Nüüd on käsil viimane sisupeatükk enne kokkuvõtvat peatükki “Lävepakk” (mis jääb jaanuarikuusse ja mille käsitluses teen ka kokkuvõtte kogu sest ettevõtmisest). Selles tegeleb Tomberg ühelt poolt Kim Stanley Robinsoni realistliku “Pealinnateaduse” triloogiaga, samal ajal vaatleb kliimakriisi kui tuumset teemat ulme ja realismi piirialadel. Kliimakriis on teema, mis on lükatud ulmežanrisse, ehkki moodustab möödapääsmatu osa igaühe elust. Ühtlasi on see aines, millega tegelevad eelkõige ulmeteosed, aga mille käsitlemiseks pakub ootamatult häid võimalusi ulmekirjaniku mitteulmeline ehk konventsionaalselt realistlik Science in the Capital triloogia (“Pealinnateadus”).
Omamoodi naljakas, et ilmast rääkimine, mis on varem olnud hea jäälõhkuja, neutraalseimast neutraalseim teema (“The rain in Spain stays mainly on the plain”), isegi argpükslik veidi, on nüüd hirmus poliitiliselt laetud. Ütle kellelegi, et ilus ilm täna, ja vaata, kuidas ühed ütlevad, et järelikult kliimasoojenemist pole või et see on saanud võimalikuks just tänu kliimasoojenemisele. Eks kõik ole muidugi poliitiline, aga ilm rohkem kui varem. Asi, mida Tomberg ei maini, aga mis ka kergelt haakub - tuntud metafoor kliinilise bipolaarsuse tujuhoogude paratamatuse kohta on see, et ilm on vahel halb ja vahel hea, see pole meie kätes, see on lihtsalt paratamatus. Ent kliimasoojenemise inimmõjulisust silmas pidades… ega see metafoor kaota oma jõudu mingil määral? Eh, ilmselt on need mõtted libe rada - ainus järeldus, kuhu võiks jõuda, on see, et tegelt depressioongi on meie teha. Nagu ütles Barney Stinson: “Mil tahes olen kurb, lõpetan ma kurb olemise ja olen hoopis vinge. Tõsijutt.” Ent niimoodi need asjad siiski ei käi.
Romaanižanr üldiselt reageerib ühiskondlikult aktuaalsetele küsimustele viivitusega. Mitte ainult seepärast, et kirjutamine võtab füüsiliselt palju aega, vaid ka seepärast, et romaanivääriliste üldistuste kujunemiseks on vaja ajalist lisadistantsi. Kliimateemadele on siiski ootamatult kiiresti reageeritud. Tegemist on teadusulme alamžanriga, millel on päris lai ampluaa (mitte ainult mitmekesine võttestik, aga ka suur tekstide hulk). Milnes ja Burgmann on loonud näiteks kliimaulme tüpoloogia (eri liikideks jaotamine, kõiksugu eri kliimaulme kategooriate loetelu), mis lähtub eelmistes peatükkides mainitud Lyman Tower Sargenti utoopiatüpoloogiast.
Milnesi ja Burgmanni tüpoloogia mõistestik on päris lai - näiteks Liu Cixini “Kolme keha probleem” on kliimamuutust eitav klassikaline düstoopia, Margaret Atwoodi “Orüks ja Ruik” on positiivset kohanemist esile tõstev kriitiline düstoopia (Tomberg toob veel 3 näidet, ent mu eesmärk oli näidata tüpoloogia ulatust). [Oot-oot, aga kas kliimamuutust eitavat teksti (Liu Cixini raamatut) saab kirjeldada kliimaulmena?] Milnesi-Burgmanni uurimus ei taanda seda teemat ka angloameerika temaatikaks, vaid nad toovad näiteid ka muu maailma ulmest, näiteks on esindatud Soome ulme (Tomberg ei nimeta konkreetset näidet, aga äkki nt Emmi Itaranta “Vesi mäletab”?).
