Žanrikirjanduse (ulme, kriminullid, seiklusromaanid jne) suhe nn. päriskirjandusega on alati olnud pisut pentsik. Minemata praegu selle tobeda liigituse tekkeaega 19. sajandi esimesel poolel, märkigem vaid ära, et mingil osal žanrikirjandusest õnnestub pikkade aastakümnete järel tõusta peavoolu kirjandusinimeste silmis lugupeetud kirjandusklassika hulka, suuremal enamikul aga mitte.

Mõneti on see läbimurdmine prestiižse klassika ridadesse võrreldav sellega, kuidas akadeemia käsitleb ulmekirjandust: üldiselt huvitab neid oma kirjandusteooriatega žongleerimiseks ja klaaspärlite paela otsa ajamiseks vaid väga piiratud valik ulmetekste. Umbes, et Frank Herbertilt võetakse «Düün» või Stanisław Lemilt «Solaris» või Ursula K. Le Guinilt «Ilmajäetud» ning nende kirjanike kümnetest muudest teostest ei taheta midagi teada, rääkimata kümnete teiste kirjanike sadadest raamatutest. Akadeemia vajab oma teooriate mudimiseks üsna piiratud hulka tekste.

Nõndasamuti jääb mulje, et tänapäeva väärtkirjanduse raamatusarjadesse jõuab väga kindel ja piiratud hulk ulmekirjandust, väga kindlad autorid, väga kindlapiiriline hulk tekste. Objektiivse reaalsuse ja tekstide kirjandusliku tasemega on neil valikutel (täpsemalt siis tegemata jäänud valikutel, sooritatud valikud on ikka head) enamasti vähe pistmist. Põhirolli nende valikute taga mängib harjumus ja traditsioon: väärtkirjanduse ringkonnad ja akadeemia ei ole kuigi liberaalsed ja avatud meelega, vaid oma valikutes ja eelistustes äärmiselt reaktsioonilised ning konservatiivsed. Pigem kordustrükitakse neis sarjadeski uue kaanekujunduse kasutuselevõtu järel kümme-kakskümmend aastat hiljem ikka neidsamu kord juba välja valitud romaane ja kogumikke, turvalisi valikuid, kellegi teise minevikus ära tehtud valikuid.

Teisalt ei saa märkimata jätta, et ka žanriulme autoreil endil võtab jala värisema ja silma märjaks, kui mõni nende omal ajal pulpulmena ilmunud tekst nende eluõhtul mõnda moodsa kirjandusklassika sarja valitakse. Seda juhtub siiski erakordselt harva ning veel harvemini kirjanike endi eluajal.

Järgnevalt vaatleme kolme väärtkirjanduse raamatusarja näitel, kas ja kuidas on neisse jõudnud moodne (alates 1950. aastast kirjutatud) žanriulme. Nendeks on kõvakaaneline ameerika raamatusari Library of America ning kaks pehmekaanelist sarja – Inglismaal ilmuv Penguin Modern Classics ning mõlemal pool Atlandi ookeanit välja antav Penguin Classics.

Library of America: Lovecraftist Le Guinini

Library of America alustas 1982. aastal ja tänaseks on selles seerias ilmunud kokku ligi 400 raamatut, kõik uhked kvaliteetsel mõnusal õhukesel paberil ja tugevas õmmeldud köites ümbrispaberiga raamatud. Sari asutati koostöös riikliku kultuurirahastu ja erakapitali fondidega, viimaste osa on tänapäeval vist peamine. Sarja mõte on selles, et kõik need seal ilmunud ameerika kirjandusklassika kaanonisse arvatud teosed on üldiselt tänaseni trükis ja saadaval, ka 1980ndail ilmunud teoseid trükitakse pidevalt juurde ja neid on suhteliselt odava raha eest võimalik terve eluea kestvas köites endale soetada.

