Millised olid sinu 2024 aasta suurimad lugemiselamused...
 
1. 2024 ilmunud raamatute seast?
2. Üldse?
3. Suurim lugemispettumus 2024 aastast?

muljetused2024


Elar Haljas
 

1. Maniakkide Tänava LitRPG „Muinaskuningas online #1: Manatar” – mõnus andmine ja maailmaloome koos arvutimänguliku progressiooniga nii virtuaalis kui ka reaalis köidab lugeja kiiresti loo külge ning kui see lugu sisse hingatud, ei jäägi muud üle, kui järge oodata.

Heinrich Weinbergi kogumik „Mitmekihilisem” – väga kõvasti kvaliteetset ja tempokat ulmet fantaasiast teadusulmeni.

Meelis Krafti „Tiuhkamäe. Teine raamat” – sarja teine raamat on palju ladusam ja tempokam, paljud lugejat vaevanud küsimused saavad vastuse ning lugeja jääb huviga triloogia lõppu ootama.

Tuul Sepa „Hakiordu” üllatab keskkonnahoiu ja fantaasia omavahel põimimisega ning  veidi teistsugune lähenemine toimib minu arvates väga hästi, vähemalt vanemate puhul, sai nii mõnegi huvitava fakti teada.

2. Eesti kirjandusest võiks veel ära märkida Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”, mille võiks nii kõik kodumaise etnoulme kirjutajad kui ka lugejad läbi lugeda: huvitavaid detaile kuhjaga oma ala spetsialistilt.
Lisaks olen kõrgelt hinnanud ka paari noortesarja, mis mõlemad räägivad võlukoolidest, aga veidi teistsuguse nurga alt kui tavaliselt, sest õpilased on pidevas võitluses ellujäämise nimel: Naomi Noviku „The Scholomance’i” ja Domagoj Kurmaić „Mother of Learning’i” sari. Sellest viimases on lisaks tavalisele litRPG tempokusele veel ka korralik ajasõlm juttu lisatud, et põnevust ja tempokust veelgi peale keerata.

3.Päris omajagu noortekaid, mis olid lugemis-/kuulamislisti sattunud, tundusid olevat nii kehva kvaliteediga, et hakkas oma ajast kahju, ning kuigi ma seda väga tihti ei suuda teha, siis jätsin nii mõnegi sarja pooleli, kuna ei jõudnud enam ulmekübekest kogu draama ja kehva kirjutamise vahelt välja filtreerida. Samuti  jõudsin juba tükk aega todo listis oleva Brian W. Aldissi „Helliconia” sarja  kuulamiseni. Omal ajal väga kõrgelt hinnatud sari ei ole aga väga hästi ajale vastu pidanud ning tundus suhteliselt igav, ettearvatav ja korduvate mustritega.


Marko Kivimäe


1. Koidu Ferreira „Vampiiriniitja Lily saadetakse sundpuhkusele” on mõnusalt hoogne ja seksikas vampiirikas. Minu jaoks on see ehe näide sedasorti mitmekordsest žanrikirjandusest, kus on koos erootika, ulme ja täpselt parasjagu sisu, mis kõik selle koos hoiab. Annaks aasta 2025 kirjanikule endiselt nõtket sulge mu sisemise noore naise maitsenäsade kõditamisel, sest Lily seikleb ju edasi!

2. Chuck Palahniuki „Kaunis sina” muutus ülelugemisel veel võikamaks ja meeldivamaks. Tavatul kombel olid ulmevallas kohe otsalõppeval aastal mu jaoks kõige olulisemad teosed seksika garneeringuga ning kui Ferreira joon on puhtam-ilusam ehk isegi tavapärasem, siis Palahniuk keerab oma loos ettepoole tumedama poole ning see erinevatest mahladest tilkuv teos ei ole ilmtingimata selline, mis peale lugemist hea tunde sisse jätab, oh ei – „Kaunis sina” on irooniline hoiatusromaan ning, mis seal salata, ma ütleks, et suur osa kirjeldatust pole mitte enam visioon ja üks võimalik stsenaarium, vaid karm igapäevaelu.



3. Maria Galina „Dagori” puhul olid mul ootused kunstlikult üles aetud, ma tõesti tahtsin, et ukraina kirjandus hästi mekiks. Mõned lood kogumikus kõnetasid ka, aga ausalt üteldes jäi see ikka kaugeks ja nõrgaks. Samas, kui jätta välja tüütu slaavi stiiliga osa, siis näiteks Sapkowski Geralti maailmaga lembiv „Lauto ja kõik muu" oli täitsa ponks. Ülejäänud raamatukolmveerand jooksis mu silmis sirge seljaga lati alt läbi.


Jüri Kallas



1. Ma olen tavaliselt päris plindris, kui keegi küsib mu käest, et nimeta see kõige-kõigem? Aga vaat 2024. aasta suurima lugemiselamusega mul probleemi pole – Maria Galina kogumik „Dagor“. Mul hakkavad selle raamatu peale mõeldes sõrmeotsad kohe mõnust surisema. Kirjastuse Skarabeus latt on nii ehk naa väga kõrgel, aga see köide hüppas üle, ikka päris lõdvalt. Eks taoline kraam ole mõneti mu ideaalkirjandus. Žanrite segamine, korralikult väljamõeldud taustailmad, leidlikud olendid, hästikeritud lood, usutavad inimesed/isikud ning täpselt timmitud meeleolu ja emotsioonid. Lisaks veel otsesed või esmapilgul üldse mitte silmahakkavad metakirjanduslikud vihjed. Sealjuures oli mul kogumiku neljast lühiromaanist 2–3 varem loetud, aga see ei muutnud mängu ega tapnud mõnu.

Ja et Maria Galinal seal tipus päris üksi ja igav poleks, siis lisan ühe väga hea romaani veel – „Muinaskuningas online #1: Manatar“. Mulle Maniakkide Tänava looming meeldib. Jah, ta on ajuti päris põikpäine ja lugejast isegi mittehooliv autor. Pean silmas, et ta mõtleb vaid ühe teose kontekstis ja sageli kasutab juba meeldima hakanud sõnu-termineid ja maailmu, sidumata neid samas suuremaks pildiks või sarjadeks. Ma mõnikord mõtlen, et see on autoripoolne lohakus, aga siis jälle mõtlen, et talle ei lähe see kõik lihtsalt korda. Noh, et täristab teose valmis ja te vaadake nüüd ise, mis te selle kõigega peale hakkate. „Manatar“ meeldib mulle mitmel põhjusel, aga peamiselt just žanrilise konflikti tõttu – suur osa romaani on ju fantasy, aga raamlugu tulevikus toimuv SF, ning tunnustan, et autoril jätkus võhma ja tahtmist mõlema jaoks.


2. 2024. ulmetoodangust rääkides/kirjutades ei saa kuidagi mööda minna Raivo Järvi koomiksiraamatust „Võitlus tule pärast. Muinasjutt Tulipoisist“. Müts maha Marek Liinevi ees, kes võttis kätte ja otsis üles pärijad, ajas korda õigused, otsis kokku ajakirjanumbrid, skännis ja puhastas, kirjutas saatesõna ja pani kõik selle kõvade kaante vahele. Ühelt poolt on see ju eesti koomiksi- ja ulmeloo jäädvustamine, aga kui isegi nostalgia- ja ajaloomoment kõrvale heita, siis tegu on lihtsalt ühe kena koomiksialbumiga, mille ilmumine on sündmus iseeneses.

