Jaagup Mahkra: Must vend. 366 lk. Lummur. Elva 2024.
Suure osa tänaste eesti ulmekirjanike põhiprobleemiks on ideede ja süžeede puudumine. Pean silmas seda, et kirjanike loometee saab alguse soovist hakata kirjanikuks, ilma et loovisiku sees oleksid valmis ja väljapääsu ootel olemas mingid pikema aja jooksul vormunud konkreetsed oma faabulad, tegelased, maailmad, ideed. Eelkõige paistab olemas olevat meeletu tahtmine saada kirjanikuks, aga pole eriti midagi autorile iseomast, unikaalset ütelda.
See on põhimõtteliselt nagu äriga, kus
tegutseb üldiselt kahte tüüpi inimesi: ühed, kes on hakanud ettevõtjaks, et
teostada end neile meeldival või olulisel alal, kelle jaoks firma loomine on hädavajalik
raamistik, et saaks tegeleda oma hobiga, oma lemmikasjandusega ja kes ei
vaimustu kunagi ülearu ettevõtluse juriidilisest ja raamatupidamislikust küljest
või turundusstrateegiatest ja müügitööst; ning teised, kelle jaoks pole erilist
vahet, mis alal nad konkreetselt äriga tegelevad, kes naudivadki just ettevõtlust
kui tegutsemisvormi, kelle jaoks turundus ja müük ning strateegiakoosolek kõlavad
sama lummavalt nagu kristlasele mürr ja viiruk ja hommikumaa targad.
Eesti ulmes on paljude autoritega
paraku samamoodi: et on hüpatud vankrile, kuna tundus, et seal sõidab lahe
seltskond, või lihtsalt oli soov proovida vankrisõitu. Ja kui enda sees pole
olemas neid pikema aja jooksul marineerunud lugusid, maailmu ja karaktereid,
eks siis tulegi inspiratsiooni ammutada õige pealiskaudsetest allikatest nagu
moodsad lääne linnafantaasiad, noorteulme, mingid anekdootlik-argised
situatsioonid ja uudismeedia või Netflixi uusimad ulmesarjad.
Sest peamine pole ju mida kirjutada,
vaid lihtsalt kirjutada, kirjutada, kirjutada! Kirjutamine kui elustiil.
Ideaalvariandis edevas hipsterikohvikus Apple'i paberõhukese sülearvutiga ohtra
kohvi kõrvale klõbistamine, et kõik loojahingele olulised isikud (i.e.
kaashipsterid) näeksid, et tegu on kirjanikuga! Sellest, et ollakse kirjanik,
antakse vahetpidamata kõikjal ja kõigile teada, oma kirjanikuks-olekut
joonitakse pidevalt alla.
Õnneks ei ole Jaagup Mahkra sedasorti
ulmekirjanik. Mahkra jutustab meile lugusid ja kirjeldab maailmu, mis on
selgelt tema sees pikemat aega küpsenud, settinud ja marineerunud.
Kolmest lühiromaanist ja ühest
pikemast jutustusest koosnev Jaagup Mahkra debüütraamat on selle poolest eesti
ulmeskeenel üsna ainulaadne, et koosneb täielikult seniavaldamata materjalist –
kõik need tekstid jõuavad ulmesõprade ette esmakordselt. Nagu raamatu esitlusel
autoriga vesteldes ka mainisin, peitub sellises vormivalikus ka omaette annus
riski: kui 10–15 pikemast ja lühemast jutust koosnevas kogumikus võib vabalt
olla mitu lugejale otseselt mittemeeldivat teksti, ilma et see rikuks terviku üldmuljet,
kui seal on ka vähemalt paar-kolm väga meeldinud juttu, siis neljast omavahel
mitteseotud pikemast loost koosneva koguga on lood keerulisemad. Kui juba üks
jutustus lugejale korda ei lähe või temas mingit ärritust põhjustab, annab see
keskmisest suurema häiresignaali: veerand raamatust ei sobi mulle! Ühel
mittemeeldinud lool nelja hulgast on paradoksaalselt suurem psühholoogiline
kaal kui viiel mittemeeldinud lool 15 seast.