Lisaks on aina rohkem uuritud kliimateadusega tegelevat ilukirjandust. Näiteks Adam Trexler oli kirjutanud, kuis ilukirjanduslik romaan laiendab kliimateaduse haaret kaugemale laborist ja kliimamudelitest, tehes abstraktsed prognoosid subjektiivselt kombatavaks kogemuseks. Amitav Ghosh vaatleb kliimamuutuse kirjandusliku käsitlemise kujutlusvõimelisi kitsaskohti (temast kuuleme veelgi…). Siis on veel esseid ja artikleid terraformimisest, mis on kujundanud teadlikkust keskkonnast ja kliimamuutusest. Ühesõnaga, teemat on päris laialt käsitletud, ootamatult pikalt ja põhjalikult. Tombergi tekst on üks lisapanus sellesse diskussiooni, sedapuhku teadusulme, realismi ja kujutlusvõimeliste võimaluste kontekstis.
Selle peatüki põhiteema on kliimakriis kui representatsiooniline probleem - nähtus, millele on raske anda kirjanduslikku ilmet. Esiteks arutleb Tomberg Amitav Ghoshi tähelepaneku üle, et 21. sajandi alguseks polnud kirjandus enam harjunud käsitlema kliimasoojenemise sarnaseid probleeme, teiseks tuleb vaatluse alla Timothy Mortoni arutlus kliimasoojenemisest kui hüperobjektist (uued kriitilised mõisted ftw). Lõpuks jõuab Tomberg tõdemuseni, et realism on alati võimaldanud kujutada teatud laadi hüperobjekte - see on alati keskendunud esiteks välisele materiaalsele tegelikkusele ja teiseks ühiskondlikule totaalsusele ja selle keerukatele seesmistele suhetele. Ent seda lauset aitab avada hüperobjektidest rääkimine, mis tuleb hiljem.
Kim Stanley Robinsoni “Pealinnateaduse” triloogia kohta on kasutusel olnud mitmeid erinevaid žanrimääratlusi: tehnokraatlik ja bürokraatlik utopism, realistlik kriitiline düstoopia, proleptiline ehk ettepoole vaatav realism. Tomberg panustab terminoloogiarikkusesse oma utoopilise realismi mõistega (mille ainukasutuse või ka üleüldise kasutuselevõtu nimel ei kavatse ta kuigivõrd võidelda, pigem osutada sellele, et on toimunud mingid nihked kirjandusväljal, mis sunnivad sellistele ärevatele žanriotsingutele.)
Ökoloogilise kriisiga seonduv terminoloogia on muuseas suhteliselt probleemne. Näiteks sõna “kliimamuutus” on selgelt vähem inimmõjulise muljega kui “globaalne soojenemine” (“kliimamuutus” kõlab neutraalselt ja looduslikult, “globaalse soojenemisega” tulevad silme ette tossavad korstnad. Teiseks, globaalne soojenemine kirjeldab ökokriisi üht aspekti, jättes unarusse sellega seonduva liikide väljasuremise, loodusressursside ületarvitamise, laialdase reostuse - kõiksugu nähtused, mis pole üksnes kliimakriisiga samaaegsed, aga ka omavahel põhjuslikult seotud. Kolmandaks, humanitaartekstides (nt sotsiaal- või kirjandus- või filosoofiatekstides) kasutatakse suhteliselt sünonüümsetena mõisteid ökokriis, soojenemine, kliimamuutus, kliimakriis), seega jääb Tomberg (ja jään minagi) mõiste “kliimakriis” juurde.
5.1 KIM STANLEY ROBINSONI PÖÖRE REALISMI
Kim Stanley Robinson on eelkõige tõsiteadusliku ulme (hard science fictioni) viljeleja, kelle loomingu läbiv teema on inimene ja keskkonnaprobleemid. Näiteks tema tuntuim - “Marsi”-triloogia - räägib Marsi terraformimisest ligi 2 sajandi vältel, sealjuures ei käsitle raamat peaasjalikult kõiki neid võtteid-vahendeid, millega planeeti elukõlblikuks teha (planeedi põues peituva sooja vabastamine, poolustel olevate jäävarude tegemine veevarudeks jne), vaid ka ideoloogilis-poliitilisi probleeme (arutlused selle üle, kas inimesel on õigust kosmost vallutada; probleemid koduplaneedi Maa võimudega, Marsi asustamisel tekkivate sotsiaalsete kihistuste kujunemine ja omavahelised probleemid).