Ja kindlasti tahaks ära märkida Tormi Ariva artikli "Kolmekümnendate veider ja fantastiline lõpp" novembrikuises Reaktoris. Ma pean seda lõppeva aasta kõige olulisemaks ulmekirjandusteoreetiliseks tekstiks üldse. Nii võimas kirjatükk!


3. Mulle ei meeldi negatiivsed edetabelid. Peamiselt seetõttu, et sageli on need lihtsalt üks võimalus ära panna, et „nüüd ma alles näitan!“ Ja teha sinna juurde ilmsüütut nägu, et küsiti ju, ega ma muidu poleks öelnud. Kui isegi ärapanemise moment kõrvale jätta ja teos on tõesti halb, suisa abitu, siis milleks taolisele äpardusele tähelepanu tõmmata – las ta vaikselt ununeb.

Lugemispettumisi mul eriti pole, sest ma ei loe pimesi. Enne lugemist on mul siiski mingi eelnev pilt olemas. Ei, sageli ma isegi mingit eeltööd ei tee – lihtsalt varemloetu ja parajas koguses loetud ulmealane mitteilukirjandus (kriitika, ülevaated, ajalood) on juba mingi vundamendi ja sellele toetuva pealisehituse loonud.

Jah, (tundmatute) eesti autorite puhul on sellest vähem abi, aga eks mingi kõhutunne ole ka olemas ja midagi ütleb ka kirjastuse nimi ja kaanetekst. Pealegi loen ma vaid isiklikke raamatuid ehk kahtlasemat kraami ma koju ei osta või riskin seda teha vaid megasoodustusega.


Tiina Liinak


1. Armin Kõomägi „Taevas”. Kas see raamat on ulme? Või on see unenägu? Tulevikus me igal juhul rändame ja see pole sugugi selline tulevik, mida me endile ootame, vaid paistab üsna realistlik pilt sellest, kuhu me elu praegu tüürib. Peategelase mälukaotus ja paks patakas raha viivad teda lennujaamast lennujaama, riigist riiki, ühest kummalisest paigast järgmisse veel kummalisemasse, nii et tahaks teda kangesti vanasse heasse Euroopasse tagasi suunata. Aga siis poleks ju raamatut.

Samuti tahaks välja tuua Meelis Krafti „Tiuhkamäe” teise raamatu, mis oli pikalt oodatud ja lõpuks ilmudes  täitis kõik ootused põnevuse ning veidikese jubeduse/kõheduse osas, ja Joonas Kollo debüütromaani „Tilk tõrva tulevikku”, mis oli väga huvitav lugemine, teadlaste tulevikurännakute ja veidrate ohtlike nähtustega,  nii et väga paljutõotav algus ulmekirjanduse maailma sisenemisel.

 

 

2. Kindlasti oli üks selle aasta parimaid  lugemiselamusi kassiulme kogumik „Libakass”. Ühte- või teistpidi oleme me kõik kassinimesed, nii et kui ilmus ulmeraamat kassidest, tuli see kohe läbi lugeda. Tõesti head lood. Väga eriilmelised, mis tegi sellest raamatust veel eriti suure lugemisnaudingu. Nii mitmegi loo puhul oli mõte, et sellest võiks kirjutada suurema, pikema, ehk isegi terve raamatu. Näiteks Rait Piiri jaapaniteemaline  „Lumeõitel”. Või Joel Jansi „Varjukasside tund”. Olen hiljemgi sealt nii mõnegi loo taas läbi lugenud. Aina paremaks läheb. Loodetavasti tuleb ka vol.2?

Mainiksin siinkohal ära ka A. M. Shine’i raamatu „The Watchers”, mida eesti keeles paraku ei ole. Meie kinodesse jõudis sel suvel raamatu järgi tehtud film, aga nagu ikka – raamat on vägevam kui film ja õige õudus tekib ikka lugedes, kui betoonmaja peegelklaasi taha pimedasse metsa jubedaid inimesesarnaseid maa-aluseid olendeid ette kujutad ning tead, et peategelastel pole kuskile põgeneda.

 

3. Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”. Selle raamatu esimene pool oli suurepärane! Tohutult mõnus gootilik õudne atmosfäär, Soomaa veeteed ja kummaline majapidamine keset metsi.  Ma lugesin ja nautisin seda kogunevat õudu ja iga järgneva leheküljega pinevamaks muutuvat olukorda. Kui hästi kirjutatud ja kui oskuslikult lugeja loo sisse mässitakse! Kuuled ise jõe voolu ja tunned metsa kõhedust. Lugedes saad aru, kuidas olustik muutub aina karmimaks ja kuri su ümber koguneb.

Aga – ühel hetkel kaob see lumm ära ja tegevus muutub kaunis igapäevaseks. Paraku ongi nii, et raamatu esimene pool on ülimalt haarav, teine pool aga igapäevasem, salapära on haihtunud ja asemele tekib hulganisti küsimusi, kas tegelikult niimoodi ikka saab olla? Ometi jättis raamatu esimene pool nii võimsa mulje, et tegelikult ei saa ma seda siiski lugemispettumuseks nimetada.


Eva Luts


1. Sellel aastal ilmunud raamatutest meeldivad mulle väga kaks jutukogumikku, mis on suure armastusega koostatud ja vaimustusega kujundatud. Raul Sulbi koostatud George RR Martini „Tuhande Maailma lood” ja Kalmsteni-Kääramehe koostatud eesti autorite hopepunk’i ulmekogumik „Kübeke elutervet vihkamist”.

Romaanide hulgast meeldivad mulle Helga-Johanna Kuusleri „Jumalate arhiiv”, high-fantasy meistriteos, ja kaks militaarset fantaasialugu: Triinu Merese „Omasid ei jäeta maha” ja Tamur Kusnetsi „Verihambuline”. Viimane on kaitseliidu-metsa-Beowulfi märul, mille keskel toimetab üksik karusarnane jahimees, kelle majapidamisse ilmub hea isu ja teravate hammastega daam.

Siis kolm isiklikku tõlkelemmikut: Paolo Bacigalupi romaan „Sõjarelv” (selle sarja eelmised raamatud olid „Laevalammutaja” ja „Uppunud Linnad”) –, Triin Loide tõlgitud postapokalüptika kliimakatastroofist. Martha Wellsi „Väljumisstrateegia” ning „Allumatuse protokoll”, milles jätkuvad Mõrtsukboti seiklused, kes on üks ütlemata meeldiv ja introvertsusele kalduv tehisintellekt, kes on oma juhtmooduli ära häkkinud ja vaatab seebiseriaale.

Tõlkeromaanidest meeldis veel väga Richard Kadrey „Kõhn Uneliivamees”, kus peategelane, kes kättemaksusoovist ajendatult põrgust tagasi tuleb, leiab üllatusega, et temal ja inimkonnal on mõningad samad vaenlased. Sama teema, mis Bacigalupi triloogias – kes on koletis, kas see, kes läheb läbi vastikutest tegelastest nagu nuga võist, või pigem on koletis see, kes ihkab võimu ja on selle nimel valmis kõigeks.

Stephen Kingi „Muinasjutt” – milles seitsmeteistaastane noormees oma koera päästmise nimel kujuteldamatult riskib  ja päästab seejuures ka terve maailma.

Väga hea meel on ka sarja „Sündmuste horisont“ sajanda numbri üle, milleks on Siim Veskimehe kauaoodatud jutukogu „Inimesed, jumalad ja deemonid”.



