1. Kuidas jõudsid raamatuteni?
Mis küsimus see selline on? :D Sama hästi võiks küsida,
et kuidas jõutakse hingamise või söömiseni … Jõudsin varakult ja valutult:
see on eluliselt oluline tegevus, milleta oma eksistentsi ette ei kujuta.
2. Kui palju on raamatud, nende lugemine ja ka tõlkimine, seganud su eraelu?
Nii ja naa. Ühest küljest võin öelda, et just raamatud ja lugemine on vorminud mu selliseks, nagu ma olen. Kuna ema kasvatas meid (mind ja mu õde) mingil eluperioodil täitsa üksi, sain rahulikult kaevuda fiktiivsesse maailma pea mingite piiranguteta. Sealt leidsin loomulikult ohtralt eeskujusid, kellena võisin end ette kujutada ja kellega samastuda, neilt sai šnitti võtta. Olen päris kindel, et tol eluperioodil loetud lood on väga olulisel määral mõjutanud minu isiksuse kujunemist.
Hilisemas elus paraku tuli üksiolemist märksa vähem ette ja mõned partnerid on end tõesti raamatutest ohustatuna tundnud. Esimene mees kippus õiendama, kui tema töölt koju tulles polnud tuba korras või oli söök tegemata, aga mina lugesin. Aga ta oli selle eest hirmus ilus, nii et ... plussid ja miinused. Teise sundisin enne kokkukolimist lubama, et kui kunagi lahku lähme ja vara tuleb jagada, siis KÕIK raamatud on minu omad. Tema oli ka suur lugeja, nii et olin sunnitud tagalat kindlustama.
Hetkel on ilmselt suurimaks probleemiks, et olen pea
täielikult heliraamatutele üle läinud ja aeg-ajalt kuni 12 h päevas
täiesti ebakommunikatiivne. Aga Martin on väga stoiline mees, ise samuti
silmapaistev vaikija, nii et võtku oma rohtu ????
3. Milline oli viimane tõeliselt meeldejääv lugemiselamus?
Suzette Elgini „Native Tongue“. Raamat, mis on ühtaegu õõvastav ja samas võimatu käest panna. Viktoriaanliku vaibiga tulevikuühiskond, mille tipus on nn tõlkijate klass, sest kogu majandus sõltub kaubandusest teiste planeetidega, ja selleks on vaja tõlkijad.
Natalie Haynesi „Divine Might: Goddesses in Greek Myth“. Suurepärase huumoriga kirjutatud väga asjalik raamat, nagu pealkirigi ütleb, Kreeka jumalannadest. Ma olen nimelt suur mütoloogiafänn.
Jen Beagini „Big Swiss“ – jabur tänapäevane romaan, ei suuda siiani naeratamist lõpetada, kui selle peale mõtlen.
4. Kui ulme kõrvale jätta, siis milliseid mitteulmelisi raamatuid sulle
lugeda meeldib? Aga milliseid mitteulmelisi filme armastad vaadata?
Ma loen päris palju krimi (Elly Griffits on üks mu suuri lemmikuid, Anthony
Horowitz samuti, otse loomulikult).
Filme ja sarju ma vaatan samuti igasuguseid. Komöödiad, draamad, dokud, krimi – kui lugu on hea ja köitev, siis tassi ette, jah palun. Viimane tore elamus on näiteks „Fargo“ 5. hooaeg. „Fleabag“ oli mõnusalt valusalt irooniline vaatamine. Netflixi film Nike’i algusaegadest „Air“, komöödiasari „30 Rock“ … SNLi jälgin ka iganädalaselt.
5. Mis teeb raamatu heaks? Aga filmi või telesarja?
Nagu juba ütlesin, et minu jaoks kõige olulisem lugu, nii raamatus kui filmis-sarjas. Teisel kohal dialoog ja siis usutavad tegelaskujud. Kõik muu on juba nii-öelda aknakaunistus. Kui kaks esimest kolmest on olemas, siis ühe puudumise võib andeks anda, kui juba kaks puudu, siis tavaliselt ei suuda kaua lugeda-vaadata.
