Kas Netflix päästab anime? Seda küsimust on juba päris tihti esitama hakatud. Retooriliselt, sest vastus tundub olevat üsna ilmselge. Netflixi esimene originaalne anime, Castlevania oli lausa suurepärane. Lisaks on Netflix vägagi respektaabel (loe: nad annavad palju raha) levitamiskoht ka traditsioonilisele animele, mis ei ole nende tellimusel tehtud, see aga omakorda tähendab, et animetootjad võivad telekanalite kapriisidele vilistada ja rahaliselt riskida. Loodetavasti tähendab see, et varsti tuleb anime uus kuldajastu, kus anime põhirõhk ei ole roosamannavahu-iidolitel, sest nende piltidega mobiiliripatsid müüvad hästi.
Devilman ei ole tühja koha pealt sündinud Netflix Original, vaid legendaarse sarja uusversioon. Originaalne manga ja anime on aastast 1972, ning mangat on müüdud enam kui 50 miljonit köidet. Vaatamata populaarsusele ja kuulsusele, said Devilman’i fännid uut animatsiooni nautida aastal 1990.
Nagu võib sissejuhatusest arvata, siis Devilman on vägev hüpe eemale tänapäevasest
mainstream animest. Kohe esimeses osas tõmbavad peategelased huvitavad tabletid sisse, korraldavad ööklubis väikesed tapatalgud ja seejärel hakkavad deemonid üksteist tükkideks rebima. Sealt edasi lähevad asjad ainult jõhkramaks ja umbes seitsmendaks episoodiks on kogu maailm kaoses, loobitakse tuumapomme ja suvalised vanamutid vehivad püstolitega tänaval.
Vana hea ja äraproovitud meetod – võta sind valesti vaadanud inimene kinni, süüdista teda mõnes koleduses ja kui ta peakski ilmsüütu olema, siis küll ta taevasse saab. Või midagi sellist.
Loo peategelaseks on mitte millegi poolest silma paistev Akira Fudou, keda vahel piripilliks kutsutakse, kuna ta hakkab teiste muresid nähes tihti nutma. Mängu tuuakse tema kasupere tütar Mika, kes on ilmselge heteroseksuaalne huviobjekt, ja Akira täielik vastand – külm ja kalkuleeriv lapsepõlvesõber Asuka Ryo, kes on vahepeal geenius-teismeliseks kasvanud, ning tahab maailmale paljastada, et deemonid on meie seas. Selle plaaniga suunduvad poisid ülalmainitud ööklubisse.
Lava on valmis seatud. Mis meil seal on? On deemonid, kes on inimkehadesse peitu pugenud, on inimesi, kes on nende sisse pugenud deemonid alla surunud ja superinimesteks saanud. Mis nüüd tulema hakkab? Enda naiivsuses arvasin, et eks peategelane läheb ja kütab pahadele deemonitele ja inimestele võrdväärselt pasunasse, samal ajal kui politsei teda kõiges kahtlustab, ning uudistekanalid kogu asja pehmelt kinni mätsivad, süüdistavad helkivaid ööpilvi ja purjus pealtnägijaid. Ja lõpus võitlevad peapaha ja Akira Tokyo kohal! Sellist lihtsat madinat serveeritakse meile ühe episoodi jagu, sealt edasi ei ole mitte midagi nii lihtsalt must-valget.
Kohe kindlasti ei saa öelda, et Devilman Crybaby oleks puhas rupski- ja madinamultikas. Vastupidi, Devilman’i muudab eriliseks just see, et igal tegelasel, igal tegevusel, arengul ja sündmusel on oma taust ja omad põhjused. On harukordne, kui pea kõik nimeliselt äramainitud tegelased on huvitavad, mitte klišeelikud mannekeenid taustal, et peade arvu suurendada. Kogu süžee on ülihästi kirjutatud, pakkudes aina uusi ja ootamatuid keerdkäike, konflikte ja üllatusi. Tegin Devilman’i vaatamisel erinevaid ennustusi, ning pean nentima, et mitte ükski nendest ei läinud täkkesse.
Ma ütleks, et Devilman Crybaby on turboülelaadimisega
coming of age, mida tänu mõnusale huumorile ja ohtrale vägivallale saab ka veidi vanem põlvkond nautida. Ja
coming of age on tõepoolest vägev – Akira ei ole ainus, kes alustab kergesti unustatava ja õrna tegelasena, ning lõpetab deemonina. Seda arenguhüpet rõhutatakse ka täiesti üle võlli keeratud tegelaste disainihüppega.
Enne ja pärast
Kõige tähtsama faktori olen jätnud viimaseks, kuigi mainisin kohe alguses, et midagi on
mainstreamist teisiti. Mis teeb Devilman’i täiesti ainulaadseks, on selle audiovisuaalne kooslus. Palju animet kasutab kiirete stseenide jaoks äraproovitud taktikaid – efektjooned ja värelevad taustad ja mida iganes veel. Devilman on läinud vastupidist teed – tegelased näevad kohati välja nagu laste joonistatud, kuid iga üksik liigutus on eraldi joonistatud, mis annab kogu tegevusele enneolematu sujuvuse. Ja heliriba. Jah, 80ndate
synthwave koos oma neoonvärvidega on jõuliselt tagasi kõikides värsketes filmides, mängudes ja nüüd ka animes. Kuid kui ma just kiitsin animatsiooni ülimat sujuvust, siis pea igal kaadril on kaasas ka ülivõrdeline heliriba, mis tõstab elamuse veel ühe astme võrra kõrgemale. Vahetevahel esineb animes meile ka üks väike hip-hop’i kooslus, mis ei kõla nagu räppiv vanaisa, kes tahab noortepärane olla, vaid siiralt hästi. Ja kui ööklubis mängib suvalise tränatümaka asemel tõeliselt hea 90ndate
deep house, siis võib öelda, et ilu peitub detailides.
Aasta 2018 on alles värskelt alanud, kuid 5. jaanuaril ilmunud Devilman Crybaby on tõenäoliselt juba aasta parima anime tiitli noppinud.