2. Toimetasin just Triin Loide tõlgitud Ursula K. Le Guini romaani „Annid”, mis ilmub järgmise aasta alguses. Müstiline mägirahvas – võlurid, kelle kõigi puhul oleks enamasti parem, kui nad oma võimeid ei kasutaks – on loonud kummalise elukeskkonna, kus käib võimuvõitlus ja kaotajate suguvõsad hääbuvad ning kaovad. Samas on nende kogukond üsnagi muust maailmast eraldatud – mis teatud määral kaitseb seda muud maailma, aga samas on ka õnnetuseks kogukonna enda rahvale.

3. Inimeste huvid on väga erinevad ja raamat, mis minule ei meeldi, võib olla kellegi teise lemmik – ma näen seda pidevalt, kui raamatutega tegelen. Ma lihtsalt ei loe neid raamatuid, mis mulle ei meeldi. Sellest tekibki minu imestus, et millised on põhjused, miks inimesed loevad raamatuid, mida nad millegipärast pooleli ei jäta, vaid muudkui pingutavad leht-lehelt edasi, samal ajal kui maailmas on nii palju teoseid, mis neid huvitada võiks. Sellepärast jääb see punkt vastuseta – kuid eks ole ju vastus seegi.

Kristjan-Jaak Rätsep


Maria Galina kogumik „Dagor”. Üllatavalt põnev ja mitmekülgne neljast lühiromaanist koosnev kogumik, mis viib lugeja nii alternatiivmaailma Kiievisse, 19. sajandi Hispaania Guinea džunglitesse, 1930-ndate Nõukogude Kaug-Itta kui ka Sapkowski loodud Nõiduri-maailma.

Arthur C. Clarke’i ja Stephen Baxteri romaan „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Lugu erinevate ajastute segipaiskamisest tulnukate sekkumise läbi, mille tegelaste seas on muuhulgas Aleksander Suur ja Rudyard Kipling.

2. Meelis Krafti romaan „Veealused“, mis ilmus kolm aastat tagasi, aga mille lugemiseni jõudsin alles sel aastal. Võimas ja ideerohke romaan.

3. Ursula K. Le Guini kogumik „Neli teed andestuseni“. Kõvasti kehvem kui varem eesti keelde tõlgitud Haini-maailma lood nagu „Pimeduse pahem käsi“, „Rocannoni maailm“ ja „Pagenduse planeet“. Seni uusim Le Guini eestikeelne kogumik „Maailma sünnipäev“ oli keskmiselt õnneks „Neljast teest andestuseni“ veidi parem.

 Leo Kunnase lühiromaan „Puhastuskülm“. „Gort Ashrynit“ lugenuna olid mu ootused üsna kõrged, aga autori uus ulmeteos koosnes peamiselt jäisel tühermaal uitamisest ja eksistentsiaalsetest mõtisklustest.

Lüüli Suuk

 
1. Selle aasta raamatutest on kindlasti Maniakkide Tänava „Muinaskuningas online #1. Manatar”, mis haaras mind üllatusena ka iseendale täielikult. „Manataris” toimivad nii mängu- kui mänguväline maailm koos väga hästi, moodustades väga nauditava terviku. Loos on inimlikku traagikat, mängus tekkivat hasarti, aga ka hoiatust, mida tehnoloogia ja virtuaalreaalsus kaasa võib tuua.

Teisena nimetaksin Veiko Belialsi „Tiigri aasta”, mis on küps ja mitmekülgne luulekogu. Kogu sündis autori eesmärgist kirjutada aasta jooksul iga päev vähemalt üks luuletust. Kes on kunagi võtnud sarnase eesmärgi, teab, kui keeruliseks võib see vahel osutuda. „Tiigri aasta” viib rännakule läbi aasta, kus aastaaegade vaheldumine on küll tuntav, kuid peamised on siiski autori mõtted ja mõtisklused elu üle laiemalt. 

Lisaks tooksin välja ka Meelis Krafti romaani „Kokkuvarisemine”. Autor on seda provotseerivalt nimetanud tumedaks naistekaks, kuid tegelikult on hästi kirjutatud kaasaaegne ajaviiteromaan, mis avab nelja paari suhted ja näitab, kuidas üks valik võib mitmete elud peapeale pöörata.  

2. Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju” oli üks, mis meeldis. Tegemist düstoopiaga, kus lõhe klasside vahel on kasvanud lausa kuristikuks. Tagakiusamise eest ei ole kaitstud keegi ja Tasandikule sattumine tähendab puudust, ängi ja vastikust.

Krafinna luulekogud „Tark loom” ja „Kasse täis linn“, mis kõnetasid poeetilisuse ja isikupäraga.

Lisaks muidugi artiklite jaoks loetud autorid, kellest tooksin eraldi välja järgnevad: Herta Laipaiga „Hauakaevaja lood“, Leida Kibuvitsa „Kass arvab, et…“, Eiv Elooni „Kaksikliik“ ja Helga Nõu „Kord kolmapäeval“.

3. Üheks oli kahjuks Roger Zelazny „Uksed liivas“, millega ma kuidagi ühele lainele ei saanud. Ma lihtsalt sundisin ennast, et see lõpuni lugeda ja ma ei oskagi täpselt öelda, miks see mind üldse ei köitnud.


Maniakkide Tänav


1.Raamatuid oli omajagu ja ega ma kõigi ilmumisaastaid täpselt ei ole jälginud. Küll aga loen päris palju selliseid mis on mul pre-order ’is ja loen läbi nii, kui tuleb. Seega langevad vastused üsna paljus kokku järgmise küsimusega ja vastan seal täpsemalt, et ei peaks ennast kordama.


2. Parimad lugemiselamused olid sel aastal sellised sarjad nagu Tom Ellioti „The Grand Game”, Honour Rae „All the skills”, John Carrani „The Cardsmith”, Kerberose „A summoner awakens”, J. R Matthewsi „Jake´s Magical Market” ja D.E. Shermani „Keiran: The Eternal Mage”.

Kui kodumaiseid autoreid nimetada, siis üsna tavapäratu, aga sugugi mitte halb lugemine minu jaoks oli Koidu Ferreira „Vampiiritapja Lily saadetakse sundpuhkusele”

3. Pettumust konkreetsest raamatust ei ole. Kui mulle raamat ei meeldi, siis viskan selle kiiresti nurka ja leian uue, mida naudinguga lugeda.


Meelis Krošetskin


1.Polegi uusi raamatuid lugenud

2. Jäin netist üht „Cyberpunk 2077“ ainetel kirjutatud lugu lugema, kuna ise olen fänn, siis olin väga meeldivalt üllatunud. https://www.royalroad.com/fiction/62125/ghost-in-the-city-cyberpunk-gamer-si/chapter/1327232/chapter-109

Ja siis, Kindle’isse sai ostetud üks sari, esimene osa ka üsna paljulubav, kuigi mul inglise keeles lugemine läheb üsna visalt ja üldse olen kohutavalt laisk lugeja, aga raamatusari siis: „The Alpha Protocol, The First Officer“ ja „The Privateer“

