Kuu alguses sain omale väikse kirjandusteadusliku varasalve - hulga artikleid, mida Jaak Tomberg kasutab ja käsitleb oma ulmeseminaris Tartu ülikoolis. Mõtlesin: hurraa, nüüd asun neid vahendama. Kui ma aga esimese olin läbi lugenud, taipasin, mida ma teen - sulaselge prokrastineerimine. Tõsisema asja edasilükkamine, hirm tegeleda Jaak Tombergi monograafiaga “Kuidas täita soovi” (2023). Paari kuu taguse Chu metafoorideartikli vahendamist (või arvustuse kaudu lahkamist) põhjendasin isegi sooviga tutvustada mingeid ulmeteemalise kirjandusteaduse ideid enne Jaagu teksti lahkamist (nii-öelda eelsoojenduseks, kuivõrd Jaak neidsamu ideid ka käsitleb), eelmise kuu Veidemanni tekst oli lihtsalt vahepeatuseks. Kaua ma seda edasi lükkan - on aeg asuda pärisasja kallale. (Lisaks kõigele muule kas või sellepärast, et siinsest numbrist saab lugeda ka Tombergiga tehtud pikka intervjuud - olgu siis kahekordselt Jaagu-number, nii nagu on kahekordselt “Düüni”-number.)

Mu seniste Välispilgu tekstide kirjutamine on näidanud mulle, et ma ei oska refereerida - ikka kipun liiale minema, mu vahendus mõningate kommentaaridega võib ka algmaterjalist pikemaks venida. Kuidas lahata tervet raamatut, nii et ei läheks lõiguti lahkamiseks, aga et jääks adekvaatne ülevaade? Veider lahendus, mille juurde potsatasin, oli võtta igalt leheküljelt üks lause, mis tundub mulle endale kõige-kõigem, ja kommenteerida, keerulisema sõnastuse juhul selgitada, üldiselt ent anda tausta ja veidi kommenteerida. Saab palju stiilinäiteid Jaagu tekstist, aga ühtlasi lahkamist.

Miks just lause/lehekülg ja mitte peatükkide mõtete kokkuvõtmine - sest Jaak Tomberg on minu meelest väga löövate lausetega autor. Ta on ka ladusalt jutustav autor, kes räägib sageli lehekülje kestel lahti üht mõtet - otsi siis sealt üksikut kontekstivälist tsiteeritavat lauset! -, ent tal on sageli mingi arutelu käimalükkav lause, mida ta hakkab põhjendama, milles ta asub lugejat veenma. Noppida neid lauseid ja kommenteerida - võiks ju toimida! Andestatagu ette, kui see on liiga hakkiv, liiga vähevoolav. Veelgi rohkem andestatagu, kui teen ebaadekvaatsed valikud (ma pole veel kujundanud valikupõhimõtteid, lähenen asjale kõhutundega…).

300 lehekülge niimoodi läbi võtta (õigupoolest “ainult” leheküljed 11-283 ehk 272 lehekülge) võtab aega, ent püüan pigem jääda napisõnaliseks ja mitte lahata iga lauset lehekülje ulatuses. Pigemini püüan mõne pintslitõmbega näidata kätte põhisuuna, kuhu tema arutlustee viib. Hetkel kavatsen iga kuuga võtta ühe peatüki. Raamatul on sissejuhatus, 5 peatükki ja lõppsõna, niimoodi võtaks see 7 kuud. Siin võivad mängima hakata veel peatükkide pikkused (üks on ca 30, teine 70). Ei taha mingeid lubadusi eos anda. See lihtsalt on säärane raamat, et ma ei kujuta ette, kuidas teisiti läheneda. Nii et hakkan aga pihta.

Peatükkide pealkirjad, vahepealkirjad kirjutan läbiva suurtähega, nagu need on Tombergil endalgi.

 

ENNE KÕIKE

Lk 11: “Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga.”

Õigupoolest on see tsitaat Strugatskite raamatust “Väljasõit rohelusse”, mida ta lahkama hakkab. Terve lehekülje vältel teeb ta ülevaate Strugatskide raamatust, teeb sisuülevaadet. Seda tahaksin Tombergi juures kiita - kuigi kohati on tema laused üsna rasked, on ta oma info vahendamise mõttes lugejasõbralik. Ta selgitab ja avab kõiki näiteid piisavalt, ei vihja ega eelda kõigilt kõige lugemist. Ja raamatute sisude (vähemalt tema analüüsi puutuva osa) ümberjutustused on selged, sageli kõige selgem osa tema tekstist.

