1.       Peatükk

Jarvis ei suutnud enam ammu järge pidada, mitmes rusikahoop tema lõuga rammis või mitu korda teda auto najale püsti tõsteti, et otsast alustada. Sedapuhku tabasid raudsed rusikahaagid ribide vahele. Ning kui ta koletutest hoopidest pea rinnale lasi, võttis silmeesise hetkega mustaks tugev põlvelöök, tabades teda otse vastu nägemist. Kujuteldamatu valusööst, mis ninaluu purunemisel ajju salvestus, pani Jarvise kiunatama. Ta sülitas mitu paksu mõrkjat klompi jäiselt külmale asfaldile.

Ja kukkus siis kogu täiega külili veelompi.

Lumesadu taandus vesiseks lörtsiks ning porisesse vette tekkinud punased verelaigud valgusid rentslisse. Need mehed teadsid, kuidas teha valu. See oli nende töö.

Viimaks kõlas autosignaal. Väsinud jõhkardid lõpetasid klohmimise ning astusid paar sammu eemale.

Teisel pool tänavat parkis valges majesteetlikus raudkuues Bentley luksusmasin. Tagumisest irvakil aknaavast oli jälginud oma verekoerte halastamatut tööd härra Kipviski isiklikult ning üks neist nahkvammust kandvatest lihakuubikutest hüüdis ragiseval tämbril: „Sul on aega ülehomse lõunani! Siis lähevad su organid turule võla katteks. Ja, rajakas, parem looda, et sealt on, mida võtta!“

Jarvis teadis, et see oli lubadus, mitte ähvardus. Ta lamas liikumatult kellegi tundmatu auto kõrval, mulistades ühe suupoolega porilompi mulle ja hingeauru.

Teine mees astus tema ette ja haaras loomalikul jõul Jarvise vettinud hõlmadest. Ta tõstis õnnetukese kui kaltsuhunniku üles ja surus vastu auto külge.

„Raibe, võta ennast kokku! Sa poleks sugugi esimene, kelle kõhust võla katteks head ja paremat saab. Vaata ennast,“ sisistas ta Jarvisele näkku irvitades, „kas nüüd adud, miks nõudsime garantiiks põhjalikku tervisekontrolli? Mitte ei mõista, kuidas sinusuguselt suitsust ja alkoholist läbiimbunult rotilt veel midagi võtta on.“ Mees mökitas oma jutu peale laial häälel naerda ja jätkas: „Meie ei ole pank, kes aastateks laenu annab. Hr Kipviski tahab oma raha kohe!“

Jarvis püüdis jalgu alla saada ja peas keerlevat karusselli peatada. Ta avas suu, et midagi vastata, kui mees ta hõlmadest lahti laskis ja Jarvis kukkus sedamaid põlvili jäisesse lompi. Enne kui ta jõudis märgata, kuidas hr Kipviski aken sulgudes sigari pahvaka kaheks lõikas, välkus tema silme ees rusikas, kostus mütsatus ning saabus momentaalne vaikus. See kaua oodatud vaikus.

 

2.       Peatükk

Teadvusele tulles avastas ta ennast õõtsumas mingi tohutu kuhila otsas. Vaevalt see enam autoesine porilomp või mõne arestimaja magalakamber olla sai. Näos tulitav valu andis tõestust ärkvelolekust. Jõudnud õudusega mõttele, kas Kipviski verekoerad võtsid ta kaasa ning just nüüdsama ühe seljas teda tassitakse mõnda inimtühja paika, kus julm võlanõue reaalseks teha, lennutati ta heleda mütsatusega poolpehmele pinnasele. Ta tõstis reflekselt käe näo ette, kartes et teda turgutati ärkvele vaid uueks peksumaratoniks.

Hiiglase kasvu mehemürakas, pisike kiilaspea kui niidirull õmblusmasinal määratult laiade õlgade vahel passimas, silmad, suu ja nina selle keskel ebardlikult kobaras koos, astus oma kandamist eemale. Säre valgus, mis mäesuuruse kogu tagant lahvatas, halvas nägemise.

„Baraban, palun too klaas viina!“

Mürakas ühmas midagi ning kadus.

Peksu ei järgnenud. Jarvis tõmbas sõrmedega läbi pikkade salkus juuste ja silus need lohakalt üle pea. Ta vedas käe põue ja tõmbas sealt kergendusega rahakoti. See oli närusemas olekus kui tema ise, kuid selle sisu oli tähtis. Veendunud dokumentide olemasolus, ohkas ta pisut kergendatult.

Eemale diivanile pehmete patjade vahele oli ennast sättinud keegi kõhnemapoolne meesterahvas, keda Jarvis nägi valgusest pimestatuna vaid tumeda siluetina. Saanud silmad enam vähem harjuma, lükkas ta end seljaga vastu seina.

„Ma vabandan. Ehk soovid jääd? Valuvaigistit?“ sõnas tundmatu lahkel toonil, „Oma vaistlikust meelest kaldusin arvama, et alkohol on esimene asi, mis sul meeled klaariks lööb.“

Jarvis muljus lõuga ja põski, ninajuur tulitas ägedalt. Haavad tundusid hullemad kui kätega katsudes. Polnud kohta, mis ei valutanud. Vasema põse all lipitses lahtine nahk ning verevad marrastused laugudel panid silmad valutama. Isegi kui talle ulatatakse peegel, polnud ta kindel, kas tahtnuks sinna vaadata. Töödeldi nägu, mitte niivõrd alakeha. Tagatiseks Elundid tuli puutumata jätta, mõtles Jarvis vastikusega Kipviski sõnadele ja tuikas keeleotsaga lõhkist iget ja hambaid, milledest õnnekombel vaid kaks tagumist olid murtud.

„Kus kurat ma olen?“

„Üks suvaline peatuspaik,“ vastas mees kiiresti ning hüüatas üle toa lähenevale mürakale: „Tänan sind Baraban! Ulata klaas Jarvisele.“

Jarvis jälgis hämmeldunult toda ebainimlikku hiiglast, kes oli sunnitud kummardama, et tuppa ära mahtuda. Tuustis tahmakarva mantli lai krae oli tihkelt lõuavoldi ümber kokku nööbitud, hõlmad põlvedeni ulatumas, meenutas see ebard Jarvisele omas koomilises võtmes vanakooli kohvikannu soojendit.

Nii nagu kästud, ulatas mürakas klaasi Jarvisele. Kohemaid tundis mees vänget lehka, justkui peitnuks peletis põues hallitanud kartuleid.

Seejärel sammus Barabaniks kutsutu diivanil istujast mööda ja jäi toa serva, kardina ette liikumatult seisma.

„Mis päev täna on? Kipviski lubas mulle kaks päeva …“ ägises Jarvis ning kukkus läkastama. Miski kibe tulitas kurgus. Ta pühkis suunurgast tatti ja irvitas endamisi. Selge. Diivanil istuja ei saanud olla keegi muu kui Kipviski isiklik surmakirurg, kes lõpetab võla sisse nõudmise. Jarvis püüdis ennast kokku võtta. Ehk õnnestuks mingil moel surmasuust pääseda.

Ta piidles enda ümber – ruumikas tuba täis mugavusi. Liiga kena ja puhas, et võimalikku veretööd korda saata. Polnud märgata ka vajalikke instrumente, mida sääraseks koleduseks vaja läheks. Põrandat kattis kena vahukarva vaip, moekas mööbel, lai telekapaneel seinal ning oma aeglaselt taastuvast nägemisest hoolimata tundus ainus valgus, mis toa vähegi nähtavaks muutis, lahtise rõdu ukse vahelt piiluv päike. Päikese kaaslaseks langes laia pehmet lund, millest nii mõnigi helves tuppa eksles. Teadmata korruse kõrgust, kaalus ta seda isegi üheks võimalikuks pääseteeks.

„Muidugi,“ ühmas mees diivanil, „Sa arvad et mina olen Kipviski käsualune? Ma näen sinu näos hirmu, armas sõbrake. Kole lugu kui see nii oleks. Eks? Ei, ei, ei. Selle hullumeelse kriminaaliga ma ennast siduda ei kavatse. Liiga etteaimamatu, ohtlik. Pigem huvitavad mind sääraste bandiitide ohvrid, nagu sina, Jarvis!“

Jarvis nihutas ennast lauale lähemale. Barabaniks nimetatu oli nähtavasti arvanud, et vaiba pehmusest talle piisab. Neetud elukas, mõtles ta ja saatis sellele põlastava pilgu. Liikumatult, omas kõrguses ja laiuses justkui siia mitte sobiv riietesse topitud mööbliese, kohutas too koletis omal kummalisel moel Jarvist. Tema plastiliini käkerdist meenutav pea nõjatus ettepoole, justkui tajunuks Jarvise mõtteid. Paadunud sotsiopaadist kriminaali, nii nagu Jarvist vähesed tundsid, on üritatud hirmutada kõige kohutavamate meetoditega. Kuid siin ja täna võtab teda korraga judisema üks säärane, kelle kohta on raske isegi solvavat nimetust anda. Kuigi mürakas seisis nii mõnegi sammu jagu eemal, tundus Jarvisele korraga, et samas ruumis viibides hoitakse teda mingil seletamatul moel haardes, rõhuvalt ja painajalikult.