3. Uuest aastast jõustuvad maksumuudatused, PDF on koostatud EMTA poolt.


Margus Makke


1. Sel aastal olen lugenud vaid 71 raamatut ja ega ei olegi väga paljude seast valida, mis suurimat lugemiselamust annaksid. Aga siiski saab mõned välja tuua : „Libakass” oli väga hea raamat, Joanne Harrise „Ruunimärgid” on mitmendat korda laual olnud, Brandon Sandersoni „Kättemaksjate” saaga on alati hea, Diana Whynne Jonesi „Pimeduse isand Derkholmist”, Michael Crichtoni „Andromeda” ja nii edasi ja nii edasi. Üldse olen sel aastal headeks raamatuteks märkinud 37 teost, seega üle poole lugemusest on elamused.
 Sel aastal ilmunud raamatutest olen lugenud kakskümmend kolm teost, nojah, päris sada protsenti pole siiski kindel, sest aasta alguses olevad raamatud võisid vabalt ka eelmisel aastal välja antud olla. Lugemiselamust pakkusid juba mainitud „Libakass”, „Kübeke elutervet vihkamist”, Indrek Hargla !Apteeker Melchiori apokrüüfid” (pole ulme aga hea ikka), Maniakkide Tänava „Muinaskuningas online 1: Manatar”, Tamur Kusnetsi „Verihambuline” ja Richard Kadrey „Kõhn uneliivamees”

2. Üldised lemmikud on ajast aega mul Tim Powersi „Anubise väravad“, Roger Zelazny „Üksildane oktoobrikuu”, Terry Pratchetti ja Neil Gaimani „Head ended”, Chris Woodingi „Alaizabel Cray painaja”, Sam Enthoveni „Mustad harmed”, Aleksei Pehhovi „Siala kroonikad” ja nii edasi ja nii edasi.


3. Suurim pettumus – nojah, mitte pettumus, ma eriti ei lootnudki midagi sealt saada, aga et see nii hull on, poleks arvanud. Selle teosega alustasin lugemist juulis ja senini pole seda läbi saanud ja karta on, et ega see aasta ei saagi lõpetatud. Realistlik aeg ehk oleks mingi järgmise aasta keskpaiku. Raamat ise on siis Kim Stanley Robinsoni „Tulevikuministeerium”.


Raul Sulbi


1. Ei vali lugemist aastanumbri järgi või kui valingi, siis pigem alateadlikult uuemat kraami vältides, sest tõenäoliselt on see kehvem kui varem ilmunud tekstid, ajaproovile vastu pidanud jutud ja romaanid. Lisaks ei meeldi mulle ülearu tänapäeval lääne ja eesti ulmes domineerivad teemad ning kirjanduslik stiil, lause (hah-hah-hah!). Minu meelest on viimase paarikümne aastaga ja eriti just kõige viimastel aastatel läinud jutustamiskunstis, lause tasemel kapitaalselt valesti see, millele lugu jutustades keskendutakse, mida mainitakse ja mida mitte.

Nii et ka uuemat eesti ulmet loen ma väga vähe. Esitlemise tõttu lugesin nüüd aasta lõpus läbi Jaagup Mahkra neljast uhiuuest lühiromaanist koosneva debüütkogumiku „Must vend“ (Lummur) ja seda julgen küll mööndusteta soovitada! Ühest küljest klassikalise vana kooli ulme teemad ja jutuskeemid, teisalt pisut ka tänapäevast vürtsi lisatud. Ja kes on Mahkrat lugenud, teab, et autor ei kirjuta üha uuesti läbi seda igivana Haggardi-Burroughsi-Howardi kadunud maailma või mõõgakangelase juttu, vaid ikkagi eksperimenteerib enda ja lugejate rõõmuks pidevalt.

Kui ma oleksin lugeja, mitte kirjastaja ja koostaja, oleks kindlasti üheks lõppeva aasta suurimaks elamuseks Raul Sulbi koostatud eesti fantaasiakirjanduse antoloogia „Põhja konn“ (Viiking). Nii tummist ja mastaapset valikut kodumaise ulme paremikust ei juhtu meie raamatulettidele just igal aastal.

Aga mitmed aasta-kaks vanad „uued raamatud“, millest loodan, et need võiksid mulle meeldida, on mul endiselt suures jaos lugemata ja järjekorras (Kalmsteni „Götterdämmerung“, antoloogia „Kübeke elutervet vihkamist“, Krafti „Tiuhkamäed“).


2. Lõppeva aasta suurimad lugemiselamused olid üldiselt seotud kriminullidega, lugesin ühe raamatuprojektiga seoses süstemaatiliselt üle paljusid noorpõlvelemmikuid (Rex Stout, Carter Brown, James Hadley Chase, Dashiell Hammett, Raymond Chandler jne) ja proovisin ka minu jaoks uusi asju (Robert B. Parker), aga see siin pole vist koht, kus oma krimilugemusega laiutada.

Ulmest lugesin ka seoses paari kirjastusprojektiga üsna palju üle vanu, mõõga ja maagia kuldaja (1960–1970ndad) tekste, mida olin viimati tudeerinud vana sajandi lõpus (de Camp, Carter, Leiber, Moorcock, Norton, Jakes, Lee, Cherryh jne) ja elamuseks oli eelkõige, kui lahedalt, värskelt ja sisukalt need ka täna, veerand sajandit pärast esmalugemist ja pool sajandit pärast kirjutamist mõjusid! Mõõka ja maagiat on kombeks pidada üsna vähepretensioonikaks ja sisult primitiivseks seiklusulmeks – valepuha!

Samuti oli elamuseks, kui värskelt mõjusid pärast veerandsajandilist lugemispausi Robert E. Howardi Conani-lood ja tema teiste fantasykangelaste seiklused. Ja seoses fantasy’ga oli elamuseks loomulikult kõik see, mis ma valisin „Põhja konna“ kaante vahele! Eestis on tehtud ikka väga vinget fantasy’t! Näiteks neid Weinbergi linnafantaasiaid ei olnud ma varem lugenud – milline suurepärane kraam!

Aasta sisse on eredaid lugemiselamusi mahtunud ju veel palju – olgu need siis Sapkowski sorts Geralti lood, mida ka uuesti lugema hakkasin, või minu pärast mingid Brian Stablefordi ja Barrington Bayley tänaseks unustatud 1970ndate teadusfantastilised ja kosmilised ulmeromaanid – milline pöörane ideede kavalkaad ja ootamatute stiilivõtete keeristorm!

Kui tänapäeva ulme teemad, kangelased ja kirjandusliku stiili puudumine teeb haiget, lükka labidas suvalises kohas ulmeajaloos maasse ja põrkad ühe kullapoti otsa teise järel. Olgu kaevandamiskohaks siis 1990ndate kosmoseooper (Patricia Anthony, William Barton, Damien Broderick, J. R. Dunn, Mary Doria Russell) või juba mainitud 1970ndate briti teadusfantastika (lisaks Stablefordile ja Bayley'le kindlasti veel Richard Cowper ja Michael G. Coney) või loetletud mõõga ja maagia klassikud.

3. Mul jääb väga palju raamatuid pooleli, aga ma ei nimetaks seda kogemust pettumuseks, vaid pigem emotsioonituks tõdemuseks, et pole minu teetass. Kui ma peaks iga mind mitte kõnetava ilukirjandusteksti peale mingisse pettumuste-maelströmi sukelduma, oleksin ilmselt ammu närvihaiglas, kui mitte mulla all. :D

Suurimad pettumused on üldiselt seotud ikkagi kõige uuema ulmega, olgu tegu siis algupärandite või raja taga sündiva kirjandusega ja just selles mõttes, et kui ma vahel harva murdun ning midagi uut proovida otsustan, siis enamasti tabab mind täielik mõistmatus ja kummastus autori valitud ainese üle. Tänapäeva ulme räägib minu jaoks nii ebaolulistest asjadest ja nii ebahuvitavalt, et tahaksin neilt kirjanikelt tõesti kisendades küsida, et kas soovist sellist suvalist jama produtseerida te tõesti kirjanikutee valisitegi? Et kui te väiksena lugesite häid raamatuid ja siis sinna juurde mõtlesite, et tahan suureks saades ka kirjanikuks hakata, siis kas täpselt nii ebaulmelisi ja suvalisi, nii verevaeseid ja värvituid raamatuid kujutasitegi ette end tulevikus loomas?!