Igatahes on 3–4 lühiromaanist koosnevad ühe autori originaalkogud piisavalt haruldased ka mujal maailmas. Samas on selline pikem jutustus või lühiromaan just Mahkra põhiline formaat, kõik tema olulisemad tekstid on just selles mahus («Umgolla mustad maagid» 2016, «Tarvaste tulek», «Veenuse kuninganna», mõlemad 2017, «Rõugutaja tütar» 2018, «Riisirahvas» 2019, «Kõtse talu elajad» 2020, «Doktor Hartley orjad», «Läbi musta kivi», mõlemad 2021, «Aafrika nõiad» 2022, «Šeikide maal», «Mobilis in mobili», mõlemad 2023).
MUST VEND
Minu jaoks oligi kogumiku
problemaatilisimaks just selle avalugu, 58-leheküljeline jutustus «Must
vend». (Viikingi suurte ülevaateantoloogiate küljenduses ja
formaadis oleks see tekst ehk maksimaalselt 30 lk.) See stiilipuhtas
fantaasiamaailmas algav lugu on Mahkra kohta ehk pisut ebatüüpiline, kuna peale
«Umgolla mustade maagide»
tal tegelikult päris žanripuhtaid sekundaarseid fantaasiamaailmu ette näidata
polegi – Mahkra lugude tegevus toimub enamasti meie maailmas, võibolla
alternatiivses või üleloomulikku sisaldavas, aga üldiselt siiski meie maailmas.
«Must vend» räägib prints Magadaist, kes püüab
iga hinna eest tagasi saada oma aastakümneid tagasi surma saanud armastatut
Turestat. Kõige rohkem meenutaski see lugu siinkirjutajale Elricu saaga esimesi
tekste ja prints Magadai oma ülbe ning ümbritsevast maailmast absoluutselt
mitte hooliva oleku poolest Melniboné allakäiva impeeriumi viimast keisrit
Elricut, kes samuti oma armsama Cymorili nimel oli valmis kõike hävitama. Ja hävitaski.
Kuigi Mahkra maalib siin jutustuses küllaltki huvitava fantaasiamaailma ning esitab tervet lugu mitte mõõga-ja-mantli seiklusloona, vaid rakendab karakterikeskset lähenemist, näidates meile Magadai muutumist ajas teda tabanud saatuselöökide mõjul, siis väga õnnestunud teksti jaoks jääb see kõik siiski liiga fragmentaarseks. Ka Elric ei hakka lugejaile korda minema esimese jutu «Unelev linn» põhjal. Et albiino ja tema mõnusalt dekadentlik maailm lugejaile naha vahele poeks, kulub mitu jutustust või lausa raamatut. Sama lugu on siingi, tundub mulle.
«Must vend» on selle poolest üsna erandlik tekst,
et vajanuks soovitud idee, maailma ja karakteriarengu edukaks edasiandmiseks
oluliselt suuremat mahtu, mahukamat vormi. See tekst pidanuks olema vähemalt
kaks korda pikem (lühiromaani ülaotsas) või siis suisa romaaniks (jutusarjaks)
kirjutatud. Praegusel kujul jääb see kõik liiga visandlikuks ja lugeja jaoks
suvaliseks. Magadai jääb tüübiks, kelle traagiline saatus ülearu lugejat käima
ei tõmba, talle kaasa elama ja tundma ei pane, pigem teda tabavate saatuselöökide
peale parastav-ükskõikselt norsatama. «Musta venna»
tegelaste traagika edasiandmiseks on vaja, et lugeja tajuks selle maailma
eepilisust, nende tegelaste elukäigu pikkust ja kannatuste ajalist kestvust.
