Aestes, nüüd:
Ta ärkas kusagil kangialuses.
Kogu tema keha tundus olevat otsekui läbi pekstud, tühjaks väänatud. Läbi. Vaevaliselt ajas ta end seina najale istukile. Pea vajus vägisi rinnale. Kontroll liigeste üle peaaegu et puudus.
Kivisillutis tema all oli külm, võlvkaar tema kohal kauge ja justkui udune. Kuskilt tilkus vett otse talle ninale. See oli häiriv. Ta raputas pead ning vajus uuesti külili.
Siis kuulis ta kuskilt kaugelt mingit ühtlaste vahedega kuminat. See tundus olevat tornikella heli, mis löök löögi järel läbi udu tema teadvusesse tungis. Otse pähe, ent hullemaks see olemist ei teinud. Vähemalt mitte oluliselt. Lihtsalt ta tajus, et see kumin on miski, mis on tema jaoks ülioluline ja külm kahtlusevine puges tema hinge. Iga löögiga aina enam ja enam. Ta mäletas justkui oleks keegi teda lämmatanud ... teda vee alla surunud ... Mingit tunnet, et keegi oli .... Keegi oli teinud ... Teinud mida? Ta ei mäletanud ning ka mõttekild ise pudenes tolmuks.
Ta sundis end rahulikuks. Ettevaatlikult liigutas ta oma käsi. Järjekindlalt. Kui tundus, et käed on kontrolli alla saadud, masseeris ta oma jalgu, justkui tasahaaval enda liigestesse eluvaimu sisse kutsudes.
Mõne aja möödudes üritas ta uuesti istukile tõusta. See õnnestus, ehkki pea oli endiselt raske. Ja tühi.
Seal ei liikunud ainsatki tõelist mõtet, ei vähimatki kõrvalpõiget sellelt, et saada püsti, et saada teada ... mida?
Püsti, et minna, aga kuhu? Ta ei teadnud.
Miks? Tal polnud aimugi
Lihtsalt... vaja... minna... kuhugi ...
Piirialal, veidi rohkem kui kaks nädalat varem:
Mida lähemale, seda madalamaks ja kiduramaks muutusid Sehvalki soo äärealale iseloomulikke rohekaskollaseid lehti kandvad puud-põõsad. Veel siin-seal lokkavast rohust paistsid juba silma esimesed hallikaspruunid laigud. Sitikad muutusid aina pealetükkivamaks ja teerada Egerini ja tema kaaslaste jalge all aina mudasemaks.
Üha hägusemaks muutusid ka seljataha jäänud kuningriigi läänepoolseima vahiposti Fort Osinari kontuurid. Seal ristus Oloksläi pealinnast Aestest algav tee Alaaniasse ja Holmi viivate teedega, suubudes iidsele impeeriumiaegsele kaubateele, mis ühendas kõiki kuut Tormiranniku kuningriiki ja nende kaubavahetust.
Egerin peatus ja andis Steinarile märku sama teha. Õhtu oli käes ning nende ees kõndivast rajaleidjast hoolimata ei julgenud ta vastu hämarat nende ees laiuvasse sohu minna. Vähemalt mitte esimesel õhtul. Hiljem võib-olla, aga mitte veel.
"Lööme tänaseks laagri püsti," ütles ta Steinarile, kes talle äraootavalt otsa vaatas. Steinar hüüdis rajaleidjale, et see peatuks ja piirimaalasest rajaleidja pöörduski nende juurde tagasi ning lausus irvitades.
"Kohe näha, et kindlamaa mehed. Juba soo piiril lööte kõhklema."
"Ma eelistan mitte ainult teada, vaid ka näha, kuhu ma astun," vastas Egerin, ehkki pidi tunnistama, et Sehvalki soo tekitas tema hinges tajutavat kõhedust. Liiga palju oli ta kuulnud lugusid pinna all varitsevatest soomadudest, kes võivad aastaid söömata jahti pidada või rändavatest surmalaugastest, mis hooletu astuja hetkega endasse imevad.
"Sedand küll, aga kindla pinnani on veel jupp maad ning ma eelistaks võimalikult kippelt oma pere juurde naasta. Mitte, et ma mõistaks, mida teie masti mehed sealt täpselt leida loodavad," selgitas rajaleidja ning istus nende kõrvale maha.
"Kui ei tea, pole järelikult vaja teada, eks ole," vastas Egerin.
Mitte et nende ülesanne oleks väga salajane olnud. Vähemalt mitte siinkandis, sest mis muu võis Oloksläi sisemaa mehi ikka piiri äärde ajada, kui huvi naabrite vastu. Huvi saigõnite vastu.
Aastasadu olid mõlemad vaenupooled teineteisest eemale hoidnud, ent nüüd...
Kõikjal oli tundmust, et ajad on muutumas. Seda kuulutasid Kuue kuningriigi elanikud, kes justkui rändlindudena aina enam ja enam üle Halli ookani uuele maale rändasid. Seda kuulutas kõik - rahutused Alaanias ning kuulu järgi piiri ääres nähtud saigõnite salgad, mis väidetavalt sohu teede jaoks radasid märgistasid ja piiriäärseid forte uurimas käisid.
Kuni Egerin mõtteid mõlgutas, olid rajaleidja ja Steinar juba veinilähkri avanud ning seda ka omavahel jagada jõudnud. Steinar otsis kotist kaardid ja viskas pilgu rajaleidjale. See noogutas ning Steinar asus kaardipakki segama.
Egerin jäi piipu süüdates nendevahelist kaardipartiid jälgima, ent uitmõtted viisid ta hetkest eemale.
Nende eesmärk oli tõepoolest uurida, kas teated sellest, et saigõnid aktiivsust üles näitavad või sohu teid märgistavad, vastavad tõele. Seega ei olnud tõesti vähimatki põhjust, miks rajaleidja poleks võinud nende eesmärgist teada, aga Egerin oli lihtsalt loomult kinnine. Talle ei meeldinud rääkida asjadest enne, kui see vajalik oli, ning praegu veel ei olnud. Kõigepealt vaatab, kas neil õnnestub leida saigõnite märgistatud radu või leegionite liikumiseks tehtud sooteid, siis organiseerib ta Fort Osinaris midagi maakaitseväe sarnast, mis Sehvalki soos patrulliks.
Fort Osinaris nähtu oli süvendanud tema kahtlusi piirialadel valves olevate sõdalaste kvaliteedi osas, ent paremaid tal polnud. Garnisoni komandant oli keelitanud teda täiendust saatma ja ehkki Egerin oli sellega mõttes nõustunud, tahtis ta ennem näha, kas selleks tõesti põhjust on... ning siin ta nüüd oli.
Ta viskas end Steinari poolt üles seatud asemele, tõmbas mantli üle pea ning üritas end magama sundida.
See aga ei õnnestunud, sest mõtted kandsid ta ikka ja jälle tagasi oma kodulinna Aestesse, tagasi Mirreni juurde.
Aestes, veidi vähem kui kuu aega varem.
"Miks kooljapäralt just sina?" lajatas trotsist täidetud küsimus ja mitte esimest korda.
Mirren oli seda juba korduvalt lausunud. Ikka ja jälle see küsimus – "mispärast just sina ja sinna?"
Nagu leiduks mingi ümberlükkav põhjus, miks ükskõik kes peale Egerini minema peaks. Nagu ei oleks Egerin ise selle peale mõelnud. Nagu poleks olnud vastus ammugi teada.
Egerin sai sellest iseenesest ju aru, keegi ei oleks tahtnud enda armastatut kuskile läänes laiuva Saigõnimaa ja Olokläi piiril laiuvasse Sehvalki mädasohu saata.
Veel enam siis, kui kuningas Agonil on õigus ja kuulujutud saigõnite tegevusest tõele vastavad. Nende käest juba elavana ei pääsenud. Mitte et keegi kadunuid taga otsima oleks läinud, aga liikus lugusid.
Saigõnimaa ja Kuue Kuningriigi vahel oli valitsenud rahu. Lepinguta ja igasuguse kokkuleppeta rahu ja nii oli see kõigile sobinud.
Ja nüüd jälle vaatasid Mirreni kaks trotslikku pruuni silma talle otsa ja valgust kiiskavate hõberõngastega kaunistatud huuled vormisid küsimuse - miks just sina?
Sest. Sest. Lihtsalt sest, sest Agon oli...
"Tead ju, mis seisus su isa on...," vastas Egerin. Kes teab juba mitmendat korda. Nad olid kuninga haigusest rääkinud. Võimalik, et rohkem kui keegi teine terves Olokläis. Ent ometigi.