Taavi Kalju


1. Viimati loetud selle aasta raamatutest meeldisid väga Meelis Krafti „Tiuhkamäe“ teine osa ning Jaagup Mahkra debüütkogumik „Must vend”. Mulle väga meeldis „Tiuhkamäe“ esimene osa ning ei pidanud ka teises osas pettuma. Väga lobe lugemine, sai sisse neelatud umbes kolme tunniga ning jään põnevusega ootama kolmandat osa. Mahkra kogumiku liigitaks aga üheks parimaks sel aastal ilmunud kodumaise autori raamatuks, seda isegi veel jõudmata viimast lugu lugeda. Seda loodan ma hakata lugema pärast selle kirjatüki valmimist. Aga kolmest loetud loost pean ma tugevaimaks „Matildat”, Aafrikas toimuvat küllaltki traditsioonilist tondijuttu, millel on aga megamõnus õhustik. Meenutas väheke Mahkra viimast Aafrika-teemalist juttu mis ilmus kogumikus „Eesti nõid” ning mis mulle väga meeldis. Väidetavalt pidi viimane jutt olema krimkahõnguline, ning kuna mulle krimkad üldiselt meeldivad, siis ootan seda põnevusega.

Varem sel aastal loetud raamatutest tõstaks esile Gert Kiileri alternatiivajaloolise krimkasarja teist raamatut „Saatus koosneb juhustest”, Heinrich Weinbergi kogumikku „Mitmekihilisem” ja antoloogiat „Kübeke elutervet vihkamist”. Mulle üldiselt krimkad meeldivad ning Kiileri „Eranuhke ei armasta keegi” oli paari aasta tagune väga meeldiv leid. Järg on sama hea, kui isegi mitte parem. Kellele krimkad meeldivad, sellele soovitaks kindlasti. Weinbergi kogumik koondab endasse viimase kümnekonna aasta kirjaniku parimat lühiproosat ning seda kogumikku saab vast jagada kolme erinevasse ossa. Esimene osa on jutud, mis toimuvad alternatiivajaloolises Tallinnas, edasi kolmik õudusega flirtivaid jutte ning lõpus üks korralik märulikolmik. Esimene ja viimane osa meeldisid väga, aga ka keskmine osa polnud paha. Olin esimese ja viimase osa paari lugu juba varem lugenud erinevatest kogumikest ning teise osa lood olid antud maailmadele igati korralikus täienduseks. „Kübeke elutervet vihkamist” oli aga igati vinge originaaljuttude antoloogia, kus halba juttu ei olnudki. Väga meeldis. Parimad lood minu arvates olid kogumiku nimilugu Veiko Belialsi sulest, Meelis Friedenthali „Õunapuu” ja „Kiirituskuu sõnnik” Laura Loolaiult.


2. Eesti raamatutest, mis varem ilmunud, nautisin ma vast kõige rohkem Skarabeuse eelmise aasta raamatut „Ohver” ja Miikael Jekimovi jutukogu „Celestaali varjud”. Skarabeuse iga-aastane raamat on alati kindel kvaliteedimärk ning erandiks ei olnud ka „Ohver”. Parimad lood kogumikus olid minu meelest David Weberi „Imeilus sõprus”, William Tenni „Karistus avansiks ja Tapani Toloneni „Siharzad”, just sellises järjekorras. Jekimovilt olen varem lugenud erinevates Täheaegades ilmunud märulilugusid „Läbi külma metalli” ja #Tormiga saabub ka veritasu” ning jutuvõistluse võidulugu „Ortoni isevärki avantüür”, mis klassifitseerub aurupunk-seikluseks. Ootasin kogumikust midagi samasugust ning ei pidanud pettuma. Parimad lood olid minu arvates kogumiku nimilugu, mis oli otseseks järjeks loole „Tormiga saabub ka veritasu”, ning aurupunk-kolmik „Ortoni isevärki avantüür”, „Koiduaeg sadamas” ja „Tynehallow’ rauad”.

Mitte-Eesti raamatutest parim ja vahest ka parim selle aasta lugemiselamus oli Michael Swanwicki kogumik „Koer ütles auh-auh” („The Dog Said Bow-Wow“, 2007), mis koondab endas kirjaniku nullindatel kirjutatud lühiproosa paremikku, kui ta oli minu arvates oma loomekarjääri tipus. Kogumiku selgroo moodustavad kolm humoorikat juttu (kogumiku nimilugu, „Väike kass naeris, nähes säärast jama” („The Little Cat Laughed to See Such Sport”), „Tüdrukud ja poisid, tulge välja mängima” („Girls and Boys, Come Out to Play”)) Dargeri ja Surpluse saagas. Aubrey Darger, inimene, ja Sir Blackthorpe Ravenscairn de Plus Precieux ehk lühendatult Surplus, geneetiliselt muundatud koer, kel inimese mõistus ja rääkimisvõime, on kelmidepaar, kes seiklevad tuleviku fantaasiamaailmas ja satuvad igasugustesse enamasti enda tekitatud sekeldustesse. Kirjanik on antud maailma hiljem veel paar lühijuttu ja kaks romaani kirjutanud ning plaan on ka need kunagi käsile võtta. Lisaks neile olid minu jaoks kogumiku tipplood „Tritseeratopside suvi” (Triceratops Summer), mis oli selline armas lugu, „Leegionid ajas” (Legions in Time), mis rääkis ajarändudest, ja „Väike ruum Paharetilinnas” (A Small Room in Koboldtown), mis oli põhimõttelistelt krimka ulmekuues.

Kuna suvel sai ka väisatud maailma ulmeinimeste kokkusaamist Šotimaal Glasgow’s, kus jagati ka ühte mainekamat maailma ulmeauhinda Hugot, siis, et ka oma sõna sekka öelda, lugesin läbi kõik lühiproosa kategooriatesse nomineeritud jutud (sest romaane ei jaksa ma lugeda). Neil on sealmaal tervelt kolm säärast kategooriat (lühiromaan (novella), lühijutustus (novelette) ja lühijutt (short story)). Minu lemmikutest võitis lühijutustuse kategoorias Naomi Kritzeri jutustus „Aasta ilma päikesepaisteta” („The Year Without Sunshine”), mis on katastroofilugu. Teiste kategooriate lemmikud, Malka Olderi Jupiteril toimuv krimka „Tuntud õnnestumiste matkimine” („The Mimicking of Known Successes“) ja P. Djèlí Clarki „Kuidas krakenit oma vannis kasvatada” („How to Raise a Kraken in Your Bathtub“) aga mitte. Lühiromaani kategooria võitja T. Kingfisheri „Thornhedge” oli minu jaoks suhteliselt igav Lumivalgukese muinasjutu ümberjutustus, samas kui lühijutu võitja Naomi Kritzeri jutt „Parem elu läbi algoritmide” („Better Living Through Algorithms“) oli küll väga hea, aga siiski mitte nii hea kui Clarki humoorikas lühijutt. Üldiselt oli antud valikust ikkagi asju, mida mõnuga luged,a ning sai jälle mittenõustuda lugupeetud Raul Sulbi kraaksatusega, et moodne väljamaa ulme on puhta putsis.