Robinsoni jaoks on ulmeromaan kindlasti tugevalt seotud ajaloolise romaaniga. Kui ajaloolises romaanis nihestub lugeja jaoks olevik minevikusündmuste tulevikuks, siis samamoodi muutub olevik ulmeteoses tulevikumaailma ajalooliseks minevikuks. Sedasi on ulme “strukturaalselt unikaalne meetod, mille kaudu tajuda ajalugu” (Jameson). See tähendab, et Kim Stanley Robinson pole mitte eskapistlik spekulatiivne kirjanik (“Kuidas oleks, kui Maale saabuksid tulnukad, kes näevad välja TÄPSELT nagu meie!?”), vaid olevikuelementidest tuletav ehk ekstrapolatiivne (“Mis saaks, kui praegust nähtust veel võimendada nii ja nii palju?”). Sealjuures pole KSR-i eesmärk prognoosida või lubada teatavat tulevikku, vaid kirjeldada või kritiseerida kaasaega. Nagu KSR on ise öelnud: “Kahtlemata on kergem elada jätkusuutlikku elu Maal kui muuta Marss elukõlbulikuks, aga lähtusin Marsi-romaane kirjutades mõttest, et need sisaldavad metafoorselt seda, mida peaksime Maalgi korda saatma.”
KSR-i järgmises, “Pealinnateaduse”-triloogias, ta põhimõtteliselt loobub metafoorist. Triloogia (vahekommentaar ka pealkirja kohta - ingliskeelset pealkirja “Science in the Capital” saaks ka tõlkida lisaks “pealinnateadusele” ka “teaduseks kapitali tingimustes”) on kirjutatud ajal, mil teadus aina veenvamalt tõendab inimtegevuse mõju kliimale ja samas suureneb ametivõimude (eelkõige G. W. Bushi administratsiooni) vastupanu selle info vastuvõtmisele, sellega millegi pealehakkamisele.
Selle kõigega kaasnesid omaette probleemid kliimaulme autoritele:
1) inimtekkeline kliimamuutus on liiga konkreetselt Maa-keskne nähtus, et “projitseerida seda usutava ulmelise võrdkuju korras koduplaneedist kuhugi kaugele või üldse mõnda väljamõeldud keskkonda.” (Kui mõnes raamatus oleks tulnukplaneet hädas kliimaga, jääks kogu lugeja tähelepanu siiski Maa külge. Tulnukplaneedile saaks teemat suunata, aga lahjendades ja üldistades - ja milleks?)
2) Samas on vajadus käsitleda teemat liiga pakiline, olude parandamisele suunatud tingimused on liiga olevikulised, et suunata tegevust kuhugi kaugemasse tuleviku või mõnda paralleelsesse aegruumi.
Samas ei sobiks kliimaasjadega kõige paremini tegelema postapo (või postkataklüsm), sest selle motiivi “esteetiline külgetõmbejõud on liiga suur, et valgustada selle varjus piisava selguse, hõlmavuse ja kriitilise potentsiaaliga reaalseid ajaloolisi tingimusi, mis niisuguse momendini võiksid viia, ning olevikulisi võimalusi, mille kujutlemine ja ärakasutamine aitaks seda momenti ennetada ja ära hoida” (239). (Trükkisin lause ümber, sest ilus kõlas - “valgustada selle varjus” oli näiteks toreda kõlaga…)
Lisaks neile põhjustele tingis pööret realismi suunas seesama, mis Gibsonil - kujutlusvõimeline surutis, millest oli juttu I peatükis ehk “suutmatus ülekiirenenud kultuuriruumis piisavalt laiapõhjalist tulevikku kujundada” (240). Samas oli tema meelest hädavajalik käsitleda olukorda, milles inimtekkelist soojenemist ei saagi pidurdada, sest sellele seisavad vastu ideoloogiline vastuseis (va hea “but who’ll think of the shareholders!?”) ja institutsionaalsed takistused. Probleem on siin ja praegu, järelikult tuleb probleemi (ja võimalikke lahendusi) kirjeldada praeguses kontekstis ja praegusele lugejale.
Millest üldse räägib “Pealinnateaduse” triloogia? Raamatu alguses on USA presidendiks “neoliberaalseid ärihuve esindav religioossete vaadetega neokonservatiiv” (a la G. W. Bush). 2 järjestikust looduskatastroofi aitavad ent “võimule populistist liberaali Phil Chase’i, kes langetab teadusfondi soovituste toel hulga reformistlikke otsuseid ning arendab kliimakriisi peatamiseks ulatuslikku rahvusvahelist koostööd” (240), Seeläbi viiakse ellu mitu lausa utoopilisena mõjuvat algatust, näiteks 500 mln tonni soola pumpamine Gröönimaa lõunarannikule, ookeanivett Lääne-Antarktikasse liustikute poole suunav pumbasüsteem ja süsihappegaasi ülitõhusalt siduva sambliku aretamine jne.