Jarvis nuusutas vedelikku klaasis. Viina lõhna tundis ta otsekohe ära, aga otsustas joogist ettevaatuse huvides loobuda. Ta asetas klaasi laua servale ja silmitses enda võõrustajat.

Mees tema vastas nägi välja vana. Sellegipoolest – maitsekalt riides: kena kuldruutudega küpspunane ülikond, pintsak, särk, sametroheline lips ja salvräti kolmnurk rinnataskust piilumas. Tema päikesehellitatud näonahk jumestas muidu kuivetut ilmet, põsesarnad ja lõuajoon rõhutavalt konkreetsed ning märkamata ei saanud jääda ülemäära laia naeratust, mis tõi esile rea pärlvalgeid hambaid. Jarvise jaoks täiesti võõras ja tundmatu vanamees.

Mees diivanil sättis piibu tubakat täis ning kui Baraban oli talle pika tikuga tule läitnud, popsis ta selle tossule.

„Mul on sulle teatav pakkumine, Jarvis,“ jätkas mees, „Väga iseäralik ja väärtuslik pakkumine. Kui sa sellega nõustud, võid tasuda Kipviskile kohe kindlasti oma võla. See oleks garanteeritud. Ning see on vaid köömes, võrreldes rikkusega, millest viimaks osa saad.“

Ta osutas käega lauale, kus oli must õhuke sametkarbike, ja avas selle. Karbis mustal vahtvoodril lebas hunnikus läbisegi kümmekond pöidla suurust sooja kumaga mündikest. Mees loksutas neid, silmis kaval helk.

„Need kuldmündid annan ettemaksuna sulle, siin ja praegu. Vaheta need rahaks. Tee ülejäänuga mida soovid, aga mõningane summa hoia alles. Sa pead ostma endale lennupileti ja broneerima majutuse kaugel sellest riigist. Lisaks jooksvad kulud reisimisel, kuna oletan, et oled rahatu.“

Ta nõjatus ettepoole ja vaatas Jarvisele õige teraselt silma. Järgmised sõnad kõlasid hoiataval ning parajalt kahtlustaval toonil:

„Kui sa aga kavatsed minu kingitud kuldmündid mõnes mängupõrgus maha parseldada, mida ma eeldan et sa teed, suutmata oma räpasele kiusatusele vastu panna …“ ta jättis sõnad pooleli ja tõstis pead, keerates pilgu enda selja taga kõrguvale Barabanile. Jarvise aimatud ähvarduse asemel jätkas ta pügala võrra lõbusamalt: „Siis otsin ma kellegi teise. Pea meeles. Tee mis tahad, aga kui sa lennukile ei jõua, kui sa minu soovitud hotelli tulemata jätad, siis ela oma õnnetut elu edasi. Seniks kuni Kipviski su maksa, südame ja kõik muu välja kougib ning ülejäänud kesta oma sigadele söödaks hekseldab. Mina soovitan sul nüüd kenasti välja puhata, hommikul end korda sättida, buffeelauas süüa ja minu pakutud ettepanek vastu võtta. Sa ei pea muretsema, siin on kõik korraldatud.“

Nähes kuidas Jarvise tähelepanu röövis suhu kogunenud vereklimp, võttis salapärane mees enda rinnataskust hõbevalge salvräti ja lehvitas seda sõbralikult. Kui Jarvis rätti nipsata püüdis, tõmbas ta käe eemale ja vaatas teda kalgilt, ehk ülbeltki.

„Mina sinu aega siin enam ei kuluta, lippan lennukile,“ teatas mees karedalt, „Kasi ennast ometi korda. Sul on aega otsustada homse lõunani. Siis pead olema lennujaamas ja valmistuma riigist lahkuma. Teist võimalust sul enam ei tule. Sa ju tead, et üldjuhul Kipviski käsualused passivad lennujaamas, vältimaks oma võlgnike või patukoerade põgenemist riigist. Sedapuhku on kõik korraldatud. Homme on sinu ainus võimalus, luban sulle.“ Ta voltis räti tagasi taskusse, klõpsatas hinnalise karbi kinni ja lükkas selle Jarvise poole lauaservale. Seejärel ta tõusis püsti ja sammus ukse juurde, võttis kapist soliidse vanakooli kaabu, ajas paksu puhevil mantli selga, tõstis musta vihmavarju kätte ning asus lahkuma.

Jarvis tõusis püsti, et võõrale järele komberdada, aru pärida, küsimustega pommitada, kuid pidi minestama. Säärast oimuvalu polnud ta ennem tundud – justkui need jõhkardid tampinuks teda siiani. Pea hakkas ringi käima ning kõhus keeras. Äkiliste liigutustega tuli kasin olla.

„Jäta meelde. Kui sa teed õige valiku, kulgeb kõik veatult,“ kostus koridorist mehe hääl. Hetkel, mil Jarvis äsja öeldut seedis, astus Barabaniks kutsutu diivani tagant, käes tuhmsinine ümbrik. Ta viskas selle sametkarbi kõrvale lauale, ühmas miskit arusaamatut ning astus koridori suunas. Jarvis avas suu, et mõni solvang poetada. Mööduja peatus. Ta ei pööranud ennast Jarvise poole, vaid lihtsalt seisis. Jarvisele tundus justkui igast tema järgmisena valitud sõnast sõltub paljut. Endalegi üllatuseks, pidas ta targemaks suu vaikselt sulgeda. Baraban astus edasi ja kadus koridori, jättes ukse enda järelt irvakile. Tema rasked mammutisammud mütsusid koridoris veel pikalt. Ning olgugi, et Jarvise rikutud lõhnameeled olid tolle läpanud haisuga harjunud, oli seda toas veel tugevasti tunda.

Jarvis nühkis ennast diivani ette ning ronis selle pehmete patjade vahele. Siis avas ta sametkarbi ja vahtis münte. Muljus neid, nühkis küünega ning lausa nuusutas. Uskumatu, see pidi olema kuld või äärmisel juhul kassikuld, arvas ta. Kokku 20 mündikest, milledele pressitud piltidest ta õieti aru ei saanud. Ega see teda huvitanudki. Kiire rehkenduse põhjal uskus ta enda valduses olevat 5000 euro väärtuses varandust. Õigemini, mis varanduseks seda niivõrd pidada saanuks. See ehk võrdus veerandiga tema võlast ning Kipviskil oli kombeks pigem ärrituda sääraste jupiti maksmiste peale. Nüüd arutas ta juba endamisi pooli hääli, et kui selle näruse osamakse puhul oli lootust uuesti peksa saada, samas osta juurde päevake elunatukest või äärmisel juhul mitu, siis on see üks variant. Kaalukausil oli ka teine variant, mis leidis üsna jõulise poolehoiu– vahetada kuld rahaks ja oma viimased õnneriismed realiseerida ei kusagil mujal kui kasiinos.

Seis oli sitt nii või naa, tõdes ta. Aga ehk on lootust kasvatada sellest natukesest hoopiski mitmekordne võit. Saanuks tasuda võla ja pääseda võikast surmast. Mängupõrgus kaotuse peale ta ei mõelnud, ükskord üle pika aja peab õnn naeratama. Nõnda lootusrikkalt mõtiskledes ajas ta selja sirgu ja tõusis püsti. Ta krahmas laualt karbi müntidega ja asus minekule, kui märkas ümbrikku. Uudishimu ei andnud asu. Mis mänge see kentsakas tandem siin korraldab? Lahtisest ümbrikust leidis ta kaks paberit.

Üks osutus lennubroneeringuks Šotimaale, Edinburghi. Teisel paberil oli märgitud hotell, kuhu tema nimele tuba makstud, samuti Edinburghis. Jarvis kergitas kulmu, kui nägi paberil ka pandimaja aadressi. Ta teadis enda meelest kõiki Tallinna räpaseid urkaid, aga sellest polnud ta kuulnudki.

Jarvis vajus taas diivanile. „Olgu, alustame meeldivatest valikutest,“ irvitas ta endamisi. Kiikas siis esikusse, sealt ust, mis viis duširuumi ja hakkas poriseid riideid seljast kiskuma.

 

3.       Peatükk

Jarvis oli sättinud ennast britipärase liinibussi teise korruse salongi istuma. Päris ette, otse juhi kohale. Siit avanes kõige parem vaade Glasgow maantee äärsetele eramutele, mis nägid välja üsna sarnased, hallikaspruunid ja madalad. Õuealasid ääristasid maadligi raudlippidest aiad, korrektselt pügatud hekid ja majade esist sillutasid kahvatud murulapid. Inimesi liikus tänavatel vähe. Polnud ka imestada, arvas Jarvis. Ausad inimesed vihtusid tööd teha, oli ju ometi nädala keskpunkt. Ta silus ninajuurt, mis siiani tuikas. Ehk oleks ta pidanud oma kiusatusele vastu astuma ja mõnes kasiinos kuldmüntide eest saadud raha mitmekordistama, et Kipviskile see neetud võlg tasuda. Teisalt ei võinud ta ju sugugi kindel olla, et allilmaliidri kuri pilk teda mängupõrgu kaameratest ei tuvastaks. Mingi saatanlik tundmus vajutas kaalukausi siiski vanamehe pakutu kasuks.