Ja no huumor. See ei saa mitte midagi halvemaks teha.
6. Haarates kinni sinu seitsme aasta tagusest enesekirjeldusest, kus hulga
teiste rollide või olekute seas lugesid üles tõlkija, toimetaja ja kirjutaja,
küsin, missuguseks muudavad need rollid sinu argipäeva.
Väga sõnapõhiseks. Need kolm on mu töö, mu haltuura, mu
hobid ja lõõgastus.
7. Kelleks sa ennast praegu kõige rohkem pead ‒ tõlkijaks, toimetajaks
või kirjutajaks?
„Ikkagi inimeseks!“ tahaks kõigepealt klassiku sõnadega
öelda, aga … Tõlkijaks.
8. Kuulad ju muusikat? Ikka kuulad ju! Aga millist? Kas kirjatööde taustaks
mängib sul teistsugune muusika või kõik see, mis muidu?
Töö taustaks enamasti pigem muusikat ei kuula, eriti kuna lauad meil kodus töötava abikaasaga vastakuti ja muusikamaitse samuti (nääh, mitte päris, aga ikkagi). Vahel kuulan ka, klappidega, aga kuna ka muusikas kipuvad sõnad tähelepanu tõmbama, olgu need siis head või halvad, siis enamasti mitte.
Ja enamjaolt ma ei diskrimineeri, kuulan igasugust ja tõesti seinast-seina ja paistab, et mida vanemaks saan, seda rohkem erinevad asjad meeldivad. Ehk sellepärast mul on ka üsna vähe selliseid lauljaid või bände, kes on n-ö lemmik-lemmikud, kellelt mulle kõik meeldiks, mida nad teevad, või keda kuulaksin plaatide kaupa.
Tavaliselt on mul Spotifys „shuffle“ režiim sees, et tuleks igasugu asju segamini. Inspireerib ka rohkem, muide, väga erinevad lood võivad nii muusikaliselt kui sõnalised üksteist üllatavalt täiendada või kontrapunkteerida.
9. Teades tegelikult enam-vähem sinu muusikamaitset (suuresti rock-muusika), siis kui sügavalt oled sa suutnud vajuda mõnda rocki-skeene paljudest subkultuuridest või vastupidi, kuidas oled suutnud seda vajumist suutnud vältida?
Rokk on muidugi tore, aga popp samamoodi! Üks stiil, mida ma varem kuulasin ülekaalukalt palju rohkem ja nüüd märksa vähem on industriaal. Ei teagi, kas oli varem vastupanuvõime nii palju suurem, et sellel skeenel valitsev gloom ja doom rõhuvaks ei muutunud, aga nüüd ma seda enam nii palju ei taha. Vahel küll, aga pean tunnistama, et ka siis pigem vanu lemmikuid.
Mis on aga olnud minu suur lemmik ja on selleks jäänud
siiani, on punk. Ja siiamaale leian uusi tegijaid, kes veavad suu kõrvuni või
panevad mõtlema asjadele, mille peale muidu mõelda ei taha.
10. On sul hobisid? Või kuidas sa n-ö patareisid laed, kui kirjandusest
kõrini saab ja/või võhma enam pole?
Lõõgastumiseks on parim ikka õhtu sõpradega. Hädakorral sobib ka koeraga metsatiir, et lihtsalt mullist välja saada, aga lugemine (või nüüd pigem kuulamine) on mu hobi number üks ja selleks kindlasti ka jääb. Ei saa isu täis ega võhm otsa ega kõrini. Kui üks raamat kinni jookseb, siis võtan teise lihtsalt, neid on alati mitu tükki pooleli.
Veidral kombel on mu elus teisele kohale tõusnud kas nüüd just sport, aga liikumine: juba mainitud koeraga väljaskäimine, HIIT, jõusaal, pilates. Mälumäng vahel läheb ehk ka hobina arvesse?
