„Jõuluvana!” kilkas pisike tüdruk ning kadus kui tuulispask üle liiva, jättes vanemad vabandama tirtsu teekonnal liivaseks saanud rätikute omanike ees. Kui nad lapsele järgi jõudsid, nägid ka nemad prisket valge pika habemega meest, kes võttis juba külmakastist uhke kommi ja ulatas selle tüdrukule.
„Häid jõule, Mia!” muheles vana.
„Oh! Aitäh! Emme, issi, kas te näete, mis Jõuluvana mulle kinkis?” hõiskas tüdruk.
„Tõesti väga uhke,” kinnitas ema, vaadates võõra habemiku poole.
„Juhtub tihti?” uuris isa, endal muie näol.
„Täna juba kolmas,” muheles vana. „Häid jõule!” Ta tõmbas päikeseprillid ette tagasi.
Lehvituste saatel läks perekond ära ning Jõuluvana pööras oma pilgu tagasi lainetavale ookeanile. Ilm oli soe, päike paistis. Valge vein oli jahe ja magus. Kuigi pudelid said liiga ruttu tühjaks.
„Oled sa kindel, et sa ei taha väikest suplust teha?” uuris Bertha, jõudes peagi lainetest tagasi ja end rätikuga kuivatades. „Õhtu tuleb pikk.”
Vana raputas pead. Vesi ei sobinud talle. Päike oli pigem see, mida ta enamiku ajast igatses. Piisavalt, et ühel suvel ajas ta isegi oma habeme ära, et nudistide rannas üleni päikest saada.
„Ise tead, millest ilma jääd. Sul käis järgmine laps?”
Vana noogutas. Lapsed paistsid ta alati ära tundvat, vahet polnud, milline ta välja nägi. Punased ujukad, päikseprillid ja valge habe ei meenutaks ühelegi täiskasvanule Jõuluvana. Lapsed aga…
„Sa ikka tead, et eelmine tüüp, kes siin töötas, tegeles surfamisega?” jätkas Bertha.
„Las ta siis tegeles,” mühatas vana.
„Büroole ei meeldi, kui traditsioonid muutuvad...” märkis Bertha vaikselt riideid selga ajades. Riideid polnud palju vaja, nii et hetk hiljem hakkas ta pakkima.
Vana ohkas. Mis sellest büroost? Paljud arvasid endiselt, et Lapimaal elas tuhandepealine päkapikkude armee, keda orjas üks vaene ja väsinud jõuluvana. Keegi ei arvanud, et jõuluvanasid juhtis müstiline büroo.
Ta pööras oma pilgu Bertha poole. „Mitu segaduses maja sa siis tänavu põlema paned?”
Bertha, kes just rannatooli kokku voltis, läks korraga näost ära.
„Kelle sisikonna sa ära eemaldad ning selle kivide ja prahiga täidad?”
„Sa tead, et ma ei tee seda enam!” märkis naine napilt.
„Aga büroole ei meeldi, kui traditsioonid muutuvad…”
Bertha, vana nimega Proua Perchta, vaikis.
Vana mühatas. „Need muutuvad nii ehk naa. Tahab büroo seda või mitte.” Erinevalt büroost oli ta proovinud end popkultuuriga kursis hoida.
„Kuidas sa seda büroole seletaks?” sõnas vana, osutades ranna äärde pargitud suure reklaamsildiga autole, mis lasi jõuluteemalist psühhedeelilist trance-muusikat. Kui sa pingutasid, võis selle müra sees tajuda isegi tuntud jõuluviisi „lumi tuli maha ja valgeks läks maa ning väiksed hanepojad välja ei saand.” Eeldusel, et su pingutus oli üliinimlik.
„Red One?” luges Bertha plakatilt. “Miski jõulufilm?”
„Jõulumärul. Mitte nagu Visa Hing, mis toimus lihtsalt jõulude ajal. Seal on põhjanaba eliitvägi, kes läheb röövitud jõuluvana päästma.”
„Täielik absurd.”
„Tõsi. Mulle meeldis kah soomlaste „Rare Exports” rohkem,” nõustus vana. „Mõte on aga selles, et lood muutuvad ja traditsioonid muutuvad. Seda pole võimalik vaka all hoida. Keegi meist ei oodanud, et jõulukalendrid läbi lähevad, aga näe, nüüd on need pea igal pool. Ameerikas on riiulil päkapikk, kes teeb igal öösel jaburusi. Põhjamaades piiluvad väikesed pühade-vanamehed lapsi kuu aega, nagu see oleks täiesti normaalne. Äkki varsti on meil põgenevad kuusepuud ja jõululaule laulvad nahkhiired!”
„Nahkhiired magavad talvel,” märkis Bertha.
„Piirkondlikud iseärasused. Seal, kus on talv, ümisevad jõuluviise läbi une.”
Selle peale polnud Berthal midagi öelda.
Vaikides pakkisid nad oma laagri kokku ja kõndisid üle liiva parkla poole.
Vana palus parkla ääres endale pühadekraanist ühe õlle lasta ning lasi sel hea maitsta. Vein ja õlu koos, pühadejärgne pohmakas sai olema kole.
„Me oleme autoga,” urises Bertha.
„Siin piirkonnas võib väike alkohol veres olla. Pealegi on mul päevitamisest suur vedelikupuudus.”
„Siis tuleb vett juua.”
„Pühadekraanist ei pakuta vett.”
„Tegelikult, härra…” alustas noormees leti taga, kuid õlut lürpiv vana oli juba parkla poole teel.
Bertha raputas pead ja jooksis talle järele.
„Mis pahasti on? Sulle nagu ei meeldiks siin. Minu arvates oli vahetusprogramm väga hea mõte. Ma ei tahaks bürood pahandada.”
Vana jäi seisma. Ta oli tõesti kuidagi tõre ja isegi kergelt kiuslik. See oleks pidanud olema Bertha kui endise nais-krampuse teema, mitte Jõuluvana.
Milles siis asi oli?
„Mulle meeldib siin,” ohkas ta viimaks. „Austraalia on tore koht. Lihtsalt, ma igatsen midagi enda piirkonnast.”
„Mida siis? See peab olema üks tähtis asi, et see sind nii tujust ära ajab.”
„Sa ei saaks sellest aru.”
„Proovi.”
Jõuluvana ohkas.
„Ma tahan… verivorsti!”
„Lihtsalt verivorsti?” Bertha oli üllatunud. Vana oli tujust ära lihtsalt miski vorsti pärast?
„Ei, mitte lihtsalt. Pohlamoosi või hapukoorega!”
See ei teinud olukorda paremaks. Bertha seisis üllatusest paigal kui soolasammas.
Jõuluvana lõi käega ja läks autode poole edasi. „Ma ju ütlesin, et sa ei saa aru!” hüüdis ta üle õla.
Huvitav mida selle piirkonna jõuluvana põhja kandis igatses?
Vana teadis vastust, ilma et oleks pidanud sellele pikalt mõtlema: päikest!