Jätnud tunnikese eest seljataha Edinburghi lennujaama, leidis ta kiiresti õige bussi, mis suundus linna südamesse. Sellegipoolest näris teda terve lennu aja mürgine kahtlus. Võib-olla vajas Kipviski tema elundeid just siin, Šotimaal. Vältimaks hilisemat sekeldust transpordiga, võis olla mugavam see kohapeal ära lahendada, oletas ta endamisi. Ta meelitati siia lõksu. Teisest küljest teadis ta Kipviskit piisavalt hästi – säärasteks jantideks polnud sellel bandiidil soolikat. Ning peamised koostööpartnerid olevat tal hoopiski Slovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias. Ehk pääses ta tõesti Kipviski kammitsaist. Ja nood veidrikud hotellist ei andnud talle põrmugi rahu. Kurat, olgu nad parem ettevaatlikud, ajas ta ennast tuuri täis. Jarvise -suguse mehega pullimine võib lõppeda inetult, irvitas ta närviliselt oma paistes lõuga silitades. Sellegipoolest. Ehk nad plaanivad miskit palju, palju meeldivamat. Võis ju loota. Jarvis manas silme ette vanu kelmifilme ning kujutas ennast naljatamisi osalemas mõnes juveeli- või kunstiröövis.

Buss keeras Edinburghi sisse ja sõelus mööda kitsaid tänavaid linna sügavusse.

Olgu kuidas oli, aga Jarvisele meeldis see tuhakarva kivist linn. Miilide kaupa kulgev stoilisus ja omapärane raskus, rõhutatus, mida siinses arhitektuuris leidus küllaga, tekitas kummalise eemaloleva tunde. Teatud rahulolu, mida ta ei osanud seletada.

Linna paitanud päike muutis ennist udused hallisegused hooned nüüd liivakarva soojemaks, ilmestades Georgeide stiilis elegantset keskaegset hõngu. Iga hoone paistis kui eraldi vaatamisväärsus omas nukruses või eheduses. Siinne november oma sombuses rõskuses meenutas rohkem soojemapoolset Eesti sügist. Vaid üksikutel puudel ja põõsastel võis märgata sinepikarva porikuu värve.

Viimaks lähenes tema peatus. Jala tuli kõndida omajagu maad, et jõuda Holyrood pargi lähedal asuvasse hotelli, kus tema nimele olevat tuba ette makstud. Enne veel aga põikas ta läbi pisikesest suveniiripoest ja soetas kämblapikkuse pussnoa. Säärase pehme ja mugava nahktupega. Oli kuidas oli, aga ei saanud ju välistada, et tegu võis olla siiski lõksuga. Ja kui nii, siis teeb ta endast olenevalt kõik, et verd valatakse mõlemapoolselt.

Leidnud hotelli, saanud dokumendi alusel retseptsioonist võtme, sammus ta otsejoones mööda pehme vaibaga kaetud treppe kolmandale korrusele. Ta koputas uksele nr 206. Keegi ei tulnud seda avama. Toast ei kostunud piiksatustki ja Jarvis koputas uuesti, tugevamini. Ei midagi. Siis keeras ta võtmega ukse lukust ja lükkas selle nii avali kui sai, et näha võimalikku ohtu.

„Ma olen siin!“ hüüdis ta häält venitades, „Halloo! Jarvis on kohal!“

Ka sedapuhku jäi ainsaks vastuseks vaikus.

Ta astus ettevaatlikult esikusse, kiikas siis üle ukse avaramasse tuppa kus fikseeris laia voodi, väikese televiisori, kaks madalat öökappi, pisikese kirjutuslaua, selle vastas päevi näinud tugitooli ning ukse mis viis tõenäoliselt vannituppa ja tualettruumi. Ei ühtegi hingelist. Tuba tundus täiesti värske ja puhas, justkui oleks seda äsja koristatud. Mõningase paranoilisusega kontrollis ta siiski ka voodi alla, ventilatsioonišahti ja läks viimaks akna juurde, et ka tänav kahtlustest vabastada. Miski ei tundunud häirivat. Ta istus tugitoolile ja võttis põuest suitsupaki. Tõmmanud tiku põlema, märkas ta öökapil ühtäkki ümbrikut. Tuttavlik tuhmsinine ümbrik. Ta kustutas tiku ja pühkis juuksed silme eest üle pea ja nõjatus ette, võttis ümbriku ja kopsis selle seest välja kokku volditud paberi. Paberil oli kirjas:

„Hotelli vastas ootab sind vanamoodne kaubik. Palun istu juhi kõrvalistmele.“

Suitsu läitnud, luges ta viimaseid sõnu paberilt ja turtsatas ühtäkki naerma. Taltsutades samaaegselt äkilist läkastushoogu, luges ta lause valjul häälel uuesti üle. Siis kustutas sigareti ükskõikselt laua vastu, kust kerkis kibe laminaadi põletusving ja ajas ennast püsti, et akna juurde hiilida. Tõepoolest. Pisike mopsi ninaga Bedford, kerge inglise kaubik oli pargitud vastashoone poolsele tänavaservale.

„Mida iganes minu müstiline teejuht soovib!“ sosistas ta endale ja sammus treppide suunas.

Jõudnud alla, tervitas ta administraatorihärrat ja astus välistrepile. Kaubik seisis endiselt teisel pool tänavat. Juhi koha täitis miskit massiivset, justkui mõni üüratu rasvane nälkjas oleks ennast püüdnud sõrmkübarasse mahutada. Jarvis lõi käsi kokku ja hüüatas lõbusalt: „Kes muu kui Baraban - jõletis elevandikuues.“ Ta astus juhi vaatevälja ja lehvitas käega. Saamata aru, kas teda märgati, või oli see elukas salongi sootuks ära lämbunud, avas ta sellegipoolest juhikabiini kõrvalukse ja istus ettevaatlikult istmele. Jarvis tõmbas nina krimpsu. Salongi täitis tuttav hallitussegune lehk, mis polnud eelmisest kohtumisest sugugi ununenud. Ta tõmbas ukse kinni ja keeras akna kiiresti alla. Baraban käivitas masina.

4.       Peatükk

Sõit aina kestis ja kestis. Nad olid suundunud Edinburghist põhja. Möödusid käänakud, tõusud ja langused, ilm kiskus üha vihmasemaks, pilved õgisid selle viimasegi päikesenatukese ja vallutasid taeva halli ükskõiksusega. Hoolimata Jarvise keevalistest püüdlustest Barabaniga juttu teha, see ebaõnnestus. Esialgu üritas ta vaid edasist olukorda hoomata, mis või kes teda ees ootab, siis kihvatas meelemõru ja tuli proovida teravamalt. Ka püüdlused isiklikku elu torkida, tema tsirkusesse sobilikku füsionoomiat kiita või lausa mõnitada ja alandada, tuues groteskseid paralleele muinasjutumaailma tegelastega, ei kõigutanud sohvri vankumatut meelt. Jarvis pidas ennast kerget viisi erinevate manipulatsioonikavaluste kuningaks. Praegune situatsioon, kus see läbi ei läinud, ärritas teda.

Viimaks keerasid nad kitsamale teeribale, mis lookles kahe paljandiku vahelt alla kõrgemate kaljujärsakute poole. Ookrikarva kahvatu orumaastik laiutas kumerate lainetena kui tohutu vaip ning siin seal turritasid pinnasest teravad ja süüdistava ilmega kaljurahnud. Auto võttis aeglaselt hoo maha ja jäi seisma. Ühtäkki märkas Jarvis üle künka tõtakal sammul saabumas inimest. Lähemale jõudes tundis ta ära vanamehe, kellega oli esmakordselt tutvunud Tallinna hotellis. Milline kergendus, ohkas Jarvis endamisi ja avas ukse.

„Ma pean tunnistama,“ hüüatas vanamees juba eemalt, „olin meeldivalt üllatunud, kui kuulsin, et said Eestist lennuki peale ja järgisid ka edasisi juhiseid, et siia jõuda.“

„Siin ma igatahes olen!“ sõnas Jarvis teatraalselt pead kummardades. „Ole nüüd kena ja lao oma plaan lagedale! Mida kuradit me siin inimtühjal tühermaal teeme? Mitte, et mul Šotimaa vastu midagi oleks. Aga mulle lubati rikkust. Raha! Siin on ainult… Šotimaa.“

Ka Baraban avas autoukse ja pressis selle pisikese salongi enda üüratu kere küljest lahti. Hetkeks arvas Jarvis, et ta lükkab tugiraamistiku puruks, kuid seda ei juhtunud. Hiiglane sammus üsnagi laisal kõnnakul Jarvisest mööda külgmise lükandukse juurde ja tõmbas selle lahti.

Vanamees kandis peas kitsa servaga kaabut ning tema vaba ja sportlik matkariietus andis aimdust tõsisemaks katsumuseks kui pelgalt siinset kaunist loodust vaadelda.

Baraban tõstis furgoonist välja kaks matkakotti ning lisaks ka kummalise musta linaga kaetud eseme.