"Aga sa oled talle ju nii poja kui väimehe eest, kas ta sinu pärast hetkekski ei muretse?" vastas Mirren.
Egerin ei vastanud. See oli uus küsimus. Solvav küsimus.
Nagu ei suudaks ta hakkama saada. Küsimus polnud ju selles, vaid... Seal polnud vahet. Nad olid sel teemal juba korduvalt vaielnud ning kuna tegemist oli olnud kuninga esitatud palve, mitte ainult käsuga, siis ei võimaldanud see Egerinil sellest kuidagi kõrvale põigelda.
Seni oli Egerin olnud Agonile nagu hoolealune või pigem kasulaps. Kuningas oli vastanud pea igale ta soovile ning nüüd ... Egerinil ei sobinud, eriti veel kuninga haigusele mõeldes, talle ära öelda.
Egerin lihtsalt pidi minema, ent Mirreni mure oli siiras ning ta sai sellest aru. Ka Egerin ise ei tahtnud ju minna.
Ta juurdles, mida ta siis oleks teinud, kui ülesanne oleks antud kellegi teise kui Agoni poolt ning jõudis tõdemuseni, et kui palujaks ei oleks olnud just Mirren ise, poleks ta palvele vastanud.
"Ma pean minema, mõistad ju isegi. Ma ei saa talle kuidagi ära öelda. Sa saad sellest paremini aru kui keegi teine." sõnas ta peale pikaks veninud vaikust.
"Ma saangi, aga ikkagi.... Võib-olla kui paar päeva venitada ehk mõtleb ta siis ümber," vaidles Mirren vastu, ent tema sõnades kõlasid talle omase tulisuse asemel hoopis esimesed leppimisnoodid.
"Mira, kallis, me oleme seda juba proovinud. On aeg tõele näkku vaadata ja tunnistada, et tal ei lähe paremaks."
Mirren vaikis ja Egerin jätkas, justkui endale rääkides.
"Reetmisest räägib ta juba ammu, aga ometigi pole sellele miski viidanud. Vähemalt mitte siiani, aga vähemalt on ta suutnud mind mõtlema panna vandenõu võimalikkusest. Võib-olla on ta haigus nakkav, aga võib-olla on tal lihtsalt õigus."
"Ma ka ei tea, kuid ma olen mõelnud, et ehk on isal seda konflikti piiri ääres vaja. Miski ei konsolideeriks kalevaseid kiiremini uuesti tema ümber kui sõda saigõnitega."
"Usud sa võimalust, et saigõnid kavatsevad meid tõesti rünnata?" päris Egerin.
"Tõsi on see, et peale kokkupuutumist meie püssirohuga tõmbusid nad tagasi, aga... Kes teab, mis nad kolmesaja aasta jooksul välja on suutnud mõelda. Ma ei usu, et nad lihtsalt käed rüpes passisid. Samas, isegi kui nad on püssirohu kasutusele võtnud, seisavad nad ikka silmitsi sama probleemiga, mis Tormiranniku väed kolmsada aastat tagasi - raskerelvi juba läbi Sehvalki ei vea."
"Võib-olla õppisid nad tuld purskama?" proovis Egerin tuju tõsta. Katse oli mannetu, ta taipas seda isegi, aga siiski oli see veidi helgem noot ning Mirreni naerupahvaku järgi tundus, et ka talle oli seda vaja. Teeseldud kergendust, midagigi, mis kogu selle sitasevõitu päeva natukenegi helgemasse valgusse seaks.
"Pigem tuletasid meelde, kuidas seda teha," märkis Mirren ühtäkki oma tavalisel ninatarga toonil. See oli juba üdini temalik. Piiramatu teadmistepagasiga inimesena oli tal närviajav komme alati ületäpsustada, kuid seekord ei pannud Egerin seda pahaks. Vähemalt ei rääkinud nad otseselt retkest ja see oli hea.
"No keegi peale nende enda ei arva, et nad draakonitest põlvnevad. Pigem mingist sisalikust, arvan ma."
"Ka sisalikud põlvnevad lohedest."
"Olgu, kui sa nii ütled, siis ma usun."
Vaikus. Nad lihtsalt seisid ja üritasid üksteisele mitte otsa vaadata.
"Ütle midagi, ütle, kuradile. Ükskõik mida," mõtles Egerin, ent mida tungivamalt ta seda eneselt nõudis seda vähem tuli tal midagi pähe. Pealegi, oli juba hilja.
"Sa lähed?" küsis Mirren Egerini reisipaunale pilku heites.
"Jah, lähen."
Nad suudlesid. Põgusalt, kergelt.
"Sellest ei piisa. Me ei saa lihtsalt nii lahkuda. Võib-olla peaks tõesti.... Ah - kooljad! - ma ei jää ju, kurat, kauaks," mõtles Egerin käega üle Mirren seljale langevate punakaspruunide kiharate libistades, võttis siis reisikoti ja lahkus kambrist.
Steinar ja Agelber ootasid teda sisekindluse õuel saduldatud hobuste juures. Egerin vaatas veel korra kambriakende poole, ent ei näinud seal kedagi.
Nii olid nad üksteisest lahkunud.
Soosaarel, Sehwalki soos. Kaks nädalat varem.
Nad olid sumbanud soos juba kolm päeva, üksikute põõsaste ja siugjasoksteliste puude vahelises mudas, saatjaks öökimaajav mäda- ja roiskumislehk.
Rajaleidja teatel pidid nad ülehomseks Sehvalki mõttelisse keskpunkti jõudma, kuid peale soos veedetud päevi oli isegi Steinaril seda raske uskuda. Egerinist rääkimata. Ta poleks iial uskunud, et maailmas on nii palju kasutut pinda. Nii palju vastikuid sitikaid, kes end kuuekrae või üle näo veetud riideribade vahelt sisse pressisid ning kipitavaid-mädanevaid haavu jätsid. Nende hulluksajavalt tüütu kimin täitis terve soopealse.
Kui hakkas hämarduma, suunas rajaleidja neid järjekordsele soosaarele.
See oli kidurate põõsastega kaetud küngas, mis oli tekkinud rändrahnu ümber. Selle keskel kasvas uhkes üksinduses igerik puu justkui hüljatud vahimees ja saare kohal sumises veel paksem putukatepilv kui nende pea kohal.
Saarele astudes ei jõudnud nad veel hingegi tõmmata, kui silmasid liikumatult lamavat kapuutsmantlis inimkeha, mis põõsaste vahelisel lagendikul otse puu all lebas. Egerin lükkas pistodaga kapuutsi mehe näolt ning tundis ära kaubateeäärses kõrtsis kohatud rändaja.
Ta mäletas teda ainult häguselt. Nad olid istunud kolmekesi. Rändaja oli sisenenud kohe peale seda, kui kõrtsipidaja neile esimesed toobitäied lauale tõi.
Tema lahkumine oli Egerini jaoks unustusse vajunud. Ta mäletas vaid mingit sõnelemist Agelberi ja rändaja vahel ja seda, et kui nad lahkusid, olid kõrtsi lasila küljes vaid nende hobused. Sedagi mäletas ta sellest peavalusest hommikust vaid seetõttu, et Agelber oli hobuste joogiküna kõrval oksendanud. Siis olid nad lahkunud, et kohtuda kõrtsmiku soovitatud rajaleidjaga ning Agelber jäi hobuseid valvama.
Nüüd oli ta aga siin, koos nendega nimetul soosaarel.
"Tunned ära," küsis Steinar, Egerinile irvitades otsa vaadates.
"Jah, ta oli koos meiega kõrtsis. Rohkem ma ei mäleta."
"Kõrtsimoor ütles mulle, et palju ei puudunud, et ta oleks meie hea Agelberi peajagu lühemaks teinud...“ seletas Steinar, samal ajal Egerinile äraootavalt otsa vaadates. Nähes aga, et Egerini näolt peegeldub vaid mõistmatus, jätkas ta grammijagu vähem entusiastlikult:
„ ...Või siis kõrvade võrra vaesemaks. Kuulsin, et neil pidi siinkandis säärane komme olema."
"Millest nad kiskuma läksid?" päris Egerin, kelle mälestustest mingi ebameeldiv mälestuspilt vormuma hakaks.
"Sa ei mäleta, jah. Ei millestki, nagu ikka. Agelber vist kukkus ta lauale. Ma hüppasin ka kohe jaole, aga sina olid juba omadega..."
"Ma nagu midagi mäletaks..."
"Noh, kõrtsiemand lahutas meid, enne kui relvad käiku läksid ning pärast rääkis mulle, et tema vaist ütles, et see rändur oleks meid kõiki võinud teise ilma saata ja ta ei tahtnud korraga kolmest kundest ilma jääda... Arvestades piiriäärsete kogemusi, siis võis tal selle sisetundega õigus olla. Midagi vastikult külma oli selles tüübis," vastas Steinar ja võdistas end tahtmatult.