 

Lk 12: “”Väljasõit” ei näita meile niisiis otsejoones teistsugust ja erinevat maailma. Pigem peegeldab see kõverjooneliselt hoopis nõukogude kunagist tegelikkust ning lootuse ja paratamatuse toonast tunnetuslikku vahekorda.”

Tomberg viitab siin sellele, kuidas Strugatskide raamat pole ulmeraamatuna kuigivõrd sensawunda’t täis retk teadustehnilisse maailma, vaid inimesed on ikkagi inimesed, eriti nõukogude inimesed oma väljapääsmatuna näiva ahastuse ja üksikute lootuskübemetega. Ja vahejärelduseks järgmisel leheküljel ongi, et kas pole nii, et “midagi ühtaegu paremat ja hõlmavamat lihtsalt polegi võimalik soovida?” Siit algabki käsitluse utoopiateemaline raskus - utoopia mitte kui iganenud, ideaalühiskonda käsitlev žanr, vaid maailmaparandav mõtte- ja teguviis, hoiak.

 

SOOV

Lk 13:

“Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!” - sõltumata muudest võtmetest, milles seda lauset võib lugeda, on see ühtlasi kõige lühem, löövam ja hõlmavam utoopiline soov, mille kirjandusest võib leida.”

Seda lauset valides veidi kordan ennast, palju huvitavam oli küll üks teine lause (selle kohta, et Le Guini jaoks oli Strugatskite loomingus nõukogude korra läbikukkumisest olulisem ikkagi vendade sisendus, et ükski inimene ei saa hinges soovida halba ja et kui keegi üldse midagi maailmas soovib, kas mitte just sedasama üht soovi - õnne kõigile ja et ei tehtaks liiga?). Sellest leheküljest alates hakkab Tomberg kirjeldama eri lähenemisi utoopiatele ja lahkama utoopiakäsitlusi. Ja siin ma kõiki Tombergi loetletud olulisemaid utoopiateemalisi mõtteid välja ei too, ainult neid, mida ise vastavatel lehekülgedel haaravaimaks pean. Kui ma just teisiti ei otsusta.

 

Lk 14:

“Marxi ja Engelsi kõnepruugis samastus utoopilisus niisiis esmajoones naiivsuse või läbimõtlemata entusiasmiga, millele nad vastandasid omaenese lähenemise teaduslikkuse ja ratsionaalsuse.”

Utoopilisus kui naeruvääristav määratlus, millega lajatasid kõigist inimestest just Marx ja Engels. Neil õnnestus kuidagi veenda oma lähenemise teaduslikkuses, seetõttu ka käegakatsutavuses.

 

Lk 15:

“Klassikalise sotsioloogia võtmefiguur Karl Mannheim eristas teoses “Ideoloogia ja utoopia” (Ideologie und Utopie, 1929) ideoloogiat kui mõttekogumit, mis suunab tegevust status quo põlistamisele, utoopiast kui mõttekogumist, mis suunab tegevust status quo muutmisele.”

Siit tuleb huvitav mõistetepaar - ideoloogia kui kivinenud domineeriv mõttemall, võimupositsiooni mõtteharjumused või süsteemiharjumused. Sellele vastandus utoopia kui katse ja soov seda muuta.

Samal leheküljel kirjeldatud Ernst Blochi “Lootusprintsiibist” ma ei kirjuta, ma kiire pilguga ei suuda seda hoomata.

Huvitav on veel väide Herbert Marcuse kohta, mille iva oli see, et mida rohkem automatiseeritakse tööd, seda rohkem võiks individuaalne töö muutuda katsetuslikumaks, mängulisemaks. See aitaks vajadusi ja väärtusi teisendada ning “iha harida” - mis on õieti toimiva utoopia eelduseks. Inimolendi muutumine paremat maailma soovivaks olendiks.. Ühe lausega öeldakse seda, millele mõni düstoopia autor kulutaks sadu lehekülgi - kuni inimene on seniste ihadega, ei ole utoopial lootust.