„Kuna ma sind olustikust ei hoiatanud, siis võtsin mõned vajalikud asjad kaasa,“ sõnas vanamees osutades ühele neist, „Kotist leiad sa tõrviku, saapad, sapöörilabida ja plasku viskiga. Oleksin vett võtnud, aga usun, et viski aitab sul teatud mõttes teel püsida.“

Jarvis sügas kukalt ja muigas. Parema meelega oleks talle piisanud relvast, mille pidemes kaks kuuli. Ühega oleks ta koheselt Barabani teise ilma kõmmutanud, teisega ähvardanuks vanameest iga viimast kui detaili paljastama. Ta vaatas musta kattega põlvekõrgust eset, mille kuju meenutas kangesti linnupuuri.

„Ära mõtlegi seda puudutada,“ sõnas vanamees järsult. „Ainult Baraban võib sellega ümber käia. Proovi endas leida see võõraks jäänud sõna, mida nimetatakse kannatuseks. Asume kohe teele kui sa valmis oled.“

„Mul on sinu salatsemistest kõrini,“ torkas Jarvis tüdinult, „Tunnen kuidas lämbun teadmatusse. Kurb, kui sa pole siiani aru saanud, et ma ei ole mees, kellega mänge mängitakse.“

„Jah, sa oled ise mängur. Tean. Kuidas seni läinud on? Mul on tunne, et mitte just kõige paremini. Peret pole, lootusetud võlad, meelemürgid ja nüüd hingab ka surm kuklas,“ nähvas vanamees kuivalt, „Kui sulle kõik täna toimuv ette laduda, peaksid sa mind päris ogaraks. Sellegipoolest. Arvan, et kõike, mis sind ees ootab, pead sa oma silmaga nägema. Vajalikud juhtnöörid saad jooksvalt. Vältimaks eksimusi, mida võiksid liigsest teadlikkusest põhjustada. Hoiatuseks ütlen vaid niipalju, et ainus vaenlane, kes sind tegelikult meie teekonnal ohustab, oled sina ise. Sinu ahnus, sõltuvused ja ükskõiksus.“

„Aitab!“ karjatas Jarvis tähendusrikkalt, „Sa kurat üritad mind tirida mingile vaimsele teekonnale? Ma oleksin pidanud teadma, olen loll. Mitte ainsatki penni sa minult tagasi ei saa. Kurat, ma oleksin pidanud teadma. Anna auto võtmed, müün selle inglise plekihunniku maha. Mul on raha vaja, sa idioot!“

Baraban keeras ennast sedamaid ähvardavalt ringi, kuid vanamees rahustas teda käeviipega. Ka Jarvis tõmbus tagasi, surus käed taskusse ning jäi vihast turris pilgul Barabani jõllitama. Ta laskis põuetasku varjus noa pidemest lahti, kujutades vaimupildis kõiksugu võitlusstseene, kuid selle elukaga jõudu katsuda ta ei söandanud.

„Sa saad rikkaks! Kohe päris rikkaks, Jarvis.“ Sõnas vanamees reipalt ja aitas päratusuure matkakoti Barabanile selga, „Selles ei pea sa kahtlema. Seal kuhu me läheme on kulda, hõbedat ja sellist väärt kraami, mida sa ei oska ettegi kujutada. Aga on parem kui sa saad kõigest teada õigel ajahetkel, mitte varem. Sinu skeptiline ja tõrges aju võib teha teatud käike, mida ei ole vaja ei minul ega Barabanil. Vähemalt esialgu.“

Jarvis ei suutnud otsustada, kas võtta kogu seda komejanti meelelahutusliku osana või raisatud ajana, näruselt tühja tallatud teekonnana. Tõesti, kotis sobranud, leidis ta päris eheda tõrviku – puidust käepideme ja õlianumaga, just sellise mida kujutaks ette mõnest seiklusfilmist. Vanamees ei valetanud ka plasku kohta. Iseasi kas selles olev kraam ka juua kõlbas. Jarvis keeras plaskult korgi ja võttis lonksu. Tummise ja kuradima hea viskiga kõri hellitades, tõstis ta nüüd ka labida peakohale ja hüüdis: „Rikkuse terviseks! Minu uute sõprade auks!“ Ilmselgelt polnud tema sõnades kübetki siirust.

Vanamees parkis sõiduki teest eemale paari kidura kadaka varju. Masina kerguse tõttu ei jäänud see pehmel pinnasel kinni, kui Baraban seda kerge vaevaga paika lükkas. Ta laotas kaubikule ka katte, mille värvid olid kujundatud just siinse maastiku jaoks ideaalseks maskeeringuks. Seejärel suundusid nad minekule, vanamees ees, Jarvis keskel ning viimasena Baraban, kes tassis seljas suurt lössis matkakotti ning teises käes hoidis ta kummalist linaga kaetud eset. Oli aeg teele asuda.

 

5.       Peatükk

Siit-sealt tõusid kanarbike puhmaste vahelt kivinukid, silmapiiril terendas roostekarva tuhmide mäekühmude horisont, sulandudes tinahallide pilvedega taevalaotusega üheks. Vaevu nähtav uduvihm läigatas matkaliste põsed niiskeks, õhus oli tunda paksu rõskust. Kohati hajutas kõrge hein pehme samblase pinna, kuhu Barabani jalad sügavale sisse vajusid. Sellele vaatamata ei lasknud südikas hiiglane sammul raugeda ega ka end häirida Jarvise ponnistustest teda igal momendil provotseerida.

„Ära näe vaeva, tema süütenöör on pikk. Sina oled aga idioot!“ hüüatas vanamees tagasi vaatamata, „Ma olen sind pikalt jälginud, Jarvis!“, „Sa oled halb inimene. Ma pean silmas, kohe südames halb. Selline, kes ei hooli kellestki peale iseenda. Tea, et minul on sinust täiesti ükskõik. Mul on sind vaja just sinu isekuse tõttu. See kuhu me läheme…“ korraga Baraban peatus, asetas linaga kaetud kandami samblale ja laskus põlvili. Seda näinud, sammus vanamees kiiresti tema juurde ja tõmbas Barabani seljalt lahti päratu luku, ajas riidepooled kahte lehte laiali, kuni tema vaglakarva selg paljastus ning Jarvis nägi sellel ringide, spiraalide ja muude kritseldustega tähistatud tätoveeringut. Joonistuse keskel kumas hele laik ning omas pensikus võtmes meenutas see kangesti aardekaarti.

„Oleme kohal!“ hüüdis vanamees. „Mis iganes ka ei juhtu, väldi selle teele jäämist! Ole valvas! Kui see sind kätte saab, siis oled kadunud.“

„Millest sa ometi räägid?“ kogeles Jarvis. Ta polnud jõudnud eelnevatele solvangutele veel reageeridagi ja nüüd pidi omakorda vanamehe äsja lausutud sõnu seedima, kui märkas eemalt lagealalt tõusmas miskit piimjat, hallikat, paksu ja ebamäärast. Samaaegselt tundis Jarvis keres kummalist värinat, justkui pugenuks mõni viirushaigus tema naha vahele.

See kummituslik mass voogas maadligi edasi ning kasvas üha suuremaks. Ühtäkki haaras Baraban vanamehe ühe käega endale sülle ning taganes pikkade sammudega. Jarvis jälgis nähtust tähelepanelikult. Ta täheldas, et see vatipallidena nende suunas veerev miski, ei saanud olla muu, kui paks aur või udumass. Seda see pidi olema. Kuid sellegipoolest astus ta tagasi.

„Jookse, idioot!“ hõikas vanamees, keda Baraban oli kandnud juba mõnikümmend meetrit eemale kidurate mändide vahele. Udumass voogas aina kiiremini ja tõusis kõrgemale. Jarvis otsustas siiski eemalduda. Ta ei kartnud, aga mingi seletamatu vaist tunnetas selles ohtu. Peagi hakkas ta sörkima. Nähes, et udu temaga kiirust hoiab, lausa jooksma. See jõudis aina lähemale ning üle õla vaadates tundus Jarvisele, et nägi udu sees ebamääraseid tumedaid varje liikumas. Korraga valdas teda tõeline hirm. Ta jooksis kuis jaksas, proovides samas mitte komistada mõne juurika või kivinuki taha. Viimaks jõudis ta oma reisisellide juurde ning embas hingeldades esimest ette juhtuvat männitüve. Vaadates tagasi, polnud kohutavast udust enam jälgegi. Aga seal samas, justkui nõiduslikul väel, kõrgus hiiglaslik samblaroheline tellistest kaar, mille keskel passisid suletud väravad. Väravaid hoidis kinni veeämbri suurune tabalukk.

Baraban asetas vanamehe maha ja sammus värava juurde. Ta võttis kotist massiivse võtme, lükkas arhailise eseme lukuauku ja keeras luku ühe ropsuga lahti. Pika ja haleda krigina saatel tõmbas väravad enda poole avali. Kuigi väljas polnud veel päris hämardunud, haigutas värava taga haudmust pimedus, justkui kardin selle ees. Baraban läitis tõrviku ning jäi värava kõrvale seisma.

