XCOM 2 ilmus 2016. aasta veebruaris ja lisapakett “War of the Chosen” 2017. aasta augustis, ent mina hakkasin mängima alles nüüd ja seetõttu puudub mul ainult tavamängu kogemus. Saan aru, et laiendus lisas mängule piisavalt materjali, et ilma selleta pole praegu nagunii mõtet mängida ja et põhilugu laiendusega ei muutu, siis ei hakka ma neid ka eraldi käsitlema.
Laadimisekraanid on kunstiliselt väga stiilsed, meenutades päris propagandapostreid.
“XCOM: Enemy Unknown” sündmustest on möödas kakskümmend aastat. Hoolimata XCOMi ja selle komandöri pingutustest alistusid Maa liidrid ründavatele tulnukatele. Nüüd juhib inimkonda ADVENTi nimeline nukuvalitsus, sõda oli ametlikult üks suur eksitus ja tulnukad on meie sõbrad, ning XCOM on aetud põranda alla. Sina, komandör, istud staasis, kus tulnukad sinu muljetavaldavat aju strateegilisteks arvutusteks kasutavad. Seda kõike kuni hetkeni, mil järelejäänud XCOMlased sind ära päästavad ja sa taas neid juhtima asud, et ADVENT kukutada ja tulnukad Maalt minema kihutada.
No on madu!
Mäng koosneb üldjoontes kahest asjast nagu varemgi: strateegiline osa, kus sa tehnoloogiat arendad, oma laeva putitad ning sellega mööda maakaarti ringi lendad, ja taktikaline osa, kus su sõdurid tulnukatega lahingus rinda pistavad. Strateegiline osa on hea, lihtne ja loogiline, ent erinevaid võimalusi laeva ning tehnoloogia arendamiseks on piisavalt, et oleks huvi mäng ka teist korda ette võtta ja siis asju hoopis teisiti teha. Kõik, mis sa teed, on vajalik muidugi selleks, et su sõduritele lahingus rohkem eeliseid anda, parema varustuse ja muude asjade näol. Ja lahingud on minu arvates suisa säravad.
Kes läheb kpt. “Koletis” Harriselt korrektset vormiriietust nõudma, sina või?
Ükskõik kas sa toetad rünnaku all olevaid tsiviile, vabastad vaenlase käes olevat sõdurit või röövid tulnukate moonarongi, iga missioon (vähemalt seni, kuni nad korduma hakkavad) tundub oluline, vaheldusrikas ja väljakutset pakkuv isegi kergel raskusastmel. Sõdureid on algselt neljast klassist – snaiper, grenader, lähivõitleja ning droone lennutav spetsialist. Vastavalt tehnoloogia arengule lisanduvad neile veel psioonikud ja lahingrobotid ning kui sa oled astunud liitu konkureerivate vastupanuliikumistega, siis on sinu käsutuses veel kolm eriti tuusade omadustega sõdurit, kelle ma jätan mängijale avastada. Ükski klass ei tundu ei kasutu ega ülemäära tugev, vaid nad kõik võimaldavad rühma kokkupanekul suuremat paindlikkust, mis olevat kuuldavasti tähtis päris sõjas ning on kindlasti tähtis XCOM 2-s. Erinevaid vaenlasetüüpe on veel palju rohkem kui sinul sõdureid, alates ADVENTi jalaväelastest ja lõpetades hiiglaslike robotite ja psiivõimeliste tulnukatega, nii et paindlikkus kulub vägagi marjaks ära. Sellise magusate hetkede nimel, kui sa mõne eriti ohtliku vastase ühe käiguga maha võtad, kuna sa olid oma rühma õigesti kokku pannud ja varustanud ja neid lahingus hästi juhtinud, tasubki seda mängu mängida.
Autod lendavad imekergesti õhku, nagu filmis. Noid kolme tulnukat seal varsti enam pole.
Kui jutt vaenlasele läks, siis tuleb eraldi rääkida nn “Väljavalitutest”, keda on kolm ja kes aeg-ajalt ennast näole annavad. Tegu on eriti võimsate vastastega, kelle tulnukad saatsid sind enda rüppe tagasi tooma. Nad kummitavad teatud piirkondades ja kui sul on sealkandis mõni missioon, siis on võimalus, et Väljavalitu kõige halvemal hetkel läbi astub ja su elu palju raskemaks teeb. Kui sa ta maha lööd, ei ole hullu – ta tuleb järgmine kord tagasi! Nendest lõplikult lahtisaamiseks tuleb näha hulk vaeva ja kaasata teiste vastupanuliikumiste abi. Mõnes mõttes tundub mäng isegi tühjem, kui Väljavalitud maha on löödud – nimelt on neil nimi ja iseloom ja nad kommenteerivad strateegilisel kaardil pidevalt su tegemisi ja isegi kiidavad sind kui võrdne võrdset.
Iga XCOMi sõduri kohuseks on inimkonna eest võidelda ja pärast lahingut fotosessioonil osaleda.
XCOM 2 (koos lisapaketiga) on üks paremaid mänge viimastel aastatel ja erinevalt “Civilization”’i taolistest süvastrateegilistest ajaröövlitest on ta mängitav ka inimestele, kel aega töö või pere tõttu napilt – ühest-kahest missioonist ja kümnest minutist kaardil piisab, et päeva või nädala ainsat põgusat mängusessiooni õnnestunuks lugeda. Mängul on üks häiriv viga – strateegilises vaates on vahel raske midagi ettevõetut, näiteks ressursside kogumist, lõpule viia, kuna tulnukad lähevad iga paari minuti tagant kusagil kuradi Vladipovlovskis paha peale ja sa pead kohe hädasolijaile appi ruttama. Ka missioonides on tihti pidev tamp taga, mis pikaldasele minule alati ei sobi. Pikapeale harjub sellega ära ja järgmine nauditav missioon pühib ajamured peast. XCOM 2 pakub nii silmailu, ajutööd kui ka ootamatut sügavust ega nõua sult samas jäägitud pühendumust. Ja mida sa ühest mängust veel tahta oskad?
Mingil põhjusel on XCOMil ainult üks laev, mis peab igale poole jõudma.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