Raamatu põhiosa moodustavad aga poliitiliste, bürokraatlike ja institutsionaalsete probleemide tekkimine ja nende ületamine. Näiteks uute teadusprojektide eeltsenseerimise raskused, läbirääkimised spetsialistidega, vaidlused, arutelud jne, mida kõike saadab bürokraatlik asjaajamine. Valitseb kontrast teadlaste pikaajaliste plaanide ja poliitikute 4-aastase valimistsükli ning korporatsioonide koheste huvide vahel.
Milleks siis selline vaev, selline iga asja sammsammuline läbikõmpimine (ja ridade vahelt aimub, et üsnagi tüütu keskendumine kõige tüütumale)? Tundub, et kõik need üksikasjad annavad aimu suurest ja väga raskesti aimatavast totaalsusest, mille osa need on - kliimakriis kui halvasti tajutav ja raskesti kujutatav aines. Seega hüperobjekt.
5.2 KLIIMAMUUTUS JA KLIIMAKRIIS: HÜPEROBJEKTI KIRJANDUSLIK TÕENÄOSUS
Kliimamuutusega on veider olukord, et kuigi materjal on ju suht aktuaalne, ei käsitle seda kõrgema reputatsiooniga ajakirjad (London Review of Books, New York Review of Books jt) pea üldse, vähemalt mitte ilukirjanduse rubriigis. Kui üldse, siis eelkõige esseedes või artiklites. (Mul on tunne, et Looming-Vikerkaar on selles asjas ehk veidi ikkagi tublimad - Tomberg mainib kuskil mujal, et näiteks kliimaluulet viljeldakse Eestis ohtralt, sugugi taandamata end perifeerseks kitsa teema ajajaks (Maarja Pärtna, Tõnis Vilu minule tuttavamatest nimedest, mõned veel). Ent ka proosas.)
Kliimateema on laiemas kultuuripildis (vähemalt läänelikus) taandatud ulmeteemaks. Amitav Ghosh ütleb, et kliimateemast hoidumine ei ole tingitud mitte isiklikest eelistustest, vaid “iseäralikest vormidest, kuidas kliimamuutus paneb vastu sellele, mida praegu kutsutakse tõsiseltvõetavaks kirjanduseks”. Tomberg küll rõhutab, et “teadusulme (dis)kvalifitseerimine tõsiseltvõetamatuks kirjanduseks pole ise ammu enam tõsiseltvõetav”, ent mulle tundub peale vaadates, et Ghoshil on siiski mingi kitsarinnalisus ses küsimuses, ent on see tal või mitte, küsimus polegi niivõrd selles, kas kliimateema muudab kirjutajad tõsiseltvõetamatuteks, vaid pigemini selles, et “tõsiseltvõetava” kirjanduse viljelejate jaoks on teema lihtsalt kuidagi raske, ei soosi sellise kirjanduse loomist, mida nad tugevaks peavad. Tunnustatud kirjanikud ei oska sellest kirjutada.
Miks ei sobi siis pesueht tavarealismi selline kliimaulmelisus? Esiteks mõjuvad
katastroofid, need kliimakriisi kõige visuaalsemad indikaatorid,
konventsionaalse romaanivormi jaoks sündmustena liiga ebatõenäolistena. Kui
moodsa romaani eelsed jutustavad tekstid (nt “Dekameron” või “1001 öö jutud”)
vaimustusid “ennekuulmatust ja erakordsest, hüpates rõõmsa ükskõiksusega ühelt
erakordselt sündmuselt teisele”, siis romaanivormi iseloomustab “erakordsete
sündmuste varjutamine”. Amitav Ghosh peab silmas seda, et isegi tegeliku elu
tavalised kokkusattumused võivad kirjanduses tunduda võltsi ja ülepingutatuna,
mis siis veel rääkida orkaanidest või üleujutustest.
