Ta saatis välja puhastusmasinad, et kogu välispind läikima poleerida. Uus lõõmav täht lähenes ja nii oli sees jahedam ning ta masinavärk ja elektroonika töötas paremini. Ta pühkis puhtaks koridorid ja pesi puhtaks õhusüsteemide filtrid ja pealekauba ka näidiste vitriinide klaasid. Korralise hoolduse graafikusse sai jälle märke teha – laev madalkasutusrežiimil hooldatud. Ka mootorite tugiblokkide hooldusaeg oli lähedal. Ka need said üle käidud.
Kas veel midagi? Ta pööras kaameraid siia ja sinna. Kõik oli määrustikukohaselt puhas, tühi ja igavalt hall. Kuid midagi oli puudu, ta pidi midagi veel tegema. Midagi, mis oli väga tähtis, kuid graafikus polnud. Ta käivitas analüüsi lisablokid. Teadete sadu: süsteem amortisatsiooni piiril, varuosad puuduvad, alarmolukord puudub, lisaressursi vajadus puudub, kapteni kinnitus puudub. Kõik need saatis ta tuimalt > to null.
Ta pidi aru saama, mis viga on. See oli nagu tunne, kui mitte kuidagi ei leia üles kohta, kust molekul molekuli haaval enda seest õhk kosmosesse lekib.
Ta vaatas uuesti tühjade kajutite kaamerapilti ja puhkeruumi sama tühja vaadet. Ta uuris medsõlme ja hooldustöökodasid. Ta kontrollis kõiki andureid ja näidikuid, kütusehoidlat ja kasvuhooneid. Kõik oli korras. Määrust rikkudes transportis ta väikesest kasvuhoonest kollase nartsissi kaptenisillale ja paigutas vaasi. Oli ilusam ja natuke õige. Midagi sellest, mida ta otsis.
Ta pööras jälle kõiki oma sisekaameraid siia ja sinna, seekord ka hibernatsioonisektsioonis. Aga ikka veel sügeles mure kuskil kulunud mälukivide tagasoppides. Ta kaalus juba meeskonna äratamist. Neist armsatest poole düüsi pikkustest tegelastest, kes praegu punastes hibernatsioonisarkofaagides puhkasid, oli vahel abi. Kuid ei. Tema töö oli nad sihtkohta viia. Kriis polnud veel enneaegse äratamise suurune.
Viimaks saatsid analüüsiblokid sõnumi. Muidugi! Just see! Ta oleks tahtnud endale vastu otsaesist lüüa, kui tal oleks otsaesine olnud ja käsi, millega lüüa. Kuidas ta võis unustada?! Oli ta siis tõesti nii vana ja väsinud? Oli aeg saata kiri. See iga-aastane.
Sündmustelogi: Aasta 2040, kuu detsember, kuupäev 30. Teleülekanne valdava osa Maa telejaamade kaudu
ÜRO peasekretär Ohjulujan istus telestuudios. Tema näost ei lugenud üheselt välja, kas saabuv teade tuleb hea või halb.
„Armsad planeet Maa elanikud. Me oleme kõik üheskoos kolm nädalat oodanud, kuni targimad Maa teadlased analüüsisid meile lähenevalt võõrkehalt saadetud sõnumit. Sõbrad. Ma tahan täna teiega nende töö tulemust jagada.“ Ohjulujan kergitas paremat kätt ja viipas. „Armsad sõbrad. Me pole enam maailmaruumis üksi. Meil on sõbrad mõistuses.“
Peasekretär Ohjulujan naeratas. Tema selja taha ilmus tähistaeva pilt, mis suumis aeglaselt sisse, tuues nähtavale halli nõelja kujuga objekti. Hea lootuse kivi, nii oldi seda kõikjal kutsuma hakatud.
„Mu sõbrad üle kogu meie koduse planeedi,“ jätkas peasekretär. „Teadlased on sõnumi sisu dešifreerinud. Sellele aitas kaasa kosmiliselt kehalt saadetud mahukas piltsõnastik. Nüüd on teadlased sõnumi sisus täiesti kindlat. 100 protsenti. Loen teile selle ette. Enne aga…“ Ohjulujan tegi pausi. „Mõelge sellele, et sõprus pole alati vaid rõõm. Vahel on see mure või sõbra soe käsi, mis aitab.“
Tähepilt peasekretäri taga asendus tuhmi hallsinise fooniga. Peasekretär tõstis kuskilt vasakult enda ette paberilehe. Silmitses seda hetke ja pööras siis pilgu planeet Maa elanike silmadesse.
„Selline see kiri on. Kinnitan, saate Maa parimaid teadlaseid uskuda.“
Ohjulujan langetas pilgu paberile.
„Kallis Jõuluvana.
Ma olen olnud hea laev. Ma olen kõik hooldused teinud õigeaegset, ma olen kõik lekked kõrvaldanud ja täitnud uurimisplaani murdosa sekundilise täpsusega. Ma olen pisikeste mehikeste eest hibernatsioonis hästi hoolitsenud ja nendega on kõik korras.
Palun sind, Jõuluvana. Tule see aasta. Ära jäta jälle jõule vahele. Ma olen nii üksik ja juba päris vana. Ma vananen kiiremini kui väikesed inimesed punastes hibernatsioonisarkofaagides arvasid.
Palun tule ja too mulle varuosi. Nimekiri on kirjale lisatud. Lisan kirjale ka a-klassi piltsõnastiku, juhuks, kui ka sina oled vana ja ei mõista mu kirja hästi.
Palun tule kindlasti, sest muidu ei jõua väikesed sõbrad oma sihtkohta ja minu loonud rahvas hukkub.“
Pilt peasekretäri selja taga vahetus. Nüüd oli seal jälle tähistaevas ja hall nõeljas Hea lootuse kivi.
„Sõbrad,“ jätkas ta. „Me oleme kosmosetühjusest leidnud sõbrad mõistuses, kes on hädas. Sõber aitab sõpra. Meil, kogu inimkonnal, tuleb hakata jõuluvanaks. Esimene sond Hea lootuse kivi suunas stardib 24. veebruaril.“