Väga harva saab mõne sarja kohta öelda, et see on nüüd täies mahus tõlgitud ning esimesest viimaseni endiselt poelettidel saadaval. Pigem meenuvad kurvad kogemused, kus esimese raamatu ostmise järel selgub, et edasi ei tõlgita või viimase raamatu ilmumise järel, kui tahaks tervet sarja korraga hankida, on algupoole mõni osa nii lootusetult läbi müüdud, et pole mõtet üldse vaeva näha. Sandersoni Terassüdame sarja kohta võib aga öelda, et see on hetkel täies mahus saadaval. Ses mõttes on Pikoprint teinud head tööd ning kõik kolm raamatut mõistliku tempoga lugejani toonud.


Sari algab peategelase meenutusega ajast, mil kõik oli juba peaaegu käest ära. Eepikud olid juba ilmunud – ülivõimetega superkangelased. Enamik eepikuid olid tigedad, väiklased ja õelad, kuid väike David ja tema isa, kes pangas oma järjekorda ootasid, polnud lootust kaotanud, et peagi ilmub mõni eepik, kes kurjadele eepikutele pasunasse sõidab ja inimesed ikkest vabastab.


Päris nii see siiski ei läinud. Sel päeval tuli eepik Terassüda panka. Sel päeval suri Davidi isa. Sel päeval muutus Chicago linn teraslinnaks. Sel päeval sai David esimest korda kinnituse, et eepikuid on võimalik vigastada. Põhilugu algab kohast, kus Davidist on saanud noor mees. Ta elab endiselt linnas, mille majad on terasest, tänavad samamoodi ning päike ei paista kunagi. Seal, kus kunagi oli Chicago, on nüüd võimsa eepiku valitsetav teraslinn, ning David püüab linnas ühest küljest elus püsida, kuid teisalt ka oma unistust ja lootust elus hoida. Sest kunagi peab ilmuma kangelane, kes eepikute valitsuse purustab, kuskil peab olema eepikute nõrkus ning kuskil peab olema lahendus. Kui linna tulevad Kättemaksjad (grupp inimesi, kes kuulu järgi on üksjagu väheldasemaid eepikuid teelt kõrvaldanud), teeb David midagi kangelaslikku ja lolli ühekorraga ning seda vaid selleks, et Kättemaksjad ta oma ridadesse võtaks ja temaga koos Terassüdamele, võimsale eepikule, vastu hakkaks. Sealt edasi tuleb üks suur seiklus, millest ei puudu kiired masinad, kogemata pääsemised, hiiglaslikud plahvatused ja muu, mis ühe loo seiklusjanusele noorele ulmefännile meeldivaks muudaksid.


Davidil on usk, et kõik on võimalik, äärmiselt terav mõistus ning aastate viisi kogutud andmeid kõikide eepikutega seotud anomaaliate kohta. Kuidas ta selle kõigega Terassüdamele ja teistele eepikutele varem silma polnud jäänud? Väga lihtne! Tuli ainult olla veel targem. Kui sa olid koolitöödes liiga tark, siis sind võeti luubi alla, kui liiga rumal, jäi kool pooleli ja ees ootas töö relvatehases. Seega tulu iga koolitöö õppida ära nii hästi, et sa teaksid, millisele tulemusele su klass selle orienteeruvalt teha võiks, ning jääda siis keskmiste hulka. Ainult ühes on David äärmiselt ebaosav – metafooride mõtlemises. Lugedes on hästi tunda, millist naudingut Sanderson on tundnud nende absurdelt mitteklappivate mõtete väljamõtlemisest ning noor lugeja saab rohkem kui peotäie kordi naerma turtsatada. Täiskasvanud lugeja jaoks võib see ehk kohati tüütuks muutuda, kuid samas, milline elukogemus peaks olema poisil, kes on suurema osa oma elust elanud terasest linnas, töötanud relvatehases ning nohiku kombel haakinud enda külge spetsiifilisi teadmisi? Ja kui David ühel ilusal leheküljel oma armastuse suurust kartuliga võrdlema hakkas, tekkis täitsa hirm tema elunatukese pärast.

Eesti raamatumaastikul on ikka räägitud, et noortekirjandusest on tüdrukutel kõvasti rohkem valida kui poistel. See siin on aga särtsakas triloogia, mille esmase lugejana näen ma varateismelisi noormehi ning tüdrukuid. Samas on raamatutes piisavalt sisu, et meeldida ka nende noorlugejate vanematele või teistele noortemeelsetele.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0394)