(Tuleb meelde tõenäoliselt vähehaakuv Hemingway tarkustera - kui Sul on mingi suur šokk tekstis, siis on hea avada selle ümbert kõike, aga asi ise jätta varju. Sisuliselt jätta välja see lause, milles “see väga hirmus asi” konkreetselt välja öeldakse. Näiteks “Naine oli kaotanud oma ema,” või “see mees kaotas sõjas oma noksi”. Seda lauset pole vaja - kui oled piisavalt tähelepanelik kirjanik, aimub see igast kirjeldatavast hetkest. See mõte tegelt otseselt ei haaku, aga siiski.)
2. põhjus, miks on realistlikul proosal raskusi kliimakriisiga: kirjandus hakkas 20. sajandi kestel aina enam keskenduma indiviidile, meie üksinda tajutud subjektiivsele kogemusele ja mitte ühisele objektiivsele maailmaruumile. Süvenes lõhe “looduse” ja “kultuuri” vahel - hääbus oskus näha inimest looduses ja loodust väärilise objektina käsitlemiseks. Ühtlasi vähenes võime vaadelda kollektiivi või ühiskondliku tegevuse röögatut jõudu. Inimesest sai saar - ja kliimakriisis veepiir teadupärast tõuseb…
Ent kliimakriisi põhihäda kujutamisobjektina - tegemist on hüperobjektiga. Yay, uus mõiste! Need on “inimese vaatepunktist ajas ja ruumis massiivselt hajutatud” asjad (Timothy Mortoni sõnul). Need on nähtused, millel pole selget paiklikku ilmingut (ei saa öelda, et toimivad selles linnas või riigis või isegi maailmajaos). Need kestavad võimatult kaua ja on suure osa ajast inimestele nähtamatud. Näited hüperobjektidest: biosfäär, päikesesüsteem, kõikide Maal asuvate tuumamaterjalide koguhulk, “kapitalistliku masinavärgi kogutotaalsus”. Ka globaalne soojenemine laotub üle Maa ega ole eraldi entiteet. Selle täpne ulatus on ebaselge ja me puutuma sellega kokku ainult üksikilmingute kaudu, mis üksnes annavad sellest aimu, ent pole kunagi kogu asi. Tegemist on liiga aeglase protsessiga selle tajumiseks.
Samas on hüperobjektil siiski spetsiifiline suurus - see pole mitte lõpmatu, vaid on väga suur lõplikkus. Mis teeb selle lõpmatusest mingis mõttes keerulisemaks - lõpmatut me pmst suudame kujutleda kui piiritut tõsiasja, aga väga suur lõplikkus tekitab kujutlusängi. Või nagu ütleb Tomberg: “Luuletaja võib lühidasse kujundisse kätkeda terve igaviku - õigupoolest lasub kõige lihtsamaski metafooris öeldu ja osutatu vahel lõpmatu kuristik. Aga väga suur lõplikkus paneb proovile ka kõige pikema romaanitsükli.” (246).
5.3 “PEALINNATEADUSE” TRILOOGIA REALISM
KSR-i raamatu hüperobjekt polegi ainult kliimasoojenemine kogu selle massiivsuses, vaid kõik need põhjused ja tingimused inimlikus poliitikas, kultuuris, teaduses, bürokraatias jne, mis on tinginud kliimasoojenemise kujunemise ja süvenemise. Ja just realistlik romaan pakub talle kirjanduslikud vahendid tegelema hüperobjektiga, sest realistlik romaan on 1) totaalsuse seest ja 2) paiklike ilmingute kaudu, 3) panoraamset ja kollektiivset kujutuslaadi kaasates ja 4) vormis, mis tegeleb eelkõige ülipikaajaliste protsessidega, mitte üksiku päevaga. (Ma võtaks selle mõtte või need punktid kokku nõnda: kuna realistlik (ajalooline?) romaan tegeleb selliste massiivsete nähtustega nagu ühiskond või sõda või uues sajandis muutuvate mõtteviisidega kohanemise raskused (kõik meeletult laiad ja laialivalguvad teemad) ning realistlik (ajalooline?) romaan tegeleb sellega laiahaardeliselt ja võimalikult ammendavalt, on tegemist hea žanriga, mis võiks nonda vaatlusobjektide asemel võtta käsitlemiseks näiteks kliimakriisi või kapitalistliku süsteemi, mis kliimakriisi võimaldab - mingis mõttes on võttestik siiski sama.)
