lüüli ülemine

1. Oled öelnud enda kohta, et sa töötad IT-valdkonnas, loed ja kirjutad võimalusel iga päev ning tegelesid kunagi aktiivselt analoogfotograafiaga  ja seda edukalt - kaks näitust siiski, see juba näitab midagi. Ehk siis oled loominguline inimene, aga – seda on vähe! Räägi lugejatele endast veidi rohkem, kes sa veel oled?

Ma olen igapäevaselt erinevates rollides. Eelkõige olen ma ema, see tuleb esimesena ja siis kõik muu. Olemuselt olen ma kohati rahutu ja selle tõttu on mul olnud ka erinevaid huvisid. Olen sukeldunud, orienteerunud, käinud õppimas, kuidas ise sandaale teha või kangast trükkida jne. Fotograafia oli pikka aega üks mu peamisi loomingulisi väljendusviise, kuid ühel hetkel tunnetasin, et seisan paigal ega arene selles valdkonnas enam edasi. Üks etapp elus sai läbi, kuid sellest saadud kogemusi kasutan endiselt.  

2. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see kibe mari või joovastav jook, mis sind selleni viis? Kui palju leiad ühist fotograafial ja kirjutamisel?

Kirjutasin keskkoolis, kuid väga keskpäraselt. Koolilehe juures olin mõnda aega tegev. Vahelduva eduga kirjutasin väikeseid emotsiooni ajel tekkinud värsse sahtlisse kogu aeg.

Arvan, et aktiivsemalt hakkasin uuesti kirjutama 2010. aasta paiku, kuid mitte järjepidevalt. Vahel kujunesid pausid mitme aasta pikkuseks ja lood jäid ka lõpetamata. Ühe loo ma 2014 kirjutasin ulmejutuvõistluse jaoks. See sai ka võistlusele esitatud. Alates 2021. aastast saab öelda, et kirjutan regulaarselt ja lood saavad ka lõpetatud.

Kirjutamine on minu jaoks teraapiline. Ma saan minna teistsugusesse maailma, saan panna tegelasi rääkima ja tegutsema mulle meelepärasel viisil. Kõige enam soovin ma praegu, et mul oleks selliseid vabu päevi, kus ma ärkan hommikul, teen tassi kohvi ja saan hakata segamatult kirjutama.

Fotograafia ja kirjutamine on ikkagi erinevad vormid. Ühel juhul antakse vaatajale pilt ja ta kirjeldab endale, mida ta seal näeb. Teisel juhul antakse lugejale kirjeldus, mille baasilt ta ise enda peas pildi loob. Mõlemal on omad reeglid ja väljakutsed.

3. Kirjutad Reaktorisse iga kuu kaastöö, artikli. Nüüd võtad enda kanda osaluse Erektoris. Võid sa öelda, miks sa seda teed? Vaevalt, et sellepärast, et aega on jalaga segada.

Artikliseeria teema on minu jaoks huvitav ja paneb proovile erinevad oskused. Juba paari kuuga olen ma puutunud kokku väga huvitavate kirjanikega. Minu jaoks täiesti harukordne leid oli omas ajas tuntud ja tunnustatud Elisabeth Aspe, kes kirjutas vahemikus 1881-1891 neli raamatut. Tegemist ei ole ulmega, mistõttu artiklite sarjas ta kajastamist ei leia, kuid ma plaanin ise tema teostega rohkem tutvuda. Neid nimesid on veelgi, kes uurimise käigus on esile kerkinud. Seega kogu see ettevõtmine rikastab minu enda kirjanduslikke teadmisi väga suurel määral. Lisaks õpetab see mõtteid koondama ja väljendama.

Erektori numbris osalemine on teene praegusele peatoimetajale.


4. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks just nimelt ulme?

Ulme puhul on võimalik olla vaba teatavatest piirangutest. Tegelased võivad lennata või võluda või teha veel teab mida, mis muude žanrite puhul kõne alla ei tuleks.

Vabadus luua täiesti uus maailm, võimalus olla kummaline ja veider. Ulme annab võimaluse luua alternatiivset reaalsust või unistada, mis võiks tulevikus juhtuda.

5. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku selle žanri esindaja. 

Fantasy, siis tükk tühja maad ja siis teaduslik fantastika...ning õudus ei ole pigem pingereas. Tühja maa täidavad muud žanrid nagu luule, krimi, jne.

Kindlaid lemmikuid ei ole fantasy puhul. Leidub autoreid, kelle teoseid olen rohkem lugenud ja neid olen ka varasemas intervjuus nimetanud. Näiteks Ursula K. Le Guin või Peter V. Brett. Viimasel ajal loen ka palju Eesti kirjanike ulmet.


6.  Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Vahel tekib esimesena mingi jupp dialoogi. Vahel näen kuskil midagi, mis mind inspireerib. Vahel on see üks lause või pealkiri, mis tekib. Insipiratsioon on igal pool. Sealt edasi formuleeruvad tegelased, tekib keskkond ja olustik. Väga tihti tekib lugude puhul blokk just keskel. Mul on algus ja ma tean, kuhu pean välja jõudma, aga kuidas ma sinna jõuan, seda ei suuda välja mõelda. Nii seisavad mõned lood ka praegu ja ootavad, et tegelased uuesti liikuma saada. Idee, kuidas edasi liikuda, võib tekkida täiesti ootamatult. Aitab, kui koostada kondikava ja proovida seda jälgida, kuid alati ei õnnestu ka see.

7. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

 

Kui peaksin midagi nimetama, siis tooksin välja, et minu tekstides on palju rõhku pandud tunnetele. Minu jaoks on oluline ka armastuse kujutamine, aga ka ohverdused ja kaotused.