"Võib olla, et oligi siis..."
"Nojah, mis sest nüüd enam. Mis temaga, huvitav, juhtus?" jätkas Steinar laibale osutades.
"Minu arust on ta..." lausus Egerin peale pisikest pausi, uuris siis tähelepanelikult ümbrust ja jätkas:
"Tundub, et ta lihtsalt suri. Haavu pole, võitluse jälgi ka mitte... kukkus selili ja suri või suri une pealt, ehkki une pealt surnu kohta lamab ta natuke imelikult."
"Eskjä," pöördus Egerin rajaleidja poole." Mida sa sellest mehest tead?"
"Ei midagi, esimest korda näen."
"Oskad sa öelda, mis ta maha võis võtta?"
"Ei, es oska," vastas Eskjä ning mähkis end mantlisse.
"Nojah, siis jääb see mõistatus lahendamata ning hoolimata teievahelistest erimeelsustest, Steinar, peaksime me ta maha matma."
"Jätaks niisama...." pakkus Steinar ning haigutas, tehtult.
"Ei, me matame ta maha, sest ... Sest me lihtsalt teeme nii, pealegi, pinnast arvestades ei tohiks see eriti raske olla."
"No kõigepealt otsime ta läbi, ehk on tal midagi, millest ta ise enam ei hooli." ütles Steinar ning pilgutas Egerinile silma.
"Seda muidugi..." vastas Egerin ning nad asusid rändaja kallale. Peale vööl oleva kukru ja pistoda ei leidnud nad midagi väärtuslikku, kui nahkpaelaga rändaja kaelas rippuv puust medaljon välja arvata. Seegi oli lihtsalt puust latakas, millesse oli graveeritud silm.
"Tunned seda märki?" küsis Egerin rajaleidjalt. Too raputas pead.
Steinar võttis vöölt noa, et ehe ära lõigata, ent Egerin takistas teda
"Jäägu see, sul pole seda vaja."
Steinar nõustus, ehkki näha, et vastu tahtmist, puistas siis kukrus olnud mündid peopesale ning hüüatas tajutava pettumusega:
"Pole ime, et kõrtsiemand meist ilma ei tahtnud jääda. See vaene sell suri ju puruvaesena."
Kolmekesi vedasid nad kangestunud surnukeha rajaleidja juhatusel lähima laukani ning lükkasid selle sinna. Egerin murdis põõsastest mõned sirgemad oksad ja tegi neist kaks kolmnurka.
"Pole just sama, mis tuleriit, aga abiks ikka," mõtles ta, torkas ühe kolmnurga püsti ja teise asetas lihtsalt laukale, teenäitajaks, et rändaja hing irdudes Hingede Alasile oskaks siirduda.
See tehtud, läksid nad soosaarele tagasi, mässisid end keepmantlitesse ning peagi kuulis Egerin Steinari ja rajaleidja norskamist. Ta ise ei suutnud magama jääda. Midagi näris teda. Miski tundmatu rändaja laiba juures oli olnud valesti. Midagi.... miski...
Alles hetk enne uinumist tabas teda teadmine – laip oli olnud putukatest puutumata.
Aestes, nüüd
"Istu, lihtsalt istu veidike aega!" sisendas ta endale vaikselt nagu üritades oma jonnivaid kehaosi kuulekusele kutsuda. Ja hoolimata sellest, et kogu mõistus selle vastu protestis, sundis ta end istuma. Lihtsalt ootama tornikella kuminas, mis aina hoogsamaks muutus.
Ta teadis, et kella lüükse pidustustel. Näiteks pulmades ja ... või kui Aestet rünnatakse.
"Aeste, muidugi," lahvatas äratundmine ta peas. Ta ju teadis seda kangialust nagu ka kõiki teisi kohti kogu linnas.
Aga, hoolimata teadmisest häris see kell teda... Kuskil temas loitvele lööv sisetunne ütles, et seekord pole see pulmakell. Ei, see pidi olema midagi muud.
Kummalisel kombel tundis ta, et peab sellest kuminast midagi välja lugema. Mingi teabe. Teabe, mida ta istudes kuidagi ei suutnud välja mõelda. Ta vaagis omaette, kas proovida püsti tõusta või istuda veel veidi, kui täisteadmine nagu terav noahoop tema teadvuse vallutas.
"Seda... lüüakse... temale," ütles see talle.
"Ta on surnud!" kisendas kogu tema teadvus ning jõuetult ja alistunult vajus ta uuesti külili...
Soosaarel, Sehwalki soos. Kaks nädalat varem.
Nad ei saanud magada väga kaua. Mingi teadmine tungis järsku Egerini unenägudesse ja ta ärkas. Mitte lihtsalt halva unenäo peale, ei, see oli ohutunne, mis ta hetkega jalule ajas. Ta virutas jalaga end mantlisse mässinud rajaleidjale, hetk hiljem raputas ta Steinari.
"Üles," sisistas ta ning tundis alles nüüd teravat kipitust kaelal. Mingi putukas, mõtles ta esmase hooga ning kobas käega hammustusjälge otsides.
Ta leidis selle, ainult et see tundus paise kohta liiga tahke. Nagu mingi imelik puuk.
Mõtlemine muutus raskemaks. Põlved muutusid nõrgaks ning alles siis, kui ta sulisotsaga puhkpüssinoolt enda näppude vahel hoidis ning neist tormina ülevoolavat saigõnite sõjakisa kuulis, taipas ta, millega tegu on.
Ta haaras asemelt harjumusest valmis pandud püstoli, tulistas, üks ründav kogu kukkus. Kusagilt ööhämarusest tuleva löögi eest suutis ta kõrvale põigata.
Eemalt kostis temani Steinari röökimist, veel üks kärgatus. Maapind Egerini jalge all oli libe ning järk järgult pistodaga lööke pareerides tundis ta, kuidas mingi imelik väsimus aina rohkem ja rohkem üle tema hakkas laskuma. Kaks ründavat saigõnikogu tema ees virvendasid. Ta astus kiirelt kaks sammu tagasi, et Steinarini jõuda, ent viimast sammu ta enam teha ei jõudnud. Põlved andsid alla, ta vajus külili kaldamutta ja silme ees hakkas kõik pöörlema...
Tume kogu kummardas tema kohale. Helide ja öövärvide virr-varr. Rusikahoop vasarana silmnäkku sadamas. Kellegi jalg maandumas ta ribidel, justkui üritades teda veel sügavamale mutta suruda. Püstolipauk ja ere valgusesähvatus kusagilt Steinari poolt lõhestamas õrnas kuupaistes ööhämarust, saateks kellegi kurguhäälne röögatus ja püssirohuving. Uduselt nägi ta, kuidas kogukas saigõn Steinari maha virutas. Ta kuulis veel sohu jooksnud rajaleidja surmakarjet ning vajus siis sügavale teadvusetuse rüppe.
Aestes, palju aastaid varem
"Löö, löö nüüd!" käsutas Egerin.
"Mis siis, kui see katki läheb?" kostis Agelber, kes Steinari isa, relvameister-kalevase Karenäideri laoruumist näpatud oganuia käes hoidis ning tema nägu virildus.
"Siis paneme selle tagasi ja teeme näo, et ei tea midagi. Ma ütlesin, kedagi ei huvita enam need saigõnite turvised," seletas Egerin kannatlikult. Steinar noogutas ning Mirren lisas:
"Vaevalt et sellega midagi juhtub, jah. Saigonite turvised on tehtud erilisest metallist. Seda me ju järgi proovida tahamegi."
Agelber ei tahtnud juttu erilisest metallist küll uskuda, ent samas olid nad kõik Mirreni teadmistes kahtlemise eest rohkem kui korra kõrvetada saanud. See plika lihtsalt ahmis endasse kogu maailma teavet, et seda talle endale sobival hetkel välja paisata ning poisid pidid sellega lihtsalt leppima.
"Kui sa, Mirren, nii hästi tead, siis miks mina pean esimesena lööma?" proovis Agelber diplomaatilist lähenemist. Steinar, kes erilise metalli peale peaaegu et naerma oleks puhkenud, seletas kannatlikult:
"Mina võtsin nuia, Mirren ja Egerin tõid turvise... On loomulik, et sina oled see, kes esimesena katsetab."
"Pealegi oled sa meist ainuke, kes on piisavalt tugev, et seda korralikult kasutada," õhutas Mirren.
Agelber kõhkles veel, ent nähes, et üksikasjad ja jõuvahekord on tema kahjuks, astus uuesti sammu teiba otsa pistetud turvisele lähemale ning virutas.