Mille poolest on “Pealinnateaduse” triloogia siis realistlik? Esiteks, tegelaskond on kirev - presidentidest kodututeni ja oportunistidest vabatahtlikeni, skaala on lai. Siin loetleb Tomberg raamatu eri vaatepunkte ja hoiakuid - pragmaatiline teadlane Anna Quibbler, inimolendi paleokeskset ideaali otsiv teadlane Frank Vanderwal, teadusfondi juht Diane Chang, radikaalselt meelestatud Argentiina teadlane Edgardo jne. Samas on raamatus budistlik kogukond, kes üleujutuste eest põgenedes kolib Washingtoni, et tõmmata kriisile institutsionaalset tähelepanu. Palju ja eripalgelisi tegelasi ühesõnaga. See pole lugu kliimasõjast, vaid ülevaade keerulistest ajaloolistest tingimustest, milles kliimasõda aset leiab.
Mille poolest erineb KSR-i triloogia teadusulmelisest tekstist? 1) Tegevus toimub suhteliselt tavalises nüüdisaegses USA-s (tegemist on seega teadusfiktsiooni ja mitte ulmega). 2) Kliimakatastroofid on iseenesest tagasihoidlikud - üks lokaalne üleujutus, üks väga külm talv. Hävingu vaatemängulisuse asemel keskendutakse igapäevase ellujäämise üksikasjadele. Selle tagasihoidlikkuse tingib Ghoshi võtmes tõepärasuse taotlemine. Ükski katastroof pole fenomenaalne sündmus eneses, vaid millegi suurema indikaator. 3) Raamatus on läbiv kirjelduslik rõhuasetus igapäevaelule ja igapäevategevustele. Näiteks jälgitakse ootamatu põhjalikkusega 2 lapse kasvatamist töö kõrvalt, töö ja vabatahtlikuelu klapitamist, budistliku kogukonna aiamaa loomise katseid oma uue Washingtoni kodu juurde - see kõik on kirjutatud üksikasjalikult ja tõttamata, ehk isegi ootamatult aeglaselt. Muuseas on keskendumine sedavõrd tavalisele vajalik selleks, et näidata kliimakriisi haaret - see puudutab meid kõiki igasugustes argitegevustes ega ole mingi eraldatud peletis, kelle vastu võitlevad teadlased üksi.
5.4 “PEALINNATEADUSE” TRILOOGIA UTOOPILINE REALISM
Derrick King, utoopiauurija, on määratlenud “Pealinnateaduse” triloogiat kui realistlikku kriitilist düstoopiat. Utoopilised on siin igasugused edusammud düstoopilises taustas. Ent KSR-i värskendab düstoopia vormi sellega, et düstoopiline “vaieldamatult halb koht”, mida lugeja külastab, on nüüdisaegne kapitalistlik maailmasüsteem. Kui Jameson oli öelnud, et kõige paremad utoopiad on need, mis kukuvad kõige arusaadavamal kombel läbi, siis ka KSRi triloogia dünaamiline utopism avaldub selle läbikukkumise võimalikult põhjalikus visandamises. Takistusi on nii meeletult palju - “ja sestap mõjub vähimgi reaalne edusamm siin peaaegu radikaalse muutusena - otsekui midagi võimatult võõrast, mida sellegipoolest on võimalik kirjutada” (256).
Järgnevad mõned leheküljed, mida veidi keeruline kokku võtta, seega osutan märksõnadele. Näiteks on siin kliimakriisi ja võlakriisi kõrvutamist (see, et “kapitalistlikku kasvuprintsiipi” (iga-aastane vajadus suurema käibe järele) ja “ökoloogilist jätkusuutlikkust” (looduse võimekust inimolendit ülal pidada) ei ole võimalik ühildada. Kapitalism tingibki kliimakriisi. Siis on taas kiidetud katastroofide suhtelist väiksemõõtmelisust, mis taaskord aitab näidata, et ei piisa kavalatest üksiklahendustest või individuaalsetest (super)kangelastegudest, vaid suurte ja põhimõtteliste muutuste tegemiseks on vaja kollektiivseid sotsiaalseid ja poliitilisi pingutusi. Ehk siis et KSR-i triloogia sunnib “vaatama kaugemale väikestest individuaalsetest (ja narratiivsetest) lahendustest kliimakatastroofidele ja kujutlema radikaalsema muutuse toimumist.”