 

Lk 16:

“Teadusulmeuuringutes nüüdseks kanoonilises uurimuses “Tuleviku arheoloogiad” (Archaeologies of the Future, 2005) eristab Fredric Jameson osalisemat, hajusamat, teadvustamatumat ja individuaalsemat utoopilist impulssi täielikumast, konkreetsemast, kavatsuslikumast ja kollektiivsemast utoopilisest programmist: kui esimese võrdkujuks on näiteks unelm, üksikhoone ja reform, siis viimase võrdkujuks pigem manifest, linn ja revolutsioon.”

Mega pikk lause sai, aga iva selles, et palju huvitavamal moel jätkab Mannheimi mõtet, et utoopia on status quo’d muutev mõttekogum. Siin minnakse juba nüanssidesse. Utoopiline programm on loosunglik maailmamuutmispoliitika (manifestid, revolutsioonid) ja sellisena otsapidi ka eemaletõukavad, sest seostuvad miljoni vägivallaaktiga. Seevastu utoopiline impulss on üksikisikus või väikses kogukonnas tärkav soov midagi paremaks teha. Kuivõrd utoopilised programmid viivad sageli suure hävinguni, võikski siinkohal vaheremargi mõttes öelda, et kõige utoopilisemad on need inimesed, kes lihtsalt teisiti ei saa kui et teha nõksa paremaks iga koha, kus nad viibivad, kas siis naeratusega või pildiraami korrigeerimise või enda järelt koristamisega.

 

PROBLEEM, EESMÄRK, STRUKTUUR

Lk 17:

“21. sajandi alguse suurima utoopilisse kujutlusvõimesse puutuva probleemi sõnastas kõige tuntumal kujul ilmselt kultuuriteoreetik Mark Fisher, kui täheldas 2009. aastal “laialdast äratundmist, et kapitalism pole mitte üksnes ainus toimiv poliitiline ja majanduslik süsteem, vaid et tänapäeval on võimatu sellele mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada.””

Kokkuvõtlikult - kõige hullem on see, et kapitalism pole üksnes ainus toimiv süsteem, vaid et asjalikku alternatiivi ei suudeta siiani kujutleda. Kuitahes innukalt ja täistuuridel majandusteoreetikud või ulmikud ka ei tegutseks. Ent kuni see on ainus toimiv süsteem, siis - vastavalt monopolide reeglitele - lubab see endale konkurentsipuuduses määndumist, kohutavaks minemist ja inimmasside leplikkust. “Sest mida te asemele tahate, sotsialismi vä?”

Lk 18:

Siin panen kaks - teine on see, mille tahaksin panna, aga esimene on argumendi eeltõukeks ja taustaselgituseks.

“Minu uurimuse lähtealuseks on hüpotees, et mida tehnilisem on kultuuritegelikkus, seda teadusulmelisem on realism, mis püüab seda tegelikkust usutavalt kujutada.”

Ehk siis: usutav realismikirjutus läheneb aina rohkem teadusulmele. Mis on omamoodi enesestmõistetav - mida ulmem on tegelikkus me ümber, seda ulmem on me kirjanduslik realism.

Ent teine lause avab selle juures lisamõõtme:
“Kuid Ameerika kirjandusteadlane Brian McHale on juhtinud tähelepanu asjaolule, et teadusulme ja realismi selline tõmbumine võib olla ajalooline märk teadusulme utoopilise potentsiaali üldisemast kidumisest.”

Kui realism muutub teadusulmeliseks ja ulme realistlikuks, ei saa teadusulme kirjeldada uusi maailmu, fantaseerida muid võimalikke olemisviise.

Siit leheküljest hakkab Tomberg loetlema peatükkide ülesandeid - esimeses peatükis uurib selle protsessi “poeetilisi, žanrilisi, kultuurilisi ja filosoofilisi tagamaid”.

 

Lk 19:

Raamatu ülesehituse mõttes on huvitavaim: “Nendest küsimustest lähtuvalt uurin oma arutluse teises peatükis, kuidas ja mil määral on teadusulme üldse olnud suuteline võõra kujutatavuse piire kompima ning võõrast võõrana esitama.”