Samuti oleks see pikem vorm võimaldanud
anda selle äärmiselt huvitava ja tegelikult science fantasy-maailmaks
osutuva planeedi kohta rohkem põnevaid detaile ning lahti kirjutada loo lõpuheitlused,
mis on jällegi esitatud väga-väga referatiivselt, jooksu pealt.
Paralleele muu ulmekirjandusega on tekstis lisaks Moorcocki Elricu saagale muidugi veel palju, eriti suurmeister Robert Silverbergi loominguga, olgu selleks siis Majipoori maailm või näiteks romaani «Alla Maale» (Downward to the Earth; 1970) elevandilaadsed tulnukad nildororid, keda Mahkra svirligonid mulle miskipärast kohe meenutama hakkasid. Ja nõnda edasi – lugemust ja fantaasialendu õhkub siit rohkelt. Lihtsalt olemasolevas vormis teostatuna jääb see paraku realiseerimata võimaluste väljanäituseks, kahvatuvõitu referaadiks sellest, mis oleks võinud olla.
TARZAN NIMEGA MATILDA
Kogumiku järgmised kaks teksti, lühiromaanid
«Matilda» ja «Hõimu toitja» on raamatu tugevaimad ja tehniliselt üsna veatud
tippsaavutused, Mahkra parimate tekstidega julgelt samas liigas sooritused.
Tunnistan, et koostajana oleksin mina pannud need raamatu algusse ja jätnud
selle pisut logiseva vormiga eepika järele januneva fantaasialoo üldse kõige
viimaseks, ka oma kõige igavikulisema lõpu pärast. Üldse lugesin ma seda
raamatut millegipärast nagu toimetaja ja kirjastaja: tekstid avanesid mulle kui
võimaluste jada, kus saaks midagi paremini teha, mõnda süžeeliini kärpida, mõnda
stseeni pikemaks teha ja ettepoole tuua jne. See on kummaline, kuna tavaliselt
arvustatavad tekstid ei ava end mulle sellest küljest.
Ja kui juba kriitikaga jätkata, siis millegipärast jäi mind lõpuni häirima see, et raamatu nimijutt, raamatu pealkiri – «Must vend» – ja kaanepilt ei käi tegelikult ju kokku, see dissonants ei andnudki lõpuni rahu. Kaaneillustratsioon on ju hoopis dinosauruste-lühiromaanist «Hõimu toitja».
Aga ega suurt rohkem kriitilist mul selle
raamatu kohta öelda ka pole. Lühiromaanid «Matilda» ning «Hõimu toitja» on tõeline tour de force, raamatu
emotsionaalseim, seikluslikem ning kõige kiiremini lehekülgi pöörama sundiv
osa. «Matilda» esimestel lehekülgedel teeb autor lugejale
koheselt selgeks, et see ongi tema Tarzani-lugu, tema panus ahviulmesse, kuna
meile kirjeldatakse kohe täiesti relvitukstegeval moel, kuidas suurte
inimahvide kari puistab keset Aafrika džunglit lennukatastroofi järel purunenud
lennuki salongi ning kuidas üks hiljuti lapse kaotanud emane šimpans sealt
endale inimbeebi asemele leiab.
Tegelikult on see tänapäeval toimuva süžeega pala kõike muud kui Tarzani-loo moodne versioon ning keerab lõpuks hoopis üsna veriseks õudusjutuks, mis ei tohiks meid Mahkra puhul pärast «Kõtse talu elajaid» ju üldse üllatada. Tema džunglilugu toob kokku eestlasest noorukese teadlase Henrik Pärna, tema ülemuseks oleva klassikalist Indiana Jonesi natsi meenutava doktor Elise Schmidti (Alison Doody ja Cate Blanchetti crossover) ning eksortsismiga tegeleva prantsuse paatri isa Micheli. Ja loomulikult veel palgasõdurid, kohalikud neegerhõimud ja muidugi teadlaste uurimisobjektiks oleva šimpansikarja oma sisemiste võimusuhete ning selle kummalise beebi Matildaga. Sooritus, mis raputab lugemise järel korralikult läbi, mille tegelastele hakkad kaasa elama, neile piinarikast surma või õnnelikku pääsemist soovima ja millele on üldse raske midagi ette heita.
