Ulmestaar

Manfred Kalmsten oli kunagi kõhn punkar, kes sisustas oma jõudeaega blogimisega. Tänaseks on temast saanud priske karvane, kes kirjutab ulmejutte. Tema viimane jutt „Raske vihm“, sai esikümne hulka ka 2017. aasta jutuvõistlusel.

1. Mida praegu loed?

China Miéville "Perdido tänava jaam"
Oli juba ilmumisest saadik lugemistvajavate nimestikus, aga kuna viimasel ajal on Miéville siin-seal jutuks tulnud, siis otsustasin kiirkorras järgi vaadata, millega on tegemist. Prooviks. Erilist kirgastumist ei ole veel esinenud.

Roger Zelazny "Valguse isand"
Sest head mälestused vajavad tolmust puhtaks pühkimist.

Roger Zelazny "Amberi veri."
"Kaose kojad" hirmutasid mind omal ajal nii ära, et Merlini elu ja tegemistest pajatavatele raamatutele lõin käega. Nüüd siis tagantjärele loen. Pole üldse nii hull kui kartsin, samas "Printside" ja "Püsside" tasemele ikka ei küüni.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?

Selleks, et mind otsapidigi raamatu külge aheldada on tavaliselt vaja vähemalt kahte kolmest vaalast, milledeks on: tegelased, lugu, tehnika.
Hästi väljajoonistuvad tegelased veavad ka kõige uimasemalt algava loo käivitumiseks vajaliku distantsini.
Lugu ise – ma arvan, et ei pea kirjaoskajale inimesele selgitama, miks lugu ühe raamatu jaoks vajalik on.
Tehnika on halvimal juhul nagu libesti. Sellesse ei pea alati saama armuda või lugedes õhata, aga halvimal juhul aitab see näiteks tõbisema käiguga raamatul paremini vaimset seedekulglat läbida. Küllalt igast hästi kirjutatud jama loetud ning tuleb tunnistada, et vähemalt alla on see läinud kergemalt kui halvasti kirjutatud jama.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.

Üldiselt mul lemmikkirjanikke pole. On pigem lemmikraamatud ja nendest esikolmiku koostamine on suhteliselt lootusetu üritus. Aga ma proovin, ehkki tean, et mõnel teisel päeval oleks see esikolmik suuremal või vähemal määral teistsugune.

Clifford D. Simak "Linn"
Mida selle kohta paari sõnaga öelda? Seda näiteks, et kui oled lugenud, tead isegi, miks ja kui ei ole lugenud, siis - kurat küll! - loe, sest tea, et kunagi pead oma tegemata jätmiste eest kõiksevägevamale aru andma.

Vennad Strugatskid "Inetud luiged"
Kindel laks, et siin esikolmikus peab olema ka üks Strugatskite teos ja kuna meeleolu on vastav, siis olgu selleks täna "Inetud luiged". Aastaid oli lugemata, siis hakkasin pika hambaga lugema ja kohe peale lõpetamist ostsin endale ka ühe eksemplari. Nüüd kaunistab see minu raamaturiiuli nimelist korralagedust.

Poul Anderson "Murtud mõõk"
"Murtud mõõk" on minu jaoks fantaasiaromaani etalon. Kristalselt karge lugu, karmis põhjamaises atmosfääris ja samas pole see raamat ülekaalulise tellise paksune ning ei koosne sajaühest (veel kirjutamata) järjest.

Kogumiku "Chtulhu kutse" esitlus

13. detsembril toimus Tartu kirjanike majas Raul Sulbi koostatud õuduskogumiku „Cthulhu kutse“ esitlus. Koostaja pidas maha pikema vestluse ühe tõlkija Priit Kenkmanni ning ulmeajakirja Reaktori toimetaja J. J. Metsavanaga.


Veiko Belials Vikerraadios

13. jaanuaril käis tuntud ulmekirjanik Veiko Belials tutvustamas Vikerraadios oma uut kogumikku „Me armastame maad 2“. Temaga vestles Peeter Helme.
Link saatele

Kuu arvustus

Indrek Rüütel

Jaanuar 2018 BAASi arvustustes.
29. jaanuari õhtul kella poole kümne eelse seisuga oli BAASi sisestatud jooksva kuuga kokku 66 arvustust, millest 19 tk on postitanud Erki Toht; 12 tk on kirjutanud Andri Riid. Avaldati ka päris mitu pikemat arvustust, millest pikimate kirjutamise au oli Joel Jansil. Kohalikele autoritele tänuväärselt on võetud arvustada nii värskeimat Täheaega kui eraldiseisvaid teoseid ja ka mõnd juba nö vanemat juttu.
Andri Riid paistab silma nii oma terava, kuid argumenteeritud kriitikaga, kui ka just eeskätt kodumaiste tekstide arvustamisega. Seega läheb kuu arvustuse tiitel sedapuhku tema kommentaarile Manfred Kalmsteni jutule „Raske vihm“:

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema.
Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihm" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.

Andri Riid


Tartu ulmikute kogunemine


Pildistas Jaana Muna
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0485)