eestid-mida-ei-olnud-ulmeantoloogiaKõige esimese asjana annan kõikidele lugejatele ja autoritele teada, et käesoleva tutvustuse-arvustuse kirjutaja ajalooteadmised on võrdlemisi kasinad, mistõttu võisid paljud peened ajaloolised nüansid kõrge kaarega üle pea lennata. Seetõttu olengi andnud endast parima, et hinnata kirjutisi lihtsalt juttudena, mitte detailsete ajalookirjeldustena.

1. Tarvaste tulek - Jaagup Mahkra

Jutt räägib meile veidrast vanataadist, kes kohe mitte ei taha traditsioonilist elulaadi järgida – on teine endale lausa kivist seintega onni ladunud ja mingit veidrat heinalaadset asja kasvatama hakanud. Taadi juures käiakse nõu küsimas, kuid keegi ei taha päriselt seda paikset elu mõista. Selle asemel kakeldakse naiste, võimu ja saakloomade üle.

Raamat algab kohe hoogsa jutustusega, mille ma lõpuks tõstsin edetabelis tugevale teisele kohale. Kogu seiklus on väga lobedalt loetav, tegelased on sümpaatsed ja efektsed, pronksiaegseid inimesi on kujutatud tõetruult – ei liiga lollide ambaalidena ega ebaloogiliselt tänapäevastena. Kolle ja kuradeid siit jutust ei leia, kuid küttide-korilaste elu on niigi põnev lugeda.

2. Clemens Fellinus, Rex Estonicum - Indrek Hargla

Ristisõjad Eesti aladel on verised, kuid edusammud ei taha mitte tulla. Nii külastab Läti Henrik väikese Ratzeburgi linnakese mungakloostrit, kus olevat väidetavalt üks Eesti päritolu munk, kes vaatamata oma hirmsale laiskusele olevat ka väga tark. Nii võtabki Henrik ta Eestimaale kaasa, et Petrus Lymandus saaks jumalasõna olemust eestlastele nende omas keeles edasi anda ja seeläbi ristimist edukamaks muuta. Sellega seiklused aga ei piirdu.

Käesolevat juttu lugedes näris mind tunne, et lugupeetud staarkirjanik otsustas napid päevad enne kogumikku trükkilaskmist, et enam kauem ei ole võimalik kirjutamist edasi lükata, ning enda nime alt ilmuvat kogumikku ei ole paslik enda jututa välja anda. Kahtlusele lisab vürtsi loo peategelane – tark, ent padulaisk munk Petrus Lymandus, kelle eeskuju äraarvamine ei tohiks ühelegi Eesti ulmega vähegi kursis olevale isikule kuigi raske olla. Lisaks pean tunnistama et arvustuse esilause on suures osas käesolevast jutust tingitud – kogu see Henriku rassimine lendas mul üle pea. Jah, olen seda kunagi õppinud, kuid täielikult unustanud, mistõttu jäi minu jaoks selgusetuks, mis osad on pärisajaloost ja millised väljamõeldud.

3. Vabavalla kaotamine - Heinrich Weinberg

Mis oleks juhtunud, kui eestlased oleks pideva omavahelise kraaklemise asemel ristisõdade ajastul suutnud üheks ja tugevaks riigiks koonduda, millel oleks isegi peaaegu kuningas? Nii pakubki Weinberg meile ehtsat, kodukootud ja maavillast õukonnadraamat, kus on nii võimuvõitlust, reetmist, vingerpusside mängimist kui ka armudraamat.

Isegi minusuguse ajalookauge inimese jaoks oli täiesti huvitav. Samuti ei saa Weinbergi stiilile midagi ette heita, lisaks on tegu kogumiku kõige pikema jutuga, mis minu meelest suudab läbivalt huvi üleval hoida.

4. Kasuksepp - Meelis Friedenthal

Mis oleks, kui põrgu, deemonid ja puhastustuli oleks päriselt olemas ja täiesti käega katsutavad? Ja mis kõige hullem – kirik koorib inimestelt häbitult raha, ise on aga põrgusigidikega kokkuleppeid teinud! Siin pole muud, kui hundinahad selga ja otse põrgusse kuradikesi tampima!

Hoogne jutustus on väga usutavalt ja detailselt kirja pandud, ning annab väga hästi edasi meeleolu, mis võis vastaval ajastul tõepoolest valitseda. Olid ju kõik jumala palge ees võrdsed, aga need, kes indulgentse osta jõudsid, olid veidike võrdsemad. Minu peamiseks kriitikakohaks jäi, et jutt oleks võinud olla ütleme pool lehekülge pikem. Nimelt jäi minumeelest mõnes tähtsas kohas mõni vajalik detail kirjeldamata, mõni motiiv lahti kirjutamata, midagi tähtsat nagu ütlemata.

5. Jumala armulikkus - Mairi Laurik

Nagu eelminegi jutt, keskendub ka see religioonile, seekord aga hoopis teistmoodi. Nimelt ei ole kristlus kõike vallutanud, vaid metsades võib elada minotaure, õhus lennata poola draakoneid, kõiksugu kotka- ja tuule- ja muidsuguseid jumalaid on hulgimini nii maal kui merel, nende vahel käib lõputu võimuvõitlus, ning inimesed on enamasti lihtsalt kui kahe veskikivi vahel.

