“Pool maailma” on Joe Abercrombie teine saaga Purumere lugudest, mis viib lugeja Purumere kallaste müstilisse ning brutaalsesse maailma, kus võib elus püsida vaid õnne, kavaluse ja/või tugeva mõõgakäe abiga. Nõnda jõhkrast maailmast ei puudu ka maagia ning selle salapärase jõu kasutajad on sageli nii põlatud kui kardetud.
Raamatu tegevus toimub suuresti esimesest raamatust (
“Pool kuningat”) tuttaval Göötimaal, kuid nagu pealkiri ütleb, viib tegevus lugeja ka kaugematesse paikadesse. Peategelased Astel ning Brant on mõlemad noored, hakkamist täis ning üpriski naiivsed, soovides saada vägevaks sõdalaseks. Saatuse viperuste läbi satuvad nad aga seiklustesse, millest õpivad, et eelnevalt romantiseeritud sõdalaseelu ei olegi nii lilleline nagu jutud pajatavad.
Nagu autorile kombeks, kohtume ka selles teoses eelmisest raamatust tuttavate karakteritega, kes on sattunud peategelasest kõrvalosatäitjaks. Samuti on raamatule omane Abercrombie verine, karm, kuid omal kombel poeetiliselt õiglane stiil. Pahad saavad karistada ning headus võidutseb, kuid nagu alati on kõigel oma hind.
Purumere maailm on omamoodi kütkestav ning meenutab kohati GRRMi “Jää ja tule laulu”. Jagatuna pisikesteks riikideks, kes üksteist kohati rüüstavad ning mõnikord ka lahinguid peavad, valitseb vähemalt nime järgi nende kõigi üle suurkuningas. Sarnaselt eelmainitule on neil pisikuningatel tsentraalselt väljaõpetatud ministrid, kes on loobunud perekonnast, pärandusest ja töötavad suurema headuse nimel formaalselt vanaema Wexeni käsu all. Loomulikult on kõigil neil omaenda soovid ning püüdlused, mis ei pruugi alati vanaema plaanidega kokku minna, mis põhjustab veelgi enam lahkhelisid ning intriige niigi uhkete kuningate, nende ministrite ning suurkuninga vahel.
Kogu lugu vürtsitab veelgi iidsete haldjate taak, kes tuhatkond aastat tagasi päästsid valla kataklüsmi, mida raamatus meenutatakse helge sõnaga “jumalapurustamine”. Üle maailma leidub nende iidseid linnu - kõrguvaid torne, plokke ja kuubikuid, siia-sinna ka sädelevat haldjaklaasi ning turritavaid terastalasid -, mille ümber lasub haudvaikus. Hoolimata rahvajuttudest ning suurkuninga seadustest, mis lihtrahvast varemetest eemal hoiavad, leidub siiski vapraid (või lolle) aardekütte, kes käivad muistsetes linnades varandust otsimas (ning, nagu selgub, ka leidmas). Lugedes neist tohututest ehitistest ning metallköitega sildadest tekib vägisi kahtlus ega Abercrombie ei ole oma peas kirjutanud postapo jutustust. Loodetavasti heidavad järgmised raamatud sellele müsteeriumile natuke rohkem valgust.
Minu suureks heameeleks on sellesse raamatusse (erinevalt eelmisest) lisatud õigele fantaasiakirjandusele kohaselt ka korralik kaart, mille abil saab lugeja rohkem aimu seikluste ulatusest ega pea vaid kirjeldustele tuginedes mõistatama, mis suunas tegevus liigub. Samuti tuleks esile tuua kohati raamatust vastukumav huumor. Eriti torkas silma hea kirjeldus seksistseenist: “Ta ei teadnud, mida ta teeb, aga ta teadis mitut täielikku lollpead, kes olid seda teinud. Kui raske see olla sai?”
“Pool maailma” on köitev ning fantaasiarikas seiklusromaan nooremapoolsele lugejale. Suurt tõde sellest raamatust ei leia, kuid häid mõtteid ning väärt meelelahutust kindlasti. Ootan huviga sarja kolmandat raamatut. Senised kaks on igati lugemisväärsed olnud.