Kui Edgar Allan Poe fantastilised novellid jõudsid sellesse seeriasse juba 1984. aastal ja umbes samal ajal ka teised sellised aeg-ajalt fantastikat viljelenud klassikud nagu Washington Irving, Nathaniel Hawthorne ja Henry James, siis päris žanriulme pidi sarja pääsu ootama üle 20 aasta. Milles pole midagi otseselt imelikku, sest ka näiteks kriminaalromaan jõudis LOA-seeriasse alles 1990ndatel. 1995. aastal avaldati kahes mahukas köites kõik 7 Raymond Chandleri karmi koolkonna kriminaalromaani Philip Marlowe'st, tema põlvkonnakaaslane Dashiell Hammett jõudis sarja 2001. aastal. Ross Macdonaldi romaanid Lew Archerist ilmusid Library of Americas 2015–2017 kolmes köites, kokku 11 romaani.

Žanriulme ukse tegi sarjas lahti õudusklassik H. P. Lovecraft, kelle Peter Straubi koostatud mahukas valikkogu ilmus seal 2005. aastal. 2007–2009 ilmus sarjas kolm köidet Philip K. Dicki romaane, kokku 13 teost. Kurt Vonneguti romaane, millest küll kõik ei ole ulme, on sarjas ilmunud neljas köites alates 2011. aastast. Kuni 1990ndate teise pooleni kehtis reegel, et sarja pääsevad vaid surnud autorid ja Ameerikas sündinud kirjanikud, siis aga seda reeglit muudeti ning klassikaks hakati tunnistama ka elusolevaid romaanimeistreid (esimesena Philip Roth) ning väljaspool USAd sündinud ameerika kirjanikke (näiteks Vladimir Nabokov).

Elusolevate ulmekirjanike sarja jõudmine võttis ometigi veel kaua aega. Nii näiteks jõudis S. T. Joshi koostatuna 2011. aastal sarja alles Ambrose Bierce'i looming. 2012. aastal ilmus aga seni sarja kõige ulmelisem projekt – kriitiku ja õpetlase ning Locuse raamatuarvustaja Gary K. Wolfe'i kokku panduna kahes mahukas köites 9 žanriulme romaani 1950ndatest. Sarnaseid antoloogia-tüüpi köiteid 1930–1960ndate ameerika kriminullidega oli ilmunud juba varemgi. Igatahes sisaldas köide «American Science Fiction: Four Classic Novels 1953–1956» romaane:

C. M. Kornbluth & Frederik Pohl «The Space Merchants»

Theodore Sturgeon «More than Human»

Leigh Brackett «The Long Tomorrow»

Richard Matheson «The Shrinking Man».

Köites «American Science Fiction: Five Classic Novels 1956–1958» ilmusid teosed:

Robert A. Heinlein «Double Star»

Alfred Bester «The Stars My Destination»

James Blish «A Case of Conscience»

Algis Budrys «Who?»

Fritz Leiber «The Big Time».

Saalomonlikumalt valikut 1950ndate ameerika ulmeromaanide koorekihist on vist võimatu teha. Seitse aastat hiljem, 2019 ilmus Wolfe'i koostatuna samasugune kaheköiteline valik 1960ndate ulmeromaane. Köitest «American Science Fiction: Four Classic Novels 1960–1966» leiab teosed:

Poul Anderson «The High Crusade»

Clifford D. Simak «Way Station»

Daniel Keyes «Flowers for Algernon»

Roger Zelazny «...And Call Me Conrad».

Jätkuköites «American Science Fiction: Four Classic Novels 1968–1969» on romaanid:

R. A. Lafferty «Past Master»

Joanna Russ «Picnic on Paradise»

Samuel R. Delany «Nova»

Jack Vance «Emphyrio».

1960ndate valik on ehk mõnevõrra vaieldavam, aga seda peamiselt seetõttu, et tollest kümnendist on lihtsalt juba oluliselt rohkem võrratuid romaane valida. 