Käsi tõusis mitu korda, et teater ka siia kirjutada
(vaatamine siis), aga pole nii ammu midagi lõõgastavat näinud. Kõik on kippunud
olema väga pingeline, olgu siis heas või halvas mõttes. Ahjaa, „Üksildane lääs“
Saadjärvel oli küll lõõgastav.
11. Milline on su suhe kujutava kunstiga? Oled püüdnud joonistada või isegi
maalida? Külastad näitusi? Ja muidugi – kas AI-pildid on kunst?
Ma armastan küll kunsti, üritan huvitavamad näitused kõik ära näha ja hoian sellel maailmal silma peal. Ise olen selles vallas paraku säärane käpard, et õnneks pole kunagi isegi ohtu olnud, et võiks mingi ambitsioon tekkida :D
AI kohta ma ei tea öelda. Olen väga ägedaid asju näinud, aga kas see on kunst, sõltub ilmselt sellest, kui suur on säärase loomingu originaalsus. Paranda mind, kui olen valesti aru saanud, aga kui AI looming põhineb kõigel sellel teiste loodul, mille ta internetiavarustest leiab või millega teda on treenitud, siis justkui ei ole originaalne …? Samas võiks seda ju võrrelda lapitekiga, taaskasutusega, nii et siis võib-olla käsitöö? Aga vahe käsitöö ja kunsti vahel on samuti ähmane. Ja tegelikult on ju ka kunstimaailmas, nagu kirjanduseski, et brikolaaž on vältimatu, midagi täiesti uut luua on praktiliselt võimatu, kuid sellest vanast sünnib uus. Nagu Frankinsteini koletis. Varastatud tükkidest kokku pandud, torkad saba seina ja voilà! – esimene AI ongi sündinud … Nii et mine võta kinni :P
12. Millistes koolides oled õppinud pärast üldhariduse omandamist? Kas seal õpitust
on ka tõlke- ja/või toimetajatöös kasu olnud?
Pärast üldhariduse omandamisest olen peamiselt õppinud erinevates kõrgkoolides. Enamjaolt eesti ja inglise keelt, aga ka ajalugu ning hiljem tegin Tallinna ülikoolis tõlkemagistri kursuse. Mina pole kindlasti üks neist, kellel haridus mööda külgi maha jookseks, mul on selles vallas ikka veel suuri puudujääke :D
Tõlkemagistri kursuselt leidsin lisaks ka terve hulga toredaid inimesi, kellega siiani koostööd teen. Ühtlasi avardas see tohutult silmaringi kasvõi selles osas, kui erinevalt inimesed tõlgivad. Kui ruumis oli 20 inimest, kes kõik tegid juppi Bradbury „Oktoobrimängust“, siis täiesti ettekujuteldamatu, et kõik 20 tõlkisid lihtsa häälitsuse „Eeee”, mida lapsed seal teevad, täiesti erinevalt. Alates „eiii!”-st kuni „juhhei” ja „ahoi!“-ni.
13. Mäletad veel oma esimest tõlgitud teksti? Oled sa seda uuemal ajal näinud,
kui oled, siis kuidas tundus?
Ma alustasin tõlkimist tegelikult tarbetekstidega, esimene suurem ilukirjanduslik asi oli Ersenile „Öine varitseja“. See oli selles mõttes hea raamat, et tõlge pidi kohati olema üsna vaba – kuidagi tuli need autori vead ära siluda. Ei ole hiljem enam lugenud.
Aga mingeid teisi varasemaid asju vaadates tahaks küll
hakata ümber kirjutama – õpid ju kogu aeg juurde, sõnavara ja arusaamine
(nii keelest kui maailmast) täieneb pidevalt, kuid tõlked jäävad paraku samaks.
14. Kuidas sa lugejana hindaksid Eesti tõlkeulme maastikku? Tahad sa
toimetaja või tõlkijana avanevat pilti kuidagi õigustada?