Ei pea tingimata lugema minu tekste, tähtis on, et inimesed üleüldse loeksid. Tänapäeva kiires maailmas on teistsuguste meediumite tarbimine muutunud palju igapäevasemaks ja süvenemist vajav lugemine kipub tahaplaanile jääma. Mul on hea meel, kui inimesed ka minu tekste loevad. Lisaks on oluline, et proovime hoida eesti keelt ja seda rikastada.

8. Su esikteos ei olnud teps mitte lühijutt  “Vikatimees”, vaid Lyyli  Suuki pseudonüümi all avaldatud romaan ”Veri mäletab, ” mis paraku ulmefändomist kaugelt mööda läks. Samas õnnestus sul  Autorihüvitusfondist saada raamatukogulaenutuste eest  summa, mille suurus isegi kogenud ulmekorüfeedel lõua rippu vajutas. Kuidas sa seda seletaksid ja mis sa arvad, ehk mängid mõttega, mis oleks juhtunud, kui teos oleks jõudnud ka ulmefändomini?

Ju siis midagi kõnetas inimesi sisukokkuvõttes. Kirjutatud sai pressiteade, mille korjas üles Postimees ning lisaks sotsiaalmeediale ilmus reklaam ka ajakirjas. Ehk siis turundusega sai veidi tegeletud. Arvestades, et tegu on suhteliselt nõrga teosega, siis vaevalt ulmefändomini jõudmine väga midagi muutnud oleks.


9. Kirjastasid raamatu  ”Veri mäletab” ise, aga miks? Miks sa ei pakkunud seda mõnele kirjastusele või ei saatnud näiteks romaanivõistlusele?

Tegin mõlemat. Kirjutasin seda teksti ka ringi. Ja lõpuks avaldasin ise. Sain tänu sellele hindamatu kogemuse, kuidas kogu see protsess tervikuna käib.

10. Räägime järeldustest. Nagu mulle teada, puudusid sul enne ”Veri mäletab” avaldamist igasugused teadmised kirjastamisest ja seega, mida tegid õigesti, mida valesti ja mida õppisid?

Kirjutada oleks saanud selle teksti teisiti. Kõiki kulusid, mida ma tegin, ei ole tegelikult vaja teha. Näitena oleks tulnud rohkem leida erinevaid testlugejaid. Keeletoimetusele oleks tulnud panna rohkem rõhku, sest lõpptulemus logiseb. Aidanud oleks korrektuuri lugemine ka kellegi teise poolt, et kõik vead kätte saada. Õppisin sellist projekti juhtima ja olin osaline kõigis etappides alates kirjutamisest kuni selleni, et peale ilmumist tuleb tegeleda reklaami ja müügiga.


11. Arvan ise ”Veri mäletab” kohta, et see on kirjutatud tohutu potentsiaaliga inimese poolt, kel on umbes null kogemust romaani kirjutada. Mis pilguga sa ise nüüd, aega hiljem,  enda esikteose peale vaatad?


Mul oli suur tahe seda teha, tõestada endale, et ma suudan. Tagantjärele tarkus on alati täppisteadus ja täna tagasi mõeldes saaks paljutki teisiti teha. Alustades näiteks valitud kirjutamisvormist. Samas on see hindamatu kogemus, ka kriitika osa, sest see on mind kirjutajana palju kasvatanud ja aidanud. Suures plaanis olen ma endiselt rahul, et seda tegin ja kuidas tegin.


12. Ilmusidki Eesti ulmekogukonda oma ”Vikatimehega” nagu välk selgest taevast.
Samas ei olnud sul see esimene kord jutuvõistlusel osaleda. Mis arvad, miks või mida sa tegid teisiti, et sel korral paremini läks, ja kas sisetunne ütles, et seekord lähen nüüd küll vähemalt äramärkimise peale välja vms?


Ma pühendasin rohkem tähelepanu tehnilisele poolele. Lasin tekstil settida ja täiendasin siis seda vastavalt sisetundele. Lühemat teksti on võimalik paremini ka uuesti ja uuesti üle lugeda. Püüdsin jõuda selleni, et tekst voolaks ja oleks sujuvalt loetav. Ma ei oodanud midagi ja selle tõttu tuli saavutatud koht üllatusena.

13. Su ”Vikatimeest” on tunnustanud või pigem taevani kiitnud lisaks jutuka žüriile veel nii Jüri Kallas, Manfred Kalmsten, Elar Haljas jne. Tuleb see sulle üllatusena ja kuidas selline tagasiside sulle üldse mõjunud on?

Ma ei seadnud „Vikatimehele“ mingeid suuri ootusi, et pettumusi vältida, ja see tähendas, et üllatusmoment oli suurem. Loomulikult mõjub positiivne tagasiside motiveerivalt, aga tänulik olen ma igasuguse tagasiside eest. Vaieldamatult on see hea tunne, kui kirjutatud tekst lugejat puudutab. Positiivne innustab ja negatiivne õpetab, mõlemad on vajalikud.

14. Millised on kirjutamise osas tulevikuplaanid ja kas äramärkimine jutuvõistlusel on nende teostamise osas innustavalt mõjunud?

Loodan, et peagi saab vajaliku rahastuse ja ilmub hopepunki kogumik, kus nimekate autorite kõrval on ka minu lugu välja tulemas. Aasta teiseks pooleks on kogumikuplaanid, mis tähendab, et praegu proovin keskenduda lugude kirjutamisele. Esimest korda kirjutan lugu ka kahasse, mis on omamoodi kogemus. Seni on see kulgenud väga rahumeelselt ja ilma suurte vaidlusteta. Jutuvõistlusel ära märkimine on kindlasti andnud hoogu juurde, et rohkem kirjutamisele pühenduda.

Lüüli alumine

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0568)