jyrkaKõigepealt pean alustama vabandusega. Viimastes karvustustes rappisin ma omajagu Risto. J Juvaneni juttu «Vii mind kus palju valgust»... ei, kriitika jääb üldiselt samaks, aga vabandan just kõige selle osas, mis puudutab pentsikku kirjastiili. Selgus, et see oli pigem kivi toimetuse kapsaaeda, et erinevad tekstiprogrammid ei teinud omavahel koostööd ja sealt siis...
Ka sain ma jaanuaris esimese n-ö fännikirja ühelt autorilt... pean silmas, et autorilt, keda ma siin rubriigis omajagu kritiseerisin... vastata pole ma veel jõudnud, olin raskelt haige, aga kindlasti vastan.

Tormi Ariva - Deduktiivne meetod

Kohutavalt puise algusega lugu. Lause "Uudishimu klaasistus tema pilgus." Pani mu õhku ahmima ja klaasitas ka minu pilgu korraks, et ma olen aga karastunud lugeja siis pilk sulas ja ma lugesin edasi. Telegrammistiil(itus) säilis... loe: autor on pannud lolli ja mitte nii lolli rääkima ning vuristab siis tegelaste dialoogi kaudu lugejatele vajalikku infot ette, et saaks lõpuks jõuda selle mõtteni, mis autoril pähe kargas ja mille tõttu ta jutu üldse kirjutas. Võõrad nimed, palju planeete, suur kosmos – lugejal peaks hinge kinni lööma. Minul oli üldiselt igav...
Samas, väga kurjal noodil ei tahaks lõpetada. Lender Maranthe mõtted on päris hästi välja peetud. Näiliselt asjalik ametnik on hoopis keskendumisraskustega ohmu, vabandust lurjus.
5/10

Heinrich Weinberg - Helisev muusika

Pajatuslik lugu, mis pisitasa tuure kogub ja lugeja endasse haarab/neelab. Selline fantasy-kriminull või pigem siiski põnevik. Sisust ei tahakski midagi rääkida, lugema peab. Räägiks pigem n-ö petetud ootustest, et ma olen Weinbergi tekste lugedes alati hädas olnud autori liigse lobisemisega, et sageli on tunne, et lühiromaan oleks parem jutuna ja pikk jutt oleks parem lühiloona. Vaat seekord ma liigset lobisemist ette heita ei saa. Võib-olla fantasy, kui ulme alaliik on lobisemise või jutu heietamise asjus kuidagi soosivam? Samas, tüüpilisest fantasyjutust on see tekst ikka kõvasti särtsakam ja läbimõeldum. Peaksin jutustust kindlasti autori suureks kordaminekuks ja soovitaksin julgelt lugeda. Iga asja kallal saab ka viriseda, kriitikuna ma justkui peaks seda tegema. Ütleks, et kui lugeda kriminullina, siis sain ma mõnest asjast vist liiga ruttu aru. Kuid võib-olla olen ma oma elus lihtsalt palju lugenud, sest neid mustreid ja käike on siiski lõplik hulk. Aga midagi jäi lugedes ehk kripeldama. Teisalt, maailm on paigas ja autor oskab ning ta võiks vabalt samasse maailma veel portsu tekste teha... ei, kindlasti mitte samade tegelastega, sest see lugu on valmis, aga teised tegelased, teised ajastud, teised kohad...
9/10

Jaagup Mahkra - Venuse sünd

Ma olen ikka mõelnud, et kas ma saan wõrguajakirjas lugeda mõnd juttu, mille puhul ohkad/hõiskad, et siin pole mul enam midagi viriseda, et siin on kõik paigas. Aeg-ajalt selliseid kohtab, aga mida aeg edasi, seda harvem. "Venuse sünd" on just selline tume pärl, et loed ja esimestest ridadest on mõnus... ei, selline kirjeldav-pihtimuslik proosa pole mu lemmikkirjandus, kuid ega ma siin rubriigis lemmikutest... kindlasti võib toimetades-norides leida sellest jutust mõne asendatava sõna, kui norida, siis leiab alati.... Kuid ka ilmunud kujul on see kindlasti saavutus, nii autori kui ka eesti ulme skaalal.
10/10

Helen Käit - Pilv

Ulmelis-olmeline lembe- ja misiganes-lugu. Ulmeosa on alamõõduline ja hale, aga sellest pärastpoole. Jutu alguses, õigemini esimeses pooles, matab autor lugejat olmeliste kirjeldustega ühe rumala ja mõtlemisvõimeta naisterahva tegemistest. No ei ole ju mõtlemisvõimet, kui naisterahvas arvab, et mees peab nädalavahetuse seksiorgia vastu vaid paari karbi salati ja pudeli veiniga. Olgu, ma mõistan, et selliseid inimesi on ja taoline kirjeldav kraam on kõva tegija naistekates. Kuid siiski on mul raske mõista naist, kes taipab minikleidi ja pitskorseti teemat, aga peegel magamistoa laes jääb talle arusaamatuks. Umbes samamoodi ligadi-logadi on ka jutu loogika, et miks see naine sinna onni üldse üksi ja varem läks? Ma saan aru, et autoril oli seda vaja, aga mitte ju tegelasel. Olgu, tegu on moodsa ajastu mõtlemisvõimeta poolinimesega... vähemasti selline mulje jäi. Iseküsimus, kas ma lugejana tahaksin taolise isiku tegemistele kaasa mõelda/elada. Märksa nukram on aga olukord ulmerindel. Jah, ulme on, aga see on ka samamoodi, et autoril oli ulmet millegipärast vaja, sai oma asjad kirjeldatud ja jutt sai ka kohe läbi. Mis toimus, miks toimus, seda lugeja teada ei saa. Lihtsalt üks tegelane tuias läbi jutupilve. Positiivsema poole pealt, et kirjeldused olid korralikud... suurt sõnailu polnud, aga midagi karjumapanevalt halba ka mitte. Tundub, et kerge fantastilise varjundiga naistekas oleks just see ala, kus autor võiks tegija olla. Ulmejutuna on see tekst ikka üsna alamõõduline.
6/10

Kui plussid-miinused kokku lüüa, siis polnud detsembrinumbris ju üldsegi mitte halb jutusaak. Kaks algajalikku teksti ja kaks väga head teksti. Algajalikud tekstid olid otsekui kui mõõtkava eri otstest: et üks nii ulmeline jutt, aga samas kirjanduslikult abitu ja siis teine suht-koht kobedalt kirja pandud, aga ulmena mõtetu. Ja siis otsa väga kõva ja ehk ootamatu sooritus Weinbergilt ning eestikeelse ulme absoluutsesse tippu pürgiv hommaaž Mahkralt.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)