Vahepeal jõudis kahes mahukas köites jällegi õuduskirjanik Peter Straubi koostatuna 2009. aastal sarjas ilmuda esinduslik valik ameerika õuduslühiproosat, alates Poest ja Irvingist kuni tänapäevani välja. Köited «American Fantastic Tales: Terror and the Uncanny from Poe to the Pulps» ja «American Fantastic Tales: Terror and the Uncanny from the 1940s to Now» sisaldasid 1500 leheküljel kokku 86 teksti, neist teise raamatu viimase otsa 25 autorit olid tol hetkel elus olevad kirjanikud, nende seas mõistagi ka Stephen King.

Esimese elusoleva žanriulme kirjanikuna jõudis sarja küllaltki ootuspäraselt Ursula K. Le Guin 2016. aastal kogumikuga «The Complete Orsinia» – ehk nagu tähele panete, ikkagi püüti nihverdada ja leida kirjaniku loomingust midagi kõige vähem ulmelist! Le Guiniga mindi siinkirjutaja hinnangul sarjas ka korralikult liiale – tänaseks on seal ilmunud seitse köidet Le Guini tekste, praktiliselt kogu kirjaniku looming. Karjuvaks ja piinlikuks erandiks on Meremaa-tsükkel, mida pole seni kordustrükitud. Küll aga on ilmunud köide autori täiesti teisejärguliste romaanidega, mahukas luulevalik jne.

2018. aastal ilmus LOA-sarjas Madeleine L'Engle'i lasteulme tsükkel «A Wrinkle in Time Quartet». 2021. aastal ilmus Octavia E. Butleri tekstivalik ning 2023. aastal väga esinduslik ning läbimõeldud valik Joanna Russi loomingust.

Ka Ray Bradbury on küllaltki ootuspäraselt sellesse seeriasse jõudnud. 2021 ja 2022 on ilmunud ta romaanide kogumik ja kolmest novellikogust koosnev koondköide. Ja sellega ongi ameerika kirjanduskaanonisse arvatud žanriulmele ring peale saanud. Kui arvestada, et tänapäeval võib sarjas avaldada juba ka elusolevate kirjanike loomingut, on kõige kummalisem vast, et pole suudetud veel tekitada viisakaid valikuid Robert Silverbergi ja Samuel R. Delany romaanidest ja lühiproosast. Eriti Silverberg peaks romaanidega olema esindatud vähemasti Philip K. Dicki mahus ehk kolmest köites ja 10–12 teosega. Ja see on lühiproosat veel täiesti arvestamata. Ma ei suudagi mõista, milles on LOA toimetuse probleem. Aga võibolla ootavad nad ikkagi elusoleva klassiku ja suurmeistri surma? :( 

Aga võibolla ei peakski Silverberg ja Delany kurvastama – ka Ernest Hemingway jõudis sarja alles 2020. aastal, ka F. Scott Fitzgerald alles sel sajandil (2000, 2022). Ning üks selliseid ameerika romaani suurmeistreid nagu Thomas Wolfe on endiselt ilmumata.

Britannia: Penguin Modern Classics

Briti saartel kirjastuses Penguin ilmuva seeria Penguin Modern Classics puhul on sõjajärgse žanriulmega lood suisa nukrad. Ulmet esindavad selles prestiižes seerias üldiselt sellised autorid nagu Aldous Huxley, George Orwell, William Golding, Franz Kafka, Jevgeni Zamjatin, Roald Dahl, Jorge Luis Borges, Italo Calvino, Henry James, Hermann Hesse, William S. Burroughs, Anthony Burgess, Vladimir Nabokov jt. Ehk siis peavoolu tunnustatud kirjandusmeistrid, kelle loomingust mingi osa lihtsalt liigitub ulmeks, aga kes ei ole sarja pääsenud ulmekirjanikena. Žanriulmet esindasid seal aastakümneid praktiliselt ainsatena H. G. Wells ja Mervyn Peake, kelle britid on tunnistanud üldkirjanduse kaanoni osaks.