3. Kuna aega lugeda on suhteliselt vähe, siis valin ma oma lugemist korralikult, nii et sitta asja lugema see aasta väga ei sattunud. Kui väga punnitada, siis vast väike pettumus oli selleaastane Skarabeuse Marina Galina kogumik, aga see on ka vast rohkem seotud minu enda iseärasustega. Nimelt ma ikkagi väga ei seedi seda vene värki. Lootsin, et see kogu suudab mind üllatada, aga ei suutnud, minu jaoks oli see ikkagi suhteliselt tüüpiline vene värk. Viimane lugu küll kogumikust lugemata, aga eks ma enne järgmise aasta Stalkeri hääletust ka ennast sellest läbi punnin.


Tõnis Hallaste


1. Ma ei kipu hoidma sõrme hiljuti ilmunud asjade pulsil. Kui miski on meeli erutanud, otsustan oodata raamatukogude laenutusjärjekorrad ära, ent poolepealt vaibub intensiivsem uudishimu ja laenutamine ununeb – või loen (mõne)aastase viivitusega. Seepärast piirdubki kogu lugemus vaid üksikute asjadega.

Mu kommentaarid '24 ilmunud ulmeraamatuile:

„Tiuhkamäe 2” – nägin raamatukogus väljapanekul ja mõtlesin: jaa, eelmine meeldis, võtan sellegi. Esimene mõjus mitmele mu ulmekaugele sõbrale otse vaimustavalt, kirjandusõpetajaist kolleegid kiitsid, me kooli koristaja nägi mu kapi peal ja laenas ja ütles, et pole aastaid niimoodi haaratud olnud raamatust. Mulle endale oli sümpaatne, aga miski takistas elamust viimseni õide puhkemast. Teine osa oli ka hüva ajaviide, ent kuidagi oli liialt tunne, et vähe edenes, natuke liiga „see on teine osa triloogiast”-mekk oli man. Ent professionaalne käsi on Kraftil küll, ta on usaldusväärne autor.

Raamatuga „Kübeke elutervet vihkamist” oli mul õnnetu asi, et idee poolest asi meeldis, olen parajalt sügaval nende teemade sees (no kogu see utoopiate-düstoopiate teemaline tombergiaana...). Ent ükski tekst ei tekitanud seda äratundmist, et just sellepärast ma selle raamatu haarasingi. Üleüldiselt siiski korralikud jutud, aina professionaalsemaks muutuva ulmikkonna taseme indikaator, aga hetkel oli väheke tunne, et autorid enamuses panustasid juttudega, aga polnud niivõrd kedagi, kes justkui oodanukski seda väljundit oma ideele või närvikavale vms.

Ja siis olid ulme suhtes perifeersemad asjad – Kaur Riismaa raamatule „Enne pattu ja roboteid” kirjutasin ulmekeskse arvustuse Sirpi (ja pärast põdesin tükk aega, et ehk oli selline fookus minu puhul ülim kriitikulaiskus, polnud tingimata optimaalseim fookus – milleks keskenduda aina sellele, mis vahenditega räägitakse ja uppuda nende vahendite eritlemisse, selmet arutleda selle üle, millest räägitakse?)

„Eesti Novell 2024” oli mu mäletamist mööda veelgi ulmekaugem, nii et sellest ei hakkagi rääkima.

Järgmine aasta püüan rohkem rõhku panna kodumaistele.


2. Tänavust Goodreadsi loendit lugedes näen hulka asju, mida oli tore lugeda (Trudi Canavani „Musta Võluri” triloogia läks küll kiiresti näiteks, Brandon Sandersoni „Salaprojekti“.raamatud olid mõlemad väga muhedad lugemised), aga eraldi tooks esile kaks, mis mõlemad segavad hästi ajaloolist tõsiseltvõetavust ja ulmelist lennukust.

Esiteks R. F. Kuangi „Babel” oli suurepäraselt mastaapne ülevaade Briti impeeriumi kolonialistlikust ajaloost ning selle „võlukunst” (väga suur rõhk jutumärkidel) oli selline keelemänglemine, et kõige suuremaks võluriks osutus Kuang ise.

Teiseks Friedenthali „Punkti ümber”. Nii mitmed mind huvitavad teemad on nii hästi ära kirjutatud. Esiteks ajaloolise maailmataju muutumine (millega autor tegeles ka „Mesilastes”, aga siin arutles ta selle üle, kõrvutades seda veinipunase mere teemaga, midagi nii head oli selles kõiges). Lugesin seda vuristade ette ka titale ja tajusin, kui selge on autori jutustav hääl, kelle mõned pausid või ilmekad rõhutused dikteerivad kogu lugemist. Võib-olla minu sisemises tüpoloogias mitte niivõrd ulme-, kuivõrd alkeemiaraamat, aga mida on alkeemia muud, kui katse tajuda maailma ulmelisust meie igapäevaelu lahutamatu osana…? (Küllap on ta palju muud, ehk isegi eelkõige midagi muud, aga minu silmis midagi sellist ta on.)

3. Värskeim lugemiselamus. Olin jäänud aasta lugemiseesmärkide täitmisega ajahätta. Lootsin vahet täita noortekate ja fantastikaga. Tartu koolide 7. klassid said selle raamatu kõik ja seda oleks hõlbus anda kohustuslikuks kirjanduseks, pealegi on selles levitamise faktiski oma reklaam sees.
Minule ei meeldinud, täiega takerdusin selle taha. Või lohiseb tekst, ei tea. Samas näen Goodreadsi arvustusi kaedes, et mõni on kiitnud, et võrreldes paljude teiste noortekatega midagi asjalikku. Küllap oli latt kõrgele krutitud. Või oligi lihtsalt ootuste ja kogemuse vaheline ebakõla.


Tim Hornet



1. Litrpg puhul, mis on minu põhiline kuulamisvara, on tegemist siiski pigem sarjadega, mis võtavad aastaid. Küll aga tuli sel aastal välja järg raamatule „Jakes Magical Market”. Ausalt öeldes ei olnud ma üldse kindel kuidas ja kas sellist järge on võimalik teha, aga näe, oli. Tubli autor – iga tema raamat on tervik. Ei pea õhkama järgmise raamatu järgi.

Tuli ka „All the skills’i” järgmine osa. See on väga mõnus draakonite, kooli ja sotsiaalse ebavõrdsusega litrpg.

Paberil sattus ette „Kübeke elutervet vihkamist”. Oli hea. Eriti meeldis „Kiirituskuu sõnniku” jutt.

Royal Road vedas mu lugema alles tegemisel olevaid tekste. „So when am I a hero?” algas toredasti depressioonis inimesega, kes avastas end, hommikumantel seljas ja puulusikas käes, maailmalõpule vastu vaatamas.
Lugesin ka „Final boss best friends’i” mis on võigas-kosmiline system-horror, kus inimlikkus kaob võimu nimel. Mõlemad poolikud – nii lugemises kui kirjutamises.
 

 
2. Ma pigem kuulan kui loen, kuigi ka loetud sai natukene. Näiteks on praegu taaskord käsil „Tillud Vabamehed“ – kiidan tõlkijat, väga muhe on seda eesti keeles lugeda, eriti ette.

Aasta algus möödus paljuski litrpg-klassikaga. Kuidas sa tunned ära Vene litrpg? Noh, autori nimi on suur vihje ning ka tõlkija olemasolu. Küll aga on läbiv joon see, et peategelane lõpetab suitsetamise ja joomise päevapealt ära. „Level Up!” oli minu arvates üks parimaid sarju vanadest, kuigi ka selle puhul oleks oodanud lõppu veel midagi.

