1 helldivers poster

Kas olete näinud TV3-st filmi „Tähesõdalased“ ning mõelnud, et tegelikult oleks ju igati vägev kosmoses putukaid nottida? Täpselt selline mäng „Helldivers 2“ ongi. Mäng toimub neljastes salkades ning eesmärk on imelihtne: söösta kahurikuulina planeedile, tee oma kõks ära ning tõmba planeedilt minema. Ma oleks pidanud ka seda taipama, et nii nagu ka filmis ei valmistanud harjutusväli mind eesolevaks põrguks ette.

Lahinguväljal lähevad asjad väga kiiresti väga käest ära. Kord jooksid minu rühmakaaslased mu laskejoonele ette, kord jooksin hoopis mina neile ette. Kord läksin ümber künka ning nägin, et – ohoo! – rühmakaaslane oli parasjagu sinna paika raketivalangu tellinud. Lendasin õhku. Kord olin mina parasjagu suurtükivalangut tellimas, aga märgis põrkas vastu seina ja maandus minu jalge ette. Terve mu salk lendas õhku. Kaitserobot leidis, et minu selja taga on veel putukaid, keda on kohe vaja lasta. Jäin pikali viskamisega hiljaks ja muutusin Šveitsi juustuks.

Kui putukad üle viskasid, sain teisel pool galaktikat võidelda terminaatoreid meenutavate robotitega. Roboteid oli küll korraga vähem, aga neil olid laserrelvad ja tankid. Igal pool oli raske, aga muutusin iga lahinguga osavamaks ning mu arsenal täienes. Sain hakata tellima raketivalangud ning lasereid oma kosmosesõjalaevast. Lahingud olid visad, vahest suisa võimatud, kuid need polnud kunagi igavad.

2 rakett

Õnneks ma ei saanud siin pildis surma, aga sain korralikult perseli lennutatud.

Planeedilt elusana tagasitulemine on mängus valikuline. Aga mõnikord meil ka vedas ja saime endale missiooni lõpus päästelennuki välja kutsuda. Muidugi see lennuk ei saabunud kohe, vaid  pidime kaks või vahest isegi neli minutit kaitsma evakuatsioonipunkti ründavate hordide eest. Ja lõpuks, kui see päästelennuk Pelican maandus ja oma luugi lahti tegi, jooksime täie pasaga sisse ja lendasime õnnelikult minema. Meie demokraatiaohvitser kiitis, et vabaduse jõud võitis taas. Nojah, seekord läks õnneks!

Mängu alguses algav video näitab täpselt, et miks minusugused keebiga sõdurid sõdivad võõrastel planeetidel.  Ikka selleks, et vabadust ja demokraatiat kaitsta, täpselt nagu 2000ndad oleksid jälle tagasi. Mängumaailm on jabur: tegelased karjuvad: „Minu elu Supermaa nimel!“ samal ajal, kui nad heidavad granaate putukate koobastesse; või hüüavad: „Öelge tere demokraatiale!“, kui nad lasevad mõne roboti pea sodiks. Kuidas ma saaksingi pärast mõnda lolli surma pahuraks muutuda, kui tegelased on niivõrd äksi täis.

Mängus on lakkamatu sõjapoolne propaganda, vaenlaseid on meeletult palju, tegelased on kärmed loosungeid loopima, telekast tulevad pöörased reklaamid jne. See kõik on lihtsalt nii võrratu. Ma ei tee nalja, see seksika häälega „Kotkahigi“ deodorandireklaam on mulle mällu sööbinud. Mängumaailm meenutas mulle „Tähesõdalasi“ ning vaatasin seda meenutuseks uuesti. Leidsingi mängu ja filmi vahel ühise joone: mõlema puhul on väljastajad Sonyga seotud. Võib-olla see polegi niivõrd juhuslik kokkusattumus. 