„Vapustav! Baraban, kallis, vapustav! Sa leidsid selle taas!“ hüüatas vanamees võidurõõmsalt. Ta astus Jarvise juurde, pani käe mehele õlale: “Sa oled juba nõnda kaugele tulnud, Jarvis. Ega sa nüüd vedelaks löö?“

Jarvis oli sõnatu. Tema ümber toimuv näis sedavõrd reaalne kuivõrd ka võimatu. Miks ta neid väravaid ei märganud? Kõikide eelduste järgi oleks ta pidanud neist otse läbi jooksma, kui selle tontliku udu eest arutult põgenes. Jah, ja udu? Kuhu see nüüd kadunud oli?

Nad astusid aeglasel sammul kummitusliku väravasuu poole. Baraban süütas endal ja kaaslastel tõrvikud ning nad astusid pimedusse.

Tõrvikute valgus tõi esile võrdlemisi laia kuid kõrgete astmetega trepi, mis alla pimedusse laskus. Pealmisi kiviplaate lõhestanud pragudest kasvas luuderohtu ning järsud astmed näisid justkui hoiatamas tulijaid. Seinu ja lage katvast kohevast samblavaibast põimus võimas juurestik, justkui hoides ainuüksi selle jõul tunnelit kokku varisemast.

Sedamaid tungis Jarvisele ninna tugev kopituse lehk. Ehk võinuks võrrelda mõne maha jäetud soolakaevanduse kibetummise vinaga või meenutas see niiske mulla haisu; mitte sellist kuhu vihm äsja sadanud, vaid seesugust, mis haua sügavuses mõne kirstu ümber sadu aastaid settinud. Sellist lehka võinuks teha vaglad ja raipesöödikud, kes mullakamarate vahel pidu peavad. See tundmus oli Jarvisele mingis ebamäärases räpasuses isegi tuttav. Kohutavalt ängistav, justkui hingaks ta sisse surma ennast.

Baraban lükkas tõrviku ette ja astus üsna kindlal sammul trepist alla. Tema järel ka vanamees

ning peale mõningast kahtlust järgnes eesliikujate varjudele ka Jarvis.

Laskumine tundus lõputu. Kõrgel üleval võis näha veel täpikest, ehk kuupaistet, mis väravatele helgi heitis, kuid kadus viimaks sootuks.

„Kuule! Kuhu kurat me päriselt läheme? Kui sa kavatsed mind lõksu vedada, siis arvesta, et niisama lihtsalt see sul läbi ei lähe. Kas kuuled?“ sõnas Jarvis kärsitult, kui pidas pikka vaikust juba üsna kõhedaks.

Vanamees, kes temast kümmekond astet allpool sammus ei vastanud sõnagi. Kõige ees liikus Baraban kui hiiglaslik lipulaev. Tema suust ei oodanud Jarvis juba ammu juttu.

Viimaks jäi Baraban seisma ning vanamees astus hiiglase kõrvale. Nad olid nähtavasti kuhugile tasandile jõudnud ja kui ka Jarvis viimased trepiastmed lõpetas, avanes talle lummavalt groteskne vaatepilt.

Siit kitsast avausest, kus nad peatusid, kerkis nähtavale omakorda määratult suur maa-alune koobas, mille sügavuses põles sadu tuhandeid pisikesi valgustäppe, justkui peegeldus öisest tähistaevast. Nad seisid hulga kõrgemal. Alla viis taaskord õnnetu ja murenenud astmestik, mis sügavamale jõudes muutus üha laiemaks. Mehed laskusid ettevaatlikult ning ühtäkki taipas Jarvis, et tulukeste näol oli tegemist kõige ehtsamat sorti küünaldega ning küünlad põlesid ei kusagil mujal kui lõputusse kaugusesse kulgevate matmispaikade kalmudel.

„Sa tõid mind maa-alusesse kuradi surnuaeda?“ sisistas Jarvis poolihääli, vahtides hullunud pilgul tohutut ristide ja monumentide merd, mis hordidena kaugusesse küünitades moodustasid paraja labürindi.

„Tasa! Siin ei ole paslik maapealsetel, ehk meil elavatel, kõva häälega rääkida. Seega kuula mind vaid korra,“ sosistas vanamees. Samal ajal vabastas Baraban lina alt salapärase kandami. Nii nagu Jarvis arvanud oli, tuligi lagedale linnupuur. Kuid mustas raudpuuris polnud mõni kena eksootiline kirju lind – kaugeltki mitte –, selle keskel rippus miskit jõledat ning Jarvis taipas, et tegu oli piraka nahkhiirega, kui too aeglaselt oma nahast tiibu liigutas.

Vanamees jälgis vaikides Barabani tegutsemist ja jätkas:

„Mina nimetan seda rändsurnuaiaks. See voogab kui kummitus mööda enda loodud müstilist teekonda ja tekib aegajalt teatud paikadesse, kus on ajaloo vältel olnud palju surmasid ja agooniat. Niisamuti muistsetel aegadel siin Šotimaal, kui katk hävitas sadu tuhandeid inimelusid. See ülimalt irratsionaalne nähtus tekib teatud intervallidega peamiselt inimtühjadesse paikadesse.“

Jarvis ei suutnud kuuldut uskuda. Ta pidas vanameest nüüd kindla peale nõdrameelseks, põgenenud mõnest vaimuhaiglast koos selle nähtavasti ränka lobotoomilist ravi saanud väärakaga. Sellegipoolest – maa all paiknev surnuaed keset inimtühja maastikku polnud kindlasti normaalne nähtus. Selle paiga omanäoline grotesksus ja viirastuslik välimus mõjus kuidagi eriti tülgastavalt. Jarvis võpatas, kui vanamees jätkas:

„Udu, mida maapeal nägid ja mille eest me põgenesime, on rändsurnuaia tekke märk. Tean vaid seda, et tegemist on väga ohtliku nähtusega, mille teele ei tasu jääda. Esimest korda kohtasin selle teket kümmekond aastat tagasi Tšernobõlis. Udu vägi neelas minu reisikaaslased ja rohkem pole ma nendest midagi kuulnud – justkui maapealt pühitud. Minul õnnestus terve nahaga pääseda, kuna viibisin tüki maad kaugemal. Siis nägin esimest korda väravaid ja …“

Vanamehe lause jäi lõpetamata. Baraban ühmas midagi ja tõstis puuri koos selle koletu elanikuga õhku.

„Kuula nüüd mind!“ sõnas vanamees vaikselt ja pisut kärsitult, ehk hirmunultki, „tean vaid, et kui hästi otsida, siis mõne erilise kalmu ümbert võib leida hõbedat, kulda või isegi kujuteldamatult hinnalisi vääriskivisid. See surnuaed peidab endas suuremat varandust, kui sa arvatagi oskad. Siit samast, esimeste matmispaikade juurest leiad vaid tühja-tähja, peamiselt rauast münte, milledel puudub suurem väärtus, “ Vanamees viipas tõrvikuga madalatele mulda torgatud puust ristidele, mis nende läheduses esmalt silma jäid.

„Kuid mida kaugemale minna, seda hinnalisemaks muutub leitav varandus ja hea õnne korral võid sattuda isegi teemantide või briljantide otsa.“

Baraban ühmas taaskord midagi ja asus ristide vahelt edasi sammuma. Vanamees liikus tema järgi ja kui ka Jarvis tasahilju nende sappa haakuda püüdis, keeras too ennast äkitsi ümber ja sisistas kui rünnakut tõrjuv kass: „Siit algavad sinu valikud, Jarvis! Meie läheme Barabaniga oma teed, sina oma. Mine ja saa rikkaks.“

Jarvis tõstis vaba käe, andes mõista, et sai hoiatusest aru ja astus nõutult mõne sammu tagasi. Ilmselgelt polnud tal ka edaspidi kavas Barabaniga jõudu katsuda. Kindlasti mitte ilma tulirelvata.

„Mis elukas seal puuris on?“ hüüdis ta pooli hääli, suutmata oma uudishimu taltsutada.

„Pole sinu asi!“ nähvas vanamees. Jarvis oli kindel, et kuulis tasast itsitamist, kui nood aeglaselt haudade vahele eemaldusid.

6.       Peatükk

Neetud äraandjad, mõtles Jarvis. Tema meeltes pulbitses küll kuhjaga segadust, kuid paras annus viha hoidis pea piisavalt selge. Ta tõstis paariks kosutavaks lonksuks plasku suule ja asus siis tõrvikuga valgust näitama. Vanamees ja Baraban kahanesid üha ahtamaks valgustäpiks kaugusesse ning olgugi, et siia tuldud aeg raisatud tundus, tekkis temas teatav uudishimu saamaks rohkem aimu tollest süngest ja salapärasest kalmukoopa olemusest.

Taamal, silma järgi hinnates ehk sadakond meetrit kaugemal võis näha küünalde nukrast valgusest peegeldumas rohkem metalseid läikeid. Vähemalt sedamoodi Jarvisele tundus. Ta sammus õnnetute puust ristide vahelt edasi.

Ja tõesti – nüüd avanes laiem ala raskepärastele rauast ristidele, mida kattis ühtemoodi tugev rooste- ja samblavammus. Jarvis puhastas noa otsaga ühe risti pinnalt kõdu ning märkas graveeringuid. Tundmatu keel, tundmatud tähed.