INIMESTE JA DINOSAURUSTE SÜMBIOOTILINE
IDÜLL KRIIDIAJASTUS
«Hõimu toitja» viib lugejad aega 4776 aastat enne 66 miljonit aastat tagasi Yucatani piirkonda tabanud asteroidikokkupõrget, mis hävitas suure osa planeedi elust, sealhulgas kõik dinosaurused. Meie tänapäevaga võrreldes düstoopilises tulevikus on avastatud ajareisi moodus, küll ühesuunaline ja ilma pagasi kaasavõtu-võimaluseta, kuid sellest hoolimata on palju inimesi tulevikust saadetud või pagenud sellesse mineviku paradiisiaega eesmärgiga luua seal napi 5000 aastaga tööstusrevolutsioon ning hoida ära asteroiditabamus. (Miks, jääb küll mõnevõrra arusaamatuks.)
See kõik on aga vaid taustaks Mahkra
dinosauruste ja kiviaegsel hõimuelu tasemel elavate tulevikupõgenike kummalise ühiselu-kirjeldusele.
Minevikku on rännatud juba mitmesaja aasta jooksul ning seal on peale kasvanud
mitu põlvkonda kohalikke inimesi, kes pole kunagi moraalselt korrumpeerunud
tehnoloogilist tulevikumaailma kogenud ning ongi elanud vaid selles kiviaegses
keskkonnas, kus maailma valitsevad dinosaurused.
Jällegi võib siit leida mingeid paralleele näiteks
Silverbergi lühiromaaniga «Hawksbilli jaam» (eesti keeles «Valitud teoste» 2. köide), mille tõlkimise eest on Jaagup Mahkra koju viinud
Stalkeri auhinna, aga sama hästi mõistagi ka kogu dinosauruseulme või J.-H.
Rosny-vanema kiviajalugudega. Ning jällegi on see pea veatu sooritus: maailm,
tegelased, nende siseheitlused ja käitumine on värvikas, detailne, loogiline ja
täiesti ettearvamatu.
Mõneti ootamatult pakub Mahkra meile üsna
harjumatuna mõjuva kirjelduse dinosauruste ja ilma kõrgtehnoloogiliste
relvadeta inimeste kooseksistentsist, kus ometi pole saurused selged
maailmavalitsejad ja inimesed nende eest varju otsiv nõrgem pool, vaid kus seda
suhet iseloomustab korraga mõlemapoolselt töötav küti-jahisaagi roll ning samas
ka poolreligioosse kultusobjekti ja tema kummardajate oma.
Ka geiarmastuse liin sobis siia teksti ootamatult hästi, aga muidugi sellest, kuidas autor kirjeldas peategelase kaaslaseks kujunevat minevikunoorukit Kregi, milliseks nunnuks ja armsaks tegelaseks ta joonistas, oli kogenumale ajaviitekirjanduse lugejale kohe selge, et juttu lõppu see kena ja armas noormees kahjuks ei näe. Üldsegi mitte, et ta oleks pehmo või kogenematu olnud – vastupidi, aga lihtsalt sellepärast, et nii nõuab vastav ajaviitekirjanduse žanrikaanon. Sellise tegelase hukkasaamisest tuleb tekstile kõige rohkem emotsionaalset kasu.
HUNDID KÜTIVAD ÖÖSEL
Praegusaja populaarseim seltskonnamäng eesti
ulmesõprade kogunemistel võiks olla «leia ulmekirjanik, kes poleks hakanud kriminulle kirjutama». Sellist ulmekirjanikku on raske leida.