Hiljuti on tulnud igasugu mänge, mida pole võimalik ilma internetiühenduseta mängida. Põhjus on lihtne: kui tavalise arvutimängu kasum on piiratud vastavalt mängu ostjate hulgale, siis internetimängude põhikasum tuleb mängurite tegelastele igasugu vidinate ning riiete müümisega. „Fortnite“ on olnud sellise strateegia eestvedaja ning see on teeninud kuue aastaga 26 miljardi dollari väärtuses käivet. See on meeletu summa üheainsa mängu eest, isegi megahitt „Doom Eternal’i“ käive oli vaid 500 miljoni dollari ringis. Selleks, et mängijatelt ikka rohkem raha välja pressida, suunavad mõned kehvemad internetimängud mängijad suisa esimese asjana virtuaalsesse poodi pudi-padi ostma. „Helldivers 2“ see-eest ei tee sellist nalja. Siin on turviste hinnad umbes 3-4 euro kanti ning mängus on võimalik leida virtuaalset raha, mille eest saab endale täpselt samamoodi ägedaid turviseid osta. Ning kõige tähtsam, mäng on lõbus, savi nendest turvistest, kui ma ei tahaks teistega mängida ja eputada!

Ma ei tea, kuidas rootslaste  „Arrowhead Game Studios“ suutis teha sellise mängu, kus isegi kolme võõraga koos võideldes võin ma tunda tõelist kamraadlust. Me liigume ühise eesmärgi poole ning asjad enamjaolt toimivad. Mäng on väsitav oma lõppematu kõmmutamisega, aga ma ei tunne kaotades sellist stressi nagu teistes mängudes nagu „Dead by Daylight“ või „Fortnite“. Võib-olla asi on selles, et vastaseks on arvuti, mitte teine inimene. Arvutile kaotamine on psühholoogiliselt kergemini talutav kui teisele inimesele, sest arvuti ei hakka hiljem mõnitama, et oled ikka täielik n00b jne.

Kuigi mängu on võimalik mängida üksi, siis kõige parem viis selleks on neljakesi läbi grupivestluse. Niiviisi on palju kergem reageerida erinevatele olukordadele, sest asjad lähevad kiiresti nihu. Mäng ei ole nii keeruline, et grupivestlused oleksid suisa kohustuslikud, aga see aitab palju just raskemates tasemetes, kus on palju rohkem asju vaja teha ning hiiglaslikke vastaseid on rohkem korraga platsis. Võõrastega on mikrofoni kasutamata raske tiimitööd kokku klappida, aga kummalisel kombel on 7. raskustaseme peal palju kergem vaikides võõrastega mängida kui näiteks 5. raskustaseme peal. Enne seda seitsmendat taset on inimesed veel väga  toored, nii et üksikmängijana tunduvad võitlused olevat palju keerulisemad, kui nad tegelikult on.

3 kalli

Make love and war

Peaaegu igal hetkel on pool miljonit inimest korraga planeete vallutamas ning ma arvan, et mäng toimib tänu oma lihtsusele. Ma ei pidanud väga palju uusi reegleid õppima ning hakkamasaamiseks piisas talupojamõistusest: vaenlaste lähedal olemine on paha, nii et hoia neist eemale ning anna neile tina. Muidugi, mida raskemale tasemetele jõudsin, seda rohkem pidin ette mõtlema, et milliseid relvi endaga kaasa võtta, millal tellida suurtükivalangud, millal üldsegi ära joosta jne. Alguses sain palju surma, praegu saan ka surma – ja mis sellest? Kõige lõbusam ongi siis, kui asjad lähevad valesti ning saan nendest võimatutest olukordadest kuidagi välja rabeletud.

Mäng on hea, aga internetimängude puhul on mängijaskond kõige tähtsam. Praegu on veel see maagiline hetk, kus kõigil on põnev ja mängijad veel ei tea, et kuidas võimalikult efektiivselt mängida, mistõttu tekivad igasugused narrid olukorrad. Veidi kardan, et see olukord ei kesta väga kaua ning aasta pärast on poole miljoni asemel umbes paarkümmend tuhat korraga mängimas. Aga noh, senikaua peabki siis seda nautima. Lase oma vastaseid sodiks. Lase ennast sodiks. Kallista oma võitluskaaslasi. Miski pole igavene, aga vähemalt praegu on sitaks lõbus!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0580)