Ent eraldivõetud lausena on mumst hetkel huvitavam hoopis selline:
“Esimene [s.t varauusaegne kirjanduslik utoopia, nt More ja Campanella jne] kirjeldab staatiliselt ja panoraamselt parema ühiskonna toimimismehanisme, teine [düstoopia] aga seab esiplaanile indiviidi narratiivse võitluse totalitaarse võimu vastu.”

Sealt jätkab seda, kuidas utoopiad ja düstoopiad sarnanevad omavahel ka eesmärgi poolest - utoopiline impulss on mõlemas siiski olemas, metatasandil soov maailma muuta või paremaks teha. See on ka kolmanda peatüki laiem teema - utoopiate muutumine ajas, žanri tundlikkus isegi selle suhtes, kuidas mõiste “utoopia” on saanud külge negatiivseid värvinguid.

 

Lk 20:

“Utoopiline realism [Tombergi žanrimääratlus tekstide või teoste kohta, mis on teadusulmest realistlikumad ning mille utopism on varauusaegsest dünaamilisem - esimeseks käsitletavaks näiteks valib ta sarja “The Wire”] lähtub olevikulisest oluseisust, mille tingimused on juba düstoopilised - ning täieõiguslikult utoopilisena mõjub selles ka vähimgi tegelik edenemine ühiskondliku muutuse suunas.”

Kas ulmik võiks siin minna tagajalgadele, et utoopia, mis justkui pigem teadusulme üks alažanre, on nüüd tiritud kontekstist välja? Kui silmas pidada seda, kuidas ta kasutab “utoopilise impulsi” mõistet, ehk mitte.

 

Lk 21:

“Käesolev uurimus jutustab niisiis oma nurga alt loo utoopilise kujutlusvõime ja utoopilise kirjutamise ajaloolisest muutumisest - ning sellest, nagu ütleb Levitas, kuidas “muutused utoopia vormis on hädavajalikud utoopia funktsiooni säilitamiseks.””

See kõik näeb välja enesekordusena, kui niimoodi lausehaaval võtta, aga kordamine siiski tarkuse ema ja võib-olla aitabki rõhutada, et Jaak püüabki sageli korrata oma põhiteese, et need kinnistuks ja et püsiks aina silme ees, millest ta oma kohati keerulises keeles siiski räägib.

Alternatiivne “erilisim lause” olnuks see, et viiendas peatükis käsitleb “The Wire’i” kõrval teist utoopilise realismi näidet, Kim Stanley Robinsoni “Science in the Capital” triloogiat.

 

MÕISTED

Lk 22:

“Tema [Rene Welleki] kokkuvõtva sedastuse järgi tuleb realismi kui periodiseeriva mõiste määratlemisel paratamatult piirduda “rahutukstegevalt triviaalse” määratlusega.”

Terve lehekülje vältel räägib Tomberg sellest, kuidas realism võib olla üks kahest - kas ühe perioodi kirjandus või universaalne kunstiline meetod (seega “realism” kui 19. sajandi kirjandusžanr vs realism kui praegugi viljeldav tegelikkust peegeldav kirjutusviis). Ja sellest, millised probleemid on Welleki sõnul “realism kui 19. sajandi kirjandusžanr”-tõlgenduse juures - et seegi pole midagi ülemäära lihtsasti haaratavat või kui, siis liialt lihtsustavas võtmes. Tomberg avab seda veidi, aga üksnes lehekülje kestel, Wellekit refereerides - see pole tema põhiteema. Sealjuures pole ma kindel, kas see “problemaatiline triviaalsus” vaevaks mind ennast. Ehk on see teadlase detailitäpsuse küsimus.

 

Lk 23:

“Seevastu laiemal, universaalse kunstilise meetodi tasandil on realismi määratletud võttena, mis taotleb võimalikult maksimaalse tõetruudusega tegelikkuse edasiandmist.”

Pluss seda, et seda kannab veendumus, et väljaspool sõnu eksisteerivad asjad ja väljaspool teksti eksisteerib tegelikkus, mida saab erapooletult või objektiivselt kirjeldada. Kui Tomberg seda niimoodi ütleb, tekib aina tahtmine vastata: “Aga… maailm ONGI ju olemas! Või olen ma millestki valesti aru saanud!?”