Veidral kombel on just see jutt see, mis mul meeles ei püsi. Iga kord kui ma raamatust mõtlen ja erinevaid lugusid meenutan, on just see, mille pärast ma pean raamatu kätte võtma, et meenutada, mis seal üldse toimus. Vaatamata ohtralt serveeritud müstikale taandub jutt peale põnevat algust sellele, kuidas peategelane lihtsalt nürilt aastate kaupa tööd teeb. Samuti ei meeldinud mulle loo lõpplahendus.

6. „See linn on meile kalliks maksma läinud“ - Mann Loper

Jutt algab kohe kannatustega, kuid siinkohal ei saa öelda, et „tavaline eestlaslik virin”, vaid see haarab kaasa ja pakub pinget. Ja nii kui kannatused otsa saavad, tuleb sõtta minna. Vihma käest räästa alla. Vürtsiks natuke nõiakunsti ja libahundistumist.

Kui Weinbergi jutt oleks võinud olla pool lehekülge pikem, siis Loperi lugu oleks võinud olla paar lehekülge lühem. Algus oli põnev, lõpp oli lausa äge, kuid vahepeal toimus raskemat sorti infouputus – põlistartlasena suutsin ma veidi sammu pidada ja pilti visandada, kuid kõike seda linnakirjeldust oli liiga palju. Samuti huvitav – kuidas sattusid Tartusse Kiek in de Kök ja Pikk Hermann?

7. Saatan Robert - Mart Sander

Eks inimesed kirjutavad ikka sellest, mis neile südamelähedane on, ning ka Mart Sander teeb käesoleva jutuga seda – meie ees on intiimne visiit alternatiivse Tallinna teatri kulisside taha koos kõige klatši, elitismi, rassismi ja muu räpasega. Lisaks inimestele elavad linnas veel libahundid, koerakoonlased, erinevad silma- ja kehamoondajad, ning nüüd on linna hakanud ronima ka matsisoost eestlased. Teatrielu muutub aga põnevaks siis, kui sellele määratakse salapärane uus direktor, kes tahab lavale tuua jumalavallatu etenduse, ning kes tõenäoliselt joob öösiti neitsite verd.

Mart Sander on üks riukalik härra. Ma jõudsin poole jutust ära lugeda, kahtlustades, et äkki autoril on hirmus vajadus enda poliitilisi vaateid meile läbi väga hõreda loori edasi anda. Kuid piisas ühest õigesti ajastatud lausest, ning sain aru, et tegu on lihtsalt kurja huumoriga. Lisaks pean tunnistama, et lõpu lähenedes tekkis minus kartus, et kogemata on raamatusse jõudnud tõeliselt sodise ja mõttetu lõpuga jutt, kuid ei, väike epiloog andis viimase lihvi. Mart Sander on osanud eeskujulikult pisidetaile ära kasutada, ning need langevad kõik veatult omavahel kokku.

8. Kolmanda Reichi triumf! - Maniakkide Tänav

Natsidel õnnestus see (jälle) – kõik vaenlased on maha löödud, ning suur ja õilis Reich on vägevam kui kunagi varem. Enda jõudu demonstreeritakse vägeva tehnoloogilise hüppega, ning Kuule joonistatakse hiigelsuurt haakristi. Oma koht on selles ka usinatel alamrassi esindajatel, kes on väsimatult valmis arvutite taga istuma ja tuhandetest koodiridadest vigu otsima. Tööliste motivatsioon on kõrge, sest alamotiveeritud, liiga palju teadvad, rääkivad või küsivad alaminimesed suunatakse sujuvalt ja Saksa tõhususega põletusahjudesse.

Autoriks on küll märgitud Maniakkide Tänav, kuid minu kuri kahtlus on, et arvutitesse puutuvas osas võib osavam silm näha JJ Metsavana jälgesid. Mitte et see mingitki moodi halb oleks, nende kahe autori paarisrakend on üks Eesti vägevamaid. Jutt ise on Tänavale omaselt hoogne ja põnev, samuti ei saa üldse nuriseda puändi üle. Küll aga oleks ma seda lugu tahtnud lugeda enne trükki jõudmist, sest paar loogikaviga irvitasid vastu, näiteks sõber Arvedi surm – kõigepealt lasti vaene Arved käesoleval hommikul hukkamiskomando poolt maha ja lebas rahva ees poris. Siis hüppas ta ajas tagasi ja oli juba 2 päeva tagasi kuulipildujate tule käes hukkunud. Vaatamata sellele oli jõudnud ta okastraataiani, seal 2 päeva rippunud ja lõpuks tükkideks kistud.

9. Ernst Meele Eesti - Mihkel Seeder

Kuhu oleks Eesti omadega välja jõudnud, kui diktaatoriks pürgiv Konstantin Päts ei oleks saanud oma võimu kinnitad ning tema asemel oleks esimest Eestit juhtinud hoopis Artur Sirk ning pärast tema surma ja NSVL okupatsiooni oleks tema võitlust edasi kandnud Ernst Meel?