Indrek Hargla järel astus esimesena krimijääle Joel Jans, sel aastal järgnes
talle Meelis Kraft ja nüüd on meie ees ka esimene Jaagup Mahkra kriminull. Tõsi,
ausa ulmikuna on Mahkra oma kriminaalloo tegevuse sättinud siiski väljamõeldud
fantaasiamaailma, nii et see on fantasykriminull.
Mina pole seda alažanrit kuigivõrd lugenud,
aga esimesena hakkas peakolus trummeldama, et ilmselt on näiteks Glen Cook oma
Musta Kompanii sarja kõrval või samas maailmas ka mingeid kriminulle
kirjutanud. Ja esitlusel tuletas vist Kristjan-Jaak Rätsep meelde, et Harglagi
kontos on ju üks puhas fantasy crime – lühiromaan «Hathawareti teener» 2002. aastast. Mis omal ajal küll – ilmselt
tänu tegevuse paigutamisele kloostrisse – meenutas paljudele lugejatele hoopis
Robert van Guliku varakeskaegse hiina kriminulle.
«Hundid kütivad öösel» on igati pädevalt teostatud fantaasiakrimka
ning peaks sobima kõigile, kes on sedasorti kirjanduse fännid. Lihtsalt
kahtlustan, et selline paleekriminull, kus üks detektiivi mantli üle õlgade
visanud mõõgavõitleja käib toast tuppa ja küsitleb inimesi ning uurib köögis
toiduvalmistamistingimusi ja teeb muud säärast üdini detektiivilikku, võib mõnedele
ulmelugejatele kaugeks jääda. Kuigi loos on lisaks krimisüžeele ju ka selgeid üleloomulikke
fantastikaelemente ning loo lõpplahenduseks polegi niivõrd mõrvari leidmine
kuivõrd tegelikult fantaasiakirjandusele rohkem omane linna piiramine ning
lahing ja sellesse põimitud ulmelised liinid.
Tunnistan, et suhtun ise sellesse teksti
sellise sõbraliku nõutuse või kimbatusega – seda oli igati meeldiv lugeda, aga
kümmet sellesarnast raamatut ma oma lugemisvirna ilmselt ei tõstaks, kuna
kriminullide maailmas on mul hoopis teistsugused eelistused ja lemmikud, mis jäävad
väljamõeldud fantaasiamaailmadest väga kaugele. Aga ulmelugejate enamik vast ei
pahandaks, kui Mahkra nüüd hakkakski selliseid fantaasiakriminulle vorpima.
Iseasi, et feimi ja sulli nendega kokku ei riisu, kuna eesti krimnullide
tavapublik tahab siiski midagi eestimaist ja maalähedast, olgu selleks siis 19.
sajandi Rõngu papp või 15. sajandi Revali apteeker. Sõjakirvega varustatud
turske kangelane Devedor võõrast fantaasiamaailmast, kus asub vürtsilinn Bileon
ja tegutsevad zaraagid, mägilashõimud ja muud elukad, jääb selle publiku jaoks
ilmselt üsna kaugeks.
Igatahes on Mahkra debüütraamat piisavalt kaalukas saavutus: siit leiab selliseid tekste, mida me oleme harjunud kirjanik Mahkralt ootama («Matilda» ja «Hõimu toitja»), aga leiab ka eksperimente, uute sihtide katsetamist («Must vend» ja «Hundid kütivad öösel»). Ning kuigi viimased pole ehk minu maitsemeele jaoks nii terviklikult ja õnnestunult vormistatud ning välja tulnud kui need esimesed, lugeja ootustele vastava Mahkra tekstid, pole need eesti ulme üldisel foonil ka midagi häbenemisväärset. Ise pean nüüd lihtsalt välja mõtlema, kas panna suvel Stalkeri-hääletusel algupärase pikajutu kategoorias esikohale ahvilugu või dinosauruste tekst.