Aga realismikirjutus on ikkagi kallutatud, igasugune kirjanduslik kirjeldus on paratamatult ebaobjektiivne. Milline oleks kas või Donald Trumpi objektiivne kirjeldus - selline, mis poleks üksnes suvaline faktide loetelu? (Tema puhul pole vist meditsiinilisi faktegi võimalik objektiivselt loetleda.)

 

Lk 24:

“Ning kuna seda tegelikkust tõlgendatakse kui niisugust, mis sisaldab ajalooliselt muutuvat inimloomust, siis ei saa selle kujutamise ajalugu jõuda kunagi otsustava lõpplahenduseni, nagu pole ka võimalik tuvastada tema algset päritolu.”

Tegelikult Tomberg tsiteerib Hayden White’i, kes käsitleb Erich Auerbachi “Mimesist”. Ja tegelikult on siin muidki tuumakamaid lauseid ja mõtteid, näiteks realismi funktsioonidest ja sellest, kuidas ka teised žanrid täidavad noid funktsioone jne. Ent tunnistan, et kogu see osa - realismi ülesannetest ja sellest, kas kõik pole otsapidi realism ja nüansid jne - ei ole hetkel minu enda huvifookuses, ei ole see, mille juures ise peatuda tahaks. Teema terviklikkuse mõttes Tombergile möödapääsmatu, aga ulmekeskse lugejana võin veidi üle libiseda. Ehkki jah, nagu paljude asjadega, ilmselt mõne jaoks just kõige huvitavam osa.

 

Lk 25:

“Üldisel äratundmisel, et realism on seesmiselt vähemalt sama keerukas (ja samal viisil keerukas) kui teadusulme ning teadusulme on seesmiselt tihti sama realistlik või realistlikumgi kui realism, rajaneb õigupoolest suur osa minu edasisest arutluskäigust.”

Siin on jälle teema nentimine, et teadusulme ei tarvitse olla sugugi pöörasem kui realism ning vastupidi, realism võib samuti olla väga teadusulmelise mekiga, isegi olukorras, kus seal ei tarvitse olla hullult uut tehnoloogiat. Ja selle väite kinnitamisega tegeleb ta rohkem järgmistes peatükkides.

 

Lk 26:

“Levitas tõestab oma kanoonilises uurimuses, kuivõrd ujuv ja ebajärjekindel võib utoopia mõiste tähendus ja kasutus olla isegi kõige tuntumatel utoopiafilosoofidel - ent siingi ei tähenda see, et eri mõtlejate utoopiamõtestustest ei moodustuks midagi üldisemal tasandil sidusat.”

Kinnistamaks, et utoopiagi pole liialt kitsas termin - ja veidi on see eelsoojenduseks ning taaskinnituseks mõttele, et utoopia eesmärke, utoopilist impulssi tuleks otsida mujalt kui vaid utoopiatest. Ning et utoopia laiemas mõttes on küll muutunud ajas, aga mitte aegunud.

Samal leheküljel on utoopiauuringute põhimõistestik ja definitsioonid, siin on definitsioonid sõnadele utopism, utoopia, eutoopia, düstoopia, anti-utoopia ning kriitiline utoopia. Ent ei osanud ühtki neist definitsioonidest eraldi eelistada.

 

Lk 27:

“Otsustavates kohtades osutab “utoopiline” pigem kõigele sellele, mis on suunatud radikaalsele (ühiskondlikule) muutusele.”

(Sellele eelnes lause, mis ütles, et utoopiline ei tähenda tema uurimuses mitte “utoopiale omast” ega “teostamatut” ega “unistuslikku” - kõik see, mida tavatähenduses justkui võiks tähendada.)

Selle lehekülje kestel kirjeldab ta, kuidas ta tunnistab utoopia mõiste mitmekesisust, aga et ta ei hakka liialt eritlema neid alažanre, ei lasku liigsesse vahetegemisse eutoopia (hea koht), utoopia (mittekoht), düstoopia (halb koht) jne vahel, sest oma utoopiline impulss on neil kõigil. Võib ka võtta nii, et siin tunnistab ta, et see on väga suures osas utoopiauurimus (lisaks sellele, et “Kuidas täita soovi” on lisaks veel realismi- ja teadusulme- ja tulevikukirjutuseuurimus), aga siin teeb mööndusi teistele utoopiauurijatele, kes tahaks ehk kiruda, et no kuule, kus on utoopiafetišisti mõistetäpsus.