Alapeatükki jätkab ta täpsema ülevaatega kõige utoopilisemana näivatest plaanidest - 500 mln tonni soola, ookeanivee liustikesse pumpamise tehnoloogia, uus samblik. Need mõjuvad peaaegu ulmelistena, kuid erinevalt mõnest hurraaga loodust võitvast katastroofifilmist pole võiduks mitte idee peale tulemine ja selle siuh-säuh täideviimine, vaid ühiskondliku ja poliitilise raamistiku loomine, kus neid lahendusi saab üldse kasutusele võtta. Triloogiat ise lugemata ütlekski, et utoopilised polegi niivõrd lahendused ise, kuivõrd kõigi osapoolte nõussesaamine selliste (kindla edutagatiseta) viimaste abinõudega.
(Siit saab ühtlasi teada, et Jameson oli KSR-i kunagine õppejõud, aga las see olla.) Triloogia ei lõppe utoopilise võiduga kliimasoojenemise (ega seda eitava või selle suhtes ükskõikse kapitalistliku süsteemi) üle. Ei saakski sellist lahendust tulla - see oleks jabur hüpe ulmežanrisse, õõnestaks ühtaegu triloogiat ennast, realistlikku žanrit, aga ka ulmežanrit (sest kellele oleks vaja kriitikat, et raamat läks lõpus nõmedaks, kui libises puhtakujulisse ulmesse?). Ent raamatu eesmärk on siiski visandada maailma, milles teadusel on tunduvalt võimsam, autoriteetsem staatus, kuna “teadus on tugevaim ideoloogia hindamaks, mida on füüsiliselt võimalik ja mida võimatu ära teha.” See on maailm, kus teaduse pikaajalisi plaane ei kammitse korporatsioonide kohesed kasumihuvid ega poliitikute lühikesed valimistsüklid.
LÄVEPAKK
Triloogia on pikk ja põhjalik - aga ilmselt oma aegluses ja põhjalikkuses kurnav ja tüütav enam-vähem igale lugejale. Selle tunnistuseks olgu kas või see, et 2015. aastal kombineeris autor triloogia üheks raamatuks, “Roheliseks maaks” (“Green Earth” - Goodreadsist loen, et 1500-leheküljene triloogia oli siiski üsna koondatud, alles jäi 1100-leheküljene telliseks, autor kirjutas sellest õgvendamisprotsessist ka portaalis io9 - https://gizmodo.com/what-i-learned-from-cutting-300-pages-out-of-my-epic-tr-1739467824). Tomberg nendib siin, et jälle on mure utoopiate igavusega - kas utoopia on üldse võimeline jutustama huvitavaid lugusid?
“Pealinnateaduse” triloogia poleks saanud kulgeda väga teisiti - kliimakriiski on kompleksne, bürokraatia tardunud, kriis ise aeglane, tagajärjed vaevumärgatavad. Sellegipoolest, raamat pakub hea näite utoopilisest impulsist realistlikus romaanis ja veelgi enam - et realism ja dünaamiline utopism võivad teineteist vastastikku võimestada.
Hiljem on KSR tagasi tulnud ulme juurde selliste küsimuste taaslahkamiseks. Järgnevad ülevaated raamatutest “2312” (2012), “Šamaan” (2013), “Aurora” (2015), “New York 2140” (2017) ja “Tulevikuministeerium” (2020) ja sellest, kuidas autor käsitleb neis oma keskseid teemasid. Ootamatult suur rõhk on viimasel raamatul, mis on sellest aastast olemas ka eesti keeles (tänud Kristjan-Jaak Rätsepale!), mille juures toob Tomberg esile selle ülikeerukat tegelaskonda ja ilmekat vaatepunktide nimistut. Sealjuures on “utoopia”, milleni KSR kõigi oma teostega püüdleb, üksnes marginaalne jätkusuutlikkus. Utoopiline latt, nagu ta ise ütleb, on rekordmadal. Näha on siiski, et teema pole talle niisama südamelähedane ja ta üksnes ei taha selle juurde tagasi tulla mingist monomaanilisest huvist, vaid kogu ta looming on selle teema lahtikirjutus, iga uus teos katse läheneda sellele mõnest uuest vinklist, mistõttu kogu ta looming põimub üheks massiivseks megateoseks, mis põrkub kõikvõimalikel viisidel selle ühe koondteemaga.