Õigustada mis mõttes? Mina ei ole õnneks või kahjuks see inimene, kes neid valikuid teeb :) Teised õigustagu oma valikuid ise. Kuna ma loen enamasti inglise keeles, siis ma tegelikult eestikeelset ulmetõlget peaaegu ei loegi. Paljud asjad niigi ammu läbitud ja teised lihtsalt ei huvita. Vahel vaatan küll, professionaalsest huvist, just ainult selleks, et näha, kuidas on mingi asi tehtud, millised on tõlkija valikud olnud ja kuidas mingeid kohti on lahendatud.
Üldiselt mulle näib, et meil on kaks peamist suunda, mida tõlgitakse: vanad sci-fi klassikud ja romantacy, ehk siis ilmselgelt kahe suurema huvigrupi järgi. Turg läheb sinna, kus raha on, arusaadav.
Kui sa nüüd pidasid silmas,
et kuidas ma õigustan ulmetõlgete kvaliteeti, siis ka selles osas võin rääkida
vaid enda eest. Eksimatu pole paraku meist keegi. Ja ma olen alati hirmus
tänulik, kui keegi viitsib kirjutada või varrukast kinni võtta ja öelda, kui
minu tõlgetest mõne vea või lapsuse leiab. Vigadest õpitakse, mina vähemalt
püüan.
15. Tõlkimise ja toimetamisega käivad kaasas küsimused sõnavalikutest,
keeleregistritest, muust säärasest. Kirjelda mõnd keerukamat või värvikamat
juhtumit, mida tõlkijana oled pidanud lahendama.
Ma konkreetset näidet ei oskagi tuua vist. Kõige tavalisem ongi ehk nii tõlgetes, aga ka originaaltekstides see, et ei tajuta konteksti ja kasutatakse sõnu või väljendeid, mis on kas liiga moodsad, liiga nišikad või vastupidi, liiga tavalised, neutraalsed. Kui originaalis on kasutatud kogu aeg neutraalset keelt ja siis sisse pistetud sõna, mis peaks eristuma, siis on sellel tähendus, see on seal põhjusega, ja tõlkija peaks leidma sellele vaste. See taju tuleb muidugi kogemusega ja alguses neid valusaid kukkumisi võib olla. Mina olen siiani oma toimetajatele hirmus tänulik, sest ikka ja jälle leiavad nad tõlgetest totrusi, mille mu ilmselgelt sel hetkel siledaks vajunud aju on rõõmsalt sisse pistnud.
16. Su viimase aja töödest tuleb mulle kohe suurelt silme ette „Rivers of
London“ tõlkimine. Kuidas sul see õnnestus hambusse saada? Kas vingerdas ka?
Heh. Aaronovitchi „Londoni jõed“ sari on tõesti tõeline maiuspala, vähemalt minu jaoks. Olen selle sarja suur fänn ja kui Tänapäev nõustus selle ette võtma, olin hetkeks lausa rabatud. Et kuidagi lihtsalt läks. Ehk aitas kaasa ka see, et hakati sarja tegema, aga see näib olevat hetkel kuskil madalikule jooksnud. Ütlen kohe ära, et järgesid ei ole rohkem ostetud, kuna esimest raamatut on müüdud kahetsusväärselt vähe :(
Tõlkimine oli üks mu raskemaid, Aaronovitchi keel on knihve ja riukaid täis ja midagi läks kindlasti ka kaduma, kuigi püüdsin anda oma parima. Politseid puudutava sõnavaraga võtsin isegi akadeemiaga ühendust ja sealt aidati palju kaasa, suur tänu neile veel kord :)
See on ka üks neist raamatutest, millele olen saanud täitsa võõrastelt inimestelt ootamatult palju positiivset tagasisidet, mis on samuti hirmus tore.