 

Lk 28:
“Käesoleva uurimuse eri peatükkides lähenen utoopilisele kujutlusvõimele kord ühelt, kord teiselt poolt [kirjutaja vinklist ja lugeja vinklist] - kuid viimasel piirjoonel ei määra selle horisonte mitte individuaalne suutlikkus ühel või teisel pool teksti, vaid üldised ajaloolis-diskursiivsed tingimused, mistõttu kõige kohasem oleks sellest mõelda kui kollektiivsest kujutlusvõimest, mille sümptomiteks või tulemuseks on ka kõik üksikud kirjandusteosed koos nende vastuvõtuga.”

Maru pikk lause, mis saab veidi selgemaks koos eelnevaga, milles ütles, et “utoopiline kujutlusvõime” pole üksnes kirjaniku teha (kes püüab olemasolevale alternatiive luua) ega lugeja teha (kes peab kogu oma kujutlusvõimet rakendama selle vastuvõtmiseks, sellega leppimiseks ja usutavuse hindamiseks). Selle pika, minu valitud lause iva on, et “utoopiline kujutlusvõime” pole üksnes individuaalse kirjaniku saavutus ega üksiklugeja püüdlus, vaid teose utoopilise võimekuse peamiseks pudelikaelaks on kogu kultuuri “kollektiivne kujutlusvõime”, mis kirjutajat-lugejat ümbritseb. Utoopilise teksti (või alternatiive kujutava teksti) usutavusse panustame me kõik, sõltumata sellest, kas me seda kirjutame või isegi loeme, kas või lihtsalt sellega, et me oleme osalised kultuuris ja me kõik kujundame nii igapäevast normaalsust kui ka usutaval moel kujuteldava piire.

 

SILMAPIIR

Lk 29:

“[Andrei Tarkovski “Stalkeri”] Niisugune kokkuseade [s.t. võrreldes Strugatskidega on tegelased pigem ideed kui inimesed, õhustik aeglane, meditatiivne] võimaldab võimendada põhjalikke kaemuslikke arutelusid mitmesugustel metafüüsilistel teemadel, mis Strugatskitel uppusid (kahtlemata kavatsuslikult) igapäevaelu armetusse naturalismi.”

Sissejuhatuse viimane alapeatükike võrdleb korraks “Väljasõitu rohelusse” ning selle filmiversiooni “Stalkerit” - peamiselt rõhutades, et film on rusuvam ja pessimistlikum, igatahes lootusetum. Terve siinse lehekülje jooksul kinnitab seda süngust sobivate näidetega, lausa selleni välja, et isegi “Õnne kõigile”-lausele tõmmatakse vee peale - “Ilmselgelt ei too see koht õnne kõigile. Ja kui see langeb kurjadesse kätesse…” Seetõttu sobib 30. lehekülje näidislauseks mumst kõige paremini järgnev…

 

Lk 30:

“Nõnda kahtlustan, et “Stalker” peegeldaks hästi ka nüüdisaega, mil düstoopiate küllus on samavõrra märgatav kui utoopiate puudus.”

Tõepoolest, kui mõni raamat või sari algaks suure idülliga, kõik on rõõmsad ja kõigil suured vabadused jne, siis lugedes ilmselt suureneks iga leheküljega õõv, et millise ebaõigluse või brutaalsuse najal see siis seisab. Mida rõõmsam on Omelase elu, seda suuremad peavad olema tolle keldrisse topitud lapse kannatused.

 

Kokkuvõtlikult tegeles sissejuhatus raamatu ülesannete kaardistamisega, utoopiaterminite avamisega, realismi mõiste selgitamisega ning peatükkide põhiülesannete lühiülevaatega (esimeses tegeleb sellega, teises tollega jne). Peamine uudsus tavainimese jaoks võikski ehk olla “utoopia” kui ajaloolise žanri asemel “utoopilise impulsi” mõiste kasutamine, maailma positiivselt muutev tung. Lausehaaval lähenedes

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0533)