Jarvis mõtles viivu ning lõi siis labida esimese suvalise risti ette mulda. Songerdas siin ja kühveldas seal, aga ei leidnud miskit. Viimaks, labidatäie pehmet sammaldunud pinnast kõrvale heitnud, ei suutnud ta oma silmi uskuda, kui noppis äsja kaevatud august mitu mündi sarnast eset. Ta tõstis leiu kõrvale ja kahmas uuesti, uuesti ja uuesti. Kuid rohkem ei miskit.

„Paganama pihta,“ mõtles ta ja testis hammastega leidu, „Pole hõbe, kindlasti mitte kuld. Nähtavasti raud,“ sosistas ta endale ja astus kohemaid järgmise risti juurde, korrates sama. Ka sealt leidis ta metallraha, oskamata pakkuda leidude vanust või päritolu.

Jarvis tõstis pilgu kaugemale. Labidas tugevalt pihku surutud, sammus ta otsejoones aina edasi, sügavamale selle neetud surnuaia sisemusse.

Raudristide pikad hordid asendusid viimaks järjest uhkematega. Need näisid puhtamad, hoolitsetud ja jõulisemad. Kõikjal, kuhu ta kaevama asus, leidus üha rohkem münte ning ühtäkki asendusid need sootuks hinnalisema materjaliga kui raud. Tõesti, liikunud edasi ja leidnud enda meelest pronksi, tsinki ja isegi vaske, ärkas temas tugev saamahimu aina kallima järele. Mida see seletamatu paik endas peita veel võib?

Korraga tundis ta justkui keegi puudutanuks tema õlga. Mees pööras karjatades ringi. Ei kedagi. Kõikjal valitses külm ja elutu vaikus. Hoolimata teda ümbritsevast painajalikust ängist, pimedusest, mida torkisid ühte mõõtu lõputuna põlevad küünlad, otsustas ta veelgi edasi minna, et leida seda kõige magusamat pala – kulda.

Kui ta oli kõndinud vaevu sadakond meetrit, kerkisid tema ette nüüd uhkemad püstakud, mitte enam madalad ristid, nagu varem nähtult. Tipust kitsamad monumendid nägid välja suursuguselt pompoossed, siledaks lihvitud tahud andsid aimdust graniidist või marmorist ning samuti võis nendel näha tahvleid graveeringutega, millede tähendus jäi Jarvisele arusaamatuks. Küll aga huvitasid teda monumentide esised hauakalmed.

Ta kaevas nii nagu veel kaevanud polnud. Tõstnud värisevate kätega kauneid ja säravaid kuldmünte kalmuesisest mullast, neid läbi sõrmede kord ühele kord teisele peopesale puistates, laskis ta kuuldavale hullunud huilge. Vastuseks kajas naer. See kostus uuesti kusagilt määratult kaugusest, meenutades pikaldast kaarna kraaksatust. Jarvis kuulatas. Ta ei suutnud tajuda kas tegu võis olla meelepettega, mida siin koopas kopitanud vähese õhu süül tunda võis. Ehk luusib vanamees oma koletisega läheduses ja irvitab ta üle. Las irvitab, ta on selle ära teeninud, mõtles Jarvis vastu irvitades. Praegusel momendil tahtnuks ta vanameest kogunisti emmata. Kuradile! Ta võinuks isegi Barabani suudelda, kartmata sellelt saada nakkavat taudi. Silmitsenud ühte kuldmünti lähemalt, märkas ta reljeeftrüki näol sarnasust hotellis nähtud müntidega. Kindlapeale siit vanamees oma mündid saanud oligi.

Hoolimata kahtlasest rahutusest, või veidrast tundmusest, mis üha rohkem ka kontidesse tee leidis, muutes liigesed kohati kummaliselt tuimaks ning naha higist rõskeks, otsustas ta kiiresti tegutseda. Ta laotas oma seljakoti kalmukünka ette ja asus seda ahnel kombel kuldmüntidega täitma. Igat peotäit mullast puhastades ja silme ees rahaks rehkendades, tundus nüüd tõesti Kipviski võlg naeruväärne. Täitnud koti pooleldi kuldmüntidega, avastas ta kohkumusega unustatud tõsiasja – kuld kaalus ropult ja kotti ennast tõsta polnud ta enam suuteline. Miski siin imes temast jõudu, neetud paik, urises ta. Ta ei suutnud kotti isegi mitte lohistada. Võinuks ju poole koti võrra münte välja visata, et kandamit kergendada, tuldud teed tagasi minna ja uute järele tulla, aga sellegipoolest ei usaldanud ta vanameest õige kübetki. Võib-olla on rajakas autoga ajama pannud ja kuhu ta siis selle raske koormaga tatsab? Maha matta ja hiljem järele tulla?

Ühtäkki talle sähvatas, et kui siiani leidude väärtused olid aina kasvanud, siis ehk veelgi edasi minnes võis ta sattuda millegi sedavõrd hinnalise otsa, et piisaks vaid vähesest saavutamaks soovitud rikkus. Nii ta siis haaras jälle labida, kallas koti kuldmüntidest tühjaks ja rühmas ahnusest pimestatuna edasi.

Mõne aja möödudes hõrenesid ka koleilusate monumentide rivid ning järsku kerkis kriipivast pimedusest silmapiirile hoopiski sadu avatud sissepääsudega kabeleid, millede esiseid valgustasid tuhanded küünlad. Jarvis ei mõelnud, vaid astus kärsitul sammul neist esimesse ettejuhtuvasse. Kabel oli seest tühi. Ei sarkofaagi ega võimalikke urnisahtleid. Siis aga tundus talle, et esmalt tõrviku valguses nähtud seinad, põrand ja lagi pole mitte marmorist või graniidist vaid hoopiski klaasjast materjalist. Terasemalt vaadates polnud kahtlust, et koht, kus ta nüüd seisis, lausa kirendas eri ärvi mineraalide küllusest. Ta lõi labidaga seina, kuid ei tekitanud löögist juuksekarva paksust kriimugi, rääkimata, et sellest koguni tükikest välja saada. Löönud veel ja veel, nähes materjali vastupidavust, jahmus ta korraga sedavõrd, et laskus põlvili ja silus sõrmedega heldinud pilgul põrandat, selle klaasjat pinda, mis kõikide loogiliste eelduste kohaselt tundus olema puhas teemant. Ning alles nüüd märkas ta, et kabeli seinte ääres helgib miskit. Suunanud tõrvikuvalgust sinna poole, märkas ta seinte ja põranda nurkades mitmeid erisuuruseid kive. Tõeliselt filigraanselt lihvitud, justkui asuks ta mõnes teemanti lihvimis töökojas või juveelipoes, ainult et polnud ei töölisi ega vähimatki valvet. Jarvis ahmis silmadega kujuteldamatut rikkust, mida ta poleks oma räpases elus eales uskunud näha. Üle keha värisedes astus ta seinale lähemale ja tõstis ühe kivikese silmade juurde. See oli neetult kaunis ja nii paljude tahkudega, justkui hoiaks ta käes kanamuna suurust kera.

Ta jõudis ühe töödeldud briljanti nobedasti taskusse pista, kui äkitselt haaras keegi temast selja tagant tugevasti kinni, pressides käed vastu külgi. Jarvis karjatas ja püüdis ennast vabastada, kuid ei suutnud. See miski ahmis temast jõudu ja energiat ning Jarvis tundis, kuidas jalgadesse tekkinud surin üha tugevamaks muutus. Ja kadus samuti nagu oli tulnud. Jarvis keerutas labidaga hullunult, püüdes keda iganes tabada, kuid leidis ennast kabelist üksi.

„Siit tuleb jalga lasta!“ hüüdis ta enesele, kuid sõnad tahtnuks kui kurku kuivada. Tema hääl. See kõlas vanalt, väsinult ja tüki maad käredamalt kui ta seda viimati mäletas. Hirm, mida ta nüüd tundis, oli jubedaim ja võõraim. Temast oleks justkui tükkide viisi elunatukest eemaldatud kui ta siin neetud paigas aega viitis ja ahnusest pimestatuna rikkust taga ajas.

Jarvis komberdas kabelist välja ja avastas kohkumusega, et kõik küünlad ümberringi olid kustunud. Kalmukoopas valitses pilkane pimedus. Vaid tõrviku napis valguses nägi ta kaugel eemal, algses suunas kus ta siia oli tulnud, ähvardavas pimeduses kõrgumas monumente. Ilma küünalde valguseta nägid need välja tontlikult jubedad ja ütlemata grotesksed, justkui kivirahnud öisel merel.

Igast kabelist võinuks ta leida veel ja veel roppu hinda väärt kalliskivisid. Elada mitu head elu rikkamalt kui keegi teine siin maailmas. Osta endale iha või seni püüdmatut armastust, ilu ja luksust, teha mida hing ihaldab ja süda neelata suudab. Kipviski ei omaks tema murede nimistus ainsamatki mõõtu. Vastupidi – selle armetu värdja ta sööks elusalt ja situks kärbestele maiustamiseks jälle välja.