Siinkohal ei ole mul midagi muud öelda, kui et see jutt lendas minust suure kaarega üle. Lisaks on see kirja pandud surma-aastapäeval esitatava kõne vormis, ehk tegu on üsna kuiva ja hüpliku ajaloojutustusega. Tundsin ennast seda juttu lugedes päris rumalalt, sest Ernst Meele nimi ei öelnud mulle kohe mitte kui midagi. Kiire googeldamine ütles, et tegemist ongi väljamõeldud isikuga. Lisaks on käesolev jutt vist kontsentreeritud versioon VAT teatri näidendist.

10. Piisab, kui seinale kritseldad B - Veiko Belials; J. J. Metsavana

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Veidral kombel tekitas selle jutu lugemine hirmsa tahtmise Vennaskonda kuulata. Üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.

11. Valendab üksik prooton - Siim Veskimees

Põhjamaa kuningriik on üks maailma suurjõududest, see ühendab enda alla Skandinaavia, Soome, Eesti ja Läti, ning ulatub ka arvestatavalt Peipsitagustele maadele. Kuningriigis valitseb kord ja meelerahu, ning Õige Eesti Mehe kohustus on seda siin valvata. Kuid miski tekitab aegruumis anomaaliaid, aina rohkem tekib inimesi, kes mäletavad ajalugu, kus Põhjamaa asemel on igerikud riigikesed, kes vaevlevad vaesuse, vaimupimeduse, neegrite ja pedede käes.

Tegemist on kogumiku kõige halvema looga. Kui seda võtta lihtsalt ulmejutuna, siis on see parimal juhul keskpärane. Kõige halvemaks tõstab selle hoopis aga autor ise, kes ei ole suutnud omaenda egost üle saada, ning on otsustanud, et toreda ulmejutu asemel tuleks enda poliitiliste vaadete reklaamimiseks midagi ulmejutu laadset kirja panna. Poliitilised vaated on toredad, igaühel on õigus nendele, kuid iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Antud juhul oli mul raske ulmeosale keskenduda, sest madalalaubalist ärapanemist, virinat, rahulolematust ja isatsemist pritsis igalt leheküljelt näkku. Kui antud kirjutis jääks mõnele solvumiskultuuri esindajale näppu, riputataks lisaks Veskimehele häbiposti ka kogumiku koostaja ning kogu Eesti ulme. Kordan: mind ei häiri teose poliitilise sõnumi sisu, vaid ekstreemne maitselagedus, et poliitilise sõnumi peale on paberit ja tinti raisatud, ning seda julgetakse veel ulmeks nimetada. Võib-olla on tegu tahtliku provokatsiooniga? Äkki Mart Sander kasutas kogu ühiskonnakriitilise peene huumori ära ja Veskimehele jäi alles jalaga-persse kategooria põhjakaabe?

Meile voolab praegu palju valget rahvast, kel on kõrini poliitkorrektsusest ja kõige ehedamast rassismist, mida masohhistidest vasaklillekesed endi vastu genereerivad.[...] kõik on kas Vene peldik või Euroliidu perverdipidu. Ei ole riiki, kus ei ole pagulasprobleemi, sest illegaalne ruberoid teab hästi, et Põhjamaa kupatab nad pikema jututa Lapimaale okastraadi taha.

12. Elu jõud – Krafinna

Raamatut jääb lõpetama alt-tulevik. Kuidagi teisiti ei saa kirjeldada tulevikku, mis praegusel arengusuunal oleks võimatu, ning mille hargnemiskoht meie reaalsusest peaks toimuma just 2018. aastal. Läbivaks probleemiks on ikka seesama, mis meil praegugi on – rahvastik vananeb, mandub ja kahaneb arvuliselt. Kus on lahendus?

Kui varem lendasid ajaloolised teemad üle minu pea, siis kahjuks lendab ka käesoleva loo motiiv – äkki on minu mõistuse sektsioon, mis alluks hüüdele „maa tuleb täita lastega”, lihtsalt lõpuni küpsemata? Jutt ise oli vaatamata ohtrale sugutegemisele üsna sündsalt kirja pandud, ning vormistas raamatule kena punkti.

Kokkuvõte:

Ma hindaks, et kogu kogumik on väga hästi õnnestunud, ning üldiselt on kõrget taset hoitud. Samuti on midagi igale maitsele alates detailsest ja realistlikust alt-ajaloost kuni kõikvõimalike jumalate, kollide, zombide ja maagia pööriseni. Isegi minusuguse ajaloovõõra inimese jaoks oli tegemist mõnusa lugemisega. Pean ka ära märkima, et ka toimetajad on tubli tööd teinud – kui tavaliselt jõuab eestikeelsetesse teostesse ikka paar trükiviga või muud apsakat sisse, siis seekord ühtegi silma ei jäänud, peale ühe ja läbiva keelelise puterdise. Pea kõikides juttudes kasutatakse „me me” mis mind isiklikult häirib – lähme me, saame me, tuleme me, kõnnime me. Aga see on juba nokkimine, sest muu kallal nokkida ei saa.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0568)