Seda huvitavamad valikud on selles sarjas toimunud 2000ndatel. Küllaltki ootuspäraselt arvati kirjanduskaanoni hulka John Wyndhami looming, kellelt ilmus sarjas neli romaani. Märgiliseks sai aga S. T. Joshi kokku pandud kolmest köitest koosnev pea kanooniliseks muutunud H. P. Lovecrafti olulisima lühiproosa valik, mis ilmus sarjas 2002–2005, seega siis sai Briti saartel Lovecraftist peavooluklassik varemgi kui Ameerikas Peter Straubi valikus.

Ainus elusolev žanriulme klassik, kes ise nägi oma teoste ilmumist Penguini Moodsa Klassika sarjas, oli briti ulme suurmeister Brian W. Aldiss, kellelt 2007. aastal ilmus seerias legendaarse 1960ndail kokku pandud massiivse ulmeantoloogia «A Science Fiction Omnibus» mõnevõrra uuendatud sisukorraga versioon.

Teiseks ilmus 2008. aastal sarjas ta auhinnatud fix-upromaan «Hothouse», mida ulmefännid sageli selle liigjabura ja ebateadusliku idee tõttu (Maalt kosmosesse kasvavad hiidpuud) ei salli. Igatahes meenutas Aldiss mõned aastad hiljem intervjuus esimese teadusfantastika ajakirja Amazing Stories toimetajale seda fakti uhkuse ja härdusega, et tema 1960ndatel kirjutatud ja kohati üsna pulpilik noorusaja looming on nüüd tunnustatud modernseks klassikaks.

2009. aastal nägid vanuigi veel kaks briti žanriulme suurkuju ära oma hinnatuimate romaanide jõudmise PMC-sarja. Harry Harrisonilt ilmus maailma ülerahvastatusest rääkiv «Make Room! Make Room!» ning hubase katastroofi (cozy catastrophe) meistrilt John Christopherilt «The Death of Grass».

Tõeliselt šokeerivaks paljude munapäiste kirjanduselitaaride jaoks sai aga samuti 2009. aastal sarjas ilmunud Robert E. Howardi lühiproosa paremik «Heroes in the Wind: From Kull to Conan: The Best of Robert E. Howard», mille oli kokku pannud peavoolu kirjandusestablishmenti silmis seni igati lugupeetud ulmeentsüklopedist ja kriitik John Clute. Paljud pidasid barbar Conani ja teiste lihaseliste mõõgakeerutajate väljamõtleja kuulutamist modernseks klassikaks kirjandusüldsusele näkkusülitamiseks. Lisaks Conani-lugudele sisaldas Clute'i valik veel kuningas Kulli, Bran Mak Morni, Turlogh Dubh O'Brieni ja Steve Harrisoni tsüklite näitetekste, aga ka õuduspalu nagu «Põrgutuvid». See raamat oli ühtlasi ka klassikasarja senini kõige julgem valik.

Hiljem on seal ilmunud Philip K. Dicki «Mees kõrges lossis», Fred Hoyle'i «Must pilv». Alates 2014. aastast on sarjas ilmunud ka 6 Stanisław Lemi raamatut.

Penguin Classics: klassikuks saab läbi õuduskirjanduse

Teine kirjastuse Penguin klassikasari on isegi tuntum, selles on viimasel paaril kümnendil ilmunud rohkemgi raamatuid, ka on see valik olnud eripalgelisem ja varem ajaviiteliseks peetud ulmet rohkem tunnistav. Samuti on selle seeria kujundus stiilsem ning pilkupüüdvam, vältides rõhutatult modernsust ja rõhutades klassikalisusele.

