Vabandust. Aga tahtmine on (lõpuks) lugeda. Kogu aeg kummitab, et terve rida raamatuid on kirjutamata. „Eesti utoopia“. „Eesti düstoopia“. „Eesti (post)apokalüptika“. Kas tuleks teha triloogia? Mitu aastat vastava korpuse lugemine aega võtaks?

 

18. Kuidas hindad kujutlusvõime taset Eesti ulmeteostes?

Ei oska hinnata (sest vt ülestunnistust küsimuses 17). Miski ütleb, et kujutlusvõime tase on antud aja(loo)perioodil või -hetkel igal pool üsna ühtlane, aga varieerub spetsiifilise konteksti või kriteeriumi lõikes.

 

19. Ja milline on sinu arvamus just nimelt eestikeelse kirjanduse elujõulisuse osas?

Et elab ja elab hästi. Ma ei kannata väga seda hääbumishala. Mis seda ohustama peaks? Mõne võõrkeele laamendav toime? Selle vastu räägib asjaolu, et poeetiliselt väga head eestikeelset kirjandust kirjutatakse kogu aeg. Vaatemängu ja virtualiseerimise pealetung? Just sellele vastukaaluks põgenetakse paksude monokroomsete romaanide vaikse ja rahuliku lugemise rüppe. Kirjanduse marginaalsus võrreldes muude kunstidega? Aga miski pole enam ammuses mõttes „keskne“ – ma kahtlustan, et sellist marginaalsust postuleerivad need, kes tunnevad teadvustamata hirmu omaenese (võimaliku) marginaalsuse ees.

 

20. Korraldad Tartus ulmeteadlaste kokkusaamist. Selle kõrvalt oled ka tänavuse Prima Vistal hõivatud asjaajaja. Kui suur töö oli saada kõik need rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased Tartusse ja kelle „kinninabimine” Sinule endale kõige suuremat võidurõõmu tekitas?

Väga suur töö. Aastaid keerukaid läbirääkimisi ja suurte organisatsioonide vaheliste sõprussuhete sõlmimist. Tuleb muidugi rõhutada, et see pole mitte ulme- vaid tulevikuteemaline festival, sest ma arvan, et tulevik võiks kirjanduses olla kõigi kirjanike asi. Heameelt tekitas, et kirjanikest tuleb Cory Doctorow ja teadlastest Sherryl Vint ja Mark Bould. Aga ärge küsige, kelle kõigi käest me küsisime – selles mõttes saime hea tunnetuse sellest, kui raske ja mis tingimustel on üldse kedagi siia saada. Näiteks P.J. Harvey käest küsime järgmisel aastal uuesti. Sest ta ütles, et küsige.

 

21. Äkki tutvustad eesseisvaid festivale Reaktori lugejale paari sõnaga? Millised esinejad või ettekanded võiks keskmist ulmeinimest enim tõmmata? Kust on võimalik leida kõige täpsemat ja põhjalikumat infot?

Prima Vistal astuvad üles erinevate maade kirjanikud, kunstnikud, akadeemikud ja kultuurihuvilised, et kaardistada ja mõtestada võimalikult avaralt ja mitmekesiselt tulevikuga seotud ühiskondlikke hirme ja lootusi.

Üritusel „Suur Futuroloogiline Kongress“, mis kestab läbi viie päeva, räägib kümme kirjanikkku enda ja enda loomingu kaudu (kirjandusest) ja tulevikust. Loodetavasti annab kogukomplekt laia perspektiivi. Ulmefännile eriti asjakohased on Cory Doctorow, Emmi Itäranta, Julia von Lucadou, Josh Sawyer.  Neid minge kindlasti kuulama.

Tartu Elektriteatris igal õhtul toimuv Ida-Euroopa ulmefilmiprogramm „Stalking Eastern Europe“, mida kureerib muuhulgas Rahvusarhiivi Filmiarhiivi direktriss Eva Näripea, ei jää alla Berlinale vastavale retrospektiivile. Ettekandeid peavad ja filme tutvustavad nii eesti kui ka välismaa ulmetundjad – Jüri Kallas juhatab kogu programmi alguses sisse. Iga päev tasuks minna.