See oli nõrk hoop, meelega nõrgalt löödud, nii et turvis küll kolksatas ja lõi kõikuma, ent mingit vigastust sellele ei tekkinud.
"See ka mõni löök, ma arvasin, et sa oled palju tugevam," õrritas Mirren, nii et tugeva kondiga ja suurt kasvu Agelber punastas. Tema kollastest juuksesalkudest raamitud nägu tõsines. Uuesti võttis ta hoogu ja lõi.
Turvis kolksatas õnnetult ning kukkus kolinal sepikojatagust katvale kivisillutisele.
"Noh," ütles Agelber, põski punni ajades.
"See saigõniramp oleks surnud olnud," kiitis Steinar, kes maha kukkunud turvist vaatama oli tõtanud.
Ka Egerin kalpsas Steinari juurde ja noogutas heakskiitvalt pead. Turvises oli korralik mõlk ning selles laiutas ogast tekitatud auk.
"Sa valetasid," ehmatas Agelber ning näitas süüdistavalt näpuga Mirreni suunas.
"No ega mina ka kõike ei tea, eksole... Pealegi, ma ütlesin..." vingerdas Mirren, ise vaevu naeru tagasi hoides.
"Sa ütlesid, et need on tehtud erilisest metallist!" ei lasknud Agelber tal lõpetada. Steinar ja Egerin vaatasid pealt ning irvitasid varjamatult.
"Aga ongi ju..." kaitses end Mirren ning võttis üleoleva hoiaku. "Need on soorauast, seepärast sinusugune koba sellest läbi lõigi."
Tüli oli taas õhus. Agelber tahtis juba midagi teravat vastata, kuid ühtäkki kostsid kuskilt linnaväravate suunalt sarvede hüüded. Selle järgnes tornikella kumin.
See mõjus lepitavalt.
"Vahele jääme," kahvatas Egerin ning haaras abiotsivalt Mirreni poole vaadates turvisest.
"Aita mind, viime tagasi," kähistas ta üksinda metallkobakat lohistades.
Mirren tõttas Egerinile appi, ent kabjaplagin möödus juba sepikojast.
Mirreni isa, noor kuningas Agon, oli naasnud tasumisretkelt Averdeeniasse paar päeva varem kui oodati. Ilmselt oli ta jätnud sõdalased vooriga järgi tulema ning ainult kalevastega edasi ratsutanud. Nüüd olid nad aga igal juhul kohal ning Egerini, Mirreni ja kindlusest näpatud turvise jaoks äärmiselt valel hetkel.
"Ehk jõuame," pigistas Mirren vapralt turvist tassides, ent ka tema näol oli maad võtnud ärevus. Ta mäletas veel hästi, mis oli juhtunud peale seda, kui nad Steinari näpatud arkebuusi katsetasid ja ta ei tahtnud lasta sel korduda.
Pealegi oli neil ju veel aega. Kuid ei, sepikoja tagauks läks lahti ning seal seisis Averdeenia retkelt naasnud Steinari isa, relvameister-kalevane Karenäider.
"Ahaaa, aimasimegi, et te kõik siin olete. Igal juhul, noor Raudskvard, kuningas Hagen on naasnud ja soovib sind näha. Kiirusta." Seejärel langes ta pilk turvisele, mida Mirren ja Egerin parasjagu sündmuskohalt minema olid lohistamas.
Esmapilgul paistis, et ta vihastab ja Steinar, kes oli isa tagant näpatud oganuia varmalt tagatrepi alla visanud, tõmbus juba äraootavalt kössi, ent ju siis mõistis Karenäider, et turvise näol pole tegemist tema tagant näpatud varaga ning ta nägu selgines taas.
"Noh, mida sa ootad, kiiresti-kiiresti. Las see metallikolakas jääda. Ma võtan panen selle enda juurde ja teinekord viite ära. Nüüd aga... Ma usun, et kuningal on hea meel ka oma tütart näha," lausus ta ning lisas veel juurde:
"Kiirustage nüüd, noh-noh...."
Kahekesi jooksid Egerin ja Mirren relvameistri kojast sisekindluse värava juurde. Sealt said nad segamatult läbi, sest vanaldane väravavalvur oli juba kindluseõuele kogunenud kalevaste summa uudistamas.
Egerin nägi kohe, et kuningas on tõusnud kuningakoja trepile ja räägib midagi kalevane Kivasteriga.
Ta nihutas end tasapisi sõdalastesummast läbi aina ettepoole ja ettepoole. Esiritta jõudnud, otsis ta pilguga kalevaste seast enda isa, ent teda leidmata koondas ta tähelepanu kuningale. Noor kuningas Agon, kes oli alles kolmekümnendate eluaastate alguses, oli kõigi aegade noorim Oloksläi kuningas ning hoiakult oma kadunud isa vastand. Uhkelt kui sirge tammepuu seisis ta kojatrepil ja seletas midagi rohkete žestide saatel teda kuulavale Kivasterile.
Kui ta lõpetas, libises tema pilk üle sõdalastesumma ning Egerini märgates kutsus ta poisi käeviipega enda juurde.
Egerin aimas, et midagi on juhtunud. Veel korra heitis ta pilgu üle õla, et kojalippu näha, ent seda ikka veel märkamata vallutas sünge eelaimus tema meeled. Ta kõndis kuningani, Agon ütles talle midagi. Egerini jaoks läksid need sõnad kaotsi. Ühtäkki tajus ta maailma nagu läbi udu. Agon raputas teda ja Egerin tuli taas täisteadvusele.
"Kuula nüüd. Sa oled nüüd kalevane.... " alustas Agon, katkestas viivuks, justkui tahtes Egerinile veel hetke kogumisaega anda, ent jätkas siis:
"...Mu lipu alla koguneb kolm- ja poolsada sõdalast, minu käsu all on kakskümmend üks kalevast ja sina oled nüüd üks neist kahekümne ühest. Su isa surnukeha saabub homseks. Tema tuleriit tuleb mitme mehe kõrgune ja tema hing naaseb suitsupilve saatel Hingede Alasile."
Egerin ei vastanud midagi. Ta oli ikka veel löödud. Puretud aimdusest, muserdatud teadmisest, ent vähemalt suutis ta nüüd aru saada, mida talle räägitakse.
" Me elame ajal, mil me ei suuda säästa ka kõige ustavamat ja väärikamat..." jätkas Agon ning vaatas Egerin otse silma. Tema helepruunide silmade aus ja otsekohene pilk puuris end Egerini teadvusse, hajutas udu ning raputas poisi lõplikult hetke tagasi.
"...ent sulle tahan ma olla mitte eestkostja, vaid venna eest. Vanema venna, kes su eest hoolt kannab. Nii nagu oli sinu isa mulle. Saagu kõik, kes siin seisavad, tunnistuseks minu lubadusest, hei kalevased, olge te tunnistajaiks." lõpetas Agon, peatas korraks, tõstis tähelepanu nõudes käe, ja kui õuele kogunenute pilgud olid temale koondunud, lausus ta kätt Egerini õlale pannes:
"Nüüdsest on Valdeni poeg Egerin Raudskvard minu kalevane ja kuni meheikka jõudmiseni ka minu hoolealune ja täieõiguslik kojaliige. Vannun sõjaretkel surnud Raudskvardi nimel, et minu juures ei saa tal olema millestki puudust."
Egerin seisis tummana ning ehkki kuningakoja liikmeks tõusmine oli õnn, mis vaid vähestele osaks sai, ei suutnud ta suust silpigi kuuldavale tuua.
Ta polnud oma isaga kunagi lähedane olnud, kuid ometigi tundis ta end täiesti üksi, sest tema ema oli surnud raskesse kopsukatku juba aastaid tagasi, õe oli kaetanud toonatõvenõid nii, et see paari päevaga teise ilma läks ning nüüd siis oli surnud ka tema isa.
Ta tundis end hüljatuna hoolimata kuninga öeldust ning ainuke isik, kellega ta rääkida oleks tahtnud, oli Mirren. Tema oli aga juba kotta lipsanud.
Ja ehkki kuninga käsi oli tema õlal ja tervelt kakskümmend kalevast teda enda tervitushüüdega innustamas, ei suutnud ta mõelda isegi oma kuulsusrikkast isast.
Pealegi, seda, et Valden Senigsen oli tagasiteel hobuse seljast kukkudes kaela murdnud, sai Egerin teada alles hiljem ja ega sel tähtsust oleks olnudki.