17. Kui palju pead tõlkima teoseid, mis sulle mitte üldse ei meeldi, aga mille järele oleks nõudlus?
Õnneks üldse enam ei pea. Kuna töötan kirjastuses, siis on mul võimalik valida midagi asjade seast, mis meile sisse tulevad ja mis meeldivad. Heameelega teeksin rohkem ulmekirjandust, kui pakutaks.
18. Missugused on need tekstid, mida sa ei tahaks ka mitte pika puuga
puutuda?
Noorte pisarakiskujad. Öäk. Aga ka sadism või räme rümbarebu.
19. Ammuses intervjuus nimetasid mitut autorit, keda sooviksid või oleksid soovinud tõlkida. Kui palju on su soovinimekiri seitsme aastaga muutunud?
Minu tõlkekumiiride tippu on kerkinud ülivõimsa liidrina
Brandon Sanderson :D Varem nimetatud (Bacigalupi, Kress, Kay ja Bradbury)
on samuti endiselt tegemata, ja võin neile lisada nüüd veel T. Kingfisheri
(ka Ursula Vernoni), F.R. Kuangi ja Mark Lawrence’i. Mitteulmest tõlgiks
ma heameelega ära kõik, mille Natalie Haynes on kirjutanud, ja Ajay Chowdhury
krimilood.
20. Oled sa tõlkijana nohik või mittenohik? Kas sa pusid võimalikult omaette
või pigem kiusad küsimuste tekkides tuttavaid ja võimalusel isegi autorit?
Ma jään vist kuskile nende vahepeale … ma arvan. Tavaliselt
ma teen teksti enam-vähem valmis ja märgin ära kohad, mis tahaksid
ülevaatamist. Ja siis, nagu ma siin eespool juba vastasin ka, kipun küll
kirjutama ja spetsiifilisi asju erialainimestelt üle küsima. Või võimalusel
isegi autoriga täpsustama, kui ta on ligipääsetav.
21. Kui palju suhtled autoritega, kui on küsimusi tõlke osas? Kui jaa, siis
kas teete tihedat koostööd ja kellega on hea koostöö?
Nagu eespool just vastasin, kui tundub, et on vaja, siis küsin küll. Näiteks A.J. Finni „Loo lõpu“ osas pakkus autor väga lahkelt oma abi, kui mul tekkis probleem ajalise järgnevusega. Horowitziga olen ka suhelnud ja samuti vastused saanud.
Ma ei nimetaks seda koostööks: see eeldaks tihedamat ja rohkem vastastikust kontakti, pigem ikka olen kas midagi täpsustanud või üle kontrollinud, et kas asjad on ikka nii, nagu olen aru saanud.
22. Kuigi tegeled eelkõige eestindamisega, on sul
kindlasti ka mõtteid meie loomingu väljapoole suunamisega. Ka on sul ilmselt
mingeid kontakte ja mingit laiemat pilti? Millistel eestikeelsetel ulmeteostel
on läbilöögišanssi laias maailmas?
Eesti autorite väljamaale müümisega tegeleb
Eestis pea eksklusiivselt Eesti Kirjanduse Keskus, kellele on selleks eelarve
ja vahendid ja kogemused. Nemad tavaliselt aitavad ka raamatu tutvustamise,
tõlkekatkendite jms asjadega.
Messidel käies kohtume loomulikult paljude agentidega, aga nende huvi on meile midagi maha müüa, nad ei ole reeglina huvitatud meie asjadest.
Eesti ulmest võiks ehk välimaalastele huvi pakkuda see, mis on väga meie kohaspetsiifiline, seotud meie mütoloogia, ajaloo või nõukaaegse pärandiga. Ehk Mant ja Metsavana? Kõik muu on neil seal juba omal olemas ja kahjuks enamjaolt kirjanduslikult tugevamal tasemel. Samas ütlen ausalt, et ma ei ole väga innukas Eesti ulme lugeja olnud (kus on Eesti ulme heliraamatud, ma küsin, ah?), nii et ma pole ilmselt õige inimene, kelle käest küsida.