Ulmekonverentsi teemaks on „üleminekud“, sest ulme on kõikvõimalikke üleminekuid täis, alates

ajaloolistest, ühiskondlikest, isiklikest, kehalistest, soolistest, keskkondlikest ja lõpetades (ulme enesega toimuvate) poeetiliste ja žanriliste üleminekutega. Konverents on muidu (rängalt) tasuline, aga teeme ulmeringkonnas peagi kutsungi inimestele, kes tahaks vabakuulama tulla.

https://kirjandusfestival.tartu.ee

https://elektriteater.ee/eriprogrammid/stalking-eastern-europe/

https://www.sfra2024.ut.ee

 

22. Milliste ootustega lähed sa vastu ulmeteadlaste konverentsile?

Samadega, millega festivalilegi: et kõik kuidagigi sujuks, et sellest kõigest Tartule ka mingid sidemed kestma jääks. Ning et midagigi ise kah näha saaks :).

 

23. Igaüks ei tarvitse aimata, milline tohutu mikromajandamine on igasugune konverentside korraldamine. Lisaks kõigele, mis õnnestub ja realiseerub, on väga palju ajakulu millegi peale, mis jääb nähtamatuks, mis ei teostu. Milleks võtta endale lisakandamiks kõike seda organisatoorset, küllap ka frustreerivat? Kas Sa ei karda, et see pärsib teadustegevust, et seetõttu jääb mõni monograafia näiteks kirjutamata?

Ei karda, sest ma tean, et see pärsib teadustegevust. Võimalik, et mulle ei sobi ainiti teadust teha – ehkki ühtlasi on võimalik, et praeguse korralduskoormuse all on mu enesetunnetus muutumas. Aga ükski monograafia küll selle pärast kirjutamata ei jää, sest neid kirjutan ma aeglases geoloogilises ajas, paistab et tempoga üks kümnes aastas. Ja elu on (vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele) pikk.

 

24. Mõne aasta eest korraldasid sa Stanislav Lemi teemalise ürituse. Millised olid näiteks Lemi-päeva eelsed ootused ja kas need täitusid?

Seda korraldas umbes 40 inimest ja seda võiks väga pikalt muljetada. Ootused täitusid ja kuidas veel. Ja Ulmeühingul oli siin kõvasti kaasa rääkida ja aidata. Ootus oli tuua kirjandus pea seest ruumi ja see täitus üle ootuste hästi. Selles oli rollimängulikku vaimu. See oli Lemi romaanist inspireeritud keskkond meie omades tingimustes. Dekadentlik maailmalõpu-hotell. Väga hea kunstnikutöö. Ja minu arvates see keskkond kandis välja hommikust õhtuni: seal oli ühtaegu teravat mõtet ja kontrollimatut mitmekesisust. Ma pole ametilt kultuurikorraldaja, aga võimalik, et paremini ma ei oska. Aga väsinud kah veel ei ole, vähemalt mitte enese kiitmisest.

 

25. Tahad sa vastata küsimusele, miks eesti ulmekirjanikud polnud Lemi-päevaga eriti seotud, miks oma suhtest tulevikuga rääkisid suuresti vaid nn päriskirjanikud?

Tahan vastata küll. Sest olid seotud küll. Nii kirjanikud kui ka uurijad olid seotud. Isegi välismaalt. Lihtsalt mitte kõik kirjanikud, kes üles astusid, polnud ulmekirjanikud. Ja seda põhjusel, et üritus oli tuleviku-, mitte ulmeteemaline. Ja eesmärgiks oli „päriskirjanike“ ja „ulmekirjanike“ vahelist eristust ja/või vastandust kaotada, mitte seda süvendada. Seepärast ütlesin ka „päriskirjanikele“ (Mihkel Mutile, Maarja Kangrole jne), et tulevik kirjanduses ei peaks olema ainult ulmekirjanike asi, vaid kõigi kirjanike asi (seepeale rääkis Mutt, kuidas fännab „Westworldi“, ja Kangro kirjutas üsna ulmelisi jutte). Ja kirjanikud, keda sa ei seostaks ühestki otsast ulmega (nt Elo Viiding) ütlesid, et äge, et see sel üritusel just niimoodi on. Mis selles halba on? 

 

26. Ulmerahva hulgas on neid, kes arvavad, et ulmerahvas peaks nn päriskirjandusrahvaga rohkem läbi käima, ei tohiks olla nii tõrges ja tõrjuv, peaks ehitama n-ö sildu. Samas on paljud ulmefännid arvamusel, et mingit üleüldist lähenemist ei saagi toimuda, sest „ei armasta nemad meid ja meie neid.“ Mil määral Sa täheldad taolist vahet, suisa vastasseisu?