Ta tundis kehas imelikku rahutust ja rõhuvat väsimust, õhu puudust ning lakkamatut janu. Neetud vanamees oli talle vaid viskit kaasa toppinud ja see oli ammu tilgatumaks joodud. Vaadanud veel teise ja kolmandagi kabeli poole, millede veel vaevu nähtavaid piirjooni aimata võis, keeras ta ennast järsult ringi ja rühkis tuldud teed tagasi. Pimedusest kostusid sosinad ja madalad naerukäginad, mis Jarvisel südame rinnus peksma pani, justkui peitnuks monumentide varjus keegi või miski, kes teda endale soovinuks. Kuid ta rühkis edasi.

Möödunud järgmisest ja järgmisest ja veel mõnekümnest hauast, nägi ta ehmatusega, kuidas ühtäkki ühest neist muld iseenesest välja voolas, kuhjus selle kõrvale hunnikusse ja tekkinud sügaval hauasängis nägi ta õudusega, kuidas selle põhjas kobrutas kõikvõimalikest jäledatest sitikatest ja söödikutest, mõned neist ebaloomulikult suured, näljased ja tigedad. Seda nähes oleks Jarvis kohkumusest tõrviku hauda pillanud, kuid tormas hullunult edasi, justkui ajaks teda taga tuhat musta saatanat. Tõrvik oli tema viimane lootus ja viimane valgus. Jälle ja jälle tekkisid tema teele mustavalt tühjad hauad ning viimaks, kui ta oli monumentide tasandilt pääsenud taas tuttavlike ristide ringi, pidi ta hoolsalt ette vaatama, et mõnda isetekkinud koletusse kalmuõõnsusesse ei komistaks.

Just siis, kui ta jõudis puust ristideni, teades, et veel vaevu sajakonna meetri kaugusel oli koopa suue ja trepp, mis viinuks üles maapeale, kustus tema käes tõrvik. Ta seisatas pilkases pimeduses. Seljatagant kostus juurikate praksatusi, kihinat ja ähkimist, ohkeid ja taas peenikest talumatult ebainimlikku naeru. Kaikus kivide omavahelist kahinat ja vorpe, mil mullakamarad tõenäoliselt haudadest välja paiskusid ja tema teele haigutavaid lõkse tekitasid.

Jarvis sattus paanikasse. Ta püüdis tõrviku otsaga maad kombates edasi liikuda, kuid sisemine kartus mõnda hauda kukkuda, tekitas äärmist ebakindlust. Siis haaras keegi tema õlast ja kõrist, tõmmates meest seletamatu jõuga tagasi. Selle puudutus oli lausa kõrvetav, kuid ühtlasi ka uinutav. Jarvis sobras vaba käega taskus ja leidis korraga sinna unustatud tulemasina. Tõmmanud selle välja, suutis ta oma ustava sõbra põlema läita. Koheselt laskis võõras jõud temast lahti ning Jarvis märkas, kuidas tema ümbert eemaldusid hiiglaslikud mustad juure sarnased jätked ning liikusid kiiresti lahtistesse haudadesse.

Ta astus edasi, nähes igal sammul enda teele tekkivaid kalmupüüniseid, millede põhjas siblisid kohutavad raipesöödikud, nood kombitsate, suiste ja jätketega selgrootud elajad, kellede ainus eesmärk tundus olevat õgida Jarvisest iga viimanegi kui natuke.

Nüüd sõltus Jarvise elu tema enda hoitud tulemasinast, kõige pisemast detailist, mille vajalikkust ta sellisel kujul poleks iialgi uskunud.

Nõnda ettevaatlikult, püüdes ennast mitte häirida lasta ümbritsevast põrguolemusest, sammus ta aina edasi, kuniks viimaks ometi ilmus nähtavale koopa suue ja paistsid trepi astmete sillutis. Kujuteldamatu rõõmujoovastus aga tahenes hetkega, kui ta märkas seal seismas kahte kogu. Väiksem hoidis põlevat tõrvikut ja teise, hiiglase kasvu müraka käes nägi ta tuttavlikku puuri. Puurist välgatas eriskummalist valgust, mida tekitas selle sees liikuv elajas.

„See ei saa ometi võimalik olla!“ hüüdis vanamees ärritunult.

„Kuhu jäi sinu ahnus ja saamahimu? Sa oled mind petnud! Oi, kuidas sa oled mind petnud! Arvasin, et tean, milline sa oled, Jarvis. Aastaid olen seda surnuaeda toitnud sinusuguste sõltlastega. Ja ei mingit probleemi! Kõik nad käivad sama rada, mõni kiiremini, mõni aeglasemini. Aga tulemus on alati üks – ahnus võidab. Surnuaed võidab. Mina võidan.“

See oli vanamees, kes Jarvisele tõrviku valguses lähenes. Ka Baraban liikus temaga kaasa, hoides puuri ja sellest kumavat valgust võimalikult nende mõlema läheduses.

„Sina…“ kogeles Jarvis. „Sa vedasid mind põrgusse enesesse. Me peame siit kaduma!“

Vanamees astus nüüd Jarvise ette ja vaatas teda teraselt.

„Siin liigub aeg õige pisut kiiremini, mu sõber. Jätsin selle enese teada või õigemini nagu lubatud, teavitan õigel hetkel. Ma ei uskunud et sa nii kaugele jõuad. Ja kus on sinu kott? Kuidas sa söandasid väärtuslikust kraamist niisama lihtsalt loobuda? Ma eeldasin et sa tirid seda endaga kaasas nagu oma õnnetut elu ja oled selle nimel nõus surema. Kasiinodes oled mänginud kuni viimase pennini, teades, et see on võõras raha, millele panustad ja sellele vaatamata oled lasknud ahnusel ennast paljaks röövida.“

Ta märkas Jarvise käes tulemasinat, kergitas kulme ja turtsatas: „Oleksin pidanud paluma mingi tobeda ettekäände nimel see sul autosse jätta. Teadsin, et oled suitsumees. Elavate riigist pärit valgust surnuaed pelgab. Aga olgu kuidas on, naudi oma viimaseid minuteid, sest siia sa mädanema jääd. Rändsurnuaed matab sind elusalt mõnda oma lugematuist siinsetest haudadest, toiduks kõikvõimalikele koletistele, keda sinu haiglane fantaasia väljagi mõelda ei suudaks. Sinu teekond on läbi, Jarvis.“

„Eks mul on siis aeg peletisega jõudu katsuda,“ vastas Jarvis, kiigates mõrul pilgul Barabani poole, „või pean ma sul endal esmalt kaela kahekorra väänama, vanamees?“

Vanamees vahtis Jarvist omakorda eriti kavalal pilgul, huuled kriipsuks tõmmatud ja silmad kissis, justkui poleks tal väljakutse vastu midagi. Siis tõstis ta rusikad rinna kõrgusele ja liikus külgsammul Jarvise poole.

Jarvis püüdis teda äkilise löögiga kostitada, kuid tundis õlas korraga tulitavat valu ning samas käeseljas, millega lüüa kavatses, enneolematut jõuetustunnet. Kuid vanamees kasutas kiiresti võimalust ja tõmbas parema haagi otse vastase põsesarna pihta sellise tulise hoobiga, et Jarvisel tegi pea nõksatuse paremale, mees tasakaalu kaotas ning kogu täiega selili kukkus.

„Jarvis, ütlus, et me tahame sisimas näida nooremad kui välja paistame, noh, selle kohta on täna sinul küll ekstra jumet.“ sõnas vanamees võidukalt kätt masseerides, „Ma ju ütlesin, et surnuaed toitub inimese elujõust ja seni kuni sina seal aina sügavamale tema haardesse marssisid, imes tema sinust välja niipalju kui sai. Ta tahtnuks sind tühjaks imeda ja sinu kestast moondada järgmised väärisesemed mulda, just samad mida sa ise seni korjanud oled, et need tema vaimule jõudu annaksid. Kuid sina kavatsesid jalga lasta, jättes koletise nälga. Tema viha eest ei ole pääsu, mu sõber. Surnuaed otsustab, kumb meist siit lahkuda võib ja otsus langetatakse selle kasuks, kelle loomuliku surma tõenäosus on suurem.“

Korraga tundis Jarvis kuidas miski tema pahkluude ümbert tugevalt haaras ja jalad maadligi sirgeks tõmbas. Ta karjatas ja püüdis ennast ümber keerata, kuid ei suutnud, märgates vaid silmanurgast kohutavaid vääte, mis pikalt ristide vahelt mööda maad hiilides pimedusest temani siirdusid justkui koletud mustaks võõbatud maod.