Samas on kliimaküsimusega tegelevaid häid teoseid teisigi. Tomberg osutab neljale:
1) Ian McEwani “Solaarne” (Solar, 2010). Tundus huvitav, ehkki võtab skeptilise hoiaku kliimateadusega tegelevate teadlaste motivatsiooni suhtes (ent kliimakriisi raamat siiski ei eita).
2) Barbara Kingsolveri “Lennukäitumine” (Flight Behavior, 2012) - vaene koduperenaine vs miljonid tema maa-alale liikunud monarhliblikad.
3) Richard Powersi “Ilmapuu” (2018). 9 keskkonnaaktivisti võitlus metsade hävingu vastu, ent tõelisteks peategelasteks on puud.
4) Naomi Oreskes ja Eric Conway “Lääne tsivilisatsiooni kokkuvarisemine”, mis on poolakadeemiline essee, mille on kirjutanud 2393. aastal kirjutav ajaloolane.
Tulles korraks tagasi Amitav Ghoshi juurde - miks on kliimateema just ulmeteema? Tomberg arvab, et teadusulmel on suurte mõõtkavade kogemus - ulme suudab tuua nähtavale “aeglase keskkondliku aja”. Ta loetleb veel põhjuseid, millest toon välja, et teadusulme sageli keskendub mitteinimlikule ja tegeleb põhjalikult sellega, kuidas teha ebatõenäoline tõenäoliseks.
On hulk huvitavaid paralleele William Gibsoni ja KSR-i vahel. Mõlemad debüteerisid 1984. aastal. Mõlemal toimus pööre realismi. Mõlemad tulid tagasi ulme juurde. Ent olulised on erinevused - Gibsonit ajendas “kujutlusvõimeline suutmatus” kujutleda veenvat tulevikku, Robinsoni kujutlusvõimeline hädavajadus. Neid vastandab veel see, et üht saab sisuliselt nimetada naturalistiks, teist realistiks - Gibsoni muutusteta totaalsus ei võimalda maailmakorras mingit muutust ega arengut, ent KSR-il pole muutus üksnes võimalik, vaid lausa hädavajalik.
Seda peatükki lugedes oli tunne, et tegemist oligi lõpp-punktiga, kuhu Tombergi realismiuurimus jõudma pidi. Siin on kõigi teemade põimumine ja juba ainuüksi seetõttu raamatu kulminatsioon (või noh, ehk oleks kõige teadusulmelisemat Võõra-teemat saanud siia kuhugi vahele susata - oleks kuidagi rohkem tunne, et iga asi on iga asjaga lahutamatult seotud). Esialgu tundus sisukorda vaadates, et tegemist on mingi teemaga, mida Tomberg tahab eraldi käsitleda (kliimakriis kui teema, mis tundub siiski piisavalt tähtis, et võiks sõna sekka öelda). Ent juhul kui oligi, on ta näidanud mu meelest hästi, kuidas see haakub eelnevalt väljendatud sõnastustega ning kuidas selleni juhtiv mõtterada pole kuigivõrd uudishimust ajendatud kõrvalrada, vaid läheb mööda sedasama pealiini. Samas polnud see raamatu parim peatükk. Midagi oli siinsete mõtete, tsitaatide ja raamatusiseste näidete korduses sellist, mis jättis muljet, et seda kirjutas ta veidi suurema ebamugavusega kui teisi peatükke, kus mõte jooksis mumst palju sujuvamat liini pidi algusest lõpuni. Ent väärikas lõpetus siiski - ja arvan ka, et väga hea lisapanus kliimakriisi käsitlevasse kirjandusse.
Nüüd on jäänud üksnes kokkuvõttev peatükk “Lävepakk”. Mis seal täpselt on, ma ei tea, pole veel lugenud. Järgmise lugemisaasta algusesse on hea lõpuks panna Goodreadsis linnukese, et olen selle raamatu läbi lugenud - ta on juba enam kui aasta mul “parasjagu loen”-kaustas. Ent põhjusega - olengi ju lugenud kõik see aeg, sealjuures on see siiani läbi lugemata. Kuna tundus, et “Lävepakk” on ka lühem teistest peatükkidest, saan selle järel rahumeeli teha kokkuvõtet kogu sest tegevusest. Ent seda vist esialgu ei kuuluta, kas ja mida järgmiseks niimoodi võtan. Või millal.