(Vt küsimus 9 & 25.) Täheldan jah vahel vahet ja vastasseisu. Ja küsin, kuivõrd seda vastasseisu hoitakse (mõlemalt poolt) alal n-ö indentiteeti või identsuse tekitamiseks. St, äkki ma pean olema ulme vastu, et kaitsta mingit ideed „kirjandusest“? Või äkki ma pean olema „peavoolu vastu“, et kaitsta omaenese identsust ulmeaustajana? Rahulik ja läbimõeldud arutelu nende identiteediküsimuste üle oleks minu jaoks hariv. Samas – võimalik, et siinkandis ulatub see küsimus (esteetilisest tasemest sõltumatute eelarvamuslike) rahastusotsusteni välja. Aga üldiselt on see eristus tüütu, uurijana ma näen, kuidas see on mujal maailmas igal pool kadumas, ja huvitav oleks selle kohta küsida nende ulmeuurijate käest, kes siia konverentsile tulevad.

Peaks jah ehitama sildu.

 

27. Ja mida arvab üldse taolisest kahe maailma probleemist nn päriskirjanduslik kolleegium? Kas nad üldse märkavad taolist olukorda või on kogu Eesti ulmemaailm nende jaoks lihtsalt „kamp veidraid Tartu füüsikuid“?

Aga kui isegi kõige negatiivsemate eelarvamustega selle peale mõtled, siis hakatakse ju tunnustama küll: vaata, kuidas Friedenthal võidab preemiaid, Metsavanat nomineeritakse (ehkki ta pole Tartust, ega – jumal paraku – isegi mitte füüsik...).  

Eks ole ulme eest „võitlemine“ ka akadeemias raske töö olnud – aga tuleb ka tunnistada, et ulmel pole olnud nii pikka (uurimis)traditsiooni. Tuleb teha tööd, et selgitada, miks ulme hea on, miks ta aja- ja asjakohane on. Ja kui küllalt selgitad, siis äkki tekib kandepinda – ehkki pole selge, miks see peaks tingimata juhtuma ühe eluea jooksul.

 

28. Kui tulla tagasi utoopiate juurde, siis ehk sa tahaksid ka ise ühe utoopia jagada, ulmeutoopia. Milline võiks olla Eesti ulmekirjanduse  ja ulmeuurimise maastik kolmekümne aasta pärast? Mis võiks olla see tuleviku ideaal ja mis peaks selle saavutamiseks muutuma?

Selleks peab kirjutama ja uurima. Peab kirjutamiselt ja uurimiselt rohkem nõudma. Peab rääkima selle kõige ajakohasusest ja tarvilikkusest. Kui meil oleks kolmekümne aasta pärast ülikoolis üks huvitav Ida-Euroopa ulmeõppekava, siis ma oleks rahul. Utoopiat tahetakse sageli kohe. Nii see ei käi. Töötada tuleb aegamisi ja koos.

 

29. Jäädes ikka veel tulevikku. Öeldakse, et teismeliste lugemise juurde meelitamiseks tasub olla mõõdukalt laisk – unusta raamatuid lauaservale ja küllap neid ka loetakse. Mis võiksid olla need raamatud, mida sa omas kodus niimoodi kümnekonna aasta pärast lauaservale unustada tahaksid? Aga viieteistkümne aasta pärast, ja miks?

Sellega olen küll 100% nõus – täpselt niimoodi raamatuid „unustades“ see lugemisharjumuse tekitamine käibki. Mingis mõttes pole siin vahet, mida millal unustada – lihtsalt unustage midagi ja juba on põhieesmärk (et inimesed loeksid) täidetud. Ma olen kirjanduse suhtes väga liberaalne. Ma arvan, et kirjanduses võib enam-vähem kõike teha. Ma arvan, et kirjandus on olemuselt mitmemõtteline, sest muidu poleks ta eraldi „valdkonnana“ olemas (nagu kunst tervikuna). Ma arvan, et mitte keegi ega ükski institutsioon ei peaks ütlema, mida kirjandus peaks või ei peaks. Ses mõttes võiksin unustada ükskõik mida. Seepärast saaksin ka tulevastele põlvedele lauaservale jätta (peale Julius Oro „Muna“) märke, et tehke kirjandusega, mis te tahate. Sest iseäranis just see on vabadus.

 

30. Ja viimaks: mõeldes korraks ulme maailma avardava, rikastava mõõte peale – millest sina ise unistad? Kui pidada silmas just sellist võibolla ehk lapselikku lugemis- ja mõtterõõmu, mis lubab ette kujutada tundmatuid maailmu ja tehnoloogiaid ja öelda: „soovin!”

„ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!“

 

JT1

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0596)