„Näib, et valik on tehtud,“ irvitas vanamees ja taganes koos Barabaniga. „Kui sa vaid ennast näeksid, Jarvis, vanaätt. Just nii. Sa veetsid siin surnuaias täpselt kaks tundi ja nelikümmend minutit, mis teeb sinu vanuseks nüüd seitsekümmend kolm aastat, mu sõber. Minust koguni viisteistkümmend aastat vanem ja samapalju kordi võimalus minust varem surra. Nagu ma mainisin, siis surnuaial on kombeks jätta siia meist üks – see valik on tehtud.“

Vanamees patsutas Barabani seljas ilmatuma suurele pungis matkakotile ja jätkas:

„Mina lahkun siit täna ligikaudu viiesaja kilose kullakoormaga ning täpselt samas vanuses, kui siia saabudes. Et siin aega petta, tuleb liikuda Barabani käes oleva puuri valguses, et surnuaed inimhinge kohalolu ei märkaks, hiilida tasahilju haudade juurde ja kaevata kokku nii palju kulda kui võimalik. Teemantideni jõuda ma ei ole kunagi kavatsenud, kuna selleks on risk liiga suur. Kui surnuaed kustutab küünlad, on ta saaki haistnud. Imedes temast ühteaegu noorust, soovib ta ka ohvri kesta omistada, et sellest uusi väärisesemeid luua. Miks? Küsi seda kuradilt endalt, kui temaga kohtud.“

Vanamees irvitas ja hüüdis veel enne trepiastmeteni jõudmist:

„Rohkemat ma ei tea ja ega see mind ei huvitagi. Tean veel vaid seda, et surnuaed kestab senikaua, kuni ta on mõne siia eksinud elava hinge tühjaks imenud, siis kaob oma salapärast teed pidi, kuni uue tekkimiseni. Ja seekord olid peibutiseks sina!“

Jarvis ei teadnud, mida teha. Viimases hädas koukis ta taskust piraka briljandi ja karjus: „Selle viin ma igatahes endaga kaasa, eks tule kunagi otsima!“

Vanamees üllatus, nähes et Jarvis oli ühe neist suutnud tõesti välja tuua. Koheselt kihvatas temas soov see endale saada ja siis siit kaduda. Ta jooksis Jarvise juurde, keda kalmukombitsad aplalt surnuaia pimedusse lohistasid ning proovis hirmkalli kivi endale napsata. Kuid siis võttis Jarvis oma viimase jõuvaru kokku ja lõi ootamatult teises käes oleva pussnoa vanamehele kaela. Vanamehe silmad paisusid üllatusest suureks, ta kahmas kaelast ja saanud aru, et haav oli surmav, kukkus põlvili, surus sõrmed tugevasti briljandi ümber, mille oli suutnud Jarvise käest rabada ning tema karjatus sumbus haledaks vereseguseks mulinaks.

Ühtäkki lasid väädid Jarvise keha vabaks ning hiilisid tasahilju vanamehe poole. Jarvis tõusis püsti ning komberdas kiiresti treppide suunas. Baraban seisis seal kui raidkuju, hoides puuri kõrgel enda kohal. Valgus selles kustus. Teises käes põles tõrvik, ainus mis veel valgust surnuaia sügavusse heitis.

Jarvis jõudis viivuks tagasi vaadata. Vanamehest polnud enam varjugi. Küll aga nägi ta tahmjat aurumassi aeglaselt ristide vahelt nendeni roomamas ja õud klombina hinges kobrutamas, soovis ta siit võimalikult kiiresti kaduda.

Kui Jarvis nagu õnnetusehunnik Barabani järgi trepist üles vantsis, suutmata tolles kitsas käigus hiiglasest mööduda, kuigi oleks tahtnud lausa joosta, kostus tema peas korraga kume heli, millest ta tundis ära aimatavad sõnad:

„Mina olen Baraban, rändsurnuaia igavene valvur. Selles puuris, mida ma kannan, elab minu hinge vari, kaitsmaks vajadusel surnuaias viibivaid elusaid hingi tema nälja eest. Surnuaed on mind loonud, et saaksin tema eksistentsi toita elavate vere, liha ja luudega, et see mäletaks, mis oli enne surma. Mõneks ajaks on tal kõht nüüd täis, kuid aasta pärast pead sina koos minuga surnuaia taas üles otsima ja enne seda leidma kellegi, kes omast vabast tahtest sooviks ja julgeks siia tulla, pimestatuna varandusest, mida siin külluses leidub, et siis surnuaed saaks tema noorusest toituda. Elusana saab siit lahkuda vaid üks – see kellel on rohkem potentsiaali kauem elada. Täna osutusid selleks sina, kuna suutsid minu eelmist käealust surmavalt haavata.“

Seda hauatagust infotulva oli Jarvise jaoks liiga palju. Lisaks tema äkiline vananemine, hirm korraga surmale nii palju aastaid lähemal olla. Ta toetas käe koopa seinale, et makku kogunud sappi öökida, kui ligedalt pinnalt siblisid jälgid satikad kohemaid üle tema käevarre. Ehmatuse ja vastikusega neid minema pühkides järgnes ta Barabanile, kes tagasi vaatamata aina üles sammus, justkui masinlik igiliikur. Barabani sõnad tungisid mürgi pistena tema ajju uuesti, justkui halvates igasuguse võimaluse valikkuulmiseks.

„Nii nagu surnuaias vajad sina minu abi, vajan elavate maailmas mina sinu. Minu seljas on kotitäis kulda, mille küllusest elad sa kõige ihaldusväärsemat elu. Minul pole seda tarvis. Kuid kuhu sa ka ei läheks, mida sa ka ei teeks, mina kõnnin alati sinu kõrval. Tea, et sinu maailmas mina ei suuda ühtegi elavat hinge kõige vähemalgi määral mõjutada, ühegi inimesega kontakti astuda või abi paluda. Selleks ma vajan nüüd sind. Tean, et meie teekonnal proovid mind tõenäoliselt tappa, üle kavaldada või eksitada – asjatu lootus. Kui sa järgmise surnuaia ärkamiseni mulle sobivat inimhinge ei leia, olen ma pettunud. Ja sina ei soovi, et seda oleksin.“

Seda kõike kuulis Jarvis oma peas, justkui hullu inimese enese mõtted, teadmata, kas Barabani suu sel hetkel üldse liikus, kui hiiglane omas stoilises rahus tema ees trepist üles astus.

Ilmselgelt, vähemalt praegusel momendil, ei olnud Baraban keegi, kellele Jarvis sooviks pettumust valmistada. Nüüd aga järgnes vaikus, mis aina venis ja venis. Üleval kauguses võis märgata pisikest sädelust ja Jarvis lootis kogust hingest, et see olnuks kuu peegeldus värava lattidelt ja mees tänas jumalat, et jätkuva õnne korral näeb taas tähti, taevast ja inimesi. Neelud ja kops janunesid suitsu ja alkoholi järgi. Pagan, ta oli sedavõrd väsinud, et Barabani kummituslik mõistujutt tundus tuhmi kajana mudaaugu põhjast. Olgugi, et need sõnad sööbisid tema ajju pikaks, pikaks ajaks.

Rohkem ei kõnelenud hiiglaslik monstrum oma vangiga iial.

***

 

Kipviski astus viimased astmed tolles rõskes ja ajusid rõhuvas koopakäigus, kuniks viimaks näis sellele mingi siht saabuvat. Näinud enda ees ühtäkki kaugusesse kulgevat maa alust surnuaeda, mille kalmusid valgustasid sajad tuhanded küünlad, muutus ta kraadi võrra rahulikumaks. Võibolla oli see pelk üllatus, mis tema päiksepruuni soonilise näolapi siledamaks tõmbas. Tõtt öelda oleks ta soovinud oma teejuhi nii mõnelgi korral teise ilma saata, kuid seletamatu hirm vanamehe hiiglasliku kaaslase suhtes ning painav uudishimu lubatud varandusest, sundis allilmaliidril ja tema käsualustel püstoli vesti kabuuri jätma. Seda seniks, kuni neid tabas enne koopasse sisenemist täiesti absurdne ja ootamatu juhtum, kus vähemalt Kipviski arvates toimus korraga salapärane keemiarünnak mingi veidra valge pilve näol, mis takkaotsa tema kaks poksijast ihukaitsjat sõna otseses mõttes maapealt ära kaotas. Ehk polnud ka kõige targem otsus oma mehi udu vastu võitlema käsutada ning lisaks ka oma viimased kuulid sinna tühjaks kõmmutada, jäädes seeläbi ilma nii ihukaitsjatest kui ka laskemoonast – mis põrguvärk siin ometi toimub, kisendas tigedus patrooni meeltes.

Nüüd pidi ta üksi hakkama saama. Nende rajakatega, miks mitte? Sellegipoolest, pisut kohatu üllatus tabas teda taas, kui too isevärki hiiglane musta lina alt linnupuuri paljastas, selle seest hoopiski kohutava nahkhiire moodustise nähtavale tõi ning siis too vanamehenäss, keda ta tutvuse alguses saati jälestas, näpu tõstis ja näitas, kuhu suunas ta peaks minema, et rikkaks saada. Polnud ta sellis ülbust pikka aega kohanud. Põrgu päralt, rikkust oli tal rohkem kui küll. Sellepärast ta ju siia tuligi, et see maa kogu täiega ära osta, juhul kui kõik tõele vastab. Ja parem tõsi see olgu.

Ühes käes labidas, teises seljakott, vahtis ta nõutult järgi vanamehele ja selle väärastunud kaaslasele, kui nood omasoodu haudade vahele kadusid. Samas võis vanduda, et kuulis veel tasast itsitamist. Küll ta nendega veel arved klaarib, oodaku ainult. Küll ta selleks aega leiab, oli patroon endas kindel.