Sehwalki soo, Saigõnimaa. Vähem kui kaks nädalat varem
Egerin ei teadnud, kaua ta teadvuseta oli olnud. Kui ta ärkas, oli päev ning ta oli alatasa oigava Steinariga selg-selja vastu okstest punutud lavatsile seotud. Lavatsit vedas jässakas punakaspruuni- ja valgelaiguline Saigõnimaa hobune.
Tal polnud aimugi, kus nad olla võiks, kuid ta eeldas, et saigõnid toimetavad neid edasi läände, Mott Elphsadeni mäe, läänekaare kaugeima teadaoleva punkti suunas.
Ta proovis saatjatega rääkida, ent saigõnite suud püsisid lukus ja kui hobuse tekitatud helid ja lavatsi lohistamiskrigin maanteel välja arvata, siis liikusid nad vaikuses.
Vahepeal möödusid neist voorid palkide ja vitstest punutud mattidega, millest Egerin järeldas, et kuuldused sellest, et saigõnid alles sohu teid märgistavad, on juba aegunud.
Saigõnid ei rääkinud ei omavahel ega ka mitte möödujatega, ning ööseks tegid nad asemed eemale, nii et Egerini kõrvu, kellele lisaks Tormiranniku dialektidele ka natuke saigõni keelt oli õpetatud, ei kostnud mitte silpigi.
Hommikul edasi liikudes päästeti Egerin lavatsilt. Ju pidasid saigõnid teda piisavalt terveks.
Üks saigõnitest puhastas Steinari peahaava ning siis liikusid nad edasi. Egerin kõndis lavatsi ees ning märkas sageli, kuidas nende sisalikunägudes paiknevad hallid inimsilmade sarnased silmad teda vaenulikult jälgivad. Või ta vähemalt arvas end nende pilkudest vaenulikkust välja lugevat. Tal polnud saigõnite miimikast aimugi. Polnud ta ju enne kallaletungi ühtegi neist päriselt näinud ja pildid, mida raamatukogu raamatutes hulganisti leidus, kujutasid kõik saigõneid irevil hammastega inimsisalikena, nii et näoilmete osas polnud neist väga abi.
Nii ta siis kõndis, jälgis ümbrust ja oma saatjaid, üritades välja mõelda, milleks teda vaja võiks olla.
Ta ei üritanudki plehku pista. Sellist mõtetki polnud, sest ta teadis, et isegi juhul, kui ta sooni jõuaks, ilma rajaleidjata ta sellest läbi ei pääseks. Ööseks seoti ta aga jälle Steinari külge lavatsile ja hommik tervitas teda järjekordselt kangestunud liigestega.
Nii liikusid nad aina kivisemaks muutuval maastikul edasi ja nende teele ei jäänud ühtegi märki muust asustusest kui sooteede rajamiseks materjale vedavad voorid.
Alles kolmanda õhtu hakul kohtasid nad midagi jahmatavat. See oli leegion.
Vaatepilt oli nagu pildid vanades raamatutes. Ilmatu voor saigõneid möödus neist. Nende kilbid olid suured, ovaalsed ning kollaseks võõbatud ja nad kandsid kõik kolla-punasekirjusid tuunikaid, mis nende halli nahaga terava kontrasti moodustasid.
Nende sitketes käsivartes hoitud kahe mehe pikkused odad särasid päikesekiirtes ja pilgud puurisid teeservale tõmmanud Egerini ja tema eskortijaid varjamatu uudishimuga.
Egerin taipas alles nüüd, et tema saatjate hulgas polnud ühtegi saigõnite leegionäri.
Ei, kellegil tema eskortijatest polnud kilpi või pikkoda, ainult lühikesed laia teraga mõõgad ning nende tuunikad olid erinevad ning peamiselt matthalli- ja rohelisekirjud.
Selle järgi oletas ta, et tegemist oli soopatrulli või millegi sarnasega ja nii nagu teeehitusvoori silmitsedes, nii leidis ta jälle end mõtlemas, et kui palju Agoni jutust oli tõsi ja kui palju lihtsalt haigushoost põhjustatud luul. Vastumeelselt pidi ta tunnistama, et enamus vastas vist siiski tõele ning nüüd kahetses ta sügavalt, et kuninga üksi oli jätnud.
Enda saatuse kohta valitses tema peas endiselt teadmatus ning tasapisi loobus ta imestamast, et teda ikka veel tapetud pole.
Kolmanda päeva õhtul, peale järjekordse palgivoori möödumist, suri Steinar. Egerin tundis kuidas viimanegi vastupanutahe ja elujõud temast lahkus. Nad olid tundnud teineteist nii kaua kui Egerin mäletas. Ja nüüd...
Kogu oma lonkavat saigõni keelt ja viimaseid energiaraase veenmisele kulutades üritas ta saigõneid veenda, et nad laseksid tal Steinari maha matta ja hauale oludekohasegi tuleriida rajada. Ent tema vangistajad lohistasid Steinari lihtsalt maantee kõrval kasvavate hallikarva põõsaste vahele ning kui Egerin vastu pani, seoti ta kinni ning veeti teda jälle lavatsil.
"Jää hüvasti, sõber," lausus ta vaid vaevukuuldavalt, kui Steinari surnukeha silmist kadunud oli.
Järgmine päevateekond kauguses kõrguva Mott Elphsadeni suunas möödus apaatselt. Egerin lihtsalt kõndis kuhu vaja ning tema mõtetes valitses hall ükskõiksus tema ümber toimuva vastu.
Viienda päeva hommikul märkas Egerin saigõnite olekus muutust ja peagi sai selgeks, et niipea nad teele ei asugi. Selle asemel korjasid saigõnid kidura põõsastikuga kaetud lähiümbrusest punaselehelisi oksi ja ladusid need kokku kolmeks hiidsipelgapesa sarnaseks kuhjaks. Seejärel sidus üks neist Egerini uuesti kinni ning istus koos teistega keskmise kuhja ette.
Nad langetasid oma pead. Üks neist tõusis püsti ja süütas kõik kuhjatised. Seejärel istus ta teiste juurde maha ja nad hakkasid kõik koos laulma. Saigõnite kurguhääle ja susihäälikuterohkes laulus oli midagi kaasahaaravat, nii et Egerin seda märkamatult kuulama jäi.
See algas aeglaselt, ent mõne aja pärast tajus ta üllatusega, et laulu tempo oli natuke kiirenenud. Ja siis tabas teda sama üllatus uuesti ja uuesti. Kuidagi märkamatult paisus laul järk-järgult kiiremaks ja võimsamaks.
Egerin oli saigõnite laulust nii haaratud, et ei märganudki esiti, kuidas üks neist tasahilju lõkkest eemaldus ning tema poole hiilis. Kui saigõn Egerinini jõudis, kähistas ta madalal sosinal saigõni keeles:
"Kas sa mõistad mind?"
"Jah," pigistas üllatusest keeletu Egerin endast välja ja tabas end tobedavõitu mõttelt, et õnneks on saigõni keelt tänu ohtratele susihäälikutele lihtne vaikselt rääkida.
"Siis tee, nagu ütlen," ütles saigõn, võttis vöölt laia teraga kõvera noa ning lõikas Egerini kammitsevad köidikud läbi.
"Saad sa liikuda?" susistas ta uuesti, samal ajal üle õla enda kaaslaste poole pilku heites. Egerin noogutas.
Saigõn viipas käega ning koos jooksid nad saigõnite seljataha jääva põõsastiku poole. Võsani jõudes tormasid nad peatumata edasi, ehkki Egerin märkas, et nad tegid poolkaare, suundudes uuesti soo suunas.
Egerin, kellele saigõnid olid teel olles vaid mingeid kohalikke juurikaid söögiks andnud, oli vormist väljas, väsis kiirelt ja palus saigõnil oodata. Ta polnud saigõnite näoilmete lugemisel endiselt väga osav, aga ilmselgelt vihastas tema palve teejuhti. Siiski ta seisatas.
"Olgu kõnnime, aga liigume. Mida kiiremini me sooni jõuame, seda suurem on võimalus läbi lipsata."
Kuna saigõni keele oskus oli olnud tema meistri arust poolsurnud oskus, läks Egerini jaoks osa lausest kaotsi ja ta küsis:
"Oskad sa meie keelt?"
"Loomulikult oskan, aga proovi sa sellise keele ja selliste häälepaeltega seda arusaadavalt rääkida. Pole just kuigi mugav," vastas saigõn katkendlikult.
Egerin, kes mõistis vaid nii palju, et saigõn saab aru, aga ei saa rääkida, lausus:
"Kes sa oled ja miks sa mind vabastasid?"
"Sest sa oled ainuke elusolev hing, kes teab, kus olen mina," vastas saigõn inimkeeli ja sõnad omandasid tema häälduses võika ja ebardliku kõla.