Mitte nii klassikast rääkides tasub mainida „Awaken online’i” ja  ”Disgardiumi” sarju, mida sai kuulatud. Mõlemad selgelt litrpg ning mängusiseste teemadega, mis tulid päis ellu kaasa. Ühes on teemaks rohkem sotsiaalne ebavõrdsus, teises AI. Peategelaseks sekeldustesse tõmmatud poiss. No ja ühes neist on ka kass, mis on suur plusspunkt.

„CivCEO: Accidental Champion” sari oli nauditav. Pealkiri ütleb juba enamuse ära – CEO satub teise maailma, kus hakkab asju korraldama nagu „Civ’i“ mängus. Väga südamlik ja tore oli näha peategelase rollis vanemat inimest.

„Chrysalys’e” sari sai kuulamist – seal sündis peategelane ümber hiiglasliku sipelgana maagia ja mõõga maailmas. Nunnu ja lapsesõbralik.

Sai ära kuulatud ka „Spellheart’i” sari, sest Erektoriks tuleb kah valmistuda. Kindlasti mitte lapsesõbralik sari.

Mis siis veel? #Super Powereds” oli täitsa hea sari. Sisuliselt nagu Harry Potteri koolielu, ainult et supervõimetega. Lihtne, aga nauditav, kuigi tugeva ameerika kultuuri ideoloogiaga. Toreda boonusena oli triloogiale lisaks ka ühe üsna tähtsa kõrvaltegelase tegemistest raamat.

Eelpool on mainitud raamatud ja sarjad, aga ma avastasin veel miskit - toredad, kuigi vastakaid arvamusi tekitavad litrpg-sarjad „The Good guys” ja „The Bad guys”. Autoriks Eric Ugland. Mõlema saab kokku võtta nii: tüüp satub teise maailma ja saab seal tugevaks, millegipärast on ka koboldid kohal. Mõlema puhul on kriitikute poolt välja toodud, et asju unustatakse ära ning et peategelane on rumal. Ma ei vaidle vastu.
Samas on mõlemad sarjad omavahel seotud, olles ka individuaalselt nauditavad. See on, nagu juhtida samas maailmas tegutsevat kahte D&D gruppi samal ajal kahes eraldi toas. Midagi selles idees on väga nauditavat, isegi kui teostus võiks kohati parem olla.


3. Ma ütleks, et „Swarm: I Don't Want to be the Hive Queen”, sest see oli hea raamat ja sellel oli ka järg, aga rohkem pole veel tehtud. Tahan veel seiklust peategelasega, kes avastas end kummaliste mutukate mesilasemana.

„You are Summoned”, mis tuli selle aasta lõpus, oli sama murega. Muidu väga lahe karakter, maailma kirjeldus ja lähenemine. Lihtsalt, mis edasi saab? Royal Road vastab, aga ka seal pole sari lõppu jõudnud.

Lugesin ära ka raamatu „Dante’s Immortality” mis on kohati kurb raamat. Mitte sisu, vaid sellega seotud asjade pärast. Autor kirjutas selle Royal Road’i ja sellel oli fändom olemas. Ta lasi osa sellest ka päris raamatuks teha. Küll aga ei saanud ta hakkama kriitikaga ning lõpetas kirjutamise. Millest on kahju, sest lugu ise oli hea ning nimi paeluv. Õppetund meile kõigile – ka kirjanikud on pehmod.



Krafinna


1. Maniakkide Tänava „Muinaskuningas Online #1: Manatar“. Rohkem sedalaadi kirjandust, ja Eesti elab!

Kogumik „Kübeke elutervet vihkamist»“ Kogumik 2. kohal seepärast, et tunnistan ausalt, kõiki jutte ma lugeda ei suutnud, peamised põhjused on need, et mulle meeldib ilus emakeel. Niipea kui laused hakkavad koperdama, ükskõik mis põhjusel, ja ükskõik kui hästi muidu jutt tundub kulgevat, ei suuda ma lugu edasi lugeda.


2. George R. R. Martini „Valguse hääbumine“. Lihtsalt. Sest see on hea raamat, mille ühe hooga sain läbi, hoolimata väsimusest ja sellest, et töö suur osa ongi lugemine. Ja silmad on sest väga väsinud…


3. Meelis Krafti  „Saared“. Võimalik, et viga oli selles, et alustasin esimesest jutust. Ja no ei räägi vanemad saarlased niimoodi, ei räägi! Lisaks ei tule lugudele mitte kuidagi kasuks sinna pugenud kantseliit. Ma ei tea, kes selle sinna sisse jättis, aga sisuliselt tegi ta Meelisele karuteene. Täiesti võimalik on aga see, et kui Kraftil on kunagi korralik toimetaja, kes KOGU kantseliidi välja roogib ja kui ta ei hüppa üle oma varju ehk ei püüa kirjutada seda üles, mida ta ei tea, siis saab asja. Sest lugude plotid olid ju täitsa korralikud ja kenad. Aga jah, nagu ma algul ütlesin, niipea kui tekst ei suju või on kantseliiti täis, antagu andeks või löödagu maha, mina edasi ei suuda lugeda… Eriti kui ma ei saa ise teksti näppida, et seda enam-vähem söödavaks mudida.


Arvi Nikkarev


1.Viimastel aastatel on mu lugemisjõudlus märgatavalt langenud, nii raamat nädalas. Kui varem moodustas ulme mu lugemislaual ca kolmandiku, siis sel aastal lugesin vaid kuus ulmeraamatut, neist viis ilmusid käesoleval aastal. Võimsaima elamuse sain Raul Sulbi koostatud „Põhja konnast“, kuid „Kübeke elutervet vihkamist“ oli pea niisama tugev. Ulmeromaanidest tahaksin ära märkida Baxteri ja Clarke’i „Ajaodüsseia I“, mille järge tahan ilmtingimata tuleval aastal lugeda. Muudest raamatutest jättis Veiko Belialsi luulekogumik „Tiigri aasta“ ikka väga sügava jälje. Super!

2. Peale ülalmainitud sel aastal ilmunud raamatute pakkusid suuremaid elamusi ulmevälised raamatud: Heiki Raudla koostatud „Huvitav inimene“ (2021) ja Jevgenia Ginzburgi „Ränk teekond“ (2023).

 

3. Kui vaatan vaid loetud ulmeraamatuid, siis kuuest loetust hindan viit väga heaks, üksnes Kunnase „Gort Ashryn I“ vaid heaks. Aga kas see on lugemispettumus, kui tekitas soovi läbi lugeda kaks järge? See tõendab vaid, et olen ülima hoole ja ettevaatusega valinud lugemislauale jõudvat lektüüri. Ka ligi poolesajast mitteulmelisest raamatust hindaksin vaid neljandikku heaga, ülejäänud jätsid väga hea mulje. Tasub ette vaadata, mida lugema hakata!       


Tiina Sulg


1.Ma avastasin just, et ma olen üsna kehv uue kirjanduse lugeja, ma lasen raamatutel riiulitel settida ja oma õiget lugemisaega oodata. Aga midagi rõõmustavat ja meeldivat oli siiski loetud ka 2024. a ilmunute seast.

