Helga-Johanna Kuusleri stiil on päris kiire ja tempokas. Kui gaasipedaal ükskord põhja vajutatakse, siis sinna see ka kinni kleepub ja jääb põhja kuni tagakaane sulgemiseni. Ma olen tempokate lugude austaja, aga vahepeal oleksin isegi mina tahtnud väikest hingetõmbepausi. Sellest hoolimata või hoopis just seetõttu – ma ei oska öelda – põrutasin looga peaaegu ühe hingetõmbega lõpuni. Üksik hingetõmme vahepeal oli tingitud mitte raamatust, vaid sellest, et väline maailm nõudis vahepeal oma.
Võib-olla oleksin ma tahtnud, et autor aeg-ajalt (aga ainult aeg-ajalt) veidi enam tegelastesse süüviks, et see, mis nad läbi elasid, neid isiklikult kuidagi rohkem oleks mõjutanud ja ehk oleks ära kulunud ka täpsem järjepidamine, mida peategelased tahtsid ja mis oli nende eesmärk, ja sellest soovist veidi rohkem kinnihoidmine (eriti Taddeuse puhul, kes paistis hiljem üsna kergelt võtvat seda, et ta vaba linnuna minema ei saanud putkata).
Ajareisiromaanis on muidugi oluline, et kuidas see reis siis käib ja kas ta mõjutab ja mida ta mõjutab. „Ajakatastroofis” oli lähenemine selline tagasi-tulevikku-klassikaline, millele oli lisatud veidi igaviku-lõpu kastet ja mingit suurt paradigmaatilist muutust ajareisifilosoofias ei olnud. See oli hea lähenemine, sest ega nii lühikeses loos poleks olnud ka ruumi midagi imeoriginaalset välja mõelda.
Vahepeal lendas detaile muidugi sellise tempoga, et ma enam täpselt aru ei saanud, mismoodi see ajavärk ja ajajoonte üksteise mõjutamine täpselt käis, aga ausalt öelda oli mul sellest ka veidi ükspuha, sest tegevus rullus juba edasi ja ega seal pikalt mõtlema ei olnud aega jääda. Ja ma arvan, et see polekski hea olnud, sest nii matemaatiline ja läbimõeldud see süsteem ka ei paistnud, et luubiga asja kallale tasuks minna. Õnneks tõmbas huvitav lugu mu tähelepanu sealt õrnalt jäält ära.
Mulle meeldis, et loos mainiti kõigi varasemate raamatute tegelasi ja nad olid pea kõik mingil hetkel loo olulised osad. Mulle meeldisid vana Viivuranna ja lahku läinud ajajoonte erinevused. Mulle meeldisid veel mitmed asjad, kuid kõige enam meeldis mulle autori julgus fantaseerida ja komme teha vimkasid sisse iga väikse aja tagant, mis tegevuse jälle veidi teisele rajale lükkasid, et mitte öelda paiskasid. See on Eesti ulmemaastikul tegelikult üks väärt ja harvaesinev oskus. Mulle meeldis, et loo lõppu jäid mitmed huvitavad lõimed, mida sama või järgnevad „Viivuranna gümnaasiumi“ sarja kirjutajad saavad uute ulmeliste seikluste loomisel ära kasutada.
Kindlasti on autoril tegelaskujude nappide vahenditega arendamisel ja tempo paikaloksutamisel veel aeg-ruumi kontiiniumit võimalik saputada, aga eks tal seda aega veel ka on ja küllap kõik tuleb. Peaasi on sääraseid lugusid säärasel hoogsal ja fantaasiarikkal moel edasi kirjutada.
Kui lisada veel midagi üldiselt sarja kohta, siis loodetavasti tekib sellele mõni fänn, kes loob sarjale avalikult kasutatava wiki, et kõik need tegelased, paigad ja ajaloolised detailid oleks kergesti leitavad ja saaks aeg-ajalt mälu värskendada. Selline „Kes on kes Viivurannas”.