"Ma ei mõista," vastas Egerin "....Ma ei tea rohkemat, kui et sa päästsid mind... ma ei tea millest, mõnele jumalale ohverdamisest?"
"Ohverdamisest? Ei, saigõnid ei too inimohvreid. Sind oleks Mott Elphsadeni viidud. Nii on nad viimasel ajal inimestega teinud, aga edasise kohta ei oska ka mina midagi täpsemat öelda." Ta peatus hetkeks ning uuris Egerini oma matthallide silmadega, justkui mõlgutades mõttes, et kas Egerini ikka saab usaldada või mitte, kuid Egerini oli miski saigõni öeldus närima hakanud.
"Sa ütlesid ‚nemad.‘ Kes sa ise oled?" päris ta.
"Inimene, peaaegu nagu sina... Ma olen see, kelle keha te soosaarelt leidsite. Sealt, kus me teid kinni võtsime. Mis te mu kehaga tegite? Ära valeta, et põletasite, me jälgisime teid lõunapealsest saadik ja oleks lõket näinud."
"Selle me viskasime laukasse, kuna me ei saanudki ju keset sood tuld teha. See oleks paistnud kilomeetrite kaugusele."
"Aga medaljon... Medaljon, mis oli kaelas?"
"See on sealsamas... laukas," kogeles Egerin kimbatuses.
"Olgu, oskad sa selle lauka mulle kätte näidata?"
"Ma arvan küll.." vastas Egerin ja taipas, et on kas viimaste päevade väsimusest, Steinari surmast või teab millest, oluliselt vähem üllatunud kui oleks pidanud olema. Oli ju ka tema kuulnud lugusid salapärastest hingeränduritest, ilma et ta oleks kunagi lootnud mõnda näha, aga nüüd, kui üks neist tema ees seisis, taipas ta, et tal on sellest siiralt ükskõik. Justkui oleks see kõige tavalisem asi millega kokku puutuda.
"Nii, nüüd räägi mulle, kes sa oled. Sa jäid silma juba Viimase teeviida kõrtsis, kus sinu sõber minuga tüli üritas norida. Sisemaalasi siiakanti väga tihti ei satu, seega - mida sa siin teed?" jätkas saigõn laskmata Egerinil pikemalt olukorda vaagida.
"Ma olen kalevane Egerin Raudskvard ja ma olen siin kuningas Agoni ülesandel." lausus Egerin reflektoorselt. Nii oli ta harjunud end tutvustama.
"Nii et sa oledki kalevane," nentis saigõn ning tema tuhmis silmavaates oleks justkui kaval leek lahvatanud. Mingi huvi ilmus tema silmadesse justkui leek sügavikust, aga Egerin ei pannud seda tähele.
Seejärel andis saigõn märku ja nad liikusid edasi, kummargil õlakõrguste erkpunastes õites põõsaste vahel, mis imalat lehka eritasid.
Peagi mõistis Egerin saigõni häälitsuste järgi, et too polnud nende tempoga sugugi rahul ja ta üritas kannul püsida. Vangistuses oldud päevadel olid nad liikunud rahulikus tempos. Nii et ta ei kujutanud ette, kui kiiresti nad kahekesi sooni jõuaksid. Ta taipas ainult, et mida kiiremini, seda parem, kuid hoolimata enda pidevast tagant-sundimisest ei jäänud tal peagi üle muud, kui uuesti peatust paluda.
Saigõn ajas end korra sirgu, vaatas tuldud teed tagasi, siis jälgis natuke aega taamal jooksvat maanteed, millega paralleelselt nad senini jooksnud olid ning sisistas nõustuvalt.
"Mis su nimi on?" küsis Egerin, kui oli hingamise uuesti kontrolli alla saanud.
"Ephes, aga ära lase sest end segada. Teinekord on nimed üks suur pettus. Kutsu mind - Askuriks."
"Ma ei mõista, aga see selleks. Miks sa mind päästsid ja miks su keha soos oli?"
"Kehade vahetamine on minu viis asju korda saata. Senini on see paremini õnnestunud, kui sinu moodi mööda sood rühmamine."
"Ma kahtlustan, et meie eesmärgid on sarnased, ainult et erinevate isikute antud."
"Võib ka nii olla," vastas Askur, kuid ei lisanud vastu Egerini ootusi midagi täpsemat, nii et ka Egerin otsustas oma keelt rohkem vaos hoida.
"Mis sa nüüd minuga teed?" päris Egerin, kui nad mõnda aega vaikides hinge tõmmanud olid.
"Viin su tagasi teisele pool sood, aga enne aitad mul medaljoni üles leida. Me peame selle sealt kätte saama ja soovitavalt enne, kui saigõn minus esile tõuseb. Ma olen siin kehas juba liiga pikalt olnud ning ma saan peremeesteadvust maha suruda vaid loetud ajaks. Nii et katsu tähele panna, kui ma vahepeal veidi imelikult häälitsen, räägin või käitun. Veel parem, ma räägin edaspidi vaid tormiranniku keeles, aga vaevalt, et keha tõeline omanik seda oskab. Seega, kui ma räägin inimkeeles, olen ma mina ja kui mitte, siis... siis palveta, et ma kontrolli tagasi saaks, enne kui Ephes sulle otsa peale teeb."
"Olgu, katsun valvel olla."
"Sellepärast on ka kuradi oluline, et ma enamus ajast ärkvel püsiks. Kui ma magan, siis seo mind kinni ja valva. Me jõuame sooni kõige rohkem kahe päevaga... peame jõudma, veel parem, kui kiiremini. Päev soosaarele jõudmiseni ja... sellest peab piisama. Nüüd aga liigume. Kui õhtu tuleb, siis puhkame veel, aga mitte enne. Meil vedas, et saigõnite jumala, Põhjatuule Vardja, sünnipäev täna oli. Nad palvetavad õhtuni ning siis avastavad nad sinu ja minu kadumise. Ja ehkki nad on oma lõkkeis põletatud seemnetest uimas ja üldse laisad jälitajad, peab meil olema selleks hetkeks tugev edumaa."
Aestes, veidi rohkem kui kuu aega varem:
"...Enamus kalevastest on marus, et ma ei keela inimestel ookeani taha uuele maale minemast. Ja oleks nad ainult marus, nad plaanitsevad mu kalli onu õhutusel midagi. Sina oled veel üks vähestest, keda ma usaldada saan," lausus kuningas Agon põlevil silmil, kummardas korraks küdeva kamina ette, justkui selleks, et käsi soojendada, kuid marssis juba hetkejagu hiljem kojalippe täis riputatud seinani ja taas Egerini ette tagasi. Nad olid kuninga kambris kahekesi. Egerin ja kuningas.
"Mõistad sa? Ja siis veel need kuradi saigõnid. Ma tunnen sisimas, et need põrgulised plaanivad midagi. Nad tahavad meid merre kupatada. Ma vannun seda. Usud sa mind?"
"Ei, ma ei usu, et saigõnitelt üldse midagi oodata oleks..."
"Nad, nad teavad, kui nõrgad me oleme ja ma tean, et nende ajamõõde on teistsugune, ent usu mind - nad valmistuvad rünnakuks."
Egerini jaoks oli hiilgava koja ajalugu täis kirjatud seinte vahel kuninga hullumeelse jampsimise kuulamine õõvastav. Ta tundis, kuidas iga kuninga öeldud lause peale temast külmajudin läbi käis ja ta proovis kiiremas korras mõelda välja mõnda ettekäänet lahkumiseks.
"Mu kuningas, mul on raske seda uskuda," alustas ta.
"Jäta see tseremoniaalne lima pikka saali. Suhtle minu kui vennaga, kui sõbraga - kas ma pole seda sulle olnud."
Egerin noogutas vabandavalt ja Agon jätkas.
"Igal juhul ... ma pole sellest sulle rääkinud, aga ... pool aastat tagasi kohtus kalevane Kivaster nende saadikutega. Minu ülesandel. Ainult tema, ei kedagi teist.."
"Jah? Ja mida nad tahtsid?"
"Kaubanduslepet, mis oleks tähendanud, et me rajame kumbki omalt poolt teed Sehvalki sohu, vastutame omapoolsete teede korrashoiu eest ning lubame neile ligipääsu impeeriumi kaubateele." Ta katkestas korraks, samal ajal umbusklikult Egerini silmitsedes, ent jätkas siiski.
"Nagu ma ei saaks aru, mis selle taga on, hah. Sehvalki soo on kõik, mis meid nende eest kaitseb. Kui me sinna teed laseme rajada, on järgmisel hetkel nende leegionid siinpool ja kõik. Meil poleks aega jõude koondada ja asi võiks meile äärmiselt halvasti lõppeda. Oloksläi oleks esimene, mis löögi alla jääks, nii et mingid sooteed ei tule kõne allagi, aga ..."