Roger Zelazny ja Jane Lindskoldi „Lord Deemon”. Mulle Zelazny kirjutatu lihtsalt väga meeldib. Enamasti lülitub kogu kriitikameel välja ja ma lasen end lihtsalt tekstil kanda. Nii juhtus ka selle raamatuga.  Zelazny maailmades on parasjagu võõristust, vihjeid kultuuriloole ja vanadele lugudele, tasakaalus kirjeldused, seiklused ja inimeseks olemise vintsutused, lisaks mulle väga sobiv kogus sentimentaalsust. Raamat, millesse on lihtne end ära kaotada. Selline meeldiv kadumine.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles tulevad nüüd järjest Martha Wellsi „Mõrtsukboti“ lood. Sel aastal siis „Allumatuse protokoll” ja „Väljumisstrateegia”. „Allumatuse protokoll” meeldis mulle sutsu enam. Ma usun, et Reaktori lugejad on enamvähem kursis, kes või mis on Mõrtsukbot, aga kes ei ole, siis soovitan esimesest raamatust pihta hakata ja lasta end ühe introverdist turvaroboti mõtetest ja tegudest (ja paratamatult ka teda ümbritsevate tegudest) kaasa tõmmata.

Ja kolmandana tuleb lauale Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud lootuspungi kogumik „Kübeke elutervet vihkamist”. Iga lugu viis oma hästi läbimõeldud maailma, iga lugu oli omamoodi üllatuse või vimkaga, igas loos olid omad nükked, kust ja kuidas seda lootust üles leida. Minu meelest selles kogumikus kehvi jutte ei ole ja lemmikud saavad lugejatel olla erinevad. Minu lemmikujutud sellest kogumikust olid Häli Kivisilla „Harjusk”, Meelis Friedenthali „Õunapuu”, Laura Loolaiu „Kiirituskuu sõnnik”, Kristi Reiseli „Vein Naanil” ning kogumiku nimilugu,  Veiko Belialsi „Kübeke elutervet vihkamist”.

Kui ma nüüd raamatute väljanägemist meenutan, siis kõigi kolme taga on kirjastus Fantaasia ning kaanepildid on teinud Liis Roden. Hea tandem, nii jätkata.

     

2. Üldse juhtus sel aastal kuidagi nii, et suurimad lugemiselamused on ingliskeelsete raamatute lugemiste hulgast.

Üks ootamatu meeldimine oli minu jaoks Emmi Itäranta „The Moonday Letters”. Kirjavahetuse või päevikuna esitatud tulevikulugu. Kosmoserände, kosmoselinnu ja kõrgtehnoloogiat, aga samas on elus ka šamanistlikud ravitsemistraditsioonid. Kliimamuresid ja bioterrorismi, kasvamist ja kooselu, armastust ja lootust, krimi ja saladusi. Väga palju asju korraga. Aga peategelane hoiab lugu kenasti koos. Raamat, mis tõestab, et saab küll olla korraga nii rahvusvaheline kui rahvuslik, siinkohal siis soomlaslik. See raamat võiks mu meelest eesti keeles ka olla. Seda enam, et Itäranta „Vesi mäletab” on mu meelest populaarne nii ulmelugejate kui mitteulmelugejate hulgas.

Juhani Karila „Fishing for the Little Pike” on tegelikult eesti keeles ka olemas – „Väikese haugi püük” Sander Liivaku tõlkes. Ja heas tõlkes. Aga mul oli suvel vaja läbi lugeda just ingliskeelne variant. Ja ma nautisin seda ingliskeelset sama palju, kui ma nautisin eestikeelset. Näha oli, et tõlkijad olid teinud erinevaid tõlkevalikuid, nt ingliskeelses oli otsene kõne nn kirjakeeles, aga mu meelest suutsid nad raamatu meeleolud ja põhiolemuse samavõrra hästi edasi anda. Ahjaa – lugu ise on etnosugemetega urban fantasy seal kuskil Põhja-Soomes.

Charles de Lintil on eesti keeles ilmunud kaks raamatut („Kusagil lennata” ja „Südame metsad”). De Lint on minu jaoks sarnaselt Zelaznyle raamatusse sissetõmbav autor. Ka de Lintil on minu jaoks just parasjagu mütoloogiatega mängimist ja päriselu probleeme ning kõik see on mu meelest äärmiselt võluvalt kirja saanud. Minu selle aasta de Linti lugemine oli „The Onion Girl”. Tegevus toimub suhteliselt samas maailmas, kus olid ka „Kusagil lennata” või „Südame metsad”, aga pikemalt kirjutatakse siin loos lahti unenägudes käimiste võimalused ja piirid.

Ja et see rubriik „üldse” ainult ingliskeelseks ei jääks, siis ma toon välja ka ühe ülelugemise -- Peter S. Beagle’i „Viimane ükssarvik”. Kasvamine, mäletamine ja eneseotsing võrratus poeetilises ja muinasjutulises vormingus. Oli üle lugedes sama hea, kui oli esmalugemisel.

3. Paavo Matsini „Death Café”. Jan Kausi „Imelik peegel” ja Kaur Riismaa „Enne pattu ja roboteid” ei olnud mu meelest ka ulmena suuremad asjad, aga seda ma teadsin kuidagi ette ja vähemalt on Kausil ja Riismaal ilusad laused. Matsini „Death Café” oli minu meelest nii kirjatehniliselt kui ulmeliste lahenduste mõttes lati alt läbiminek. Matsini „Kongo tango” mulle meeldis, seal oli mu meelest parasjagu pöörasust nii loos kui tekstis. Nii et ma olin omajagu pettunud küll, et Matsin mu silmis mitte paremaks ei läinud, vaid sammukese taandarenes.


Tilda

Lugesin sel aastal ca 25 raamatut, mis minu arusaamist mööda on ulme. Neist 25-st kolm on ilmunud 2024. Kaks ulmekogumiku, Jana Raidma ja Joel Jansi koostatud „Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu“ ning  Manfred Kalmsteni ja Kadi Kääramehe koostatud „Kübeke elutervet vihkamist.“ Lisaks Varraku „Moodsa aja“ sarjas ilmunud Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib.“ Viimane on väga omapärane kohalugu, kus autor, kasutades erinevaid stiile, tõesti –   luulest joonistusteni, seob kokku killud ajaloost ja müütidest ning räägib ära loo olevikust ja minevikust, inimestest ning kogu ülejäänud elus ja eluta loodusest. Kõik see kokku moodustab ainulaadse, konflikte ja sõltuvusi täis täiesti toimiva ökosüsteemi. Ilus ja eriline.

Kahte nimetatud kogumiku ei oska võrrelda, nii ühes kui teises on mitmeid pärleid, meeldejäävaid lugusid. „Libakass“ on selgelt lustlikum, nö hea tuju raamat. „Kübeke elutervet vihkamist“ on juba teemast tingitult tõsisem, mõtlema ärgitavam. 

Käesoleval aastal loetud kuid varem ilmunud kogumikest lugesin esimest korda „Täheaegu“. Kokku kaks, „Tuhapilve sajandil“ ja „Kalifaadi viirastused,“ ja kuidagi, ületasid ootusi. Tundus heas mõttes kraadi võrra kangem kraam kui miski siin ja seal ilmuv keskmiselt.

Lemmik jutukogu: Maarit Leijon „Musträstas“ – tume ja tummine.

Kõige põnevam: Joe Abercrombie „Esimese seaduse“ triloogia

Kõige naljakam: Anna Starobinets „Hundikoopas“

Kõige nunnum: Tove Jansson „Trollitalv“

Kõige üllatavam: Katariina Libe „Ohverduste sügis“

Kõige raskem: Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“

Kõige kõigem: Robert Merle „Kaitstud mehed“ ja Juan Rulfo „Pedro Páramo“, vist ikka viimane.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0355)