“Saad sa siis Metsa projektiosa endale võtta?” päris Vana juba mõningase kannatamatusega.

Ühtäkki taipasin, et Heino lahkumise järel ongi ta meeskonnas kõige vanem ja kunagi lollitades pandud hüüdnimi peab nüüd paika. Põrnitsesin teda natuke aega.

“Midagi tähtaegadest ma garanteerida ei saa …” alustasin siis. “On sellega tõesti nii kiire? Millega Heino hakkama sai?”

Vana sirutas toolil tahapoole nõjatudes selga. “Ta nimetas Allat seksinukuks,” sõnas ta seejärel veidi huuli torutades.

“Eee? Avalikult?”

“Kohvinurgas… Raimole. Aga Alla kuuleb kaugele.”

Küllap kuuleb kaugemalegi, kui arvata võib, mõtlesin. Kõrvad on tal tõenäoliselt illustratsioon ja helisid tajub terve nahaga, mida ta kohati üsnagi dekolteerib.

Vana ohkas. “Võtad Metsa projekti. Sellest me välja ei rabele. Nagu Ahmedi jamast veel vähe oleks olnud! Ära mõtlegi, igaüks saab Heino asjadest midagi.”

Ahmedi lahkumine oli meie diversiteedinäitaja tõepoolest juba korra untsu keeranud. Ega meie erialal ole lihtne leida kedagi õige nahavärvi, seksuaalse soodumuse ja päritoluga, kes suudaks vähemalt nägugi teha, et tõepoolest tööd teeb, ega ajaks meie projektipõhist finantseerimist kummuli. Keset palavamat tarneperioodi aga tekkis Ahmedil ühtäkki koduigatsus, koos temaga lahkus meilt kolm kaalukat diversiteedipunkti. Kuuldavasti oli Vana Tõnule tõsimeeli pakkunud muhameedlaseks registreerumist. Kõik ju teadsid, et Tõnu üritas vahepeal leida ennast nii esoteerikast kui ka mõnikord mõnest religioonist, arvatavasti oleks ta ka võimaliku diversiteediinspektsiooni läbida suutnud.

Kas siis mingitel Tõnu kaalutlustel või Vana vähese veenmisoskuse tõttu, igatahes asja sellest ei saanud. Nii et isegi Heino lollusteta olid koefitsiendid kehvad.

Alla programm polnud eriti keeruline. Samas päris niisama HR tegelased oma toodete eest ka raha ei võtnud. Episood praktikant Peetriga näiteks läks küllalt napilt: ühel hommikul saabus Alla tööle nii poolteist korda suurenenud rinnapartiiga. Kui kogenumad (või tegelikult ka vanemad) töötajad pärast esimest pilku teadsid, kuhu enam vaadata ei tohi, siis Peeter jäi päeva jooksul ilmselt piisavalt jõllitama ja järgmisel hommikul oli Vanal diskrimineerimisraport postkastis.

Vana suutis meid välja vingerdada üpris otsitud põhjendustega, nagu “Peeter kui praktikant pole veel suutnud sisse elada meie ettevõtte töökultuuri.” ja “Kontori valgustust on kohendatud, vältimaks võimalikku hämarusest tingitud pikemaid vaatamisi, mida võidakse valesti tõlgendada.”. Viimase argumendi tõestamiseks käis Peeter paar ringi silmaarsti juures ja pääseski otsesest süüdistusest.

“Kõik firma hüvanguks,” ütlesin kerge irooniaga hääles. Vana mühatas.

“Aga räägime rahast ka,” lisasin siis asjalikumalt.

Seksinukk… Alla “suguvõsas” kahtlemata leidus neidki, aga muidu oli ta harilik sünt-sekretär, diversiteedikontrolli ja diskrimineerimistuvastuse funktsiooniga. Sekretärita oleksime ehk hakkama saanud.

“Olgu siis peale, “ lõpetas Vana, torutas siis korraks jälle huuli ja lausus veidi vaiksemalt: “Ärge kaastundeavaldustega Heinole liiale ka minge.”

Ta pidas pausi ja ütles siis rõhuga:

“Poleks meil Allat, peaksime päris naise palkama! Vaat siis näeksite töökultuuri ja keskkonda! Alla on vähemasti mingil määral ennustatav…”