Üldiselt ütleb mõlemal pool ookeani ilmuv Penguini klassikasari meile seda, et ulmekirjandusest ainus tee kirjandusklassika hulka pääseda on läbi õuduse: olgu kakssada aastat vanad gooti romaanid, viktoriaanlikud ja edvardiaanlikud õudusmeistrid või moodsamadki ameerika õuduskirjanikud – neid kõiki leiab sellest sarjast. Samas, kui teadusfantastikat tuleb siit tikutulega otsida ja enamasti satud ikka 19. sajandi klassika nagu Jules Verne'i või H. G. Wellsi otsa.

Kui Verne'i puhul on need uusväljaanded isegi õigustatud, kuna Verne on inglise keeles üle saja aasta levinud neis omaaegseis üsna katkistes praaktõlgetes, mis olid rohkem tsenseeritud ja lühendatud ümberjutustused, ning nüüd tehakse temast inglise keelde esimesi korrektseid täistõlkeid, mida meie siin juba nõukogude okupatsiooni ajal 1950ndatel nautida saime, siis Wellsi osas on kirjastuse Penguin toimetust tabanud küll korralik kõhulahtisus. Teda on selles sarjas välja antud lausa 12 erinevat nimetust ja mitmeid neist korduvalt. Klassika leviku mõttes ei ole selles muidugi midagi halba, eriti arvestades, et need Penguin Classics raamatud on korralikult toimetatud ja uuesti küljendatud tekstiga (mida ei saa alati öelda Orioni SF Masterworksi sarja kohta), põhjaliku asjatundja kirjutatud eessõna ja kommentaaridega väljaanded.

Üldiselt koosneb sarja ulmeosa aga 'te-kõik-teate-küll-neid-teoseid' tüüpi raamatuist, mida alati peavoolu kirjandusringkonnad ulmest rääkides välja toovad. Edwin A. Abbotti «Lapikmaa», Samuel Butleri «Eikugasil», Edward Bellamy «Looking Backward», Lewis Carrolli «Alice Imedemaal». Ja siis muidugi krestomaatilised õudustekstid nagu Mary Shelley «Frankenstein» ja Washington Irvingi «Unise oru legend» ja Bram Stokeri «Dracula» ja Oscar Wilde'i «Dorian Gray portree» ja Robert Louis Stevensoni «Kummaline lugu dr Jekyllist ja mr Hyde'ist», Henry Jamesi «Kruvi keere» jpmt.

Jällegi – kui see sari ja nende klassikatekstide kordustrükkimine ning kenas pakendis lugejatele pakkumine aitab tõesti nende jätkuvale loetavusele kaasa, on ju hästi. Aga et me endiselt pakume ulme pähe neid ühtesid ja samu raamatuid, mida juba 30 ja 50 ja 80 ja 100 aasta eest, neid ühtesid ja samu tunnustatud klassikute üksikuid kõrvalepõikeid ulmevalda ja 19. sajandi õudusklassikat, on ikka enam kui pisut kurb.

Isiklikult mind üllatas selle sarja kõige julgema sammuna ameerika pulpulme menukirjaniku Edgar Rice Burroughsi tõstmine klassikute sekka, kuna tema loodut peetakse peavoolu kirjandussfääris ju üsna üheselt väga halva kirjanduse sünonüümiks. Nii et müts maha onude ja tädide ees Penguini ei toimetuses, kes julgesid sellele, mida inimesed on ka tegelikult sada aastat isukalt lugenud, klassika templi külge lüüa. On tõesti klassika! Nii Tarzan kui Marsi printsess.

Selles mõttes on kadunud maailmade žanri rajaja, inglise kolonisaatorite eestkõneleja sir Henry Rider Haggardi sarjavõtt mõnevõrra traditsioonilisem, kuigi tänapäeval ikkagi julge samm, sest kindlasti eksisteerib angloameerika kultuuriruumis palju vihaseid noori vasakpoolseid, kes Haggardit rassismisüüdistustega ära tühistada sooviks. Nii et jällegi: müts maha Penguini toimetajate ees!