"Aga ... kui asi on tõesti kaubanduses ..." alustas Egerin, kuid kuningas ei lasknud tal lõpetada.
"Siis oleks see vaid eelmäng peatsele sissetungile. Pealegi, ma kardan, toonitan, ma kardan, et nad on pöördunud mu kalli onu Erelini poole ja seetõttu... Ma tunnen, et seinad on kõrvu täis. Ma tunnen võõraid kõrvu öösiti enda kambri seintes. Ma tajun iga mantli alla peidetud pistoda ja sõrmenukke, mis on selle pigistamisest valgeks tõmbunud. Iga rõvedalt petlikku naeratust. Kuradile, ma võin sulle kõik vandenõus osalevad kalevased nimepidi ette lugeda – tahad?"
"Ei, ei ole oluline, aga ma usun, et neid, kes sinu vastu ka midagi plaanitseks, on vähe."
"Nad kõik! Kuradile, miks sa nii rumal oled. Loll loom! Erelin, mu kallis onu, on neist esimene ja pane tähele, veel enne selle kuu lõppu torgatakse mind läbi, kui ma midagi ette ei võta." raevutses Agon ning trampis justkui vihase tarvana Egerini ees edasi-tagasi.
Egerin vaikis. Ta teadis juba, et nüüd polnud enam mõtet kuningale vahele segada. Haigushoog oli haripunktini jõudmas ning ta ei hakanud isegi mainima, et sedasama oli kuningas öelnud juba eelmisel kuul ja ka üleeelmisel ning võimalik, et juba varemgi.
"Igal juhul, ma kavatsen nad kõik hammaste vahele võtta, enne kui nad midagigi teha jõuavad. Mul on plaan, aga sina kaod selleks ajaks linnast. Ma ei saa riskida, et sinuga midagi juhtub ja Mirreni saadan ma Alaaniasse sealsete meelsust välja uurima. See ei tohiks tähelepanu äratada."
"Mirren läheb Alaaniasse, aga mina?"
"Sina saad endale ülesande .... ohtliku, aga kurat ma olen su õpetajatele hiigelsummasid maksnud, nii et ehk oleks ka aeg, mil sa enda oskusi ka väljapool kahevõitluste ja kõrtside ulatust näitad."
"Ja kus ma seda teha saaks?" Mingi kahtlustunne oli teda tabanud. Ta aimas, et midagi meeldivat sealt tulemas pole.
"Minuni jõudis sugugi mitte minu kõrvadele mõeldud teave, et hoolimata minu keeldumisest märgistavad saigõnid juba Sehvalki soos radu tulevaste teede tarvis. Sellisel tegevusel saab olla vaid üks eesmärk. Sinu ülesanne on välja uurida, kas see vastab tõele."
"Mida? Andesta, aga kas ma pean tõesti ronima mädasohu lihtsalt selleks, et mitusada aastat vanu sooteede riismeid vahtida? Midagi muud seal pole ja kui ka on, siis... Kuula mind!"
"Ei, sina kuula mind!“ röögatas Agon põlevil silmil, hingas siis sügavalt sisse ja välja ning jätkas juba kraadivõrra rahulikumalt:
“Nagu ütlesin, ei tulnud see infokild minuni otse. See rabati vahelt mulle ustava inimese poolt ja võimalik, et minu teenistuses ei ole ühtegi maakuulajat, keda ma saaks usaldada pooltki nii palju kui sind..."
"Ikkagi... Noor Kivaster.... siis veel Steinar, näiteks?"
"Vait ja kuula!" katkestas Agon teda ja jätkas, ise samal ajal enda sõrmi mudides:
"Steinar tuleb sinuga kaasa. Üksinda ma sind ei saadakski. Ei lubakski. Kui tahad, siis võid terve rügemendi endaga kaasa vedada. Peaasi, et sa elusalt ja targemana tagasi tuleks. Ma tahan olla kindel, mis meid väljapoolt ootab, enne kui ma siin kalevaste hulgas puhastust läbi viima hakkan. Ega Mirrengi niisamagi Alaaniasse ei lähe. Tahan teada nende võimalikku positsiooni ning tema oskab meie agente juhendada ning ridade vahelt kuulata. Mul on kõik läbi mõeldud, mõistad?"
"Nii et minul jääb ainult üle kuuletuda?"
"Kuuled, seni kuni ma sinu jaoks siin trooni kindlustan, pead sa olema valmis üht või teist ohvriks tooma! Mul on vaja teavet, usaldusväärset teavet ja nagu ütlesin – lähed sina ja tood selle mulle. Kui sinust oleks Alaanias rohkem kasu kui Mirrenist, siis saadaksin ma sinna sinu, aga sa ju tead, et nii ei ole."
Egerin tundis, kuidas uhkus- ja kindlustunne temast kuuma lainena läbi voogab.
"Mitte kalevane Egerin Raudskvard vaid Kuningas Egerin Raudskvard," mõtles ta. Tal polnud küll lootustki, et Mirreni eluajal tema kui kuninga sõnal suuremat mõju oleks olnud, ent kuningas Egerin kõlas ikkagi uhkelt. Sellest õhkas siiski võimalusi.
"Ma tegin juba korraldused, pulmad toimuvad talvekuude alguses. Peale seda saab Mirrenist ametlik troonipärija, sest mingid kuivetunud tolmuahvid kusagilt minevikuhämarusest on leidnud, et printsessist troonipärija peab olema abielus ja ma tahan, et kõik käiks nii formaalselt kui võimalik. Et mu kallil onul ja tema jõugul poleks millestki kinni haarata."
Egerin oli ammu enda tuleviku üle mõtteid mõlgutanud ning teades, et tema isa varandus, mis oli olnud Agoni eestkoste all, on ammu kuningriigi laienemise kinni maksnud ja otsa lõppenud, ei veedelnud teda pennitu koja kalevaseks jäämine grammi jagugi. Mitte, et ta raha ära kulutanud Agoni peale vimma oleks kandnud. Ei, tal polnud sellest kahju, sest Agoni valitsemise ajal oli Oloksläi muutunud võimsaimaks Tormiranniku kuuest kuningriigist ning kaugel põhjas asuv Karholm ei kuulunud oma pidevate kodusõdade ja omastamisväärsuste puudumise tõttu konkurentsi.
Vaid Saigõnimaa oli tukkuv suurvõim, nagu seda nimetati ning suurvõimu olemasoluga tuli paraku arvestada ka kõige ükskõiksematel või üleolevamatelgi. Seetõttu ei imestanud ei Mirren ega Egerin, et kuninga paranoiad just peamiselt sellele olid kinnistunud.
Samas oleks tõesti piisanud, kui saigõnite leegionid kunagisest impeeriumi ajast käigus olnud kaubatee sulustaksid ning kõik kuus kuningriiki oleks vähemalt mõneks ajaks natuke rivist väljas. Lisaks oli alati olemas oht, et saigõnid on püssirohu kasutuse saladuse välja mõelnud või selle olemasoluga arvestama õppinud ega jookse enam kahuritule eest sohu tagasi.
Kuid samuti teadis ta, et kuigi kirjade järgi peaks Agoni lipu all kogunema üle tuhande sõdalase, ei olnud tegelikkuses seis enam sugugi nii kena. Kõik kuus kuningriiki kaotasid iga päev elanikke. Nii vaeseid, käsitöölisi kui ka sõdalasi. Nii naisi kui mehi.
Ookeanitagune maa ja jutud selle viljakusest ja võimalustest veristasid kuningriike rohkem kui mõni hiljaaegne taud seda teinud oli ning Averdeenias ja Holmis oli juba keelatud vähemalt talupoegade väljarändamine.
Oloksläis mitte ja peamiselt seepärast, et Agoni ainuke rivaal, tema onu ja kuni Mirreni abiellumiseni ka troonipärija Erelin, oli olnud esimene, kes selle mõtte Oloksläis avalikult välja käis. Poleks ta seda teinud Agoni juuresolekul, kalevaste seltskonnas, oleks Agon seda võib-olla ise teinud. Ent nii ei olnud juhtunud ja Agon oli oma kangekaelsele meelele omaselt võtnud täpselt vastupidise seisukoha ning otsustanud, maksku, mis maksab, sellele siiani kindlaks jääda.
"Kuulad sa mind üldse?" rabas kuninga röögatus Egerini uuesti hetke tagasi.
"Andestust, vajusin mõttesse.... et siis pulmad... ja mina kui..." kokutas Egerin ning tundis end nagu oleks tal just äsja kroon peast tõmmatud.