23. Mis oleks kolm juhtnööri või soovitust, mida tahaksid autoritele anda,
et koostöö toimetajaga hästi sujuks?
Number üks: Toimetaja ei ole sinu vaenlane, ära võta parandusi isiklikult. Ta ei jahi sinu mune, tema ainus huvi on tekst paremaks teha, sest tema nimi on ka raamatus!
Number kaks: Loe oma teksti enne, kui selle toimetajale edasi (või tagasi) saadad. Loe isegi mitu korda. Võimalusel lase seista nädal või paar ja loe siis veel.
Number kolm: Ära oma teksti ära kastreeri, aga ÄRA unusta konteksti. Tuleb mõni sõna või nali või väljend, ja sa mõtled, et ei, see küll ei sobi. Liiga vana, liiga uus, liiga värvikas, liiga reljeefne. Või vastupidi, et selle panen sisse, nui neljaks! Mõtle läbi, kas see sobib sinna kohta, selle tegelase suhu, sellesse aega.
Ja vahel koostöö toimetajaga ei klapigi. Näen oma
kogemusest kirjastamises ja ka tõlkijana, et veregrupid peavad sobima. Ikka
kipuvad aja jooksul välja kujunema autorite/tõlkijate ja toimetajate paarid,
kes konkreetselt tahavad just koos töötada.
24. Kas oled saanud tagasisidet, mis on sind väga negatiivselt või äärmiselt
positiivselt mõjutanud?
Ikka on. Väga tore on, kui keegi kirjutab ja ütleb, et ta talle väga meeldis tõlge. On olnud juhuseid, kui inimesed isegi tsiteerivaid lauseid, millega olen hullult vaeva näinud, enne kui õige asja olen leidnud (Gaiman, Aaronovitch), ja kui siis keegi selle ära tunneb ja hinnata oskab, siis on hea tunne küll.
Negatiivse poole pealt oli mu kõige hirmsam kogemus Robin
Hobbi ühe tõlkega, mille toimetaja nii armutult ribadeks rappis, et nutsin
kohvikus lahinal, täiskasvanud inimene, eks ole, n-ö „kogu kollektiivile“. Aga
no ei võtnud tõlkimise isu ära ja edasi läks juba paremaks ;)
25. Millised on olnud suurimad väljakutsed ulmetõlkijana ja kuidas oled
nendega toime tulnud?
Ma ei saa öelda, et ulmet oleks kuidagi teistmoodi tõlkida või et selles oleksid erilisemad väljakutsed. Kui raamatus on palju spetsiifilisemat temaatikat, a la Weiri „Marslane“, siis sellist tööd ma lihtsalt ei võtagi. Kõik ei sobi kõike tõlkima. Mulle meeldib, kui raamatus on lahe sõnavara, kui autor kasutab erinevaid keelenüansse või murdeid ja imelikke, ka väljamõeldud sõnu. Need on mu lemmikväljakutsed. Vahel ei tulegi ise üksi toime, siis ahistan sõpru ja tuttavaid ja kamba peale mõtleb midagi välja. On juhtunud, et vahetad viimasel hetkel mingi sõna või väljendi teise vastu välja.
Meeldiks mõelda, et olen toime tulnud.
26. Kui palju on reaalne tõlketöö su illusioone kärpinud? Noh, et alul
tahtsid ja lootsid seda, teist ja kolmandat, aga nüüd, mil reaalsus korduvalt
on hammustanud...
Kõige üllatus oli muidugi see, kui palju tõlkimine aega võtab. Eks ma sinisilmselt arvasin, et enam-vähem kirjutamise kiirusega tõlgib ka. Kui ehk ainult vahepeal peab võib-olla mõne sõna tähendust otsima. See litakas tuli kähku ära, esimeste raamatutega, sest Ersen andis tõlkimiseks keskmiselt 4-6 nädalat, ükskõik kas tegu on naisteka, popteaduse või ükskõik millega. Aga noh, kui sügavas otsas kohe vette visati, siis tuli ujuda, ükskõik kui palju siis uneajast sai tööajaks ümber kantud.