Isiklikult minu jaoks on selle sarja suurimaks teeneks aga siiski 20. sajandi keskmise poole angloameerika õuduskirjanike tekstide moodsa lugejani toomine. Olgu alustuseks mainitud juba varem jutuks olnud S. T. Joshi sajandi alguses Inglismaal ilmunud kolmeköiteline H. P. Lovecrafti valikkogude sari, mis tänapäeval on raamatupoodides saada just selles Penguin Classicsi kujunduses ja pakendis. Jällegi, põhjalike Joshi sissejuhatuste ning kommentaaridega.

Aga vähem olulised pole ka Lovecrafti eelkäijate Arthur Macheni ja Algernon Blackwoodi olulisema lühiproosa valikkogude trükishoidmine. Või siis jaapani kultuuritaustaga õuduslugude ameerika publikule tutvustaja Lafcadio Hearni tekstikogu. Ega kogu aeg ei jõua siis ainult M. R. Jamesi lugeda.

Ka Lovecrafti ja Howardi kaasaegse ning sõbra Clark Ashton Smithi lühiproosa ja luuletuste valiku tegi S. T. Joshi. Omaaegsest ajakirja Weird Tales kolmikust ei ole Penguin Classics sarja seega veel vaid Robert E. Howard jõudnud. Eks näis...

Teise maailmasõja järgse ameerika õuduskirjanduse esindatus on sarjas ka täiesti viisakas, on ilmunud 'best of'-tüüpi jutukogud sellistelt 1950ndail alustanud meistreilt nagu Richard Matheson, Charles Beaumont ja Ray Russell. Ja nagu selle sarja puhul ikka on kõik needki raamatud saanud endale lisaks väga nauditavale kaanepildile ja üldkujundusele jällegi tasemel eessõnad ja kommentaarid.

Ainus suurim tõrvatilk sellegi sarja puhul on elusolevate ulmekirjanike – kasvõi siis ainult õudusmeistrite, kui neile vaid see ulme alažanr sobib – vähesus. Õieti leiabki sarjast selliseid vaid ühe – 2015. aastal ilmunud meilegi tuttava Thomas Ligotti kahe esimese novellikogu ühisväljaande, mis on tõesti moodne õuduskirjandus oma parimal kujul, lisaks veel kirjanduslikult kõrgtasemel ja peavoolu establishmenti jaokski söödavas vormis.

Nagu LOA puhul on olemas Peter Straubi mahukas antoloogia ameerika õuduse arengust, nii on ka Penguin Classics sarjas ilmunud samalaadne köide – 2007. aastast pärit S. T. Joshi kokku pandud «American Supernatural Tales», mis algab traditsiooniliselt Irvingi, Hawthorne'i ja Poe'ga ning lõppeb Stephen Kingi, Joyce Carol Oatesi ja Caitlín R. Kiernaniga.

Loodetavasti andis see väike ülevaade ja kaanepildigalerii teile aimu, mis laadi ulmet tänapäeval lääne kirjastusmaailmas üldkirjanduslikuks klassikaks on tunnistatud ja millist mitte. On mõned autorid, kelle kirjandusüldsus on omaks võtnud (Lovecraft, Bradbury, Aldiss, Wyndham, Dick, Le Guin, Lem), on mõned üsna rumalad hoiakud, nagu näiteks, et ulmest sobib klassikaks vaid 19. sajandil Verne'i ja Wellsi kirjutatud teosed või siis, et ainus päriskirjanduse vääriline ulme saab olla õudusžanrist. Samas on see parem kui mitte midagi: on hulk teoseid ja autoreid, kes tänu neile raamatusarjadele on jõudnud laiema publikuni kui puhtalt ulmefändom, on palju klassikalisi tekste, mis püsivad trükis ja saavad endale uusi ja kenasid pakendeid ning on niimoodi raamatupoodide riiuleil kõigile huvilistele kättesaadavad.