"Jajah, ning sul ei tohiks minna kauem kui kaks-kolm nädalat. Teele asud võimalikult kiiresti. Kui sa oled lahkunud, siis ma ootan natuke aega ja saadan Mirreni Alaaniasse. See ei tohiks niiviisi kahtlust äratada. Viimase asjana on mul vaja, et nad minu asemel teid sihtmärgiks võtaks. See, et juba ammu mehe-naisena elate, pole ju mingi saladus."
Kuningas vaikis ja istus pingile, mille taga seinal oli puna-sinisetriibuline kuningakoja lipp. Kuid kuninglikkust see temas esile ei toonud. Ta juuksed oli higised, laubale kleepunud ning silmad suurenenud pupillidega. Tema pilk puuris Egerini ja ta mudis oma sõrmi, nii et sõrmeluud ragisesid. Sellisena Egerin teda praegu mäletaski ja tal oli sest kahju.
Soosaarel, Sehwalki soos. Nädal varem.
Soosaarele astudes olid nad läbi. Egerinil valutas pidevast õlakõrguses põõsastikus küürutamisest selg ja ta saapad olid omadega õhtal. Tema teejuht ja päästja polnud pea üldse maganud, sest niipea, kui Egerin oli ta kinni sidunud ja Askur unne vajunud, tungis Esphes esile.
Kord lunis ta, et Egerin köidikud vabastaks ja tal minna laseks, vanduses, et ei juhi kedagi nende jälgedele. Teinekord üritas ta rändajat etendada ning terve selle aja vähkres kahe meele võitlustandriks olev saigõnikeha rahutult.
Lõpuks oli Askur üldse magamisest loobunud, kinnitades, et peale magamist tunneb ta end väsinumana kui enne ja Egerinil ei jäänud muud üle, kui vaadata, kuidas kurnatus aina rohkem ja rohkem tema reisikaaslast pures.
"Näita mulle, kuhu te mu keha viskasite," päris Askur kohe, kui nad olid natuke hinge tõmmanud. Ta hääl kõlas väsinult ning Egerin üritas paaniliselt meelde tuletada, kus see olla võis. Lõpuks meenus talle Teekonna kolmnurk, mille ta hauale oli püstitanud ning mõttes kõigi üheksa alasivardja poole palvetades kõndis ta mööda soosaare äärt, kuni see talle silma hakkas.
"Sinna," viipas ta käega. Tema taga komberdav Rändaja justkui virgus korraks ning võttis ümber oma kere keritud köie, mille ta Egerini vabastades kaasa oli haaranud.
"See on nii kalda ääres, et ei saa väga sügav olla. Selle eest tuleb teid tänada, et te mind kaugemale ei vaevunud lohistama. Igal juhul, nüüd teeme nii - sina hoiad ühest otsast, kui ma kolm korda sikutan, siis tõmba mind välja. Selge?"
"Ja... kui ma ei jõua sind välja tõmmata?" päris Egerin, kes tundis, et juba ainuüksi püsti püsimine õgib temast ressursse, mida ta kehal enam pakkuda pole.
"Pead jõudma, sest arvesta, et üksi sa siit soost eluga ei pääse. Meie jälitajad on meist heal juhul poole päevateekonna kaugusel... Ma isegi imestan, et neid veel näha pole. Pealegi on saigõnite patrulle terve soo täis."
"Mõistan ja teen mis suudan," vastas Egerin, keris endale kiiruga köie ümber kere ning otsis endale soosaare kaldalt kindlama jalgealuse.
Askur võttis teise köieotsa, mässis selle endale paar korda ümber käe ja sukeldus Egerini näidatud laukasse. Soolaugas väljastas plumpsatuse saatel lehapilve, nii et Egerinil silmad vett täis valgusid ja ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte oksendama hakata. Vankumatu vahimehena seisis ta ja ootas. Tema silmad tahtsid kinni vajuda ja vaid pingelise võitluse tulemusel suutis ta üleval püsida, ent ta teadis, et on seda võitlust kaotamas. Kui Askur kohe varsti välja ei ilmu, siis ta uinub, seistes.
Ent möödusid sekundid, üksteise järel. Siis juba minut.
Egerin märkas, kuidas köis järsku paigale jäi, pingestus. Askur pidi olema oma keha leidnud...
"...või surnud," mõtles ta ta ning jäi ootama.
Aeg tiksus aga edasi. Egerin teadis, et saigõnite kopsumaht on suurem kui inimestel, aga... Tal puudus igasugune arusaam, kui palju suurem.
Kui ta oli parasjagu juba valmis hakkama omaalgatuslikult köit tagasi sikutama, tundis ta kolme kiiret tõmmet. Jalgu vastu ligedat soopinda surudes hakkas ta aeglaselt taganema. Mõne aja pärast tuli tema üllatuseks välja mitte Ephes, vaid inimkeha. Egerin kiirustas tema juurde ja märkas, et mees hoidis peos medaljoni. Askur läkastas ja üritas laukast võimalikult kiiresti eemale roomata. Ta suust ja ninast purskus välja mudatükke ja kollakashalli soovett. Ta köhis ja öökis, kuni lõpuks ütles:
"Veel mõni hetk ja ma oleks sinna jäänud. Tänud sulle ja aitad mind ehk püsti?" küsis ta kui oli end enam-vähem kontrolli alla saanud. Egerin kummardus rändajani, et teda püsti aidata, kuid järsku muutus just uppumissurmast pääsenud ja kurnatud Askur kuidagi liigelusaks. Ta haaras Egerinil käest, väänas selle selja taha, teda vastu maad väänates ning surus midagi tulist talle laubale.
"Andesta tundmatule..." oli viimane mida Egerin kuulis ja siis vajus ta teadmatusse.
Aestes, nüüd
Tasahaaval ja seinale toetudes liikus ta edasi valguse suunas. Ta teadis, kus ta oli. Liigagi täpselt. Oli ta ju Aestes üles kasvanud ning teadis, et tal ei oleks vaja palju minna, et sisekindlusse, kuningakotta jõuda. Ta pidi teadma, mis oli juhtunud. Teadmine rõhus teda kogu karmusega ning ehkki ta pani mängu kogu oma vaimujõu, et seda kuskile alla suruda, olematuks väänata, tuhaks pihustada, kerkis see ikkagi pinnale ning ujutas üle kõik ta mõtted, tajud, instinktid.
Nii ta siis vaarus mööda külma kiviseina toetudes edasi, lootuses, et kohe-kohe saab kõik selgeks. Praegu olenes veel kõik sellest, kas ta jõuab välja kangialusest, välja tänavale. Siin teda tunti.
Samm sammu haaval liikus ta edasi. Silme ees virvendas, laup hõõgus nagu oleks ta palavikus ja ehkki ta tundis, kuidas iga kättevõidetud sammuga keha aina rohkem ja rohkem tema kontrollile allub, kerkis kuskilt tema teadvusest teadmine, et sel polegi tähtsust.
"Jõua peatänavale, jõua sinna ja lase end edasi aidata," vasardas tema peas.
Nõrkenuna vajus ta pea tühjale tänavale, tõstis pea ja hüüdis lähimale mööduvale inimesele:
"Aita mind..." See oli kõik, mis ta huultelt tuli. Ta lootis, et sõnum jõudis kohale. Kõik, mis tal vaja oli, oli vaja jõuda sisekindlusse, sealt kuningakotta ning saada tõestust sellele, et kõik on parimas korras. Et seal on endiselt kõik hästi. Et t e m a g a pole vahepeal midagi juhtunud.
Läbi udu kuulis ta hüüet – Raudskvard on siin! – ning teda valdas rahulolu. Ta oli ära tuntud. Nüüd saab kõik korda, nüüd läheb kõik paremaks. Kellegi abivalmis käed haarasid tast kinni. Teda toetati ning talutati edasi.
Tihke uduloor oli ta meeled vallutanud. Ta ei näinud, kuhu teda viidi, ent ta teadis. Sellest talle piisas.
Virgus ta alles siis, kui teda hakkasid tabama hoobid.
Temast haarati kinni. Teda lohistati. Kümned hoobid tabasid teda kõhtu, pähe ja selga.
"Kuningatapja!", kostusid hüüded.
Segaduses tõstis ta pea. Kuid ta virutati vastu sisekindluse külma kivisillutist. Ta tajus kuidas tema pihta sülitati.
"Kutsuge kalevane Erelin!", karjusid hääled tema ümber ja Egerini virgumine jäi ajutiseks. Kas hoobist vastu pead või kurnatusest vajus ta uuesti teadmatusse ning mõte - „Loodetavasti jõudis ta Alaaniasse...“ - katkes.