Ja muidugi ma arvasin, et see töö on lust ja lillepidu. Mis saab siin rasket olla, eesti keelt ma ju oskan, inglise oma kah. Mida muud ikka vaja? Oh jeebus tõesti … On küll raske töö, aga muidu ilmselt ei oleks ka armastust :)
Ja rikkaks raamatute tõlkimisega ei saa. Mitte kunagi.
27. Millised on sinu tulevikuplaanid või soovid ulmetõlkijana?
Utoopilised, ulmetõlkijale sobilikult :) Tahaks tõlkida rohkem ulmet ja uusi, huvitavaid autoreid, värskeid tegijaid, põnevaid lugusid ja huvitavaid stiile.
28. Kuidas võiks algaja ulmetõlkija jala ukse vahele saada, mida selleks tegema peaks?
Alustada on raske igal alal, ei ole ulmetõlkes midagi teistmoodi.
Mina praegu ütleksin, et ehk juttude tõlkimisega, kas või näiteks Reaktorile ja Algernonile. Ja tegelikult ei maksa end ulmega piirata, tõlkida tasub kõike, mis meeldib, see tuleb ainult kasuks, arendab silmaringi ja sõnavara.
Lugeda võiks samuti nii palju, kui vähegi aega on, eriti eesti keeles, häid eesti autoreid ja korralikke tõlkeid, siis areneb sõnavara ja hakkad järjest paremini aru saama, mida ja kuidas autorid tekstiga teevad.
Mõtlemisvõimest on ka kasu autopiloodi asemel. Google
Translate ei paku ehk alati kõige paremaid vasteid, esimene tähendus sõnastikus
ei pruugi olla see vaste, mis sellesse konteksti sobib, ja lahendusi on alati
rohkem kui üks. Alati. Valik on sinu.
29. Kohe-kohe algab eestikeelse raamatu juubeliaasta. Kuidas sulle endale
tundub eestikeelse raamatu tulevik? Jääb see juubel viimaseks või on veel
lootust?
Vahel mulle näib, et see on natuke nagu raadio ja siis tele ja interneti tulekuga, et mingi uus teema on korraks nii üleval, et näib kõik teised alla neelavat, aga tegelikult seda ei juhtu. Usun, et alles jääb ka eestikeelne raamat.
Samas ma muidugi annan endale aru, et 1) ma olen optimist
ja 2) minu töö on seda uskuda.
30. Milline on Eesti ulmekirjanduse seis sinu hinnangul täna?
Kõva keskmine. Alati võiks parem olla, aga kukkumisruumi on ka kõvasti.
31. Kas on mingeid konkreetseid projekte, millega soovid tegeleda, mõnda “kui selle ära teen, võin rõõmsalt surra”-asja?
Sandersoni Cosmere’i maailm. Kui need on tehtud ja mitte
midagi muud pole head vahepeal kirjutatud, siis ilmselt sureks niikuinii
igavusse :D
32. Sirvides Estconi kavadest sinu ettekandeid, leiab teemade seast
kaaluprobleemide kujutamise, Vampiiritapja Buffy ja laiemalt ülevaate Wheadoni
maailmadest, lemmikloomad ulmes. Kui sul
oleks käes piiramatult aega ja materjal jookseks ise kätte, siis mis teemadega
tahaksid sa veel ulmesuve rikastada?
Oh jeebus. Kas see on Veiko tellitud küsimus?
33. Mida sa tahaksid endast rääkida, aga mida keegi kunagi küsida ei taipa?
Polegi niukest asja. Teised oskavad alati rohkem küsida, kui rääkida tahaks :)
34. Milline on su lemmik Chuck Norrise anekdoot?
Chuck ostis turult kapsa ja luges selle raamatuks. (Aitäh läheb Tõnnile ja Bogge rummile!)